Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Seekord heidame pilgu värvikirevale madinakoomiksile Skullkickers (“kolbakolkijad”).
Skullkickers ilmus 2011-2015 paberil ning aasta pärast alustamist hakkasid autorid seda lehekülg-haaval ka veebi riputama. Tänaseks on lugu läbi ja kõik osad netis lugemiseks üleval.
Kunagine reklaamplakat väidab, et Skullkickers on “madalalaubaline kõrgfantaasia-möllukoomusk kahest palgasõdur-kollikütist, kes satuvad üle pea sekeldustesse ja peavad sealt võideldes välja rabelema.” Seiklus koosneb kuuest pikemast loost, mille pealkirjad seda väidet igati toetavad - “Tuhat rahatükki ja surnukeha”, “Viis matust ja vitsik verd”, “Kuuelasuline seitsmel merel seilamas”, “Kaheksakümmend silma kurjuse saarel”, “Kaksteist kaimu ja käkras kroon”, “Lõputu lugulaulu kustumatud kangelased”. Iga põhilugu on viis peatükki/numbrit pikk, v.a. viimane, kus suurejooneline lõpumadin mahutatakse nelja numbrisse.
Kogu möllu ohjas täiskoosseisus loometiim: Jim Zub (käsikiri), Edwin Huang (kontuur), Misty Coats (värv), Marshall Dillon (ilukiri), Chris Stevens (kaaned), lisaks mitmeid abilisi, assistente, vabatahtlikke, väljaandjaid…
Lisalugemisvaramust leiab muuhulgas koomiksilehekülje valmimisetappide ülevaate - käsikirjast ja storyboard’ist tindikontuuride ja värvikihtideni.
Süüdimatult sõjaka koomiksi peategelasteks on kaks palgavõitlejat - suur kiilakas ja väike karvane. Nende iseloomustamiseks sobib hästi rollimängu-aruteludes kasutatav mõiste “mõrtsukhulgused” (murder hobos). Ehk siis, seiklus kulgeb peadpööritava kiirusega paigast paika, kohtutakse paljude huvitavate kohalikega ja sõidetakse neile täiskäigul pasunasse. Sihtmärke seejuures ei diskrimineerita. Vastu kuppu saavad linnavalvurid ja libasurnud, zombiamatsoonid ja vaenuline floora, pätid-kaabakad, goblinid, sarvikgorillad, hullunud rahvamassid, mõrtsukoravad ja tigedad pisihaldjad, kollid, põrgusigidikud, päkapikud, joodikud, lohed…
Mitmed neist jäävadki surnuks, aga mitte kõik. Peakangelased ei jaga kolakaid siiski päris valimatult - peksa saab tingimusel, et selle eest makstakse.
Loo arenedes muutuvad asjad muidugi keerukamaks ja mitmekihilisemaks. Mõlemale peategelasele sigineb külge maagilisi mõõteid - kiilakas kolakas saab kogemata selgeks loomade keele, karvikpäkapiku vasakus varbas aga seab end sisse deemonlik jõud.
Ühes tagasivaate-episoodis näeme ka lõpuks, kuidas endisest Väga Metsiku Lääne püstolikeerutajast sai interdimensiooniline kollitapja, kust on pärit tema kuldne kuuelasuline ja kuidas ta laskemoona hangib. (Päkapikk on samal ajal väga uppunud ja külastab põrgut.)
Kolmanda loo keskpaigaks liitub madinaga omade leeris eelmiste väljaannete vastaspool ja seikluse lõpupoole hakkavad peategelaste teed omaenda teisikutega ristuma.
Viimased neli numbrit on täielikult pühendatud suurejoonelisele kõrtsikaklusele, kus muuhulgas löövad sekka ajuparasiitidest kombitstulnukad, kõigi väravate ja läbikäikude jumalus, peategelas-duo paljudes eri väljalasetes ja kõrgema kategooria loodusjõu kehastus, kellele annan siinkohal meelevaldselt maakeelse koodnime Murueit.
Madinate vahele mahub vandenõusid, prohvetlikke narkonägemusi, joominguid, vahemadinaid, tunnelites kondamist, lisamadinaid, öö varjus hiilimist, hullunud põgenemist, veel madinaid, hirmus sahvrirööv piraadilaeval Merineitsi Perse, sekka madinaid kombitsatega, madinaid tormisel merel, madinaid üksiku saare rannal, madinaid džunglis, madinaid paduvihmas, madinaid katakombides, madinaid suure rohelise tatikolliga, madinaid lumistes mägedes ja madinaid interdimensioonilises joomamajas.
Põhinumbritele lisaks leiab koomiksi arhiivist ohtralt külalisautorite lisa-lühilugusid, mis žongleerivad erinevate žanride, kunstistiilide ja jutustustonaalsusega.
Lisamaterjalide kokkupanekul on meeles peetud mudilasi (pisikesed õlle- ja mõrvasõbrad saavad kätt harjutada paberist peategelaste riietamisel, kooliealised sõnadeotsimismängus ja labürintmõistatuse lahendamisel) ning kokkamishuvilisi (Kolbakolkijate retseptikogu abiga saab täiesti maistest komponentidest temaatilisi roogi valmistada). Visuaal-gurmaanidel on aga sellel lehel võimalus imetleda trükiväljaannete kaanepilte ja mitmesuguseid koomiksist inspireeritud kunstipalasid.
Skullkickers ei ole kindlasti mitte mõeldud õrna südame ja lüürilise meelelaadiga lugejale; ka ei soovitaks ma seda neile, kes otsivad tõsitraagilist lugemiselamust. See-eest sobib see vahvasti rämenalja-sõpradele, seiklejatele, rollika-rahvale, kaanekunstnikele (aitäh soovituse eest, Meelis!) ja ninatarga metahuumori austajatele.
Kui seni puistatud linkidest väheks jäi, siis koomiksi pealehelt leiab neid veel - sealhulgas
tegijate kontaktid ja teised tööd (nende seas omakorda lood suuremates ja tuntumates maailmades, mis minu kitsamast huviorbiidist väljapoole jäävad).
Neil, kes soovivad koomikseid paberilt lugeda, on võimalus soetada kogu lugu nii üksikute vihkudena kui kõvakaaneliste kogumikena - trükiväljaannete ostujuhised leiab siit ja siit.
Lõpetuseks pilt, mis minu arvates Kolbakolkijate olemuse väga kaunilt kokku võtab.
