Aethelgren kikitas kõrvu, ent paksule sametkardinale, mis süüaluse kambrit kohtusaalist eraldas, oli pandud loits, mis lasi läbi vaid ebamäärast pominat, ning ta ei suutnud tuvastada ei kohtusaalis olevate olendite arvu ega nende meeleolu.
Pomin lakkas. Aethelgren saatis pilgu Cianile, tema ainukesele kaaslasele selles pisikeses, lagedas ruumis, ning sai vastuseks mehe julgustava noogutuse.
„On aeg,“ sõnas Cian proosalisel toonil. Ta libistas sõrmed läbi oma taltsutamatute lokkide ja kontrollis oma puuflööti veel viimast korda. Aethelgren pööras end kardina poole ja paar sekundit hiljem astus Cian tema kõrvale.
„Sul on veel võimalik lahkuda,“ ütles Cian väga vaikselt, silmad kardinale kinnitunud. „Ma lõin üsna keeruka loitsu, millega ma saan sind ükskõik millisesse maailma nurka saata.“ Aethelgren raputas pead.
„Ei, kallis sõber. Pole mõtet meid mõlemat surma saata. Minu surmast piisab täiesti.“ Cian kõverdas meelehärmi matkides huuli.
„Mulle tundub, et sul pole usku oma kaitsja oskustesse.“
Aethelgren saatis Cianile poolnaeratuse.
„Sinu oskused ja kõneosavus pannakse juba täna laulu sisse, aga see ei muuda tõsiasja, et ma suren. Minu teole pole vabandust, hoolimata sellest, või… eriti selle tõttu, et ma olen Sidhe haldjaprintsess.“
„Ma leian selle vabanduse,“ sõnas Cian kuivalt, sirutades end ja asetades oma vaba käe nahkvööle, mis tema lihtsat riietust kaunistas. Ta jätkas oma tavapärase, kelmi hääletooniga: „Ja parem oleks, kui nad mind laulu sisse paneksid. Nad on sellega juba niigi hiljaks jäänud.“
Nad kuulsid kardina tagant aeglaseid, lohisevaid samme lähenemas ning valmistasid end ette. Aethelgren sirutas selja sirgeks ning lasi kätel vabalt külgedele langeda. Vaevumärgatav naeratus hiilis ta näole ning seadis end seal mugavalt sisse.
Ta saatis pilgu Cianile ning oli oma kaitsja muundumisega enam kui rahul. Ängistus ja vastumeelsus olid välja vahetanud Ciani tavapärase iseteadliku enesekindluse ja soojuse; valmidus koerustükkideks oli muutunud kõhkluseks. Ta ei näinud enam välja kui Aethelgreni sõber ja tema kuritöö salajane, tulihingeline pooldaja, vaid kui sisemiselt vintsutatud kaitsja, kelleks kõik teda pidasid. Aethelgren imetles muljet, mida Cian nii laitmatult kehastas – hea, seadusekuulelik haldjas, kes oli sunnitud kaitsma jälki kurjategijat, tema hing pooleks rebenemas oma moraalse kompassi ja kaitsjakohustuse vahel. Kui nad vaid teaksid, et ta ka tegelikult usub sellesse, mida ta kohtusaalis rääkima hakkab, mõtles Aethelgren. Nad ei laseks tal poolt sõnagi lausuda ja saadaksid ta koos minuga surma.
Kardin lükati eest ning lonkav, küürus haldjas astus kambrisse. Aethelgren tundis ta ära – haldjaõukonnas tunti teda nime all Daithi Dalaigh ehk „Välejalgne Nõunik“ – nimi, mida ta kandis suure uhkuse ja huumoriga. Ta oli kuningas Finvarra peanõunik ja tseremooniameister, ent piisas vaid ühest pilgust, et näha, kui väga ta oma praegust ülesannet jälestas.
„Süüdistatav võib nüüd kohtusaali astuda,“ paristas Daithi, nägu vihast ja piinlikkusest punane. Ta hoidus Aethelgreni poole vaatamast.
Aethelgren ja Cian järgnesid Daithile kohtusaali. See oli suur, kale ruum, mis hetkel oli täidetud olenditega üleloomuliku maailma igast nurgast, kelle oli siia meelitanud Aethelgreni ümber puhkenud skandaal. Esimeses reas, saali keskel istusid Iiri haldjakuningas Finvarra ja tema abikaasa, riietatuna koihallidesse rüüdesse, väljendamaks häbi oma tütre tegude üle. Neist vasakul märkas Aethelgren väikeseid salgahaldjaid, kes vaikselt naeru kihistasid ja ripsmeid laksutasid oma pinginaabrite, vabade džinnide poole, kelle aeg kulus erinevate kujude võtmisele, et salgahaldjatele muljet avaldada. Inglise haldjad istusid džinnide taga, enamik neist kogunenud oma kuninga ja kuninganna ümber. Nad lehvitasid oma pisitillukesi tiibu ning saatsid vimmakaid pilke salgahaldjate poole, õõvastatud nende häbitust flirtimisest.
Iiri kuningliku haldjapaari selja taga märkas Aethelgren leprechaun’e ja paari Fir Darrigit, kümmekonda Hiina rebashaldjat ja paari üksikut banshee’d-surmakuulutajat. Mõned tusatsevad pookad, silmnähtavalt häiritud reeglist „ei-ühtegi-vempu-kohtusaalis“, istusid Sidhe kuninga ja kuninganna paremal küljel.
