2019. aasta suvel külastasid Dublinis toimunud Worldconi eesti ulmikud Kristjan-Jaak Rätsep, Taavi Kalju, Margus Makke ja Andreas Oja. Eelmises Reaktoris saime juba kaasa elada Rätsepa isiklikele reisimuljetele. Nüüd uurime kõigilt, mida kohapeal nähti ja kuuldi.


Kuidas tekkis mõte minna Worldconile?

Kristjan: Mõte tekkis seoses 2017. aastal Helsingis toimunud Worldconiga, mida tookord ka külastatud sai. Otsustasime tookord koos väiksema ulmikute seltskonnaga külastada ka tulevasi Euroopas toimuvaid Worldcone. Nii jõudsimegi Dublinisse.

Makke: Mõte Worldconile minekuks tekkis aastal 2017 Soomes toimunud worldconni järgselt, kui sai teatavaks, et ülejärgmisel, ehk siis praegusel, aastal toimub üritus Iirimaal, mis pole liiga kauge.

Oja: Mõte tekkis Helsinki Worldconil, kaks aastat tagasi, kui selgus, et 77. Worldcon peetakse Dublinis. Iirimaa tundus piisavalt lähedal, et conil-käik kuudeks nälga ei jäta.

Taavi: Mõte tekkis juba vist Helsinkis 2017, kus külastasime samuti Worldconi. Seal ju Dublin 2019 aasta Worldconi toimumise kohaks valitigi. Kui hiljem selgus, et paar päeva pärast Worldconi lõppu toimub Iiri saarel veel ka Eurocon 2019, siis olin päris kindel, et võimaluse korral tahaks mõlemat külastada.


2. Mille peale kulus kõige rohkem coni-aega?

Kristjan: Coniväliste tegevuste ehk Dublini linna ja arhitektuurimälestistega tutvumise peale.

Makke: Conil sai vist kõige enam käidud erinevate kirjanike lugemisi kuulamas. Kuna inglise keelest suurt midagi aru ei saanud, siis rohkem jälgisin lugemist ja selle ilmekust. Päris palju aega kulus ka igasugustes järjekordades seismistele. Väljaspool coni ehk siis vabal ajal sai ikka päris põhjalikult tutvutud kohaliku pubi-eluga.

Oja: Tõenäoliselt sabasseismisele selleks, et meeldivale paneelile või ettelugemisele saada, tuli auditooriumi ette rivistuda 20-30 minutit enne selle algust. Lisaks ei suutnud põhiliselt vabatahtlikest koosnev staff neid ootejärjekordi kohati piisavalt majandada.

Taavi: Vist erinevates järjekordades seismise peale kulus kõige rohkem aega. Selgituseks seda, et kuna auditooriumites on ruum piiratud, sinna ei tohi rohkem inimesi sisse lasta kui tuleohutuseeskirjad lubavad, siis tekkisid tavaliselt enne loengu algust uste taha järjekorrad. Popimatele loengutele tekkisid need järjekorrad isegi rohkem kui paar tundi enne algust. Seega paljudele loengutele, kuhu oleks tahtnud minna, ma kahjuks sisse ei pääsenudki, kuna saabusin järjekorda liiga hilja. Samuti sai aega parajaks tehtud Worldconi ametlikus baaris ja niisama mööda konverentsihoonet ringi liikudes, jälgides melu.


3. Missugused ettekanded jäid positiivselt meede?

Kristjan: Jõudsin üritusel kuulama kaht ettekannet/paneeli, neist positiivselt jäi meelde Sissejuhatus Iiri ulmesse.

Makke: Stross ja Sterling oskavad päris hästi oma teksti ette lugeda. Haldeman ja veel üks, kelle lugemisi käisin kuulamas, lugesid täiesti kuivalt ja igavalt.

Oja: Enamus. Kõige huvitavam oli vast grimdark worldbuilding paneel: Joe Abercrombie, R. F. Kuang ja Anna Smith Spark vestlesid Cameron Johnsoniga oma maailmadest. Kuangi romaani The Poppy Wars ostsin kohe peale paneeli lõppu ka ära, lugesin läbi pikkade Iirimaa rongisõitude vältel, ja ei kahetse.

