Me tunneme Liisit esmajoones luuletajana, kuid tema panus kirjanduses on laiem, ta on kirjutanud ka proosat ja arvustusi, toimetanud ning eestindanud rohkem kui 60 erinevat teost. Tegelikult pean tunnistama, et ka mulle oli teatud üllatus, mida kõike ta tõlkinud ei ole, kui tema nimega Esteri kataloogis otsingu tegin – à la „UNESCO maailmapärand: ajaloomälestised”, Marco Cattaneo; lasteraamatutest ja naistekatest pole muidugi mõtet rääkidagi.

Kui ma nüüd midagi vahele ei jätnud, siis „puhtaks” ulmeks kvalifitseeruksid vast järgmised teosed:


      L. Frank Baum, "Ozma Ozi maalt" Tallinn: Ilo, 1996

      Anne McCaffrey, "Lohelend". (F-sarjas) Tallinn: Varrak, 2000

      Anne McCaffrey, "Lohelaul". (F-sarjas) Tallinn: Varrak, 2001

      Marion Zimmer Bradley, "Avaloni udud" (osaliselt)

      Herbie Brennan, "Haldjasõjad". Tallinn: Varrak, 2005

      Herbie Brennan, "Purpurkeiser". Tallinn: Varrak, 2006

      Vernor Vinge, "Leek sügaviku kohal". Tartu: Fantaasia, 2010

      Vernor Vinge, "Sügavik taevas". Tartu: Fantaasia, 2011

      Ray Bradbury, "Põrmust tõusnud", Tartu: Fantaasia, 2015


(Kommentaariks: kes tahab, võib siin muidugi näha omal ajal eesti ulmekogukonda räsinud rassipuhtuse vaidluste järelekaja, mis teatud mõttes tipnes „Kreutzwaldisõdadega” Ulmekirjanduse Baasis, kus lõpuks otsustati asi jõhkra relvajõuga, ehk administraatoriõigustega... „Ozma Ozi maalt” on mõnes skaalas muinasjutt ja mõnes lasteraamat.)

Tavaliselt inimesi eriti ei huvita, kes ühe või teise teose tõlkinud on; kui tõlge just talumatult halb ei ole. Tagantjärele on raske öelda, oli see tõlkest või teatud isiklikust suhtest Liisiga, et ma Anne McCaffrey „Lohelendu” lugedes tajusin teksti taga Liisi tõlget. See sajand on veel enam-vähem, kuid eks jää ju 90-ndad meie rahva kollektiivsesse mällu ka läbi muda lati alt läbi roomavate inglise keele rämpstõlgetega.

See ei ole loomulikult päris nii mustvalge ja ma püüan asja mitte üle paisutada, kuid Varraku F-sari oli tollastes oludes mingis mõttes ühiskonna normaalse vaimse tervise taastumise üks märgilisi komponente. Veelkord – see on vaieldav, kuid pärast taasiseseisvumist kultuuri (rahastamise) mõttes põhjast läbi käinuna oli oluline, et üks suuremaid, kui mitte juhtiv kirjastus hakkab lisaks võimalikult laiale massile mõeldud kultuurisarnastele toodetele välja andma ka väärtkirjandust, sealhulgas ulmet. Ja sealjuures muutub tõlgete kvaliteet aktsepteeritavaks – noh, et ei loe ja nuta ja lähe originaali otsima...

Teiselt poolt oli „Lohelennu” ja „Lohelaulu” lugu tüüpiline tollasele kirjastuspoliitikale, illustreerides laialt tuntud nähtust, mida üldiselt tunneme „Varraku sarjasolkimisena” – antakse välja juhtteos, heal juhul veel midagi ja siis jääb sari igaveseks pooleli. Selge, majanduslik paratamatus, mis teha. Ja nähes asjas head – see paneb huvilisi inglise keeles lugema.

Eks „Lohelennu” väljaandmine kuidagi Liisi ja Krista Kaera mõttevahetustest sündis. „Lohelaulu”, sarja suvalise hilisema osa väljaandmine oli Liisi enda sõnul puhtalt tema „süü” – kui oli küsimus, et kas McCaffreylt veel midagi välja anda, ütles Liisi lihtsalt selle raamatu nime, mis talle meeldis.

Eks teatud mõttes läheb samasse kategooriasse ka Vernor Vinge’i „Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud Mõttetsoonide maailma lood („Leek sügaviku kohal” ja „Sügavik taevas”) – sarjas on veel kolmas raamat, „The Children of the Sky” („Taeva lapsed”), mis kõige pehmemalt öeldes esimeste tasemele ei küüni. See on lisaks paras tellis ja kuigi selle tõlkimisest oli Liisiga juttu, otsustasime ühiselt, et las ta parem tõlgib vahepeal küll võib-olla vähem rahuldust pakkuvat, kuid kindlasti hulga tasuvamaid asju...

 

Mida öelda Liisi tõlgete kohta? On erinevaid mõtteid, mis teeb tõlkijast hea tõlkija. Võimalik, et see on teistmoodi riikides, kus kultuuriinimeste ring on laiem (ehk see pole ainult ükskikute alatasustatud hobi, kultuuri hinnatakse ja mitte ainult silmakirjalikult, st seal liigub ka raha) ja tõlkija on midagi erilisemat – Eestis on tõlkijad enamasti lihtsalt enam-vähem korralikult inglise keele oskajad, kes muidu ka kirjutamisega leiba teenivad. Kusjuures see määratlus sisaldab ka tehnilist tõlget, mis ei nõua üldse eriti head keeletaju ja see on kindlasti üks põhjusi, miks päris tajutav osa inglise keelest eesti keelde tõlgitud ilukirjandust on nagu saepuru – tõlgitud inimeste poolt, kes peaksid jääma tolmuimejajuhendite tõlkimise juurde.