Ülejäänud istekohad olid täidetud üleloomuliku maailma erinevatest paikadest saabunud loomvaimudega, kes vestlesid üksteisega vaiksel häälel. Kõige tähelepanuväärsemad neist olid ookeanitagune Sulismadu, paar tosinat laibaröövlit-guuli, Jaapani tanuki, mõned greifid, gandaberunda’d, paar kishi’t ja viis end rõngasse kerinud Hiina draakonit. Samuti nägi Aethelgren saali keskel seismas põhjafjordidest pärit trolli ning tervet hulka elemendivaime. Ülejäänud publikuks oli Sidhe haldjarahvas.
Vestlus vaibus ja Aethelgren tundis endal sadu silmapaare, kes teda jälgisid ja uurisid, janunedes tema kuriteo ametliku avaldamise ja veelgi enam karistuse järgi.
Kui Aethelgren oma vanematest möödus, noogutas ta ema talle, ent Finvarra pööras silmad maha. Aethelgren sai temast aru, teades liigagi hästi, kui väga tema tegu oli uhket Finvarrat haavanud. Cian suunas Aethelgreni publikust eemale ning kõndis koos temaga põrandale märgistatud kohta, kus nad kahekesi kohtuniku poole pöördusid.
Kuni kohtumõistmise päevani olid kestnud kirglikud vaidlused selle üle, kes peaks kohtunik olema. Kuningas ja kuninganna eelistasid kohtunikutoolil näha Harafadi, haldjaõukonna lugupeetud ja hinnatud liiget, ent teised haldjad ja üleloomuliku maailma olendid väitsid, et Harafad ei saa kunagi täiesti erapooletu olla. Nii algasid otsingud kohtuniku järele, mille tulemusel nägi Aethelgren enda ees kuldsel toolil istumas tumehalli humanoidikujulist suitsukogu, kelle sombused kihid rahutukstegeval moel lainetasid.
Surm, tundis Aethelgren kohtuniku ära ning lõdvestus. Tema saatus oli nüüd pitseeritud ning see võttis temalt selle vähesegi ärevuse, mida ta tundnud oli.
Kohtusaal jäi haudvaikseks. Surm tõstis oma uduvinena heljuva käe ja Daithi lõi gongi. Kui löögi kaja sumbus, sirutas Surm end ettepoole ning lausus pehmel, peaaegu rahustaval häälel:
„Minu ees seisab haldjasoost olend. Ütle, kes sa oled.“
Aethelgren vaatas Surmale otse silma. Ta hääl oli selge ja tugev, kandudes läbi õhu nagu lauluviis.
„Ma olen Aethelgren, Sidhe kuninga Finvarra ja kuninganna Una esmasündinud ja ainuke seaduslik laps.“
Läbi kohtusaali kandus dramaatiline ohe. Sidhe kuninga ja kuninganna jaoks oli haruldane omada omavahel ellujäänud, deformeerumata haldjalast, mistõttu olid nad mõlemad pärast paljusid värdsündinuid lapsi valinud haldja- ning inimvere segunemise tee. Selle tulemusena eksisteeris nii tavamaailmas kui üleloomulikus maailmas loendamatu hulk poolhaldjaid, kes tekitasid tülinat kõikjal, kus nad elasid.
Surm uuris Aethelgreni hoolikalt. Aethelgren oli sellega arvestanud, kuna ta oli ainuke omasugune täisvereline haldjaprintsess – pikk, sale, peenete näojoonte ja pehmete siniste silmadega ning sirgete, põlvedeni ulatuvate mustade juustega, mis olid praegusel hetkel soengusse seotud loitsuga külmutatud vihmapiiskadega. Ta oli imeline kaunitar, armastusega hoitud ja avalikkuse eest peidetud Iiri haldjarahva aare, printsess, kes oli üleloomuliku maailma jaoks liiga hea, vähemalt Aethelgreni vanemate arvates.
Aethelgren hoidis oma tauniva pilgu Surmal, ent see ei heidutanud kohtunikku.
„Hakkame pihta,“ sõnas Surm pärast pikka uurimist ja tegi käeliigutuse Daithi poole, kes oli gongihaamri harfi vastu vahetanud. Nõunik lasi sõrmedel üle pillikeelte liikuda. Harfist tulevate õrnade nootidega radikaalses vastuolus oleva häälega kraaksatas ta:
„Aethelgren, sind süüdistatakse raskes roimas – haldjate taimeravi teadmiste jagamises inimrassiga.“
Järjekordne ohe liikus läbi kohtusaali ning seekord oli selles vähem teatraalsust ning suurem hulk õudu. Nüüd, kus tema kuritegu oli ametlikult avalikuks tehtud, lõppesid spekuleerimised ja kuulujutud ning reaalsus kainestas kõiki saalis olevaid olendeid. Aethelgren tundis Ciani küünarnukki enda oma vastas ning surus oma paljad jalad kindlalt vastu põrandat.
Daithi jätkas:
„Kas sa mõistad, milles sind süüdistatakse?“
„Jah.“
„Kuidas sa süüdistusele vastad?“
Aethelgen surus alla naeratuse seda väga kaasaegset ja tuima sõnastust kuuldes. Ta otsustas vastata samal viisil, et Daithi kannatust mitte proovile panna.
„Ma olen süüdi.“
Kohtusaalis tõusis sosinalaine, mis kasvas, kuni Surm selle laia käeliigutusega vaigistas.
„Sa tunnistad ennast süüdi?“ küsis Surm. Tema suitsukihid näisid samaaegselt nii hämmeldunud kui uudishimulikud.
Cian köhatas ja sõrmitses oma flööti.
