„Ma pean teid hoiatama, härra, teie plaani läbikukkumise oht on väga suur. Sellistes kohtades liigub alati rahvast ning teid visatakse sealt tõenäoliselt kiiresti välja.”

Ajamasina vanakooli ülemteenri hääl kõlas harjumatult aupaklikult, ometi oli Daniel just seda režiimi teistele eelistanud. Ta tõmbas selga vanamoodsa haiglaõevormi, selle peale ühekordse kaitseülikonna ning sättis ette kaitseprillid ja N95 respiraatori. Kogu selle ajast ja arust varustuse leidmiseks oli tal mitu kuud aega läinud, kuid ajastutruu ülikond suurendas tema ürituse õnnestumise šansse märgatavalt.

„Ma tean, Onyx. Ma olen seda kõike oma peas sadu kordi läbi mänginud sellest peale, kui ma kuulsin ajamasina leiutamisest.” Mehe meloodiline hääl kostus läbi maski summutatult. „Ma olen seda võimalust aastaid oodanud. Ja kui see ei õnnestu, siis ei õnnestu, vähemalt olen proovinud.” Ta sikutas prillide ääre vahelt välja silma tikkuvad hallisegused juuksesalgud. Juba need paar minutit ülikonnas olemist pani higi tema seljal jooksma. „Tõesti, müts maha nende inimeste ees, kes sellise varustusega kuude kaupa pidid teiste eest hoolitsema,” ütles ta ajamasinale, justkui oleks see lihast ja luust vestluskaaslane. „Aga nüüd, Onyx, vii mind aastasse 2021, 22. märts kell 23.35 Ida-Tallinna keskhaigla. Palat 317.”

„Muidugi, härra. Teie iiveldusevastane tablett peaks nüüd juba mõju avaldama hakkama, nii et usun, et reis saab olema lihtne. Tähelepanu, valmis olla, stardime!”

Daniel tundis järsku tõmmet, justkui oleks keegi sikutanud vaipa tema jalge all. Järgmisel hetkel seisis ta juba keset hämarat väiksemapoolset palatit, kuhu oli surutud neli voodit. Ta vaatas ringi. Kõik patsiendid olid hingamisaparaatide all, nende küljes ja ümber erinevad piiksuvad masinad. Õnnekombel oli ta siin ainus püsti seisev inimene – ühtki õde ega arsti näha ei olnud. Mees kõndis vaikselt ukse juurde ja piilus läbi klaasaknakese välja. Koridoris liikus mitmeid õdesid, kuid neid oli vähem, kui ta oodanud oli.

Daniel pöördus tagasi ruumi poole ning hakkas patsientide nägusid uurima. Kõigi nende küljes rippuvate seadmete tõttu oli seda pisut keeruline teha, kuid lõpuks leidis ta isiku, keda otsis.

„Tere, vanaisa,” sosistas ta, võttis voodil lebava vanema härrasmehe käe pihku ja surus seda õrnalt. „Sinu elu ei pea enam üksinduses lõppema. Ma olen nüüd siin.”

Korraks lasi ta vanaisa käe lahti, et tõmmata lähemale akna all seisnud tool. Kui ta oli end mugavalt sisse sättinud, asetas ta oma pihu jälle vanaisa käele. Ta teadis, et oma elu viimastel tundidel ei olnud tema armas vanaisa enam teadvusele tulnud. Koroonaviirus oli tema organismile nii laastavalt mõjunud, et tema keha ei pidanud enam vastu. Väikese viieaastase Danieli süda oli vanaisa surmast kuuldes murdunud. Läbi aastate oli teda kõige rohkem vaevanud teadmine, et vanaisa suri üksi, ilma et ta oleks nädalate viisi oma lähedasi näinud.

Ajamasina leiutamine oli Danielile andnud võimaluse viimast korda vanaisale oma armastust näidata. Ajarännureeglid keelasid tal minna tagasi varasemasse aega, kui vanaisa oli täis elurõõmu ja pakatas tervisest, kuid nüüd, tema elu viimastel minutitel, ei olnud vanaisa külastamiseks mingeid takistusi, sest väikese Danieli elukäiku see muuta ei saanud. Plaani õnnestumise korral ei saa keegi kunagi teada, et ta siin viibis, nii et poisike kasvab siiski üles teadmisega vanaisa üksildasest surmast ning jõuab välja täpselt samasse hetke, kus ta hetkel viibis. Ta teadis, et kõik selles palatis viibivad patsiendid olid võitluse viirusega kaotanud, nii et ka nende poolt ei tohiks tema elukäiku takistusi tulla. Hetkel nad kõik kas siis magasid või olid teadvuseta olekus, raske oli lähemalt uurimata vahet teha.

