Sel korral jääb minust lugemata ja arvustamata Diana Ostrati „Lugusid Tulipunaselt Maalt. Esimesel Väraval“. Ma püüdsin. Niipalju kui ma sellest loost hooman, on tegemist fantasy-tekstiga, milles on püütud maailma luua, tegelaste tausta kirjeldada, aga selleks hetkeks kui seal midagi toimuma hakkas, olin mina lootusetult välja lülitatud. Midagi on selle loo üldises toonis – stiilis, kui soovite - ja sisus sellist, et ma lihtsalt ei ole suuteline seda lugema, see on mu ees kinni esimestest ridadest alates. Fantasy pole minu tugevam külg, veelgi vähem selline natuke unelevat sorti (eepilise püüdlusega?) fantasy. Mul on võimatu seda hinnata või midagi arvata.
Ehk siis nagu näha, jagub jutuvõistlust veel pool aastat hiljemgi, mis võimaldab minul mugavalt juba varem tehtud töö najal liugu lasta.
„Kelle kehas“ on krimiõudukas. See oli üks esimesi lugusid, mida jutuvõistluse töödest lugesin ja esimesi, mille juures tekkis tunne, et sooh – võibolla ei olegi see lugemine nii lootusetult jube töö kui ma kartsin? (Hirmud olid suured ja seejärel positiivne emotsioon suur ja üldse palju suuri tundeid ja palju sõnu jne.) Minu meelest on see päris nutikas jutt, kus võibolla õige veidi-veidi jääb vajaka keskse idee nö töömehhanismi selgitustest. Kõik on lihtsalt nii seepärast, et autorile tundus nii õige ja hea. Seda võib ka nii vaadelda, et vähe ulmet, rohkelt sürrealismi.
Hästi teravalt tahaks kritiseerida kaht nüanssi tekstis – esiteks 4-promillise joobega ei kakle keegi enam niiväga. Olgu, ulmeloos pole võimatu, et see kuulub mingi X-faktori hulka, psiivõime kui soovite. Aga siis tuleks sellele tegurile mingi kaalukeel anda. Kui see tähistab lihtsalt „maani täis“ seisundit, siis on autor lubanud endale kahetsusväärse libastumise. Teine teema on puhtalt keeleline, mis õnneks on Reaktori keeletoimetuse kangelasliku töö tulemusel likvideeritud. Originaalis oli siin tekstis ’seeriamõrvar’ mitte ’sarimõrvar’. Samuti oli tundmatu naise asemel kasutatud väljendit Jane Doe. See, et ma need konkreetsed näited keelekasutusest välja otsin, ei ole mitte autori hurjutamiseks (minupoolest vt lõpust punktiskoori tekstile kui tunned, et ma vajan rehabiliteerimist), vaid on õppekoht. Need kaks terminit on näited eestikeelsest lugemispeetusest koosmõjus Hollywoodi toodangu üledoosiga. Ja keeletoimetajad on kusjuures mulle öelnud, et ma puistan uljalt anglitsisme (ma ise enamasti ei saa sellest aru, sest eesti keeles sõnade järjekord ju tähtis pole eriti, eksole) ja teistes kohtades olen pidanud võtma teadmiseks kriitika, et mu jutt on nagu filmistsenaarium või väga filmilik. Selle välja toomise mõte on illustreerida asjaolu, et ma pole ise midagi „puhas poiss“ selles samas keelereostamises, mida siin kritiseerin; tegemist on meie kultuurmaastikku rängalt laastava epideemiaga, mis – väikerahva staatust arvestades – on ajalooline paratamatus, millega võitlemiseks võibolla väga palju vahendeid polegi...
Vaatan oma märkmeid kevadise lugemise ajast ja sealt leian: lõpus oleks ikkagi veidi tahtnud mingitki selgitust, kuidas see kõik toimida võiks – olgu või mingit demonoloogiat või kvantvärki või tont-teab-mis-parateadust. Hetkel on jutt täitsa hea, meeleolukas, ilma liigse ballastita, kuid kõik on lihtsalt nii nagu on, sest autor arvab sedasi hea olevat. Sürreaalne on see lugu pigemini, mitte ulme.
Nüüd on siis ära avaldatud ja mul on hea meel. (9/10)
Laastusid on raske kirjutada, nii et need tööle hakkaksid. Ene Kallase (Krafinna) jutud – niipalju kui ma neid olen lugenud/kuulnud – on täiesti iseomase, minu jaoks natuke tabamatu stiiliga. Ei oska seda defineerida. Pähe turgatab väljend tabamatu ilu. Natuke sellised poeetilised, veits sihukesed heas mõttes udused. Unenäolised. Nagu pastelsetes toonides pildid. Mistap on eriti kohane, et kolm septembrikuu Reaktoris ilmunud lugu on juuripidi nendes Krošetskini piltides.
Võibolla põhiline etteheide oleks see, et need pole niivõrd lood, kuivõrd meeleolupildikesed. Mis on rohkem tõsi „Lendame reaalsusesse“ ja „Suvine meri“ puhul. „Vihane merineitsi“ evib ühiseid jooni muinasjuttudega ja seda mitte üksnes paari lõpulause tõttu, vaid tegelikult kogu oma ülesehituselt, mis annab justkui paari laia pintslitõmbega suure maailma ja siis selles suures maailmas ühe isikliku konflikti, millel on samuti mõningaid suuremaid mõjusid.
Teine mure, mis mul nende juttudega on, seisneb sürrealismi ohtruses ja ulme vähesuses. Asjad nendes juttudes lihtsalt on nii nagu on, ei mingit loogikat, ei mingit selgitust; võta või jäta. Ja „Lendame reaalsusesse“ on eeskätt püüe tabada unenägu. Aga „oh – see kõik oli üksnes uni“ on minu jaoks lihtsalt nii-ii halb ulmejutu lahendus. Selle loo puhul muidugi ei pakuta seda toimunu lahenduseks – kõik on algusest peale aus ja selge.
Ma arvan, et tegelikult ei sobi need jutud minu isikliku subjektiivse hindamisskaala peale üldse. Umbes nagu, et minu skaala on kahemõõtmeline, aga need jutud paiknevad hoopis kolmandal tasapinnal, millel on minu omaga kahetsusväärselt väike ühisosa. Aga mingi järjepidevuse hoidmise mõttes ütleks siis, et ma olen lugemise järel pigem rahul. (7/10)