„Kui ma tohiksin,“ sõnas ta vaevatud, ent pehmel häälel. „Ma sooviksin selgitada oma kliendi tegevusi.“ Surm naaldus tagasi ja asetas pea ristatud sõrmedele.
„Räägi,“ käskis ta.
Cian tõstis flöödi huultele ning pööras end veidi, nii et ta sai üheaegselt jälgida nii Aethelgreni, kohtunikku kui ka publikut. Aethelgren kuulas flöödist vallapääsenud kurba ja monotoonset, ent kaasahaaravat meloodiat. Ta tõstis lõua üles ja hoidis oma pilgu Surmal – mitte liiga kõrgel, et see oleks mõjunud ebasündsana, ent samuti mitte liiga madalal, et seda oleks võidud orjalikkusena tõlgendada.
„Lugupeetud publik, austatud kohtunik, mu kuningas ja kuninganna,“ hakkas Cian rääkima. „Ma tean, et te olete šokeeritud sellisest süüdistusest meie võluva printsessi vastu ja veelgi enam šokeeritud kuuldes, et ta ei eita süüdistust.“ Cian lasi flöödil kõrgel noodil trillerdada, enne kui selle järsult katkestas. „Ma tean, et kohtul on tunnistajaid, kes kinnitavad, et mu klient tervendas inimesi ravimtaimedega. Samuti on kohtul tunnistajaid, kes kinnitavad, et printsess Aethelgren õpetas inimestele ravimtaimede omadusi ja kasutusviise. See on ränkraske kuritöö, sest ainult haldjatel on teadmised ravimtaimedest. Ainult haldjad tohivad ravimtaimi kasutada ning mitte kunagi teiste tavamaailma või üleloomuliku maailma rasside juuresolekul.
Ma tean, et paljud teist eeldasid, et printsess Aethelgren eitab oma kuritegu. On mõeldamatu, et keegi, kes on tuhandeid aastaid haldjamaailma kaitsnud, teeb midagi nii kohutavat.“ Cian mängis flöödil lühikese, pineva viisijupi, mille lõppedes langetas ta käed vööle ja lausus piinatud häälel, mille kohta ainult Aethelgren teadis, et see on teeseldud. „Printsess Aethelgren aitas neid inimesi vabatahtlikult ja täielikus teadmises, millised tagajärjed tema tegevusel on või võivad olla.“
Kohtusaalis puhkes kõrvulukustav lärm.
„See on Tulevikkude muutmine!“
„Milline kujuteldamatu võim inimeste kätte anda!“
„Ta on kõiki meid surmale määranud!“
„See on palju hullem kui see, mis tulevaimudega juhtus!“
„Sul on täiesti õigus! Nende juhtum oli vähemalt õnnetus, mitte tahtlik tegu!“
Surm tõusis ja plaksutas käsi. Tema käeliigutustest tekkinud helilaine lämmatas kõik muud helid kohtusaalis.
„Kaitsjal on õigus oma kõne lõpetada,“ ütles Surm kuivalt. Üleloomulikud olendid seadsid end vastumeelselt istuma.
Cian mängis flöödil lühikese vahepala. Kui Surm oli taas istet võtnud, eemaldas Cian flöödi huultelt ja jätkas:
„Ta muutis Tulevikke, see on tõsi, ent ta tegi seda seepärast, et tahtis aidata…“
„Oodake!“ hüüdis keegi kohtusaalist ning läbi rahva käis tõuklev liikumine, mis algas saali tagaosast, ukse juurest ning vonkles läbi publiku Aethlegreni ja Ciani suunas. Aethelgren saatis kiire kõrvalpilgu Cianile, kes kulmu kortsutas.
„Ma nõuan õigust kohtu poole pöörduda!“ kõlas sama hääl, mis ennegi. Publiku hulgast murdis end välja noor neiu, kelle punaste juuste värvitoon oli sama mis Finvarralgi. Neiu marssis Aethelgreni juurde, kes oli end publiku poole pööranud, ja pistis talle käsipeegli nina alla.
„Sa arvasid, et ma ei saa sellest teada? Et ma ei hooli sellest? Sa proovisid teda minu käest ära varastada!“ karjus ta täiest kõrist. Väiksed vahutordid moodustusid tema suunurkades ning ta sinised silmad näisid Aethelgreni pikselöökidena pilduvat.
„Kes sa oled ja kuidas sa julged kohtuistungit katkestada?“ kõmistas Surm oma toolilt. Punapäine neiu pööras end kohtuniku poole.
„Ma olen Silya ning ma olen kostja poolõde,“ sõnas ta end vaevu tagasi hoides. Ta tõstis käe peegliga üles ning kõik kohtusaalis olijad võisid näha peeglit kaunistavaid filigraanseid hõbeornamente.
Aethelgren kuulis Sidhe haldjarahvast kollektiivselt õhku ahmimas ja sosistamas: „Tulevike Peegel!“
Silya hüüdis üle kohtusaali:
„Ja siin on TEGELIK põhjus, miks ta neid armetuid inimnässe aitas. Ta on üks mehevargast hatt, ei muud!“
Publikut läbis järjekordne kollektiivne õhkuahmimine. Cian sosistas Aethelgrenile:
„Sa ütlesid, et peegel oli kindlas kohas!“
„Ma alahindasin mehenäljas teismelise innukust,“ vastas Aethelgren sama vaikselt. Ta proovis oma hääle rahulikuna hoida, ent see polnud lihtne. Silya saabumine oli ootamatu ning temast hoovav raev muutis temaga rahumeelselt arutamise võimatuks. Cian püüdis midagi öelda, ent Aethelgren keelas teda.