Liisi tõlked on poeedi tõlked. Neis on tunda, kuidas ta autoriga kaasa mõtleb. Kuidas on vaeva nähtud terminitega ja kui nõtkelt on edasi antud õige mitmes mõttes tõlkimatud (või kui mitte nii kategooriliselt väljenduda, siis kontekstitundlikud ja mitmemõttelised) autorile ja lähtekeelele omased nüansid. Öeldakse, et halb tõlk tõlgib sõnu, keskpärane lauseid ja hea lõike. Suurepärane tõlkija tõlgib teost. Et see on ikka läbi loetud ja enne tõlkimahakkamist on vähemalt peas enam-vähem selge (st see on muidugi muutustele avatud), kuidas autori lugu, maailma ja tegelasi eesti keeles edasi anda.

Sellega seoses – kes veel mäletab McCaffrey tõlkimise aegu, kui Liisi ulmefoorumites nõu küsis ja „koja” kui sellise erinevate allusioonide tõlkimise käigus jõuti – lisaks kodalasele – kojamehe ja kodanik ülemuseni... Ja Liisi lõpetas teema temale omasel viisi (mälu järgi) „ah, tänan, aga käige te kõik... ”

Tõlkija, eriti hea tõlkija kohta on tegelikult väga vähe öelda. Lai sõnavara, väga hea mõlema keele tunnetus ja – jällegi teatud mõttes elementaarne – töövõime. Liisi nägemine läks viimastel aastatel halvemaks. Võib-olla ei peaks seda niimoodi kirja panema, aga see oli otse öeldes südantlõhestav, kuidas ta viimastel aastatel suureks keeratud kirjadega monitori üsna lähedalt uurides püüdis tekstist läbi närida. Et ta selle juures üldse midagi ära suutis teha. Aga kui sa elad kooliajast teadmisega, et sul on suur tõenäosus 30-ndaks eluaastaks pimedaks jääda...


Liisist veel

Ma lubasin kirjutada Liisi tööst tõlkijana. Seda tegema asudes avastasin, et pean skoobi kokku tõmbama, sest ma pole suuremat osa sellest lugenud; või kui ka olen, pole loetut otse Liisiga seostanud – mis, nagu öeldud, on hea tõlkija tunnus. Põrgut, ma pole isegi Herbie Brennani kaht teost läbi lugenud, esimese pidasin vastu (aasta 2005 oli eestikeelne ulme endiselt masendaval näljapajukil...), teise puhul andsin alla, enne kui aju mädana kõrvadest välja tilgub.

Ma ei oska tegelikult näha Liisit ainult tõlkijana. Ta on kirjutanud ulmejutte (Cathleen Q. Brooklandi nime all, kui keegi ei teadnud) ja toimetanud kaks mu raamatut. Ta on prototüübiks mu ühe romaani ja ühe lühiromaani tegelastele.

Ma mäletan teda aegadest, kui oli ilmunud „Lõputu juuli” ja ma panin korraga kokku, et kurat, see on ju mulle silma jäänud kena naabriplika. Või noh, Tallinna kesklinn, eks ole – ei tunne teinekord oma maja teise trepikoja inimesigi, saati siis diagonaalis üle (Gonsiori-Pronksi) ristmiku asuva maja omi. Aga eks ta oli piisavalt värvikas kuju, et silma jääda.

Ma ei oska teda näha lahus kõigest isiklikust, mis algas vestlustega tollase Mardusega seotud, „Hellas Hundis” toimunud Tallinna ulmehuviliste kohtumistel. Või, noh, kui me kord peaaegu oleksime koos õllede ja kõigega läinud lastevanemate koosolekule „lõbutsema” (üks ta tütardest õppis 21. koolis mu pojaga ühes klassis).

Me olime ikka väga paljudes asjades väga erinevad inimesed; alates detailidest, et mina ei suuda midagi positiivset näha rottides, kes teinekord tegid talle köögiradiaatori alla „uriinirikastamistehase” (nagu ta ise ütles) ja lõpetades sellega, et minul oli probleeme tema tempos juua vaatamata sellele, et ma olen tast kaks korda suurem... Minu jaoks on ka kogu hipindus ja anarhia selline ennasthävitav arulage meelelahutus, mille ma kannatan kuidagi ära ainult kenade tüdrukute puhul; noh, aga seda ta ju veerand sajandit tagasi oli...

Kahju.

Kuradi kahju.

Liisi oli, kes ta oli. Kahju, et ta nii vähe teha jõudis. Kahju, et ta läinud on ja tegemata jääb kõik see, mida ta oleks võinud teha, kui elu oleks teisiti läinud.

Aga pole mingit mõtet oleksitega piljardit mängida.

Ta jääb alatiseks meiega oma loomingus.

Mina jään teda alati mäletama.

Mitte sellisena, kui ta oli viimases lõpus, haigustele alla jäänuna.

Ma mäletan hinge pahupidi keeravaid värsse kirjutavat neidist, kes möödus mu akende alt, paljajalu vihmamärjal tänaval.



Halli pilwise taewa all
on mu linn & mu keha
Raske minna on edasi
Tahax mõndagi teha
Pihkudes wihmapisarad
Suwenaeratus huulil
Kõik on kusagil olemas
selles lõputus juulis
Aeg on kaotamas tähendust
Kõik on ikkagi sama
Kes kyll õpetax mind
wähem armastama

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1013)