mortalis jutt badass vigastusega skafandrisKatkendid mängumaailma-romaanist „Tulevased jumalad”. Tähelaeva Päikeseratas geneetik, tähisega 8-BD-455 ja hüüdnimega Badass, peab pärast laevahukku alustama koos saatusekaaslastega ellujäämisvõitlust tundmatul planeedil. Teda ootavad seal vaid üksikud sõbrad ja väga palju vaenlasi. Otsides võimalust tagasi tsivilisatsiooni rüppe naasta, peab Badass astuma vastu planeedi surmatoovatele minevikureliktidele ja seda asustavatele mõistatusliku päritoluga olenditele, kes omavahel tapvat olelusvõitlust peavad. Katkendid on loo algusest, keskpaigast ja üsna lõpust. Maastikupildid joonistas Eliise Selisaar, asjade ja elajate pildid joonistas Mark-Antonius Puhkan.


1. Saabumine

„Oleme planeedi orbiidil, valmistuge laskumiseks.“

Robothääle kõlades avas Badass võpatades silmad. Ta istus skafandrisse riietunult pisikeses päästekapslis, rihmutatuna kiirendustooli, näo ees luugiga kaetud illuminaator.
„Planeet?“ pomises ta endamisi, püüdes meenutada, kus ta on ja kuidas ta siia sai. Pea lõhkus valutada ja kogu keha oli kange. Aegamisi sähvisid ta ajust läbi mälupildid. Hukkuv kosmoselaev, tulekahju, hullumeelne põgenemine päästekapslisse, kapsli välja heitmine kosmoselaevast ja tohutu kiirendus lähedase planeedi poole.
„Siseneme atmosfääri.“


mortalis juttMULL. Kapsel


Ta oli pääsenud! Badass küünitas illuminaatori poole. Vaatepilt, mis allpool pilvi avanes, ei ennustanud midagi head. Laiad lõputud lumeväljad, manner mandri järel. Kogu planeet tundus elutu lumekõrb. Kuidas peaks ta seal ellu jääma? Samal ajal kui kapsel sööstis planeedi atmosfääri ja illuminaatori taga lõi lõõmama tulemeri, pigistas Badass tooli käepidemeid nii et sõrmenukid valged. Rõõm hukkunud kosmoselaevast pääsemise üle asendus hirmuga jäiseks maaks muutunud planeedi ees. Ma olen surmale määratud, mõtles Badass. Ta püüdis meenutada kõike, mida oli talve ja külma kohta õppinud, kuid seda polnud palju. Tema eriala ei olnud klimatoloogia, vaid geneetika. Mõni hetk hiljem sõitis illuminaatori ette kaitseluuk ja kapsli sisemus vajus pimedusse. Badassi peas tormlesid korraga kümned mõtted ja samal ajal ei suutnud ta mõelda mitte millestki. Ta istus niiviisi paralüseerituna, kuni tema kukla taga hakkas plinkima punane hoiatustuli ja juba tuttav robothääl teatas kiretu häälega:
„Tähelepanu, ülekoormus! Kapsli väliskest ei ole enam hermeetiline. Valmistuge kapsli hülgamiseks!“

Robotassistent ei jõudnud veel lõpetadagi, kui käis plahvatus ja kapsel tema ümber lagunes mitmeks tükiks. Kiirendustooli külgedel hakkasid tööle heitepadrunid, mis viskasid Badassi säärase jõuga kapsli tükkidest eemale, et ta kaotas teadvuse.