„Las ta räägib,“ sosistas ta Cianile.
„Aga…“
„Sa teed olukorra ainult hullemaks, kui sa proovid teda takistada. Me leppisime ju kokku, et mul pole midagi varjata, kas pole?“
„Ta paneb su valgusesse, mis…“
„See pole oluline. Enam mitte.“
Nende vestluse ajal oli punapäine neiu loitsu lausunud, ent midagi ei juhtunud. Ta raputas peeglit ja lausus loitsu uuesti.
„Sellest pole mingit kasu, noor daam,“ ütles Surm. „Siin ruumis on kõik loitsud lukustatud.“
„No aga lukusta siis projekteerimisloits lahti,“ nähvas Silya. „See on tõestusmaterjaliks ja te kõik saate seda oma silmaga näha, selle asemel, et seda flöödinäppijast klouni kuulata.“
„Kas see peegel on tõepoolest Tulevike Peegel?“ küsis Surm. Silya pöördus tema poole ja kortsutas kulmu.
„Jaah-h-h!,“ sõnas ta silmi pööritades.
„Ja see kuulub sulle?“
„Muidugi mitte. See on mu isa naise oma.“
Kuninganna Una oli oma suu käega katnud ning tema silmad olid veekalkvel.
„Ja kuidas see peegel sinu kätte sattus?“ küsis Surm edasi, suitsused udukihid lõbustatult tema keha piirjoonte sees mänglemas.
„Ma võtsin selle tema toast. Ta pole seda vaja. Ta on juba abielus.“
„Ja sina pole?“
„EI! Ja võib-olla ma ei abiellu ka kunagi, tänu temale!“ Silya osutas sõrmega Aethelgreni poole. „Nii et vabasta see projektsiooniloits juba ükskord!“
Surm mõtles veidi aega ning tegi seejärel käega vabastusliigutuse.
„Näita meile,“ sõnas ta.
Silya pomises loitsu ja suunas peegli kohtusaali seina poole. Peeglist sööstis välja valgusjuga, mis muutus üha tugevamaks ja selgemaks, kuni kohtusaali seinale ilmus 3x6 meetri suurune raamitud ristkülik, mida kõik vaatama pöördusid. Aethelgreni süda hakkas kiiremini lööma, kui ta nägi ristkülikusse kuvatud tuttavat kuju – kena keskealist meest, kellel oli kõrge laup ja lahke, soe silmavaade. Tema nisuvalged juuksed kleepusid näole, mida mis tahes muul ajal oleks võinud pidada sõbralikuks ja veidi kelmikaks, ent millel lasus praegu ainult südamevalu ja talumatu kurbus. Mehel olid seljas sinine töökombinesoon ja hall T-särk ning ta kandis oma kätel väikest tüdrukut. Tüdruku keha oli elutu ning mees kõndis mööda metsarada, põsed pisaratest märjad.
„Näete nüüd! Näete? SEE on MINU mees. MINU!“ hüüdis Silya. „Selles tulevikus numbriga 2058 kohtume me temaga pärast tema tütre matuseid ja meist saab armastajapaar! See on see, mida peegel mulle esimesel korral näitas. Ja siis ma nägin seda!“
Stseen muutus ning kohtusaali seinale ilmus pime, madal tuba. Sama mees tupsutas sama tüdruku nägu niisutatud riidelapiga. Tüdruku nägu oli punane ning tema hingamine vaevuaimatav. Toa uks läks lahti ja Aethelgren astus sisse, vasak käsi selja taga. Mees pöördus ja hüppas ehmatanult püsti. Aethelgren tõi oma vasaku käe ette, paljastades puidust kausi, mis oli ääreni aurava vedelikuga täidetud. Ta ütles midagi mehele, sirutades kausiga käe tema poole. Mees nuusutas kausist tulevat lõhna ning liikus Aethelgrenist eemale. Tema huuled liikusid ning moodustasid sõna „nõiategu“. Aethelgren raputas pead ja tegi sammu väikese tüdruku poole. Mees lõi käega vastu kaussi ja see kukkus muldpõrandale, pritsides oma sisu kõigi kolme toas olnud inimese peale. Aethelgren taganes ukseni ja lahkus toast, saates viimase, kurva pilgu mehe ja tüdruku poole.
„Ja ta tegi seda uuesti siin ja siin ja siin!“ hüüdis Silya, muutes peeglis olevaid tulevikke. Need kõik kujutasid sama stseeni, muutusid vaid toa sisustus, riided, toa kuju. Mees lükkas kausi alati tagasi ja Aethelgren taandus alati toast välja. Tema nägu muutus iga kuvatud tulevikuga aina kurvemaks, kuni viimases tulevikus olid tema näol pisarad.
Silya pööras end Aethelgreni poole, õel naeratus huultel.
„Ma salvestasin kõik tulevikud ja tegin neist koopiad. Kõik minu tulevikud koos temaga. Ma teadsin, et ühel päeval läheb mul neid vaja.“ Ta pöördus publiku poole ja hõikas: „Näete nüüd! Teie kõik! Kas te nägite seda?! Ta proovis minult meest varastada!“ Tema hääl sumbus kohtusaalis valitsevasse vaikusesse.
Surm tegi uue käeliigutuse ja projektsioon taandus tagasi peeglisse.
„Tänan, Silya,“ ütles ta. „Sa võid nüüd lahkuda.“
„Aga kas sa nägid…“
„Jah, ma nägin. Me kõik nägime,“ ütles Surm ning saatis ühe oma suitsukihtidest Silyat publikualasse eskortima.
