Ulmestaar Piret Bristol

Lihtne on siinses ajakirja kontekstis öelda, et olen kirjanik ja eks olengi luuletusi, romaane, lühiproosat ja isegi ühe dramatiseeringu teinud – nüüdseks on mul ilmunud paarkümmend raamatut. Kirjutamine on minu jaoks üha enam oma kogemuse kirjapanek, mitte niivõrd surfamine kunstilistes kõrgustes. Olulisem on adekvaatselt edastada peaasjalikult müstilist kogemust, ebaharilikke teadvuseseisundeid ja anomaalseid juhtumeid autobiograafilises võtmes. Seda kõike ma näiteks oma viimases romaanis „Päikesepoolses toas“ teengi.

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Loen massiivselt kõiki asju, aga viimaste päevade kontosse on lisandunud enesearengukirjandust – hetkel on laual Ken Wilberi „Integraalne meditatsioon“ ning Robert Boltoni „Igapäevaoskused“. Väga soe üllatus oli tutvumine Lilli Prometi loominguga, mida tegin tänu Sirly Hiiemäe biograafiale „Kirjanik kübaraga“, mis on eeskujulikult kirjutatud kirjaniku elulugu. Arvatavasti oleks iga kirjanik õnnega koos, kui temast nii haaravalt kirjutataks.

Mängin peamiselt psühholoogilisi mänge reaalsete inimestega, mis praegu on muidugi keerulisem (aga seda huvitavam). Kindlasti võib vastava vaate puhul olla iga asi siin elus mäng – kahtlemata on seda võitluskunstid, mida teist aastat õpin. Arvutimängud jäävad noorusesse, nüüd pole ma selle maailmaga ammu kursis. Aga Amiga 500 mängud olid võluvad, mõjudes 1990. aastal lausa narkootiliselt.

Viimane ulmesugemetega film, mida paar päeva tagasi vaatasin, oli „The Triangle“ (2009), mida soovitas töökaaslane, vihjates seal toimuva sarnasusele meie praeguse eluga. Umbes et siseneme mingile ajajoonele ühena ja muutume seal olles kellekski teiseks. Ise töötan ka Tartu ühe bermuuda läheduses (ööklubi Maasikas, kasiino ja veel mingid lokaalid moodustavad Ülikooli tänava alguses kurikuulsa paiga, kuhu vanasti kõige sagedamini politseil öösiti asja oli). Aga eks see on pigem õudusfilm, mõne jaoks ehk natuke lihtne ja „B“, nii et vastukaaluks nimetan midagi, mis klassifitseerub müsteeriumiks ja on mu lemmik aastaid – „The Prophecy“ (1995) oma kolme osaga. On tehtud veel ka IV ja V osa kusagil Rumeenias jumal teab kelle poolt väga odava eelarvega. Neil äärmiselt imelikel filmidel originaaliga suurt ühist ei ole, aga teatud fluidum on neissegi ulatunud. Puhtalt nende filmide mõjul kirjutasin kunagi oma esimese suurema romaani „Sõud“ (2005). „Ettekuulutuse“ kolm esimest osa soovitan kindlasti ära vaadata neil, keda inspireerivad apokalüptilised nägemused ja Chistopher Walkeni lummavad karakterid.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Kui vanasti südametunnistus ja korraarmastus ei lubanud mul midagi pooleli jätta, siis nüüd jätan rahulikult igava raamatu lugemata. See selgub juba esimeste lehekülgedega või kui löön teksti suvalisest kohast lahti ja ette juhtub halb lause. Siin ei saa midagi toimetajate kaela ajada – isegi teenin praegu Postimehes reklaamitoimetajana leiva lauale –, sest andeka ja hea autori tunneb ka siis ära, kui tekst koperdab üle kivide ja kändude. See on kosmeetika, mida siis on vaja. Kui mõte on tüütu, ei päästa seda ükskõik kui geniaalne toimetaja. Muidugi peaks raamat olema põnev – mitte et kogu aeg sündmus teisele järgneks. Ei pea midagi erilist juhtuma, aga pinget ja põnevust tuleb hoida. Kui seda pole, ei aita ka sündmustik.