mortalis jutt PT2Badass

Kui Badass uuesti meelemärkusele tuli, leidis ta end vabalangemises maapinna poole. Tema all oli lumivalge planeedi tohutu sõõr. Badass heitis pilgu oma skafandri visiiril olevale digitaalsele altimeetrile: ta oli neljakümne kilomeetri kõrgusel ja langes kiirusega tuhat kolmsada kilomeetrit tunnis. Veidi oli aega, enne kui ta alla jõuab. All aga laius silmapiirist silmapiirini lõputu lumelagendik. Või kas see oli ikka lõputu? Badassi tähelepanu tõmbas endale veidi paremal olev üksik tume ala. Tõepoolest, seal paistis olevat üks maalapp lumest suhteliselt vaba. Ta pidi sinna jõudma. Badass muutis kehaasendit ja stabiliseeris oma langemise nurga tumeda ala suunas. Vähem kui minuti pärast jõudis ta madalamatesse atmosfäärikihtidesse ning tema kiirus hakkas järsult vähenema. Nüüd eristas ta maapinda enda all juba selgemini. Badass pidi tegema kiire valiku, kuhu maanduda. Paremal pool paistis mingi suur järv, vasakul tundusid olevat tohutud sood, eespool aga künklik ala kuni lumepiirini. Badass otsustas järveäärse kasuks, kui mitte muud, siis leidub seal ehk kala ja joogivett.

Ta avas skafandri langevarju pooleteise kilomeetri kõrgusel maapinnast. Kui hiiglaslik kuppel Badassi pea kohal lahti plaksatas ja iiveldama ajavalt kiire langemine pidurdus, ohkas Badass kergendatult. Nüüd jäi üle vaid vaadata, et ta järve ei maanduks.


*** 

mortalis jutt PT3 Mägra jahimees 400


***


11. Külas

Ahmi karv oli tumepruun ja pikkade karvadega, läikiv, piki külgi jooksis kaks heledat vööti, mis algasid kukla lähedalt ja ulatusid sabani. Mägra-Märt oli nülgimises osav ning ei läinud kuigi kaua, kui tapetud ahmil oli nahk maas ja paremad lihatükid selle sisse korjatud. Ülejäägi pärisid ämblikrotid. Badass jälgis hoolega Mägra-Märdi iga liigutust, kui too nülgis ja konditustas. Kõik see aeg jahvatas Märt õnnelikult retkest mägra-asundusse.

„Peame tegema veel mõned viskeodad ja suured korvid, et pärast saaki tagasi kanda. Mul on oma majas ühe plasttahvli peale märgitud iga loom, kelle ma siin tapnud olen. Tänased ämblikrotid ja ahm lähevad ka sinna kirja. Ma olen tapnud juba seitset sorti loomi, linde veel sinna otsa, kokku vist üle neljakümne eluka, keegi meie külas ei ole nii palju tapnud.“ „Pärast kodus kuivatame naha ära, selle võid endale võtta, sina tegid põhitöö tema tapmisel ja mul juba on ahminahk.“

Badass kuulas teda vaid poole kõrvaga. Ta nuputas endamisi, kuidas sellest plindrist pääseda, et säiliks sõbralikud suhted mõlema leeriga - nii mäkrade kui inimestega. Kui ta vaid leiaks midagi, millega küla tähelepanu mägrajahilt eemale tõmmata. Kuid ühtegi head mõtet ei tulnud ja peagi olid nad tagasi külas. Seal, pärast kõigi ees oma uue saagiga valjul häälel kiitlemist, läks Märt uusi saavutusi seinatahvlile märkima ja nahka parkima. Badass lonkis temaga kaasa, kuid onni sisse ei astunud, sest juba uksel lõi talle vastu vastik kirbe hais. Märt märkas, kuidas Badass lävelt tagasi põrkas, ja naeris.