„Sa ilmselt mõtled, kes ma selline olen ja kuidas ma siia sattusin,” jätkas ta vaikselt. Vanaisa teadvuseta olek ei häirinud teda sugugi. Juba paarkümmend aastat tagasi olid uuringud selgelt näidanud, et enamik koomapatsiente kuulis enda ümber toimuvat ning oli teadlik oma lähedaste ligiolust. „Mina olen sinu pojapoeg Daniel. Jah, kaheksakümmend aastat vana, aga näen noorem välja. Meie ajal on inimeste eluiga kaugelt pikem kui praegu. Näe, muretsesin endale ajamasina ja tulin sulle seltsiks.”

„Tere, härra Johannes,” kostus Onyxi hääl Danieli randmelt. „Meeldiv tutvuda.”

Daniel pühkis laubalt higi ning nihutas maski nina ja suu pealt ära lõuale, et seda oleks vajadusel võimalik kiiresti tagasi tõsta. „Ära muretse, vanaisa,” lausus ta, „ma ei pea viirust kartma. Läbi aastate lasin ma end vaktsineerida ning lõpuks muteerus viirus suhteliselt ohutuks nohusarnaseks tegelaseks, mis ei suuda ka vaktsineerimata inimestele enam kahju teha. Minu ajal on hoopis teised haigused inimesi kimbutamas, Covid-19 on ajalugu.”

Ta jäi natukeseks vait. Nii hea oli seal lihtsalt vanaisa kõrval istuda ja rääkida. Tema kaotusest jäänud valu oli ammu juba tuhmunud, kuid kibe kahetsus surma üksildase viisi pärast hakkas alles sel hetkel haiglavoodi ääres aeglaselt sulama – nagu viimased kevadised süsimustaks tõmbunud talvisest lumeuputusest jäänud hunnikud kuuma päikese käes lõpuks maapinda imbuvad. Justkui esimest korda kõigi nende aastate jooksul sai ta sügavalt sisse hingata ning tunda täiuslikku rahu endasse voolamas.

„Sa ilmselt tead, et sul on varsti aeg lahkuda, eks? Aga ma mäletan ikka veel, kuidas sa kunagi surma ei kartnud. Sa ütlesid mulle alati, et surm on vaid millegi ilusama algus. Ja et sa igatsed vanaema. Ei lähe enam kaua, kuni teda jälle näed.”

Äkitselt läks palatiuks lahti, nii et Daniel hüppas ehmunult jalule. Ta oli avastatud ning kohe sunnitakse ta lahkuma! Hea veel, kui politseid ei kutsuta, kuna tal pole mingit luba siin viibida. Kähku sikutas ta oma maski tagasi õigele kohale enne, kui aeglaselt ümber pööras.

Uksel seisis väsinud kehahoiakuga õde. Tema kurnatusest hoolimata terased silmad puurisid Danieli omadesse. „Mida teie siin teete? Kes te olete?”

Mees otsis palavikuliselt vastust. Lõpuks see sähvataski. „Ma olen vabatahtlik,” kogeles ta. „Täna on mu esimene tööpäev, mul paluti siin palatis patsientidele seltsiks olla.”

Naise pilk leebus. „Õigus, täna jah saabus teid jälle üks hulk. Pole vist kerge kohe alguses nii raskete haigete juures olla.” Daniel noogutas. „Samas,” jätkas õde, „pole see kunagi kerge. Astuge vahepeal puhkeruumi ka, muidu te siin kaua vastu ei pea. Olgu, kui teil siin praegu kõik kontrolli all on, siis ma lähen järgmist palatit kontrollima. Vajutage kohe hädaabinuppu, kui midagi juhtub.”

„Jah, ma teen seda,” lubas mees, kui naine vaikselt enda järel ukse sulges. „Huh, see läks napilt,” pomises ta omaette. Ta silmitses kolme ülejäänud voodit ning neis lamavaid patsiente. Lõpuks astus ta lähima aseme poole. Seal lebas umbes seitsmekümnene meesterahvas. Daniel võttis ta käe korraks pihku.

„Teie elu oli väärtuslik neile, kes teiega kokku puutusid. Teie armastus elu ja inimeste vastu julgustas ja rõõmustas paljusid.” Tal polnud vähimatki aimu, kas tema sõnades peitub midagi tõest, võib-olla oli see mees hoopis salajane mõrvar või kantis oma elus suuri rahasid kõrvale. Ometi oli ta kunagi olnud kellegi väike kullakallis poeg ning ainuüksi see tegi tema elu väärtuslikuks. Ta asetas mehe käe ettevaatlikult tagasi tekile, mispeale mees liigutas kergelt unes. Ilmselt aidati nende puhkusele medikamentidega kaasa.

