SuitsNeil Gaimani antoloogia „Suits ja peeglid“ koosneb suuremas osas vanade muinaslugude ümbertöötlusest. Nagu pealkirjas on vihjatud, pole miski päris see, millena alguses näib. Kui mustkunstnik kasutab inimeste segadusse ajamiseks suitsu ja peegleid, siis kirjaniku ainsaks töövahendiks on sõnad. Oskuslikult sõnu seades toimivad need omamoodi mustkunstitrikina.

Raamat algab luuletusega „Sisikonnalt ennustamine“. Nagu sissejuhatuses on mainitud, sai luuletus kirjutatud tellimustööna. Toimetaja oli palunud värsivormis lugu, mis juhataks sisse antoloogia tuleviku ennustamise teemal. Just sellise loo, tuleviku ennustamisest, Gaiman tegi, lisades algusesse tsitaadi Lewis Carroll`i raamatust „Alice Peeglitagusel Maal ja mida ta seal nägi“.

Pikas sissejuhatuses on peidus lühijutt pealkirjaga „Pulmakink“. Selle mõtles Gaiman välja oma sõpradele pulmakinki valides. Kuna tegemist oli õuduslooga, muutis kirjanik meelt ja ei kirjutanud lugu paberile, sest kartis, et noorpaar ei pruugi taolist kingitust hinnata. Lugu jäi siiski kummitama ja sai lõpuks valmis, kui Gaiman koostas sissejuhatust käesolevale antoloogiale. See on kirjutatud kokkuvõtlikult, just nagu üritanuks autor anda lühiülevaadet mahukast romaanist. Sarnaselt kogumikku sisse juhatanud luuletusega on „Pulmakink“ tuleviku ennustamisest. Tulevikust, mis leiab aset kusagil mujal. Minu hinnang novellile on selline: Gaimani sõpradel vedas, et nad sellist kingitust ei saanud. Nii lühijutuna, kui ka loos kirjeldatud esemena.

„Rüütellikkus“ on lugu, mis autori sõnul ei sündinud kergelt. Temalt telliti jutt Püha Graali teemalisse kogumikku. Tõepoolest, Püha Graal saab loos tähtsa koha, kuid tegevus leiab aset tänapäeval ja sündmuste jaburad keerdkäigud toovad muige lugeja suule. Gaiman on osavalt üles leidnud tavaliste inimeste veidrad käitumisjooned. Just sellised paljud meist paraku ongi – ei oska hinnata haruldasi ja hinnalisi esemeid ka siis, kui need praktiliselt poolmuidu komisjonikaupluses nina ees vedelevad ning võimalus tohutut varandust teenida on lausa käegakatsutav. Kõige rohkem meeldis mulle selles loos peategelase inglaslik rahulikkus. Üleloomulikud olendid ja kummalised juhtumised ei häirinud seda naist karvavõrdki. Lõppude lõpuks on ka rüütlilugudest pärinev müütiline kangelane inimene, kes vajab kosutavat kõhutäit ja hoolivat sõna.

„Nikolaus oli“ on lühike lugu, saja sõna pikkune. Gaiman saatis selle jõulukaardile kirjutatuna laiali kõigile, kes meelde tulid. Põhjuseks see, et ta ei oska joonistada, aga on andekas kirjanik. Esimest korda ilmus „Nikolaus oli“ kogumikus „Drabble II“, mis koosneski sajasõnalistest lugudest. Hoolimata lühikesest vormist sisaldab see jutt väga palju ning kerib ennast lugeja peas lahti, just nagu pärgamendi poogen.

„Hind“ algab nagu tavaline sõbralik loomajutt mõnest nooremale lugejale suunatud raamatust. Enne lõppu toimub aga pööre, mis paiskab õhku küsimuse: juhtus see kõik päriselt? Aga mis tegelikult juhtus? Vihjeks olgu öeldud, et Gaimani agent oli enne loo sündi palunud kirjutada midagi kassidest ja inglitest. Või inglist, kes on kass.