„Kaitsja?“ sõnas Surm, kui suitsukiht oli tagasi tema juurde pöördunud ning oma harjumuspärase koha tagasi võtnud.
„Ma kavatsesin just selgitada…“ alustas Cian, ent Aethelgrenil oli sellest komejandist kõrini saanud. Ta võttis Ciani käe oma kätte ja pigistas seda õrnalt.
„Ma arvan, et nüüd on minu kord rääkida,“ ütles ta. Ta oli rahulik ja tema hääl tõsine, kui ta publiku poole pöördus.
„Ma tegin seda. Ma läksin erinevatesse tulevikkudesse ja proovisin anda sellele ahastuses mehele ravimit. See oleks päästnud ta tütre elu, kui ta oleks seda joonud, aga ta ei teinud seda. Niisiis otsustasin ma nende tulevikke uurida. Neid oli kokku viisteist tuhat seitsesada nelikümmend kuus ning igas tulevikus tüdruk suri.“ Pärast oma tütre surma muutus mees lohutamatuks ning ma ei suutnud tema valu taluda, lisas ta kuuldamatult. Kui ta ainult oleks selle neetud ravimtee vastu võtnud! See oli ainuke hetk, kus ma oleks tüdrukut veel päästa saanud.
Aethelgren vaatas oma vanemate poole.
„Ema, anna mulle andeks, et ma Peegli varastasin. Ma palun südamest vabandust, et tol esimesel korral, kui Silya Peegli meie puhketuppa tõi ja seda meile näitas, ei võtnud ma seda tema käest ja ei viinud seda tagasi sinu tuppa. Anna mulle andeks, et ma kuritarvitasin sinu usaldust, aga ma pidin seda tegema.“
Kohtusaal näis olevat täidetud kivikujude, mitte elavate olenditega. Mitte keegi ei julenud end liigutada ning kõikide silmad näisid olevat klammerdunud Aethelgreni huulte külge. Aethelgren vabastas sõrmed, mis olid ilma tema teadmata end rusikasse tõmmanud.
„Ma tean väga hästi, mis juhtus, kui tulevaimud tule tegemise ja ohjamise teadmise kogemata inimeste käsutusse andsid. Peegel näitas mulle, kuidas inimrass areneb, kuidas ta erinevates tulevikes end hävitab otsese tagajärjena tuletegemise saladuste õppimise tõttu.
Inimrass on kontrollimatu ja nende arengut pole võimalik ette ennustada. Ma teadsin, et nad kasutaksid taimi oma haigete ravimiseks, ent sama lihtsalt kasutaksid nad taimi ka üksteise tapmiseks. Uskuge mind, ma ei teinud seda otsust kapriisist või kiindumusest selle mehe vastu. Ma mõtlesin väga kaua, ent lõpuks jäi alles ainult üks mõte, mis mul otsustada aitas.“ Aethelgren vaatas üle publiku peade, tulevikesse, mida ainult tema oli näinud ja kogenud. „Ükski vanem ei tohiks oma last kaotada kõikides tulevikes,“ sõnas ta vaikselt.
Pulbikust kostusid ebamugavad, kohmetud hääled, ent Aethelgren ei pööranud neile tähelepanu. Ta tundis enda juures Surma lähedust ja nägi selle suitsukihte tormlemas ja lainetamas.
„Sa rumal tüdruk,“ lausus Surm ning tema tuhase hingeõhu kuumus kõrvetas Aethelgreni juukseid. „Sa „mõtlesid pikalt“? Ent sa ei mõelnud, mida su tegevus endaga kaasa toob! Sa ei muutnud mitte ainult selle mehe tulevikku; sa muutsid kogu inimrassi tulevikku. Kõiki tulevikke!“
„Ma tean seda,“ vastas Aethelgren. Ta teadis seda tõepoolest.
Kui ta nägi, et blond mees tema abi vastu ei võta, olid ta mõtted võtnud teise suuna. Kui ta ei saa meest otseselt aidata, teeb ta seda kaudselt, istutades ravimtaimede teadmise inimeste ajalukku. Kui ta oli sellele otsusele jõudnud, hakkas ta haldjamäest välja hiilima ja otsima sobivat ajastut, kus oma plaani teostama hakata. Paar valestarti hiljem leidis ta selle imelise oru ja selle ainukesed kaks elanikku.
Uri ja tema ema Asha olid Aethelgreni plaani jaoks ideaalsed. Nad olid oma hõimust välja visatud ning Aethelgren ei saanud kunagi teada, miks. Kuigi Ashal puudus oma hõimu füüsiline ja moraalne tugi, oli ta suutnud endale ja oma pojale ehitada mugava elu. Asha oli tugev, kangekaelne naine, kes oskas jahti pidada, kala püüda, puuvilju korjata, tuld teha, maja ehitada ning teha lugematut hulka muid tegevusi, mida ta järk-järgult ka oma pojale õpetas.
Aethelgren oli end neile tutvustanud noore naisena, kes oli oma hõimu kaotanud, kui nad kärestikulist jõge ületasid. Asha ei usaldanud Aethelgreni esialgu, paljastades tema suunas oma hambad ja käskides tal neist eemale hoida, aga Aethelgren jäi orgu elama. Varsti märkas ta, et Uri oli hakanud tema sabas käima, kutsudes teda nimega Akka (tädi) ning pannes väga hoolikalt tähele, mida Aethelgren tegi.
