Sepavasar kõmises sünges koopas, kajades avaratelt seintelt vastu ja lauldes meistri kõrvadele tumedat laulu. Ääsi valgus loitles lühikese ja jässaka mehe pingul musklitel. Ta käsi tõusis ja langes ühtlases rütmis, sidudes iga löögiga aina enam energiat kuuma metalli hingesügavustesse. Tema ümber siblisid ringi väikesed, maani kätega ja punnkõhtudega pilusilmsed abilised, kes kärutasid juurde sütt ja tõmbasid lõõtsa, täitsid karastusanumat musta õliga ja seadsid meistrile valmis järgmisi tööriistu. Harva eksis siia, Suitsumäe südamesse, võõraid.


Kuid täna oli üks neist harvadest päevadest.

Kuigi seljaga, mõistis meister kohe, et võõrad on saabunud. Sellest andsid märku abiliste närvilisemaks muutunud liigutused ja pidevad pilgud tema selja taha. Kuid meister ei katkestanud käsilolevat tööd, ega hakanud ka kiirustama. Loits tahtis pühendumist, sest poolikuna oleks ta vaid pelk vari sellest, mis peaks olema.

Viimaks lõpetas meister kuumutamise ja vormimise, surus tera õlitõrde ja vaatas kuidas leek lahvatas metallilt kõrgele ning sumbus siis. Võtnud mõõga karastusanumast välja, proovis meister selle tugevust viiliga. Ta jäi rahule, tera oli sirge ja tugev. Ta ulatas tera sõnatult abilisele ja see sibas jalamaid eemale, teades, et meister on tänaseks lõpetanud. Alles nüüd pöördus meister võõraste poole. Ta keha pärlendas higipiiskadest ja see oli ainus peale punakalt hõõguvate silmade, mida külalised vastu ääsivalgust temast nägid. See ja tõdemus, et meister töötas kuumuses ja haamri tekitatud sädemepilves alasti.

Võõraid oli kaks, pikk ja kiitsakas mees ning lühike ja sale naine. Nad olid rõivastatud mägilaste kombel, soojalt ja mugavalt ja relvastatudki olid nad mägilaste moodi, vibude ja lühikeste mõõkadega. Kiitsakas mees astus ette, laskus ühele põlvele ja langetas rääkima hakates pea. Naine tema selja taga seisis uhkelt ja sirgelt.

„Meister, oleme tulnud paluma sinult midagi, mida vaid sina võid valmistada.“

Meistri silmade punane hõõgus kompas naist, kes seda tajudes end veelgi enam sirgu ajas ja lõua uhkelt ette sirutas. Kiitsakas mees jätkas.

„Minuga on Mägikassi klanni emand-pealik, tal on mure ja see on suur. Kas lubad meil oma lugu rääkida?“

Meistri kuumav pilk puhkas emand-pealikul pikalt, talle meeldis mida ta nägi. Naiselt pilku pööramata noogutas ta viimaks ja lausus: „Oodake mind söögikoopas, kinnitame keha ja siis kõnelete oma asjust.“

Meister pöördus ja lahkus, külaliste juurde tuli aga üks väikestest abilistest, kes kutsus võõraid oma pika käe viipega endale järgnema.

 