„Trollisild“ sai algselt kirjutatud kogumiku jaoks, mis sisaldas muinaslugude ümberjutustusi täiskasvanutele. Loo algversioonis oli sild, selle all elas troll ja kitsekesed läksid üle silla. Gaimani jutustuses on samuti troll, kes elab silla all, aga temal tuleb kohtuda inimesega. Mis sellest inimesest ja trollist edasi saab, jäägu juba lugejale avastada. Mulle isiklikult selle loo lõpplahendus meeldis ning üle silla jalutavaid mantlis mehi ei vaata ma enam kunagi sama pilguga.

„Ära Jaagult küsi“ tundub samuti algselt lasteloona. Karpi vangistatud vedrunukku kardavad kõik lapsed. Mitte selle pärast, et ta äkitselt välja hüpata võib, ehmatades kedagi poolsurnuks. Ei, see nukk pole tavaline. Jällegi õnnestus Gaimanil hakkama saada lühikese jutukesega, mis on nagu uks fantaasiamaailma. Seda avades teeb lugeja kujutlusvõime oma töö ning kerib lugu omasoodu edasi, just nagu järjefilmi.

„Kuldkalatiik ja teised jutud“ on kirjaniku sõnul kirjutatud lennukites, autodes ja hotellitubades. Lugu jutustab kirjanikust, kes sõidab esimest korda Los Angelesse, et seal sõlmida lepingut oma raamatu filmivormis esitamiseks. Naiivselt arvab ta, et filmid põhinevad raamatutel, järgides täpselt tegevustikku ja süžeeliini. Tegelikult aga nii pole. Kirjaniku ja filmitegijate vaheliste vestluste vahele on põimitud kohtumised kummalise vanahärraga, kes kasvatab tiigis karpkalu ja mäletab sündmusi, mida teised oma nooruse pärast mäletada ei saa. Need lood, mida vanamees räägib, on kogu novelli eredaimad hetked. Ülejäänud osa jutust lohiseb ja mõjub uinutavana, eriti kui seda lugeda õhtuti pärast tööpäeva lõppemist. Võib-olla olin ma selle loo lugemise ajal liiga väsinud. Jäägu lõpliku otsuse tegemine teistele raamatuhuvilistele. Aga seda usun ma küll, mida Gaiman jutu kohta sissejuhatuses ütles: osa sellest loost on tõsi.

„Mööda valget teed“ on kirja pandud värsivormis ning põhineb rahvajuttudel. Tegemist on uue versiooniga Rebaseisanda ja Sinihabeme loost, milles rebase pruut jutustab oma jubedast unenäost ja tõestab jutu lõppedes, et kõik oli tõsi. Gaimani jutus ei lõppe lugu verise käe põrandale viskamisega, vaid läheb edasi ootamatul moel. Kõrvu jääb aga kõlama värsiridades kordunud lause: „See pole nii, pole kunagi olnud ega saa ka olema.“

„Nugade kuninganna“ on samuti värsivormis, põimitud vana lastelauluga. Üks laulurida on jäänud autorit kummitama ja tekitanud täiesti teistsuguse loo. Poisist, tema vanaemast, kes oli nugade kuninganna ja vanaisast, kes ehitas teleka juba ammu enne televisiooni leiutamist. „Sa panid mu end armastama, ma ei tahtnud seda,“ kõlasid lastelaulu sõnad. Igal teol on tagajärg ning sunnitud armastuse ohver leiab väga omapärase viisi kättemaksuks. Vähemalt mina saan sellest loost nii aru. Võib-olla olid asjad teisiti. Lugege ja tehke omad järeldused.

„Muutused“ on ühtaegu filmistsenaarium ja eluloofilm läbi vaataja silmade, kes on kõik ekraanil näidatud sündmused ise läbi elanud. Lugu jutustab mehest, kes leiutas vähiravimi, millel on ootamatu kõrvalmõju. Ravim saavutab tohutu menu just selle kõrvalmõju pärast ning terve maailm muutub. Miski ei jää enam endiseks. Jälgides peategelase elukäiku aastakümnete kaupa, annab Gaiman värvikalt edasi, mis võib juhtuda vaid ühe muutuse mõjul. Sõna „muutus“ saab uue tähenduse ning keelustatakse lõpuks, sest see on sündsusetu ja tabu. Realistlik, aga samas ulmeline lugu kõlab nii prohvetlikult, et jään huviga ootama... muutuseid.