Tuli välja, et Uri oli kiire taibuga poiss. Mida iganes Aethelgren ka ei teinud – maitses puuvilju, mälus lehti, kaevas üles taimejuuri ja mugulaid, küpsetas või keetis neid – Uri tegi sama. Ühel päeval kukkus Asha puu otsast alla ning Uri jooksis Aethelgreni juurde, kes valmistas Ashale puukooreleotise haava puhastamiseks ning verejooksu peatamiseks. See oli esimene kord, kui ta näitas haldjarassist erinevale rassile tahtlikult, kuidas taimi ravimitena kasutada. Tema kõrvad muutusid peaaegu kurdiks oma südamelööke kuulates ning ta ootas, et iga hetk astub tema isa või mõni muu haldjas puu tagant välja ning viib ta tagasi haljamäele kohtumõistmiseks ja hukkamiseks. Selle asemel sai ta tasuks heakskiitva mühatuse Ashalt ja kausi kalasuppi, millele andsid hõrgu maitse taimelehed, mille Uri oli Aethelgreni matkides orust korjanud.
Puukooreleotisele järgnesid erinevad taimeteed köha, valutava kurgu ja löövete tervendamiseks, puderhautised põletike leevendamiseks, salvid oma lõhna maskeerimiseks ulukite eest ning puuviljad kõhuhädade ravimiseks…
„Ühes tulevikus jääb tüdruk elama,“ ütles Aethelgren kohtunikule ja publikule, saates neile magusvalusa naeratuse. „Minu tõttu, selle tõttu, mida ma tegin.“
Pärast seda, kui ta oli Asha haava puhastanud, oli Aethelgren koju tõtanud ning Peeglist tulevikke kontrollinud. Ta avastas mitu uut tulevikku ning ühes neist seisis blond mees läikivalt puhtas laboratooriumis, hoides käes mõõtekolbi, ning säras rõõmust. See tugevdas Aethelgreni otsustavust veelgi ning tema orukülastused muutusid veelgi tihedamaks.
Kohtusaal täitus vaikse sosina ja hüüetega. Surm jalutas tagasi oma tooli juurde, ent ei istunud. Selle asemel hakkas ta tooli ees edasi tagasi kõndima.
Aethelgren oli Surma poole pöördunud ning seisis liikumatult, ainult tema silmad Surma samme jälgimas. Surm oli mõtteisse vajunud, suitsukihid tema ümber raskete lainetena liikumas. Möödusid minutid, publiku sosin muutus valjemaks, ent Surm jätkas kõndimist.
„Sinu kuritöö mõjud on pöördumatud,“ sõnas Surm ilma sissejuhatuseta ning publik jäi vaikseks. „Teadlikkus ravimtaimede olemasolust on juba inimeste tulevikesse imbunud ning seda ei saa tagasi võtta.
Printsess, sa oled inimeste maailma lasknud jõu, mida pole võimalik ohjata, ning nüüd, hävitab inimrass enda sinu albi teo otsese tulemusena rohkem kui üheksas tuhandes tulevikus.“
Aethelgren langetas pilgu. Ta oli neid tulevikke Peeglis näinud. Pelguse ja kurva etteaimdusega oli ta vaadanud alkeemia ja keemia arengut, mürgist põhjustatud pikki ja piinarikkaid surmasid, tuleriidal põletatud naisi ning gaasipilvi, mis tapsid tuhandeid inimesi silmapilkselt. Nii mõneski tulevikus oli ta näinud, kuidas ahnus varjutas inimeste meele, mille tulemusena nad keelasid teatud taimede kasutamise ravi eesmärgil ainult selleks, et meeleheitel inimesed maksaksid ülikõrgeid summasid sünteetiliste ravimite ees orgaaniliste ravimite asemel, või hävitasid teatud ravimtaimed täielikult kogu planeedilt.
Aga samuti oli ta näinud, kuidas inimeste näole ilmus leevendustunne pärast ravimtee joomist või süsti saamist. Ta oli näinud miljardeid inimesi elamas pikka ja õnnelikku elu, veetmas aega oma perede ja armastatud inimestega, saavutamas oma unistusi, mis oleksid olnud võimatud ilma teadmisteta ravimtaimedest, mida Aethelgren oli inimrassiga jaganud.
Surm jätkas:
„Aeg on üleloomulikus maailmas suhteline. Paljusid teist ei eksisteeri veel inimeste meeltes ning mõned teist on juba unustatud ning saanud rahvajuttude tegelasteks või liigelava kujutlusvõime produktideks. Kui te siit maailmast väljute, saate te valida aega ja kohta, kuhu minna. Te saate korrata oma hiilgeaegu või nutta unustuses, planeerida tagasitulekut või valmistada ette oma esimest etteastet. Tõepoolest, aeg on üleloomulikele olenditele väga suhteline.“
Surm tegi pausi ja pöördus Aethelgreni poole. Ta uuris haldjaprintsessi oma tumedate silmaaukudega.
„Välja arvatud sinu jaoks, printsess. Aeg muutus sinu jaoks praegu väga konkreetseks. Kuula minu kohtuotsust, haldjaprintsess Aethelgren. Sind saadetakse maagiliste olendite üleloomulikust maailmast eksiili. Sulle jäävad alles kõik su loitsud ja võimed, kaasa arvatud kujumuutmise võime ning kõik su praegused teadmised.
Ma tean, et sa eeldasid, et sa sured täna, aga see pole sinu saatus. Ma ei anna sulle oma vabastavat puudutust. Sinu karistuseks on rännata inimeste maailmas igavesest ajast igavesti ning olla tunnistajaks sellele, mida sinu sõnakuulmatus ja lühinägelikkus sellele kaasa tõid.