„See on parkimisvedelikest, hais on küll jube, aga tulemus see-eest esmaklassiline. Kui nahka niisama kuivatada, siis jääb ta kange, kipub rebenema ja läheb niiskuse käes kiiresti mädanema. Pärast parkimist aga on ta mõnus ja pehme, kannatab vett ja kõike. Eriti ahminahk – tee endale sellest jakk ja siis võid minna lausvihma kätte või jääväljadele uitama, see kannatab kõik ära.“

Badass noogutas, kuid astus veel paar sammu onnist eemale. Kuna ta pidi endale niikuinii varsti öömaja ehitama asuma, siis uuris ta ehitist teraselt. Märdi maja oli kokku klopsitud suurtest plastiktahvlitest, igaüks ise värvi ja tekstuuriga. See oli ainus hoone, mis asus teistest eraldi, küllap haisu pärast, mida ta levitas. Teisedki majad olid enamasti plastikust ning vaid kaks neist eristusid ülejäänutest. Üks oli kokku punutud okstest ja kaablijuppidest ning teine tehtud plekitahvlitest. Just plekktahvlitest onn tõmbaski endale Badassi tähelepanu, sest selle ukseavast kumas sinakat kunstlikku valgust. Uudishimulikult läks Badass lähemale ja piilus ukseavast sisse.

mortalis maailm huvitekiraja eliise2

Onnis istus pisike, käbedate liigutustega mees, keda ta oli kuulnud kutsutavat Tooleriks ja kes nokitses keset põrandat oleva agregaadi kallal. Masin kujutas endast umbes kuupmeetri suurust kasti, mis näis koosnevat peamiselt hammasratastest, võllidest ja suurest vändast, mida Tooler usinasti ringi ajas. Masinast läksid juhtmed lae alla, kus iidse plastpudeli sees hõõgus kerge sinakas valgusesäde. Märgates Badassi, lasi mehike kuuldavale juubeldava hõiske.

„Ma sain ta käima! Viimaks ometi ta töötab!“

„Mis see on?“ küsis Badass sisse astudes.

„Generaator! Nüüd saame oma nanobotte laadida!“ hõiskas Tooler. Ta higine ja kriimuline nägu säras siiras vaimustuses palju kirkamalt kui lae all hädiselt hõõguv lamp. „Tõsi, voolu annab ta praegu vähe, aga kerge suraka saab igaüks ikka. Peab lihtsalt kõvasti väntama.“Kui ma saan energiat, siis saan ma jälle mäkradega rääkida, mõtles Badass. Siis saan minna ja neid Märdi eest hoiatada.

„Proovime, lae mind,“ ütles Badass.

Tooler tõmbas silmad kavalalt kissi. „Aga mis ma vastu saan?“ küsis ta.

Badass mõtles kiiresti läbi, mis tal olemas oli: algeline kirves, ahminahk ja kurn ämblikrottide mune, mis nad olid Märdiga jahilt kaasa toonud. Ta pakkus Toolerile mune ja see jäi kaubaga rahule. Kui munad olid omanikku vahetanud, lasi Tooler panna Badassil käe generaatori induktsioonplaadile ja keerutas ise samal ajal suurt vänta. Läks veidi aega, kuid viimaks elustuski nutitätoveering Badassi käel ja Skinny mahe, kunstlik hääl teatas: „Arvuti taaskäivitub.“



*** 

mortalis jutt Badass räsitud

*** 


46. Robotiuputus

Vist keegi nende seast polnud veel kunagi jooksnud ühteaegu nii kiiresti ja samas nii aeglaselt. Generaator oli taas Badassi skafandriturjal ja Kirbelõhn oli taas geneka suures rattas energiat väntamas ja nad mõlemad lippasid oma võimete piiril. Enamus energiast, mis mäger tootis, läks akudesse laserite toiteks. Endoskeleti võimsuse keeras Badass vaid 25% protsendi peale, mis tähendas, et ta rohkem vaarus, kui jooksis. Samamoodi vaarusid tema viimased ellu jäänud kaaslased.