Pikad kirjeldused on minu meelest oma aja ära elanud, eriti fiktsiooni puhul, tappes raamatu tempot – mul pole mingit soovi teada saada, kuidas näeb välja niigi väljamõeldud tegelane, pigem on tähtis idee, mida ta kannab, tema sõnad ja mõtted. Kui need on rumalamad kui lugejal, siis paneb lugeja raamatu käest.

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... )ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. Ei pea piirduma ka vaid kolmega vaid võib rohkem.

Ulmekirjanduses loen muidugi kõiki venelasi, kes lugemislauale satuvad, ja pole neis ka pettunud. Ulmefännid teavad vast niigi, keda maakeeles kätte saab, aga eriti meeldib mulle Lukjanenko („Mustand“, „Puhtand“ ja „Vahtkonnad“), Strugatskid, uuematest Dmitri Gluhhovski, muidugi klassikud nagu Bradbury, Huxley, kelle „Saart“ hiljuti lugesin. Olen õuduskirjanduse fänn, lugedes enam-vähem kõike sellest valdkonnast; viimati Stephen Kingi „Instituuti“, tema „Moblat“ olen lugenud korduvalt – ja endal mul loomulikult nutitelefoni ei ole. Mulle on kätte sattunud ka paar jaapani ulmeromaani, mis on väga meeldinud.

4. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni

Ilmselt jõudsin ulmeni umbes viieteistaastasena ühel koolivaheajal Rapla lasteraamatukogus töötades, sest just need olid raamatud, mida mu vanemad mulle ei ostnud. Leidsin oma esimesed ulmeraamatud raamatukogu riiulilt ja võtsin kätte just illustratsioonide pärast – esimesed võisid olla „Diogenese latern“, „Põgenemiskatse“, „Hukkunud Alpinisti hotelli“ mõjul kõik muu Strugatskitelt, mida kätte sain. Küllap seetõttu meeldivad mulle praegugi hullult ulmejuttude kogumikud, mida koostab Arvi Nikkarev.

Kui ma aga Narva maantee 25 füüsikute ühikas elasin, oli meie toas selline tüüp nagu Wõrokas, kes elunäinumatele ulmeinimestele vist ei vaja tutvustamist. Tanel von Rõigas elas kõrvaltoas ja kirjutas ka jutte. Muidugi lugesid kõik füüsikud vene keeles kõikvõimalikku ulmet, tsiteerisid seda ja tegid ise fantastilisi ja ulmelisi tulevikuplaane. Tegu oli ju 90. alguse üleminekuühiskonnaga ja Tartu ülikoolis õppivate füüsikutega, kellest said tulevased IT-gurud.

Miks ja kuidas ise nende hulka sattusin olen kirjutanud oma romaanis „Maailm mis on hea“ I ja II osas, mis muidugi ei ole ulmeromaan, aga heidab valgust ajastule, kus ulmet võeti loomuliku elu osana. Tookord puudus mul näiteks lugemislaualt täielikult eesti luule. Neisse aastatesse jäi tutvumine eesti ulme isa Henn-Kaarel Hellatiga, kellega olime head sõbrad rohkem kui paarkümmend aastat ja kes mulle kirjutamise asjus mõndagi õpetas.

5. On sul lemmikloomi?

Minu lemmikloomade hulka kuuluvad kõik tuttavad kassid (enamus neist on muidugi kirjanike omad), aga mõni kass on tuttavaks saanud ka sotsiaalmeediast, näiteks jälgin Facebookis suure huviga Paavo Matsini kassi Holmsi iga elujuhtumust. Ise väldin liigset vastutust ega ole veel ühtegi pudulojust kodustanud.