„Öökullide tütar“ sai kirjutatud austusavaldusena Gaimani lemmikkirjanikule ja ajaloolasele John Aubrey´le. Vanas kõnekeeles jutustatud lugu meenutab eestimaisele lugejale Herta Laipaiga loomingut. Sarnaselt tema juttudele on ka siin peategelaseks noor naine, kes justkui polegi päris inimene. Kirikutrepi pealt leitud maimukesest, keda peetakse öökullide tütreks, kasvab kloostrimüüride vahel ilus neiu. Isegi liiga ilus... Mis saab neiust, linnarahvast ja öökullidest, seda ma öelda ei saa, sest lugu on lühike ja vastus küsimusele peitub jutu lõpus. Kui ei teaks, et tegemist on Gaimani välja mõeldud jutuga, oleksin pidanud seda inglise rahvajutuks, mida rahva seas põlvest põlve edasi on räägitud.

Shoggothi Vana Pentsik on humoorikas kummardus Lovecraftile ning põhineb tõsielulistel sündmustel. Nimelt läks Gaiman Londonisse ulmehuviliste kokkutulekule ja hakkas baaris ühe ulmefänniga rääkima H. P. Lovecraftist. Vestlusest sündis lugu, milles oli vaid natuke vaja vinti juurde keerata, et lisada üleloomulikku hõngu. Nimelt asendas Gaiman Londoni Innsmouthiga. Tegelikult teavad ju kõik ulmefännid, et öised vestlused baaris ulmeteemadel ongi ebamaised. Keegi võiks ka Estconi öödest natuke pikemalt kirjutada. Eriti siis, kui teemaks on H.P. Lovecraft.

„Viirus“ on taaskord värsivormis ja jutustab mängusõltuvusest. Algselt kirjutas Gaiman loo arvutiteemalisi jutte kirjutavasse antoloogiasse, inspireerituna oma kogemustest. Arvestades, kui sürrealistliku ja arusaamatu jutuga on tegemist, peaksin vist olema õnnelik, et kirjanik arvutimängude mängimisest loobus ja hullumajja minekust pääses. Selle loo põhjal on näha, et arvutimängud ei ole sugugi mitte kõigi jaoks. Eriti veel siis, kui mängijaks on tohutu fantaasialennuga ulmekirjanik.

„Tüdrukut otsides“ on ulmelise alatooniga, kuid jutustab minu meelest rohkem kinnisideest, mis on haaranud peategelase oma küüsi ja ei lase enam kunagi lahti. Kuuekümnendate aastate keskpaigas näeb noormees ühes ajakirjas tütarlast, keda ta soovib uuesti näha. Näebki, aastaid hiljem, jälle ajakirja fotol ja ikka sama noorena. Kannustatuna soovist tütarlast üles leida õpib nüüdseks mitte enam nii noor mees fotograafiat, lootes naist oma kaamera ette saada. Kes on see naine ja kas loo peategelasel õnnestub lõpuks temaga päriselt kohtuda, selgub loo lõpus.

„Kõigest jälle maailma lõpp“ on taas Lovecraftist inspireeritud lugu, mille tegevus toimub tema välja mõeldud Innsmouthi linnas. Seekord seob Gaiman kokku Huntmehe ja Sügavikulised. Tulemuseks on üpris jabur nägemus sellest, mis juhtuks siis, kui Huntmees satuks kurikuulsasse Innsmouthi. Hunt jääb hundiks. Ka siis, kui tal tuleb silmitsi seista mereelukatega.

„Rannahunt“ on järg eelnenud loole. Nimelt paluti Gaimanil kirjutada krimilugu Larry Talboti ehk huntmehega peaosas. Ja ta kirjutaski – „Rannavalve“ versiooni Larry Talbotist. Värsivormis. Midagi sellist suudab loetavalt kirjutada ainult tema, Neil Gaiman. See on nii halb, et muutub lausa heaks.