Kaal, kes oli lahingus saadud energiahulgast ikka veel šokis, suutis küll iseseisvalt püsti seista, kuid edasi liikumiseks toetasid Naiscy ja Tooler teda teine teise kaenla alt. 2-RD tassis kõigi relvi, kui metsa alt leitud kaikaid ja robotite küljest kangutatud metallvardaid võis relvadeks nimetada. Nende kõrval liikus kolinaga kaasa Raudkaupmees. Leidi pidas temaga jooksu pealt ikka veel läbirääkimisi ja proovis robotiga kaubale saada, et see neid enda turjale võtaks ja edasi viiks, kuid masin keeldus, selgitades, et sel juhul kaotab ta oma praeguse neutraalse staatuse kaasrobotite suhtes ja satub ise rünnakute ohvriks.

Nende sihiks oli vao lõpus lösutav purunenud lennumasin. Lootmatagi praeguses seisus tolle tõotatud teise ajaportaalini jõuda, otsustasid nad varjuda lennumasina vrakki ja panna seal vastu nii kaua kuni suudavad. Kui sissepääse on vaid üks ja kõik vaheldumisi energiat toodavad, siis lootis Badass, et ta suudab oma laseritega vaenlased eemale hoida või siis korrata ahmiuru trikki ja lihtsalt ummistada robotirümpadega sissepääs niivõrd, et nad jäetakse rahule. Selles plaanis oli vaid kaks küsitavust. Esiteks võis lennumasinas olla, ja liiga suure tõenäosusega ilmselt oligi, rohkem kui üks sissepääs ja teiseks, kui vastaseid on väga palju, siis kas nad suudavad laserite toitmiseks piisavalt kiiresti piisavalt palju energiat toota.

Nad jõudsid katta tubli pool kilomeetrit, enne kui Kirbelõhna kirjeldatud suurte ketassaagidega ja hulga lüliliste jalgadega robot valliservale ilmus. Ta oli tõepoolest väga suur ja Badassil ei oleks tema tabamisega olnud mingeid probleeme, kui mitte see energiapuudus. Ta ei olnud ka kindel, kuhu peaks sihtima, millised olid selle monstrumi elutähtsad kohad. Seepärast hoidis ta end tagasi ja uuris vastast hoolega, et mitte teha nõrkade kohtade kompimiseks asjatuid laske. Veermik see kindlasti ei olnud, sest masinal oli vähemalt kümme jalga ja võis arvata, et isegi neist viie kaotus ei mõju talle kuigi katastroofiliselt.

Saerobot ei laskunudki vao põhja, vaid jälitas neid mööda ülemist serva. Ta liikus päris kiiresti, igatahes kiiremini, kui inimesed ja kui Badass Skinny arvamust küsis, siis hindas randmearvuti, et too jõuab neile järgi tubli kakssada meetrit enne õhulaeva vrakki. Nagu sellest veel vähe oleks, ilmus teisele poole kraatriservale veel terve hulk metalseid tegelasi, kes olid inimestest vaevalt sadakond sammu tagapool. Nende uuteks vastasteks ei olnud enam needsamad tapjarobotid, mille tugevusi ja nõrkusi Badass tundis. Need oli samuti uut liiki tegelased – madalad, voolujoonelised, lülilise koorikuga kaetud ja varustatud hirmuäratavate paksust metallist haaratsitega, millel ei tundunud olevat mingit probleemi Badass ühes tema skafandri ja endoskeletiga pooleks hammustada, tavalisest inimesest rääkimata. Neid nähes viskas 2-RD kõik kaikad ja metallvardad sülest maha ja vajus põlvili.

„Kõik,“ ütles ta. „Mõttetu!“

Badass jätkas taganemist, hindas uusi vaenlasi ja oma energiavarusid ning seis oli tõepoolest nutune. Või siiski ei. Nutune oli see olnud enne, nüüd oli see katastroofiline. Soomussitikate, sest muud nime ei osanud Badass neile anda, vastu olid kaikad tõepoolest täiesti kasutud, samamoodi nagu saeroboti vastu. Neil elukatel oli selge mõju ka Raudkaupmehele. Siiani oli see ustavalt inimestega kaasa liikunud, muudkui oma kaupa pakkudes, kuid nüüd kustutas ta kiiresti holoekraani ja sulges kaubaluugid.