Meister läks väsinud sammul mööda pikka pimedat käiku. Siia mäe sügavusse ei ulatunud valgust, kuid ta ka ei vajanud seda, tema silmad nägid viisil, mis sobis pimeduse-elanikele. Meistri jalg astus kordagi komistamata mööda kitsast rada, millest kahel pool koopaseinte ääres lebasid liikumatud kehad. Kehad olid vanad ja kokku kuivanud ning juba ammu oli meister unustanud, mis oli põhjus, et nad olid oma teekonna selles ilmas lõpetanud. Ta võttis muumiaid kui raidkujusid, mis pakkusid nappi vaheldust mäe sisemuse ühetoonilisele arhitektuurile. Õrn naisekuju ikka veel silme ees, astus meister ülalt langeva tormleva, kohiseva ja vahutava, tumedat karva oja alla. Tema jalad püsisid libedatel, sajanditega siledaks uhutud kividel kindlalt. Mõnuledes lasi ta kargel veel higi ja töömustuse maha uhtuda ning astus siis, pikki juukseid looma kombel kuivaks raputades, edasi puhkekambrisse. Siingi oli pime, kuid mitte kauaks. Meister laskus magamisnahkadele ristijalu istuma ja manas käeviipega enda ette pildi Suitsumäest. Ümber mäe tipu tiirles kotkas ja läbi linnu teravate silmade vaatles meister tähelepanelikult ümbrust. Ta nägi ärevil olekuga sõdalaste laagrit koopasuu ees käratsemas ja see laager oli suur. Emand-pealik oli oma rahvale oluline, kui ta oli kaasa toonud säärase maleva. Kuid see polnud kõik, mida kotkas nägi. Ta nägi ka võõrast luuresalka, kes oli end peitnud üle kuru, siinsamas kõrval kerkiva Tormimäe kurdudesse ja lõhangutesse, jälgimas Mägikasside klanni sõdalaste laagrit. Meister vangutas pead ja rahutus hiilis ta südamesse.

Ta tõusis ja suundus söögikambrisse. Kiitsakas mees istus seina ääres ja emand-pealik istus laua ääres. Koopanurkade varjatud käikudest sööstsid välja väikesed abilised ja katsid meistri ja emand-pealiku vahel laua küllusliku roavalikuga.

„Kõnele nüüd, emand-pealik.“

„Meister, meie mure on suur. Minu jahisalk märkas kümme päevaloojakut tagasi Lumekuru juures võõraid. Nad hiilisid lähemale ja vaatlesid ja kuulasid nagu kästud. Nende sõnum on kindel – teie hoiatus ja ennustus on täitunud - Tähekuningas on leidnud tee meie mägedesse. Temaga on kaasas meister, maag ja nägija ja palju sõdalasi. Nad otsivad teid ja teie sepiste kambrit ja ihaldavad selle sisu.“

Meister kuulas, sõi, kiitis noogutusega pikakäelist kokka, kes seisis kaugemas nurgas kööki viiva käigu ees ja kui suu oli tühi, tõdes: „Tähekuningas on ammu mu loodut ihanud ja minu uut kodu otsinud. Ma ei oodanud, et ta nii ruttu mind leiab, lootsin veel paar sajandit rahus töötada. Kuid lootus on lootus ja vaenumees lävel on vaenumees lävel.“

Meister viipas ja laud koristati.

„Emand-pealik, sinu aeg on tulnud. Sa kogud oma väed ja peatad Tähekuninga.“

„Mu väed on juba kogutud ja sinu koopasuu ees, meister.“

„Need ongi kõik? Kui jahiliste jutt on õige ja Tähekuningal on kaasas meister, maag ja nägija, siis jääb neist sõdalastest väheks.“

Naine langetas pea.

„Rohkem ei ole. Ma teen nendega, mida suudan.“

Meister kortsutas kulmu ja ajas end laua taga püsti. Ta nipsutas sõrmi ja kiiresti ilmusid abilised, kes kandsid madala söögilaua emanda ja meistri vahelt minema ja katsid põranda nende vahel pehmete nahkadega.

„Oma salgaga suudad sa võidelda Tähekuninga sõjameestega, kuid ei saa kuidagi tema õukondlaste vastu. Sa vajad sangareid, kel oleks vägi õukondlaste maagiaga rinda pista.“

Meister osutas käega nahkadele.

„Võta endalt riided ja heida siia. Ma panen sinusse lapsed, kellest kasvavad vägilased ja kes suudavad vaenlasele vastu astuda ja neid võita.“

Emand-pealik kuuletus. Ta riietus lahti ja seadis, nii noor ja värske, end selili meistri ette nahkadele. Meister kummardus tema kohale ja paitas oma suurte karedate kätega emand-pealiku pehmet kõhtu. Naise kõht avanes. Siseelundite asemel oli kõhukoopas sinakalt kiirgav metalne kamber. Meistri märguande peale tõid abilised talle kuus väikest kanistrikest ja meister asetas need hoolikalt ja tihedalt üksteise vastu kambrisse naise kõhus.