„Me teeme teile hulgihinna“ meeldib mulle sellest kogumikust kõige rohkem. Lihtne lugu inimlikust ahnusest sündis nii, et Gaiman uinus, kuulates raadiost vestlust hulgi ostmisest. Kui ta ärkas, räägiti raadios palgamõrvaritest. Pole ilmaaegu öeldud: mida rohkem, seda uhkem. Olgu tegemist poekauba või surnud inimestega, see kehtib kõigi kohta.

„Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga“ on lugu, mille Gaiman kirjutas Michael Moorcocki Elricu lugude ainetel. Jutu peategelaseks on kaheteistkümneaastane Richard, kes loeb prints Elricu lugusid, unistab templirüütlitest ja Michael Moorcockiga kohtumisest ning peaaegu ei märkagi seda, mis toimub samal ajal teiste temavanuste lastega. Varateismelised, kes ei kuluta aega unistamisele ja rüütlilugude lugemisele, peavad kannatama kohutavaid asju, näiteks seksuaalset ahistamist, pidades seda normaalsuseks. Aga Richard hõljub oma fantaasiamaailma kaitsvas mullis ja ootab täiskasvanuelu algust. Ühtaegu kohutav ja ilus jutt lastest peegeldab hästi meie ümber toimuvat. Täpselt nõnda kahjuks ongi – need, kellel on ees roosad prillid, ei taha ega suuda näha karmi tõelisust.

„Külmad värvid“ on autori sõnul poeem põrgulike masinate, arvutite, musta maagia ja Londoni kohta. Rohkem polegi selle lugulaulu iseloomustamiseks öelda. Ehk vaid seda, et lisaks eelpool mainitule on poeemis tuvid. Tsiteerides tuvimüüjat: „Paksud tuvid, puhtad tuvid, tuvid valged ja hallid kui paekivi, elavad, hingavad tuvid, härra, ei minu käest te elluäratatud saasta saa!“ Just selline võibki Põrgu olla – täis tuvisid ja rämpsposti.

„Unenägude pühkija“ – taaskord lihtne ja geniaalne lugu mehikesest, kes teeb väga tähtsat tööd. Kui lugu lahti mõtestada, saame aru, et tegelikult pole unustamine sugugi halb, pigem vastupidi.

„Võõrad osad“ on autori sõnul lugu AIDS-ist. Samas võib see olla ükskõik millisest maailmas levivast viirushaigusest. Gaiman on käsitlenud haigust isikuna. Kellegina, kellele meeldib üle kõige võim ja maailmas rändamine. Täpselt nagu katk tänapäevases olustikus. Minu meelest kuulub see lugu antoloogia paremiku hulka mõjuva ja meeldejääva sümbolismi pärast. Võib-olla hakkavad pärast selle jutu lugemist sügavamalt järgi mõtlema ka need lugejad, kes arvavad, et tõsiseid haigusi pole olemas ja viiruste peletamiseks piisab vaid küüslaugust.

„Vampiiri öölaul“ on sektsiin – värsivorm, milles iga esimese kuue rea viimased sõnad korduvad pidevalt muutuvas järjekorras järgmiste salmide realõppudes ja kolmerealises lõppsalmis. Ilma selle teadmiseta oleksin „Vampiiri öölaulu“ pidanud üheks ilusaks gooti stiilis romantiliseks luuletuseks või sümfoonilise metal-bändi laulusõnadeks. Gaiman on raamatu sissejuhatuses maininud, et katsetab erinevate stiilidega ja see on tal siiani päris hästi õnnestunud.

„Hiir“ on kirjutatud kogumikule, mille lood räägivad ebausust. Tegemist on valusa looga mehest ja naisest, kes läbivad oma kooselus sügava kriisi. Taustaks kõlavad vandenõuteooriad hiirtest, inimloodetest ja AIDS-ist. Ma ei leidnud jutust ebausu teemat. Küll aga leidsin järjekordse vastuolu peategelase mõttemaailmas. Hiirte tapmine on ebainimlik, aga abort seaduslik. Kirjaniku oluline eesmärk ongi ühiskonnas aset leidvate probleemide päevavalgele kiskumine ja teises valguses näitamine, et tekitada mõtteainet lugejale. Mis on õige ja mis vale? Vastust leida on väga raske.

