Peatoimetaja veerg tuleb seekord lühike, sest... Kuigi, üldiselt kui ma teksti sellise avaldusega sisse juhatan, siis seepeale lähevad kõik tšakrad korraga lahti ning heietan tund aega mingitel jaburatel teemadel. Igastahes, hoolimata sellest, et nõrkenud peatoimetaja on viimase nädala aja jooksul pidanud kolima (Viljandisse!) ja asunud uuel töökohal tööle (Sakala!), siis Reaktori oktoobrikuine number on kuidagi pooljuhuslikult valmis saanud. Vabandan ette kõigi lugejate ees, kellel see kaas tekitab samasuguseid vastakaid tundeid ja külmavärinaid nagu minul; kinnitan, et selline valik oli täielikult sihilik.
Eraldi tahaks seekord kiita Reaktori ülejäänud toimetust, kes minuga erakordselt leebed on olnud ja ise erakordselt tublid - kahju, et kogu kulisside taga toimuv töö jääb heakskiidu ja märkamiseta tihtipeale, nii et aitäh, Ragnar ja Joel, et meie mootorit arendate, aitäh Artur ja Laura, et usinad sisutoimetajad olete ning Ene, Riho ja Tarmo - ilma teieta oleks see kõik võimatu, virisegu ma keelechatis kuipalju tahes. Ka oleks raske ilma nurgas tinistava bardita (Agur) ja Jana üldiselt ei tee midagi peale (a)moraalse toe pakkumise, aga sellest on teinekord suur abi.
Seekordses numbris teeb jälle korraliku soorituse Ander Skarp, kellele andsime arvustada Uwe Laubi "Tormi" ning kes ka ise oma muusa kuskilt üles leidis ning üle pika aja Reaktorit taaskord looga kostitas. "Kuniks surm meid lahutab" on äratuntavalt Skarbi lugu, milles on pisut huumorit, aga oluliselt rohkem süngust ja valu. Mahkra andus mängunaudingutele ja arvustas "Duski". "... aga algne lihtsakoeline tulistamine on välja surnud. Ainult, et hui ta on. Praegusel nostalgia ja early access’i ajastul ei ole ükski žanr liiga vana, liiga ammendunud, liiga perspektiivitu, vähemalt mitte New Blood Interactive’i jaoks," kirjutab ta rõõmsalt. Ka Mahkra jääb Mahkraks. Arvustusi tuli seekord palju, ka juttusid tuli palju, esialgu oli mul planeeritud kaks juttu ja kaks tõlkejuttu, aga kuidagi immitses neid jutte siit ja sealt... Isetekkeliselt... Joel arvustas "Raevu päevasid" ja jõudis järeldusele, et vene ulme on üks depressivne, rusuv ja lohutu asi. Juttudest on meil veel Margus Lammi "Nõidsepp ja tähekuningas", mis on autori Reaktori-debüüt, ja Maniakkide Tänava "Kassilausuja".
Käesoleval aastal külastasid Dublinis toimunud Worldconi Eesti ulmikutest Kristjan-Jaak Rätsep, Taavi Kalju, Margus Makke ja Andreas Oja. Reaktori toimetus otsustas uurida, et mis nad seal ka nägid ja kuulsid peale kohalike kõrtside.
Laura tutvustab järjekordset killukest koomiksimaailmat ja Taivo Rist võttis end kokku, hakkas tubliks ulmikuks ja lisaks Wikipedia-kokkuvõttele ("... stsenaarium oli tume, seksuaalne ja täis müstitsismi.") on ta seekord kirjutanud ka jutu "Külaline". Selle eest sai ta ka teenimatult keretäie pahandada, sest ei mina ega Laura – milleniaalinärakad! – ei tulnud selle peale, et võiks leiduda inimene, kes ei vaata iga päev ega isegi iga nädal oma postkasti. Elame ja õpime. Lisaks on ka in memoriam lugu pühendusega Liisi Ojamaale, "Kõik armastuse nimel, ainult mitte seda" ja Tarmo Tartsi "Juudas", mille ma tooks eraldi välja kui mälestuslood lahkunud sõpradele ja sõpradelt. Saagu selliseid võimalikult vähe.
Ja siinkohal panen ma tõesti punkti, sest inimvõimetel on piirid ja ma juba poole ajuga magan. Loodame siiralt, et sellest numbrist on teile mingi rõõm ja kosutus!
Tervitades
Triin & toimetus
Kaanepildi autor on Aiti Valk.