Ma ei lase sul surra, kuna sinu elu on ühtlasi ka inimkonna tulevik. Sellest hetkest alates sõltub sinu AINUS tulevik sellest, milliseid valikuid sa teed.“
Surm tegi sõrmega ringja liigutuse ning mähkis Aethelgeni halli udu sisse. Sekund hiljem udu kadus ja ta seisis metsasalus, kõrgete, laiavõraliste puude all.
„Sa oleks võinud mul lasta mu rahvaga hüvasti jätta,“ ütles Aethelgren enda ees seisvale Surmale.
„Milleks? Sa ei kuulu enam sinna maailma.“
„Miks sa mind eksiili saatsid?“ küsis Aethelgren. „Minult elu võtmine oleks olnud palju lihtsam.“
„Jah, oleks olnud küll,“ vastas Surm. „Aga ma arvasin, et sa peaksid lõpetama selle, mille sa algatasid.“
„Kas see… on SEE tulevik? See, kus ta tütar elama jääb? Kõikidel tulevikel on siin ühesugune algus.“
Surm kogus oma kihid enda ümber ja kinnitas oma tühjade silmaaukude pilgu Aethelgrenile.
„Ma jätan selle sinu otsustada,“ ütles ta. „Kuna sa olid nii kindel, et haldjarahva salajase taimeteaduse toomine inimeste maailma oli hea mõte, siis vastutad sa ka selle tagajärgede eest.“ Seda öelnud, Surm haihtus.
Aethelgren hingas välja. Kuiv, kiviklibune maapind põletas ta paljaid jalataldu, ent ta ei liigutanud end. Viljaka mulla maguskirbe lõhn jõudis ta ninasse ja ta tundis õhus vihma hõngu, kuigi vihmahooajani oli veel paar nädalat aega.
„See maailm muutub selliseks, milliseks ma ta kujundan,“ sosistas Aethelgren enda ette. Kui sõnade mõte talle kohale jõudis, tundis ta oma õlgu kokku vajuvat raskuse all, mille sarnast ta kunagi varem polnud tundnud. Kaks pisarat kogunesid tema silmanurkadesse, ent ta pilgutas kiiresti silmi ja need kadusid.
„See maailm muutub selliseks, milliseks ma ta kujundan,“ kordas ta. Nii et kõigile oleks parem, kui ma seda untsu ei keeraks, lisas ta kuuldamatult.
Aethelgren vaatas enda ümber ringi, veendumaks, et keegi pole talle järgnenud, ning alles siis meenus talle, et sellel polnud enam tähtsust. Keegi ei jälita teda ega proovi tema käimiste ja tegude järel nuhkida. Rahuloleva muiatuse saatel tõstis ta käe ja tegi näo ees elegantse käeliigutuse, lausudes samal ajal kujumuutmise loitsu.
Loits toimis. Aethelgren kahanes kahele kolmandikule oma tavalisest pikkusest ja ta selg tõmbus kühmu. Tema silmade kohale tekkis tugev horisontaalne kurd ning sellega üheaegselt liikus tema lõug ettepoole, lauba kõrgus vähenes ning tema hele nahk tumenes kastanpruuniks. Sirge nina muutus lamedaks ja laiaks ning tema kõrged põsesarnad vähem prominentseks. Samal ajal kärbusid tema pikad, mustad juuksed pulstunud salkudega varesepesaks, mis vaevalt ta õlgadeni ulatusid ning ta silmad muutusid sinisest tumepruuniks.
Aethelgren võttis seljas oma haldjarüü, paljastades selle all lihaselise keha, mida katsid laiguti peened, tumedad kehakarvad. Ta rebis rüü pisikesteks tükkideks ning jättis need maapinnale, koos oma vihaga. Seal, kuhu tema läks, polnud kohta hõbedaga kaunistatud siidkleitidel ega ka vimmal või kahetsusel.
Ta hakkas põhja poole liikuma, võttes suuna metsasalu serva poole. Sinna jõudes saatis ta hoolika, ettevaatliku pilgu enda ümber. Tema ees laius väike org, mida kattis meetrikõrgune kollakasroheline rohi ning kus kasvasid mõned üksildased puud ja arvukad põõsad ja tihnikud. Oru jaotas pooleks tarmukas oja, mille kallastel kasvasid varjurikkad puud ning lopsakas taimestik. Ühe eriti tiheda puuderühma juures seisis okstest ehitatud hütt. See oli kolm, võib-olla kolm ja pool meetrit pikk, tugev kolmnurkse prisma kujuline ehitis. Selle jämedate, kandvate okste vahele olid põimitud väiksemad oksad ning kimbuks seotud pilliroog. Hüti ukse ees rippus paks loomanahk. Hüti katuses oli ava ning sealt väljus suits peene, peaaegu läbipaistva vinena.
Aethelgren sammus orgu, ent tema kõndimisviis oli teistsugune kui varem. Ta hoidis end maapinnale lähemal ja tema käed libisesid läbi põõsaste ja rohu, samas kui ta pidevalt oma nina kirtsutas ja õhku nuhutas. Aeg-ajalt ta peatus ja murdis kas lehe või lille, pani selle suhu, mälus seda ning vastavalt tolle maitsele kas sülitas selle välja või peatus ja korjas neid veel, täites oma suu paremate paladega. Ta tempo oli aeglasem ja kõndimissuund näiliselt juhuslik, ent hoolikama vaatluse korral oleks olnud võimalik märgata, et ta liikus hüti suunas.