„Muutuste meri“ näitab veelkord Gaimani võimekust kirjutada värsivormis. Meremeeste lauluna kõlav luuletus jutustab tujukast merest, kes meelitab mehi endasse ja ei anna enam kunagi tagasi või väänab nende luud sõlme ja jätab elu lõpuni vigaseks. Selliseid lugusid kirjutatakse ajast aega ja kirjutatakse veel. Sest me oleme tehtud mereveest ja luust – just sellised sõnad kirjutas Neil Gaiman oma luuletuses.

Jutus „Kui me läksime maailma lõppu vaatama“ on autor väga hästi edasi andnud, milline näeb ümbritsev maailm välja läbi lapse silmade. Üheteistaastane Dawnie läheb väljasõidule maailma lõppu koos ema, isa ja väikese õega. Lapselikult fantaasiarikastes kirjeldustes segunevad ükssarvikud ja teised kummalised olendid just nagu muuseas mainitud tülidega ema ja isa vahel. Isegi siis, kui täiskasvanud arvavad, et laps ei saa veel millestki aru, mõistab ta asju omal moel ning soovib lootuses, et tema soovid ükskord täide lähevad.

„Kõrbetuul“ on värvikas, ilus ja samal ajal õõvastav nägemusest kõrbeliivas. Kaunid tantsijannad, kes siidist telkides hõljuvad, on küll ligitõmbavad, kuid petlikud. Kõrbes pole miski see, millena alguses näib. On see unenägu, miraaž või midagi muud? See jäägu juba lugeja otsustada.

„Maitsmised“ – seda lugu kirjutas Neil Gaiman neli aastat. Algselt oli lugu mõeldud erootilises ulmekogumikus avaldamiseks. See ei saanud tähtajaks valmis. Siis pidi lugu minema teise kogumikku, aga ei saanud ikka valmis. Nõnda möödusid veel mõned tähtajad ja aastad, kuni lugu lõpuks valmis sai ning avaldati erootiliste fantaasialugude antoloogias. „Maitsmised“ jutustab rääkimisest. Tavaliselt ei räägi inimesed voodirõõme nautides omavahel kuigi palju. Selles jutus vestlevad mees ja naine omavahel, paljastades lisaks kehadele kummalisi saladusi ning lugeja ei pea loo lõpplahenduses pettuma.

Lühijutus „Beebikoogid“ leitakse omamoodi lahendus näljahädale, võttes kasutusele äärmuslikud meetmed. Nõrganärvilised, rasedad ja pisikeste laste emad võiksid selle loo vahele jätta.

Jutu „Mõrvamüsteeriumid“ tegevus toimub Los Angeleses, Inglite Linnas. Selle loo jutustab ingel tasuks sigarettide ja tikutopsi eest. Kaasahaaravalt põnev mõrvamüsteerium viib ettearvamatu lahenduseni, kuid sellega lugu veel ei lõpe. Lugemise ajal silmade ette kerkinud pildid moodustasid huvitava filmi, mis sarnanes Gaimani ja Pratchetti raamatu „Head ended“ põhjal tehtud telesarjale. Sarnaselt käesolevale lühijutule lendasid ka seal ringi valge- ja mustatiivulised inglid, kes hoolimata oma üleloomulikkusest käitusid täpselt nagu inimesed.

Raamatu viimast lugu „Lumi, klaas ja õunad“ iseloomustab autor nii: „Mulle meeldib mõelda sellest loost kui viirusest. Kui oled seda kord lugenud, ei suuda sa enam kunagi näha originaali nagu varem.“ Tõepoolest, vana hea Lumivalgekese muinasjutt pööratakse pahupidi, kistakse tükkideks ja pannakse kokku täiesti teistsuguse, aga ometi äratuntavana. Lugu jutustab kuninganna, keda kõik pidasid ekslikult halvaks. Tegelikult oli kurja juur Lumivalgeke, koletis kauni tütarlapse nahas. Olles lugenud palju erinevaid versioone klassikalistest muinasjuttudest, arvasin, et mind pole enam võimalik millegi uuega üllatada. Ma eksisin. Neil Gaiman sai sellega hakkama.

Suits

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0670)