Järgmises voodis lamas samuti vanem meesterahvas. Koroonasse surigi rohkem mehi kui naisi. Daniel asetas oma pihu tema käele. Ta mõtles hetke enne, kui sõnas:

„Teid jäävad taga igatsema paljud, ometi pakub neile rõõmu ka teadmine, et neil oli eesõigus teid teie eluajal tunda. Teie pärand jääb kestma.”

Viimase patsiendi juurde jõudes ahhetas Daniel korraks. Hapnikumaski alt paistis noore, umbes kolmekümneaastase naise kahvatu nägu. Tema koht ju küll siin ei olnud, nooremad pidid koroonast kergemini läbi minema! Võib-olla oli ta immuunsüsteem mingil põhjusel nõrgem.

Mehe silmanurgast veeres naist vaadates alla üksik pisar. Naljakas, kuidas ühe võõra inimese õnnetuse nägemine liigutas teda rohkem kui tema enda vanaisa olukord. Ta pühkis pisara oma kinnastatud käega ära, tundes alles nüüd, kui ebameeldiv lateks vastu tema nahka oli. Ta võttis kinda ära ja asetas käe ettevaatlikult naise põsele. Ta paitas seda õrnalt pöidlaga.

„Sa oled armastatud,” ütles ta, „rohkem, kui sa ise seda tead või tunned, palju rohkem. Ära kunagi seda unusta.”

Ta heitis pilgu seinakellale. See näitas viis peale kahtteist. Vaid mõne minuti pärast sureb tema vanaisa. Ta astus paar sammu ning võttis jälle istet vanaisa voodi juures. Seekord tundis Daniel tema käe soojust, mis läbi kinda oli jäänud märkamata. Just nagu lapsepõlves, kui vanaisa käed olid soojad ka kõige külmemal talvepäeval. „Ma olen lihtsalt kuumavereline,” oli ta alati öelnud. Mees naeratas selle mõtte peale.

„Sa oled alati minu eeskuju olnud,” sõnas ta. „Sinu vastupidavus ja töökus näitasid mulle, milline tõeline mees peab olema, aga kõige paremini tegi seda sinu armastus minu ja teiste vastu. Sinu lastel ja lastelastel läheb elus hästi, sa ei pea meie kellegi pärast muretsema. Me jääme sind igatsema, aga meie mälestustes elad sa alati edasi. Ma armastan sind väga.”

Ta ei teadnud, mida rohkemat öelda, ning silmitses lihtsalt vanaisa armast vana nägu. Äkki tegi vanaisa silmad lahti, nii et Daniel võpatas. Intubatsioonitoru ja mansett ei lubanud vanaisal kõnelda, kuid tema silmad rääkisid väga selget juttu. „Mina armastan sind ka väga,” ütlesid nad. Mõnda aega vaatasid kaks vana meest üksteisega tõtt, mõlema silmad täitumas pisaratega. Siis pigistas vanaisa kõvasti Danieli kätt ning sulges taas silmad. Tema südamemonitor hakkas andma ühtlast tooni. Daniel ohkas, vajutas õe kutsumise nupule ning ütles: „Lähme koju, Onyx.”


Tagasi oma magamistoas seistes kooris mees kiiresti seljast kõik haiglariided ja viskas need prügikasti. Siis käis ta duši all ning pesi koos higiga maha ka kurvad mälestused. Tema süda hüppas rõõmust kordaläinud ettevõtmise üle.

Vaevalt oli Daniel jõudnud riietuda, kui helises uksekell. Üllatunult läks ta avama, ta ei oodanud kedagi. Lävel seisis nooremapoone, umbes neljakümneaastane kena naisterahvas, heledad juuksed tugeva kevadtuule sasitud.

„Tere, Daniel, kas oled meie filmiõhtuks valmis?” päris naine rõõmsameelselt. „Näe, ma tõin näkse kaasa. Aga ainult tervislikumaid, viimane kord sõime liiga palju rämpsu, mul oli pärast tervet päeva taastumiseks vaja.” Ta puges enesekindlalt mehe kõrvalt mööda esikusse ning hakkas seal saapaid jalast võtma ja mantlit kappi riputama.

Danielil polnud aimugi, kes see naine on. Kas ta tõesti oli vanas eas nüüd oma mõtteteravust ja mälu äkitselt kaotama hakanud? Vaikselt sulges ta ukse ning kõndis hämmeldunult elutoa poole, kus naine oli juba holoviisori sisse lülitanud ja nüüd energiliselt diivanipatju sättis. Siis tuli mehele idee.