Abercrombie oli ka vaieldamatult kõige ilmekam ettelugeja. Luges ühe peatüki oma nüüdseks äsjailmunud romaanist A Little Hatred ning näitles sealjuures kõiki tegelasi.

Tore oli Sylvia loeng Throwing Grandma out the Airlock. Teema ise oli huvitav ning boonuseks kindlasti see, et tõenäoliselt esmakordselt kattusid Estconi ja Worldconi programmid.

Ja Scalzi lisaettelugemine, millest ma küll ainult poolel sain olla: ta pidas seda tund enne Hugo gaalat, oli mõnus. Scalzi tuli kohale kümmekond minutit varem ja rääkis niisama juttu, kuidas tal jalad eelmise õhtu diskost valutavad ja kuidas ta oma abikaasat kohtas. Ei imesta, et tal nii suur fannbase on. Lisaks sellele, et ta on suurepärane kirjanik, tundub ta ka väga eheda ja sooja inimesena.

Taavi: Positiivselt jäid meelde kõik ettekanded. Kuigi päris paljudele ettekannetele, kuhu minna tahtsin, ei pääsenud, siis midagi sai ikka kuulatud. Kuulasin, kuidas Robert Silverberg ja Joe Haldeman rääkisid kuldaja ulmest, kuidas selle aasta Hugo auhinna romaanikategooria nominendid rääkisid neile lapsepõlves meeldinud raamatutest, paneeli emadest ulmes (mille moderaatoriks oli Sylvia Spruck Wrigley) ja palju muudki. Päris palju, nii kümnekonnal korral, sai käidud ka töötubades, kus kirjanikud oma loomingut, enamasti uut veel ilmumata kraami, lugesid. Neile sattusin alguses tegelikult täitsa juhuslikult. Kuna esimestel päevadel loengutesse, kuhu minna tahtsin, eriti ei jõudnud, siis oli aega ringi vaadata ja otsida paneele, kus vähem rahvast. Need kirjanike lugemised polnud paaril esimesel päeval just kõige populaarsemad ja sinna tuli vähe rahvast, aga tegelikult osutusid küllaltki huvitavateks. Kahjuks leidsid rahvamassid hiljem ka need lugemised üles ja läks jälle trügimiseks.


4. Milliseid ettekandeid tahaks parema meelega unustada?

Kristjan: Ei olnud selliseid.

Makke: Unustada pole midagi vaja, iga asi pakkus mingil määral huvi. Ettekandeid, mida oleks tahtnud tõenäoliselt veel kuulata või vaadata, oli palju rohkem, aga ilmnesid igasugused erinevad takistused. Näiteks kui üks ettekanne lõppes, siis ei lubatud kohe minna teise saali vaid tuli minna järjekorra lõppu ja kui seda järjekorda vaatasid, siis said üsna selgelt aru, et pole mõtet sinnagi minna - nagunii ei mahu sa kuhugi.

Oja: Kuna ettekandeid oli tohutult palju, sai välja valida need, mis teemalt või esinejate poolest kõige rohkem huvitasid. Pigem oli probleem sellega, et paljud huvitavad loengud, ettelugemised või paneelid toimusid samal ajal.

Taavi: Selliseid ettekandeid õnneks polnud.


5. Mis mulje jäi Worldconist üldiselt? Kas soovitaksite ka teistel ulmikutel seda külastada?

Kristjan: Natuke liiga suuremastaabiline, üleorganiseeritud ja siginat-saginat täis üritus. Teistel ulmikutel soovitaksin pigem külastada EuroCone need on väiksema osavõtjate arvuga ja hubasemad üritused, mille regulaarsetel külastajatel on iga-aastane võimalus taas vanu tuttavaid trehvata. Erinevalt näiteks Estconidest küll linnatingimustes (Belfastis toimus EuroCon näiteks Hiltoni hotellis) ja üle-euroopalise osavõtjate mastaabiga.

Makke: Üldmulje oli nagu Soomeski: jube palju rahvast, jookse ja lippa ühest saalist teise ja muidugi suht-koht mitte midagi ei saa aru. Miks ei võiks kõik, nagu iga normaalne inimene, rääkida eesti keelt, saaksid ise ka aru. :)

Oja: Kindlasti soovitan. Mulle oli see teine Worldcon. Kolmas, neljas ja viies tulevad kindlasti ka.