„Oli meeldiv energiat vahetada, külastage mind jälle.“

Nende sõnadega ruttas Raudkaupmees vallinõlvast üles ja põrutas tagasi linnavaremete poole. Tundus, et soomussitikatega tal neutraalseid suhteid ei olnud.

Kuid siis naeratas õnn sel päeval asunikele esimest korda. Küll ühe suunurgaga, ent asi seegi. Soomussitikad, selle asemel, et inimeste kallale söösta, põrutasid krigina ja kärinaga vao serva mööda alla ja samasuguse hooga kohe ka teiselt poolt üles ning saerobot peatus järsult.

„Ta taganeb! Ta taganeb!“ hüüdis Naiscy ja nii see tõepoolest oligi. Saerobot andis tagasikäigu, et soomussitikaid vältida, kuid need olid kiired. Sajad pisikesed jalad nende laiade kerede all lennutasid neid nõlva mööda üles ning juba nad olidki ohvri kallal. Iga saeroboti jala jaoks leidus üks haaratsiga sitikas ja kui ründajatest kaks korda suurem metallmonstrum oli loetud hetkede jooksul liikumatuks muudetud, sööstsid ülejäänud tema kere kallale, tagudes ja kangutades iga viimast kui välja eenduvat osa. 

mortalis jutt robot2


„2-RD, püsti!“ kamandas Badass, kuid ta oleks võinud sama hästi käsutada maas vedelevaid kive. 2-RD jõllitas üleval valliserval käivat võitlust, kuid tema pilk oli tühi ja pooleldi klaasistunud. Leidi haaras tal kaenla alt ja püüdis edasi vedada, kuid tema jõust üksi jäi väheseks ning Badass haaras teiselt poolt. Ta suurendas hambaid kiristades endoskeleti võimsust ja nüüd suutis ta kaaslast endaga kaasa vedada.

Kuni õhulaeva vrakini ei rünnanud neid enam keegi. Aeg-ajalt selja taha kiigates oli Badass tunnistajaks, kuidas soomussitikad valju kolina ja mürinaga saeroboti tükkideks kiskusid ja tema tükid endasse toppisid. Sealjuures kostis nende seest säärane mürin, nagu oleksid nad „õgimise“ käigus kogu metalli puruks jahvatanud. Võis vabalt olla, et jahvatasidki, et sisemisi laoruume paremini ära kasutada. Olles ennast täis laadinud, jätsid nad saerobotist maha vaid haletsusväärse, väändunud metallist jäänuste hunniku, mis neile enam sisse ei mahtunud ja pöördusid tagasi sinna, kustkohast nad tulnud olid.

Selleks ajaks olid põgenikud jõudnud õhulaevani. Nad vinnasid suure vaevaga end vao nõlvast üles ning Badassi kergenduseks paistis neile jalamaid kätte ristseliti lahti olev õhulaeva sissepääsuluuk. Kuid, nagu Mortalisel tavaks, sellega õnne naeratus ka lõppes.

„Ettevaatust!“ teatas Skinny kohe, kui nad luugile lähemale jõudsid. „Radiatsiooni tase selles piirkonnas on eluohtlikult kõrge. Soovitan õhulaevast eemale hoida, selle reaktor on vigastatud ja lekib tuumakütust.“

„No mida veel,“ jõudis Badass mõelda, kui selgus, et see ei olnud veel kõik. Laeva sisemusest kostis kolinat ja luugile, milleni nad nii suurte vaevadega olid jõudnud, neist vaid mõnekümne sammu kaugusele, ilmus järjekordne raudne koletis. Seekord humanoidne, kuid nii luupainajaliku väljanägemisega, et Badass andis ilma midagi mõtlemata küborgi pihta tuld vaid kirjeldamatust vastikusest, mis masin temas tekitas. Kolinal langes tükkideks lõigatud ja pooleldi sulanud monstrum õhulaeva tekile ja samal hetkel kuulis Badass sõnu, mida ta enam polnud lootnudki kuulda:

