Mees põrnitses korraks alla ning viskas sügava ohke saatel sigaretiotsa katusekivile ja surus selle tallaga surnuks.
Raisk! Lähikuudel enam suitsuks aega polnud. Siit edasi läks aina tihedamaks. Seda oli õhust tunda.Ta valis kohvrist poolautomaadi ning kontrollis selle riivi. See relv sai lähikuudeks tema parimaks kaaslaseks. Valikut polnud. Teistmoodi polnud töö enam mitte kuidagi tehtav.
Ta võttis salve alt ning lükkas sinna viis kuuli, täpselt see mida vaja. Juba aastaid polnud ta ühtki neist asjatult kulutanud.
Kiire pilguheit kellale ning järjekordse ohke saatel võttis ta kiirelt katuseäärel positsiooni sisse.Nagu kellavärk oli sihtmärk kohal. Neiu, vanus 13. Liikumas läbi lompide kooli poole, raske ranits seljas.
Nüüd kohtus neiu sõbrannadega.Snaiper katusel lülitas sisse elektroonilise sihiku lugeri ja sekundid hakkasid tiksuma.
Ajastus pidi täpne olema.Number 10 vilkus korraks.
Snaiper hoidis relva stabiliseerimiseks hinge kinni, lugedes peas numbreid kaasa.Kaheksa.
Üks tüdrukutest, kes oli eriti elevil, võttis välja mobiili ning hakkas laialt seletades sealt midagi otsima.Kuus.
Seltskond kogunes ootusärevalt elevil tüdruku ümber.Neli.
Telefoniomanik vajutas Play nuppu.Kolm.
Ekraanil vilkusid tuled ning kostus muusika. Kontsertlindistus.Kaks.
...
Millisekundilise täpsusega saatis snaiper valangu teele.
Tüdrukute jalad läksid nõrgaks.Snaiper turtsatas ja tõstis relva ära. „Odav sitt,“ pomises ta omaette, kuid valikut ei olnud. Noole ja vibuga oleks see võtnud terve igaviku. Ajad muutusid ning tema pidi nendega koos muutuma.
Pea samal hetkel kuulis ta kõrva ääres tirinat. Vilunud liigutusega vajutas ta sõrm Bluetooth klappi. „Cupid kuuldel.“„Meil on sulle järgmine töö. Briif on teel,“ sõnas hääl kõrvas.
Snaiper kontrollis telefoni. „Sain.“Ta lõpetas kõne ning põrnitses värskelt armunud õhetavat ja kilkavat tüdrukute karja.
„Kuradi kevad,“ urises ta läbi hammaste ja pakkis relva kohvrisse, et see viie minuti pärast jälle välja võtta.