Taavi: Muljed on igati positiivsed. Olles kaks korda Worldconil käinud, soovin ma tulevikus neid veelgi külastada, eriti kui nad kuskil meie lähedal (Euroopas) toimuvad. Kindlasti soovitaks ka teistel ulmikutel Worldconi külastada. Näeb kuulsaid kirjanikke, saab suhelda teiste riikide ulmefännidega ning saab üleüldiselt laiendada silmaringi, et mis mujal maailmas toimub, mis on popp ja mis aktuaalne, mida loetakse ja mida vaadatakse.


6. Küsimus seoses hiljutiste auhinnaskandaalidega. Kuidas jäi kohapeal mulje poliitilisest õhustikust? Kas tekkis tunne, nagu upuks Worldcon poliitilisse korrektsusse?

Kristjan: Hugode tseremooniast ja ühest kuuldud paneelist (Hopepunkiks kutsutud uue ulme alamžanri kohta) jäi selline mulje küll. Auhinnatseremoonial kuulis rohkelt ideoloogilisi loosungeid ja näis, et ühe konkreetse maailmavaatega seltskond on ürituse kaaperdanud.

Makke: Ei täheldanud erilist pinget Hugode jagamisel, inimesed kes võitsid, läksid kenasti auhinnale järgi ja keegi seda maha ka ei jätnud. Võimalik, et midagi räägiti, aga nojah see keelebarjäär mul.

Oja: Kas keegi peab JeanetteNgi kõnet poliitkorrektseks? Ma arvan, et tema teised valikud - pidada tänulik tühi kõne või auhinnast üldse loobuda - oleksid olnud poliitiliselt korrektsed sammud.

Taavi: Eks seda poliitkorrektsust natuke oli, aga mitte häirivalt. Vahest kõige rohkem oligi seda tunda Hugode jagamise tseremoonial, kus peale Jeannette Ngi laineid löönud kõne ka nii mõnegi muu auhinnasaaja kõnes seda teemat üsnagi teravalt puudutati.


7. Mis mulje jäi teiste maade ulmikutest?

Kristjan: Pigem positiivne. Näiteks kohalikud iiri ulmefännid olid väga lõbusad ja sõbralikud.

Makke: Ulmikud nagu ulmikud ikka või mistahes muud tegelased, kõik olid inimesed.

Oja: Worldconil kahjuks väga palju suhelda ei jõudnud, aga kõik, kellega sai juttu puhutud, olid meeldivad. Üks soomlanna kirus, et pidi oma Ameerika sõpradele Kalevi komme tooma, nagu soome maiustused ei kõlbaks. Ma sain ainult tõdeda, et soomlased söövad ise rõvedust nimega salmiakki.

Taavi: Nagu karta oli, olid nad toredad. Sai suheldud ameeriklaste, inglaste, iirlaste, sakslaste, lätlaste, soomlaste ja jumal teab kellega veel. Kuna on ju olemas ühine huvi ehk ulme, siis leiab nendega kiiresti ühise keele. Ning saada teada teiste maade connidest, kokkutulekutest ja muidu elust-olust on huvitav ja hariv. Samuti ise neile rääkida, mis Eestis toimub. Muuseas üllatas, kui paljud inimesed tegelikult teavad, kus Eesti asub ja on Eestis isegi käinud. Ma arvan, et peaaegu kolmveerand välismaa ulmikutest, kellega ma suhtlesin, olid Eestis käinud ning neil oli Eestist positiivne mälestus.


8. Worldconil võib teatavasti kohata tuntud autoreid kõikjalt maailmast. Keda teil näha õnnestus?

Kristjan: Näiteks George R. R. Martinit. Ja Charles Strossi, kes Worldconi pubis meie kõrvallauas istus.

Makke: Eks neid nägin kenasti, kelle lugemisi käisin kuulamas ja kelle ettekandeid jälgimas: Bruce Sterling, Joe Haldeman, Charles Stross, Sylvia Spruck Wrigley. Tahtsin ka Silverbergi autogrammi saada, aga paraku turu-osas ei müüdud ühtegi tema teost.

Oja: Näha õnnestus väga paljusid, juttu puhuda eriti mitte. Pikemad vestlused kui kaks lauset olid Scalzi, Abercrombie ja Strossiga.