„Moodullinn,“ haugatas Kirbelõhn. „Seal, vaadake.“

Asunikud pöördusid mägra näidatud suunda ja nägid, et Kirbelõhn ei valetanud. Kolm-neli kilomeetrit lennumasinast edasi paistis suur aegruumi lõhe. Sellel, erinevalt eelmisest ajaportaalist, puudusid materiaalse maailma raamid, kuid sellest hoolimata polnud kellelgi mingit kahtlust, millega tegu. Keset päist päeva seisis muidu tühjal kraatriväljal äärtest võbeleva miraažina tükk öömusta taevast ja selle all sinakalt hõõguva energiakupliga kaetult hulk Päikeseratta päästekapsleid. Kui Badass laskis Skinnyl pilti skafandriklaasil suurendada, nägi ta nende vahel kõndimas ka inimfiguure.

„Laseme edasi,“ kraaksatas ta erutusest kuiva kõriga ja meeleheitel kamp vaarus edasi.

Viimase osa nende teekonnast, alates vigastatud õhulaevast kuni Moodullinna katva energiakuplini, nad lihtsalt surid. Muud moodi ei osanud Badass seda kuidagi kirjeldada. Teel portaalini möödusid nad mitmest mürkpunase vedelikuga täidetud kraatrist, mille kaldad olid kaetud nii elusolendite kui robotite jäänustega. Vahetult enne portaali läbimist hakkas aga taevast piserdama vihma, mille skafandriandurid hindasid happeliseks ja paljale nahale langedes tekitasid need piisad kihelust ja ville. Nende kõigi randmearvutite tehisintelligentsid pistsid kooris hoiatusi kisendama ja käskisid jalamaid varju leida, kuid peale ajaportaali ei olnud sellel tühermaal mingit varju. Õnneks said nad sealt läbi enne, kui asunike kehade kallal happevihma hävitustööga võidu regenereerimistöid tegevate nanomasinate energia lõppes.

Portaal tõi nad metsa äärde, ühe Moodullinna suunas viltu vajunud hiidkuuse lähedal. Badass nägi, kuidas Leidi vajus vaevatult põlvili ning laskis Sõbrakese enda õla pealt maha. Väike ämblikrott jooksis korraks eemale, siis taas Leidi poole, kuid kui see teda jalaga eemale lükkas, siis jäi nagu mõtlema ning sibas lõpuks kiirustades metsa. Tooler, kes tuli Badassi taga, ei märganud, et naine oli peatunud ja koperdas talle väsinult otsa, kaotas tasakaalu ja kukkus. Teisedki ei olnud paremas seisus. Badass heitis pilgu tagasi ajalõhesse ja talle tundus, et nägi ühes kraatris midagi metalset liikuvat.

„Püsti sõbrad, veel viimane pingutus. Me peame edasi minema, mine tea millal konnad või robotid lagedale ilmuvad.“

Keegi ei vastanud, kuid nad kõik ajasid end jalule, isegi Kaal ja 2-RD, ning nad läksid edasi. Vaid mingi iidne, sügavale geneetilisse koodi kirjutatud ellujäämisinstinkt, ilmselt veel ajast mil nende esivanemad alles planktonina Maa ürgookeanides ringi hõljusid, ei lasknud asunikel maailma ja enese vastu huvi kaotanult pikali visata ja surma ootama jääda. See instinkt iga hinna eest vastu pidada surus neid takka, sundides kurnatud inimesi veel hulga kilomeetreid asetama jalga jala ette, ise väsimusest juba poolteadvusetutena, kuni nad öös kumava tõotatud linnani jõudsid. Alles seal varisesid nad kokku.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0937)