Oma teel eiras ta otsustavalt lehtede õrna krabinat, pisikeste okste murdumist ja krigisevat heli, mille põhjustajaks võisid ainuvõimalikult olla kellegi paljad jalad, mis üle kiviklibu astusid. Seetõttu suutis ta teeselda täielikku üllatust, kui kaks pisikest kätt tema põlvede ümber sulgusid ning lapsehääl hüüdis: „Akka! Akka!“
Aethelgren huikas rõõmsalt ning kummardus alla. Alasti poiss, mitte rohkem kui seitse aastat vana, istus maapinnal, vaatas üles ja rõkatas naerda, kui ta oma käsi tugevasti Aethelgreni säärte ümber hoidis. Poisil oli tumepruun nahk, lai, lame nina ja kurd kulmude kohal, mida katsid lokkis, sakris mustad juuksed.
„Uh aiah eke, Uri,“ ütles Aethelgren, harjutades häälepaelu, mis polnud kõnega veel päris harjunud. „Sa püüdsid mu kinni, Uri,“ tähendas see. Poiss lasi Aethelgreni säärte ümbert lahti ning põimis käed naise kaela ümber.
„Akka!“ sosistas ta Aethelgreni kõrva sisse ja kallistas teda tugevasti. Aethelgren kallistas teda vastu ning tõusis püsti, surudes poisi keha enda vastu.
„Asha nunah ukku,“ ütles poiss, mattes oma näo Aethelgreni juustesse. „Emme tunneb end halvasti.“
„Kõhuvalu?“
„Ei. Ta on üle keha kuum.“
„Kui kuum?“
„Väga kuum.“
„Lähme siis tema juurde,“ sõnas Aethelgren, liigutas Uri oma puusale, kus too oma jalad kärmelt Aethelgreni ümber põimis, ja hakkas otse hüti poole sammuma. Poolel teel ta peatus ja nuhutas ninaga. Uri kangestus.
„Teised inimesed?“ küsis ta ning tema käed haarasid Aethelgrenist tugevamini kinni.
„Ei,“ vastas Aethelgren. Uri haare lõdvenes. Aethelgren libistas ta puusalt maha ning nuhutas veel kord. Ta pöördus ning sammus metsasalu poole tagasi. Ta silmad seirasid maapinda ning veidi aja pärast mühatas ta rõõmsalt. Uri, kes oli tema järel traavinud, hüppas nüüd Aethlegreni kõrvale.
„Hea taim? Teeb emme terveks?“ küsis ta. Aethelgren noogutas.
„Kus?“
Aethelgren osutas ühe kõrge taime suunas, millel olid väikesed valged õied ja sinakasrohelised, väga kitsad ja lainelised lehed.
„See aitab teda,“ lausus ta. Uri sirutas kaela taime poole ning nuusutas seda, ent tõmbus kiiresti tagasi.
Aethelgren nipsas oma pikkade, tugevate küüntega taime küljest paar lehte ning hõõrus nad peopesas puruks. Ta tõstis purustatud massi nina juurde ning hingas selle magusjat, teravat lõhna sisse. Uri krimpsutas nina, aga jäi Aethelgreni kõrvale, uudishimulikult vaadates, mida Aethelgren järgmisena ette võtab.
„Purusta lehed, lase emmel nende lõhna sisse hingata. Ta jahtub maha,“ ütles Aethelgren, täiendades oma sõnu käeliigutustega.
„Kas tõesti?“ küsis Uri lootusrikkalt. Aethelgren noogutas, kummardus ja tõmbas taime maa seest välja. Poiss hakkas üles-alla hüplema, osutades käega paari meetri kaugusel kasvava taime poole.
„See on sama taim, teeb emme terveks!“ hõikas ta ning jooksis taime juurde. Ta tiris taime seni, kuni selle juured alla andsid. Taime enda järel vedades hakkas ta hüti poole jooksma. Aethelgren naeratas ning järgnes Urile.
Kui ta hütti astus, oli Uri juba peotäie lehti purustanud ning hoidis neid oma ema nina all. Asha lamas hüti põrandale laotatud loomanahal, hingeldades, silmad suletud. Kui purustatud lehtede kangekaelne, nõudlik lõhn tema ninasõõrmetesse ulatus, krimpsutas ta ägedalt nina, ent oli liiga nõrk, et end sellest eemale liigutada.
Aethelgren istus Asha kõrvale maha ning sõnas:
„Hinga sisse, Asha, hinga sisse. Sügavalt, sügavalt. Lase sel lõhnal end aidata.“ Asha mõmises midagi seosetut, aga tema hingamine muutus sügavamaks. Aethelgren võttis Uri toodud taime ning kitkus selle lehtedest puhtaks, pannes lehed robustsesse puukaussi, mille ta võttis jahtuva tuleaseme kõrvalt. Kui kauss oli täis, kasutas ta lamedaks tahutud kivi lehtede pudrustamiseks ning andis need Urile, kes rohelise massi Asha nina alla lükkas.
Aethelgren hakkas ümisema. See oli monotoonne, korduv viis ning varsti ümises Uri seda kaasa. Asha hingamine muutus üha sügavamaks ning ta hakkas sisse ja välja hingama viisi rütmi järgi.
„Ta jääb elama,“ ütles Aethelgen endale. „Ma teen nii, et ta jääb selles tulevikus elama.“ Ehe, kuigi veidi pingutatud naeratus ilmus ta huultele ning lõi ta näo särama. Ta sirutas käe teise taime järele ning hakkas sellelt lehti eemaldama, ümisedes edasi juba alustatud viisi, mida tema enda ema oli talle laulnud, kui Aethelgren oli olnud väike haldjatüdruk.
LÕPP