Taavi: Oeh, lihtsam on vast öelda, keda ei näinud. George R. R. Martinit õnnestus Worldconil vältida. Hiljem Belfastis kahjuks nii õnnelikult ei läinud. Aga muidu Reaktori erinumbrid sai antud Mary Robinette Kowalile ja Zen Chole, kes mõlemad ka hiljem Hugo võitsid, Paolo Bacigalupile, Simon Greenile, Karl Schroederile, Aliette de Bodardile, Yoon Ha Leele, Sarah Pinskerile ja Ian Whatesile. Lisaks nägin Joe Abercrombiet ja John Scalzit, kes said ka Reaktori erinumbri, aga Andrease käest, Charles Stross istus kaks õhtut meie kõrvallauas Worldconi ametlikus pubis ja jõi õlut, ning temagi on nüüd Reaktori erinumbri võrra rikkam. Lisaks Robert Silverberg, Joe Haldeman, Scott Lynch, Elizabeth Bear, Becky Chambers, Naomi Novik, Carrie Vaughn, Ian Watson, Ian McDonald, Michael Swanwick, Nancy Kress, jne, kõiki ei jõuagi ette lugeda. Neile kõigile oleks ka tahtnud Reaktori erinumbrit anda, aga kahjuks ei leidnud sobivat momenti.


9. Mis oli kõige meeldejäävam seik või kogemus väljaspool ettekandeid?

Kristjan: Kahtlemata Skellig Michaeli saare külastus.

Makke: Meelde jäävaid asju oli päris mitmeid: enamus pubisid olid mõnusad kohad (alati pandi kann ääreni õlut täis, nii et raskusi oli ilma enne pealt rüüpamata oma laua juurde minna), Skelligi saared oli mõnus kant (kuigi paadisõidud pole mulle meeldivad asjad), erinevad ööbimiskohad, mis oma seinast seina olemusega olid huvitavad, inimesed on väga avatud ja lahked (nii palju "paluneid" ja "aitähhisid" pole Eestis kohanud ja kui sa tundud või oledki eksinud siis küsitakse "Kas kõik on hästi?) ja muidugi liiklus on täielik kaos ( vähe sellest, et nad sõidavad valel pool teed, pole neil bussiaegadest mingeid arusaamasid ning foorides on jalakäiate roheline tuli ainult turistidele)

Oja: Dublini liiklus on kergelt-öeldes kaootiline. Foorituled näitavad põhiliselt aega: kui töötavad, on päev, kui ei, öö.

Seisin Coni majutava messikeskuse kõrval suht suurel ristmikul ja ootasin rohelist. Kõhklesin ja kahtlesin, kas julgen punasega üle minna ja otsustasin oodata. Mingi hetk tuhises must mööda 84-aastane John Silverberg, kes ei vaadanud ei paremale ega vasakule ja lõppkokkuvõttes jõudis conile enne, kui mina ristmikule.

Taavi: Eks ikka Iiri pubid. Samuti kahe kõige kuulsama Iirimaa vaatamisväärsuse, Skelligi saarte ja Newgrange külastamine. Samuti oli Derry (Londonderry) väga ilus linn. Ning iirlaste rahvussport hurling. Pärast kahe põhirivaali kohtumist selles imelikus spordialas oli Dublini kesklinn spordifännidest nii ummistunud, et isegi vilkuritega politseiauto ei suutnud sellest läbi murda.


10. Käisite pärast Worldconi teiselgi üritusel, Belfastis. Rääkige sellest paari sõnaga.

Kristjan: Belfastis traditsiooniliselt toimuv TitanCon oli sel aastal ka EuroConiks. EuroConil kogunevad ulmefännid erinevatest Euroopa riikidest, jagatakse Euroopa Ulmeühingu (ESFS) Auhindu.

Makke: Belfastis toimus Eurocon ehk Titancon, mis oli Worldconi väike vend. Nimelt kõik oli enam-vähem sama, aga palju väiksemas mastaabis.

Oja: Eurocon, erinevalt Worldconist, on eksisteeriv con, mis saab üheks aastaks lisaks Euroconi tiitli. Sel aastal oli selleks Belfasti Titancon, mis on väga noor con. Tekkis kümmekond aastat tagasi seoses sellega, et Game of Thronesi sealkandis põhiliselt filmiti.