Jutuvõistluse lõpetamine

Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia ulme lühijuttude võistluse lõpetamine ja võitjate välja kuulutamine toimub 15. mail kell 14.00. Ürituse koht ja vorm sõltuvad võimalikest piirangutest, aga esialgu planeerime vabaõhuüritust Tartu Kirjanduse maja õuealale, kultuuriklubi Salong kõrvale (Vanemuise 19, Kirjanduse maja õue pool). Kui midagi peaks võimalike piirangutega seoses korralduslikus pooles muutuma, anname kindlasti teada Ulmeühingu kodulehel ja Facebookis. Veiko Belials

Kirjanduslik kolmapäev Helju Rebasega

21. aprillil toimus Kirjanike liidu kirjanduslik kolmapäev, kus esines Helju Rebane. Kõneldi suurtest numbritest, surematusest ja soovide täitumisest, Autor tutvustas uut kogumikku “Õige Valik” ja luges ette mõned jutud. (Lühijutte ”Helendav Kass”, “Ristsõnamõistatus” ja “Kõik puud ei ole ühesugused” saavad huvilised lugeda eelmise sügise Reaktoritest.)

Salvestust saab vaadata nii Facebookis kui Youtube’is.

ENÜ intervjuu Berit Sootakiga

29. aprillil toimus Eesti Noortekirjanduse Ühingu iganädalane videointervjuu. Seekord oli kaamera ees vestlemas Berit Sootak. Vestluse salvestust ja Beriti raamatusoovitusi vaata ENÜ Facebooki-lehelt:

https://www.facebook.com/EestiNoortekirjanduseUhing/posts/140322421396639

Noor loeb, ka ulmet!

Tallinna Keskraamatukogu korraldab aasta lõpuni lugemisprogrammi “Noor Loeb”. 13-26 aastaseid lugejaid oodatakse arvamust avaldama Google Forms küsitluskeskkonna kaudu ja vastajate vahel loositakse välja auhindu. Raamatukogu pakutud soovituste seast leiab ka mitmeid tuttavaid ulmekaid!

Vaata lähemalt: https://keskraamatukogu.ee/noorloeb/

Tumedad tunnid + ekstra

Tumedate Tundide 37. episoodis kõlab Jaagup Mahkra lugu Maomehe surm: http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-37-osa-j-mahkra-maomehe-surm/

Lisaks kuulevad Patreoni-toetajad kolme kõhedat lugu, milles avaneb telefonimüügi tõeline õudus, laibad sõidavad rongiga ja külmutusautosse ilmub küpsisepuru.

Muide, paar TuTuX tõlkelugu on pärast ettelugemist tee Reaktorisse leidnud: “Hääl raadiost” eelmises ja “Viimane rong koju” selles numbris.

HÕFFi teadaanded 

Esimesel aprillil anti teada hiidämbliku monumendi valmimisest Haapsallu. Reaktor jälgib edasisi arenguid muigvelsui. 

HÕFF avab eriskummaliste filmide välikino

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival avab juunis vabaõhukino, mille ekraanile jõuavad kuulsad ja kummalised B-kategooria filmid.

Loe lähemalt: https://mailchi.mp/poff/hoffvalikino-283836?e=ea6f69bd12

HÕFF tutvustab Sahhawoodi fenomeni

Sahhawood? Pole kuulnudki? Just sealt on pärit üks eelmise aasta olulisemaid Venemaa filme „Hirmutis”, mida Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival eksklusiivselt näitab. 

Loe lähemalt: https://mailchi.mp/poff/hoffsahhawood-283844?e=ea6f69bd12

HÕFFi fookuses on Stanisław Lem

Maailmakuulsa ulmekirjaniku Stanisław Lemi sajanda sünniaastapäeva puhul võtab Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival fookusesse tema loomingulise pärandi.

Loe lähemalt: https://mailchi.mp/poff/hofflem-283872?e=ea6f69bd12

Ning lõpetuseks üks kohaselt õudne eksemplar HÕFFi maskikonkursilt (autor Heli Jürisson)! 

P.S. 

Aprillinumbri ülespaneku ajal selgus maskikonkursi võitja! HÕFF otsustas võidu anda noorimale õudukafännile - palju õnne, Mathias Möll!