„Tead, ma vaatasin täna vanu pilte ja meenutasin sõpru. Räägi mulle veel palun seda lugu, kuidas me kohtusime, mulle nii meeldib sind kuulata, kui sa seda jutustad.”

Naine vaatas teda imestunult. „Miks? See pole ju midagi erilist. Sealt ei saa korralikku lugugi kokku.”

Daniel naeratas süütult. „Lihtsalt vana mehe rõõmustamiseks.”

Naine rehmas käega. „Pole sa veel nii vana midagi, sul veel palju aastaid ees. Aga istu siia,” ta patsutas diivanit enda kõrval, „mis sa seal seisad nagu post keset tuba. Eks ma siis räägi.”

Daniel võttiski tema kõrval istet.

„Sa ju mäletad, eks, et mu vanaema oli sajandi alguse poole koroonaviirusega haiglas?” Mees noogutas igaks juhuks. „Arstid olid veendunud, et ta sureb, ta oli nii kehvas seisus, kuigi ta oli alles noor inimene, väikelaps kodus ootamas. Kui ta lõpuks haiglast välja sai, oli ta nagu teine inimene. Enne haigeks jäämist oli ta olnud depressioonis ning oli paaril korral isegi püüdnud oma elu lõpetada, kuid haiglas olles muutus kõik. Ta rääkis meile, et oli näinud inglit, kes talle oli öelnud, et ta on armastatud. Tead, tal oli oma keerulise lapsepõlve tõttu alati olnud seda raske uskuda. See kohtumine andis talle soovi viirusega võidelda ja ellu jääda.”

Samal ajal, kui naine rääkis, kerkisid Danieli silme ette justkui ammu unustatud mälupildid – tema oli alles väike poiss pisut peale vanaisa surma. Tol ööl palatis nähtud naine seisis naeratavana tema ees ja kinkis talle toreda legokomplekti. Naise jala külge klammerdus väike tüdruk. Koos mälestusega tuli ka naise nimi – Merilin. Ta mõistis, et oli tahtmatult muutnud Merilini elukäiku, nii et surema pidanud naisest sai elu armastanud inimene.

Naine jätkas: „Ta on mulle läbi aastate korduvalt rääkinud, et oli sinu vanaisaga haiglas palju juttu ajanud enne, kui nende tervis vestlemiseks liiga kehvaks jäi. Sinu vanaisa oli tema sõnul tõeliselt armas inimene. Kui vanaema lõpuks terveks sai, otsis ta sinu perekonna üles ning rääkis neile sinu vanaisaga koos haiglas veedetud ajast. Nad olid väga tänulikud ning jäidki minu vanaemaga edasi suhtlema. Mina mäletan sind juba sellest ajast, kui olin väga tilluke, võib-olla kahene. Sa oled justkui minu teine isa.”

Naine pani oma käed Danieli ümber ja kallistas teda kõvasti. Mona – nii oli naise nimi, meenus nüüd mehele. Koos nimega kerkisid silme ette ka kõik nende ühised ettevõtmised, alates suvistest loomaaiakülastustest ja lõpetades ühiste filmiõhtutega. Tundus, nagu oleks mees mõne hetkega elanud läbi ühe teise elu, mis tõi kaasa endaga palju rõõmu ja armastust.

„Hei, mis see on?” küsis Mona äkki ja osutas ajamasinale, mis Danieli särgivarruka alt nähtavale oli ilmunud. Siis madaldas ta häält nagu kardaks, et keegi neid pealt kuulab. „Ega see ju Onyx 2.0 ole?”

Danieli silmad läksid suureks. „On küll, kust sina tead? See on praegu nii letialune kaup.”

„Ma tean jah, aga mu nooremal õel õnnestus endale samasugune hankida. Tal olid sellega omad plaanid, mida ta küll ellu viia ei saanud, kuid ta käis reisimas ikka. Tal õnnestus Eesti tulevase presidendi sündimine korraldada, peale seda, kui üks teine ajarändur selle kogemata vussi keeras.”

„Oot-oot, mis presidendi?” katkestas mees teda.

„Ikka selle, kes kahekümne aasta pärast ametisse saab. Kuid nime ma ei tea, mu õde ei võtnud vaevaks seda välja uurida. No kujutad sa ette!” Mona vaatas kavala pilguga Danielile otsa. „Aga mida sina sellega teed?”

Mees pani oma käe ümber naise ja kaisutas teda. „Tundub, et mina hoopis ajasin kogemata paar asja korda. Aga mida me siis täna ka vaatame?” vahetas ta teemat. „Ära ainult ütle, et veel mõnda romantilist komöödiat, neid oleme vaadanud juba viimased kolm nädalat.”

Naine vaatas teda heldinult ning sõnas: „Olgu, täna on sinu valik.”


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2151)