„Siin on kolm poega ja kolm tütart. Sa saad ise valida, millal on aeg nad ilmale tuua. Kuid pane tähele, et see paik oleks maagirikas. Paljastel kividel või lauskmaa rohus kasvades jäävad su lapsed kängu. Maagialal aga kasuvad neist võimsad sõdalased. Nad on kõik osavad ja kärmed tapma, kuid kaks neist on teistest tugevamad, kaks on teistest kiiremad ja kaks on teistest targemad. Vali ise, keda ja millal sa enda kõrvale vajad.“

Meister ühendas sisemised kinnitused emand-pealiku seesmise hoiukambri ja sinna asetatud kanistrite vahel ning sulges emand-pealiku kõhu taas siledaks ja inimlikuks.

„Tormimäe küljel on vaenlaste luuresalk. Tapke nad enne kui lahkute.“

Emand tõusis.

„Hästi meister.“

Meister ajas end püsti ja lahkus Suitsumäe sügavusse. Ta viipas abilistele ja nipsutas nende suunas sõrmi. Abilised tormasid talle karjana järele.

„Tööle, pikk-käed! Me kolime taas.“

Emand riietus ja lahkus oma kiitsaka kaaslase saatel. Meister istus ohates puhkamiskambri nahkadele. Ta manas käeviipega enda ette taas holoekraani, et veel viimast korda vaadata maailma, mis oli talle juba nii armsaks muutunud. Kui ta saabus, siis oli siin vaid algeline, primitiivne elu, mis tema loodud isand- ja emand-pealike abiga end peagi tsivilisatsiooniks kergitas ja hakkas elama täisväärtuslikku, mõistusega liigile kohast elu. Linnad kosusid, põllumaad laienesid, arenes käsitöö ja levisid kaunid kunstid. Puudusid sõjad ja häving. Meister kahtlustas, et vastse tsivilisatsiooni tärkamise kiirus oligi see, mis juhatas Tähekuninga otsingusalgad tema jälgedele.

„Mulle meeldis see maailm,“ lausus meister endale. „Kui kahju, et see peab suures turmatules hävima.“

Kuid midagi ei olnud teha. Meister austas Elu selle igas ilmingus ja just seepärast oli ta loonud Surematuse Kivi. Kuid ta ei soovinud, et selle saaks endale suurim türannidest – Siiriuse Tähekuningas. Seepärast pidi see maailm siin hukkuma. Emand-pealiku lapsed ei suuda Tähekuningat tappa, kuid nad suudavad teda aeglustada ja segada, et meister jõuaks lahkuda.

„See ei kordu,“ lubas meister endale. „Järgmisel planeedil suunan tsivilisatsiooni elama sügavale maapõue, siis ei leia meid keegi.“

Holoekraanil tema ees andsid järjest lisanduvad tingmärgid teada, et tähelaev tema ümber seadis end ruumihüppeks valmis. Kuid lahkumiseks vajas ta kattevarju. Meistril tuli oodata vaid mõni päev. Lahing algas ja tema rahvas sai hästi hakkama. Üsna varsti pidi emand-pealik sünnitama endale appi kangelased, võitlus muutus aina vihasemaks ja selles kasutatavad jõud aina võimsamaks, kuni viimaks saabus päev mil kogu silmapiir leegitses tulemöllus, mis ulatus atmosfääri kõrgeimate kihtideni.

„Hüvasti, kaunis maailm,“ lausus meister, tegi vajalikud lülitused ja Suitsumägi sööstis planeedi kaost ja hävimist ära kasutades varjatult aegruumi koekurdudesse. Selleks, et äratada elule uus maailm.

Selleks, et varjata Surematuse Kivi ahnete eest.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0950)