Aga oli ikka huvitavaid paneele. Hiina ulme oma jäi eriti meelde. Samas oli ka kehvemaid (näiteks haavatava mehe kui kangelase paneel), kus räägiti põhiliselt Tony Starkist ja Peter Parkerist MCU filmidest. Seal otsustasin peale kümmet minutit, et baaris õlut on kindlasti huvitavam juua ja lahkusin.

Õhkkond oli aga samas palju vabam ja see, et parima kirjastuse auhinna võitja tuli pärast suitsu pommima ja rääkis paarkümmend minutit niisama juttu, meenutas Estconi.

Taavi: Belfastis toimus Eurocon, ehk Euroopa ulmehuviliste kokkutulek, mida korraldab European Science Fiction Society (ESFS). Erinevalt Worldconist, mis korraldatakse teistest üritustest eraldi, toimub Eurocon mõne teise Euroopa kokkutuleku raames. Seekord oli Eurocon ennast külge pookinud Belfastis toimuvale TitanConile, mis on peamiselt Game of Thronesi fännide kokkutulek. Teine erinevus on mastaap, kui Worldconi Dublinis külastas rohkem kui 8000 inimest, siis Euroconi natuke vähem kui 800. Aga sellevõrra lahedam oligi, ei olnud tunglemist ja ka teiste inimestega suhelda oli lihtsam. Järgmine Eurocon toimub oktoobris 2020 Rijekas, Horvaatias Rikoni raames ja ülejärgmine Eurocon toimub Fiuggis, Itaalias DeepConi raames. Sinna viimasele on kutsutud ka Eesti esindaja pidamaks paneeli Eesti ulme ja fännid.


11. Mida võtsite conidelt mälestuseks kaasa?

Kristjan: Konkreetselt conidelt vist ainult kavad paberkujul.

Makke: Conidelt mälestuseks sai kaasa ostetud t-särgid ja Worldconilt ka nokatsi, lisaks sai võetud paberikraami (minu paberikraam läheb kõik Jüri Kallasele, kes eeldatavasti tunneb selle vastu suuremat huvi kui mina).

Oja: Autogrammidega raamatuid Scalzilt, Rothfussilt, Abercrombielt, Kuangilt. T-särke ja mõned meened.Taavi: Head mälestused. Ja natuke ka raamatuid ja muud nänni, mida seal päris palju tasuta või väikese raha eest jagati.


12. Mida oleks teie arvates maailmacon
idel meie fändomilt ja Estconilt õppida?

Kristjan: Mõttetu ulmeteemasse mittepuutuva ideoloogilise lõhestamise vältimist. Ka Estconidel käib erineva maailmavaate, soo ja seksuaalse sättumusega autoreid ning fänne (nahavärvispekter on meil küll vähemalt esialgu üsna kitsas), ent sellised asjaolud ei mõjuta fändomi toimimist tervikuna ega ka näiteks Stalkerite jagamist.

Ehk ka lihtsalt oskust asju vabamalt võtta ja ülerahvastatud ning organiseeritud conidele vahelduseks suvisel ajal kuskil metsas jõmiseda.

Makke: Meie Estconilt oleks kindlasti õppida looduslähedust ja üldisemat üksteisega läbisaamist, mitte ainult ühest saalist teise jooksmist. Meie fändom laias plaanis siiski on enamvähem sama mis mujalgi, võimalik, et meie pole nii nn poliitkorrektsed.

Oja: Ei oska seda niimoodi öelda, aga viskaks õhku soovituse Ulmeühingule astuda European Science Fiction Society liikmeks, et millalgi toimuks Eurocon ka Eestis.Taavi: Ega ei oskagi õelda. Estconi ja Worldconi minu arvates võrrelda ei saa. Mastaabid on juba sedavõrd erinevad. 8000 kuni 10 000 inimest ikka kuskile metsa ei kutsu, mets saab otsa. Kui Estcon on minu jaoks selline suvine pigem sõpruskonna kokkutulek, kus ka ulmest räägitakse, siis Worldcon on pigem rohkem akadeemilise suunaga globaalne üritus. Aga mulle meeldivad nad mõlemad.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1051)