Kelle kehas

Meelis Looveer

Lugu, mis jaotatud mitmeks lühikeseks "peatükiks", igal "peatükil" inimese nimi. Lugu algab Taaniel Kase nahas, kes ärkab seotuna voodi külge. Tema juures on keegi doktor Magnus Anderson. Ent Taaniel mäletab oma nime olevat Jakob Danhammer. Neid kehavahetusi tuleb veel, mille kestel algselt Jakob püüab sotti saada sellest, miks ta kehasid vahetab.

Siinkohal võiks pikalt hakata pomisema sarjast "Quantum Leap" ja selliste kehavahetuslugude elutervest potentsiaalist. See ei puutu aga asjasse, nii et piirdugem esialgu kommentaariga, et sel sarjal on ikka ülitore alguslaul. Panin praegugi käima, lihtsalt mingi nostalgia ja eluterve soojus. Oh, seda võikski kuulama jääda...
Novell "Kelle kehas" minus nii sooje tundeid ei tekita. Ärgu võetagu seda ülestunnistusena, nagu ma lugenuks täiesti valede ootustega - "Quantum Leapi" seos tekkis alles hilisemal muljetamisel, teksti ennast ei lugenud ma läbi selliste filtrite. Üks põhjusi, miks "Kelle kehas" mulle ei istunud, on see, et õigupoolest ei jõuta lõpuks mingite vastusteni selle osas, miks ta kehasid vahetab. Lõpuks selgub, et (hoiatan, teen teatavaks pöörde) ta läheb nendesse kehadesse, mille ta lõpuks tapab. See tundub mulle suhteliselt asjassepuutumatu avastusena mingis mõttes. Küsimus pole vaid selles, et see ei paljasta kuigivõrd kehavahetuste mehhanismi - häda on pigem selles, et neid kehasid ei tapagi ju tema ise.

Oletame näiteks, et ta on kehas A, mille tapab keegi kehas B. Kui ma õigesti aru sain, sattus ta seejärel kehasse B, mille tapab keegi kehas C. Seega ei tapa mitte tema neid, kelle kehasse ta läheb, vaid pigemini tapab need rotatsioonis järgmine teadvus. Tema satub kehasse, mille käte läbi hukkus tema eelmine keha, aga tema ei juhtinud neid käsi, mis eelmise keha tapsid. Nii et tekib küsimus: kes tegelikult tappis need kehad? Loo lõpus käitub ta, nagu see olnuks siiski tema ... Kas ma sain millestki valesti aru või ongi siin midagi mööda kirjutatud?

Tahakski jõuda selle juurde, et peategelase tapahimu loo lõpus ei mõju kuigi põhjendatult. Õigupoolest mõjub see kuidagi ebaloogiliselt - Jakob saab uue keha (nt tüdruku keha) ja ta saab teada, et ta seestus sellesse tüdrukusse, sest selle järel peab ta tüdruku tapma? Oleks, et miski sunnib teda. Ta isegi ei mäleta neid tapmisi. Tapmine võiks olla miski, milleks teda sunnitakse, kas väliste tingimuste või sisemise instinkti ajel. Siin ta aga lihtsalt taipab, et kuna ta seni on tapnud, sest ta on nõnda teinud ka eelmiste kehadega? Nagu Taanieli kehasse saamine tähendaks, et nüüd on tal voli tappa, aga selle volituse otsimist oleks näiteks tahtnud. Või selgitusi, et tapahimu kui selline on Jakobile omane, mistahes kehas ta ka poleks. Viimaks küsiks seda, kas ta tahab neid kehasid vahetada. Kas siis, kui ta lõpus taipab surma ja kehavahetuse seose, otsustab ta verehimuliselt läheneda Taaniel Kasele, sest ta tahab jätkata oma keharännakuid?

Või kui olen millestki valesti aru saanud, siis... ei, ma ei saa kogu seda kommunikatsioonihäire vastutust endale võtta. Siin on kas olnud millegi väljendamise soov, aga teostus on jäänud poolikuks, või on lihtsalt lähtutud stseeni või kaadri emotsioonist (nüüd on šokk, nüüd on üllatus, nüüd on põnevus), mitte aga kuigivõrd teksti enese loogikast.

Tekst pole aga halvasti kirjutatud. Tegelt läks täitsa lobedalt, ei tundnud piinlikkust lugemisest. Ei uppunud kirjeldustesse, ei tormanud meeleheitliku hooga neurootilisse tegutsemisvajadusse ega märulisse. Mis ei tähenda, et autor oleks ka stiilimeister. Minu poolt vastuoluline jutt, kas pole? Tahan öelda, et kirjutustase ei muutu küll omaette väärtuseks, aga see on täiesti rahuldav. Eelkõige häiris mind selle lugemisel teksti sisuline pool või selle pooliklik läbimõeldus.

 

Lugusid Tulipunaselt Maalt. Esimesel Väraval

Diana Ostrat 

Glendower oli üks vardjatest Esimesel Väraval, enam-vähem tema kukla tagant jutustatakse lugu sellest, kuidas võetakse vastu vardjaid, kes peavad jääma valvama Esimest Väravat.  Selle käigus peavad noored üleminekuriituse käigus kaotama oma süütuse vanale Esimesele Aneirinile. Loos kirjeldatakse päeva, mil ilmub viis noort - aga üks neist on eriline.

Minu peamine küsimus: mis läheks kaotsi, kui tekst algaks esimesest stseenist? Sest teksti tegevus hakkab tegelikult pihta lausest: "Ceri liigutas end natuke, ning Glendower kummardus ja paitas ta juukseid ning suudles neid korraks. Sellest piisas – Ceri ärkas." Kõik, mis sellele eelneb, on nagu Zweigi sõnul Balzaci kirjeldused - loed ära 4 lk ühe mehe süvitsi kirjeldust ja siis asutakse tegevuse juurde ja kogu see kirjeldus - vupsti - heidetud üle õla. (Selle vastupidiseks näiteks tõi Zweig Dostojevski - õigupoolest ei kirjeldatagi inimesi, antakse mingid põhilised kontuurid - kogukas kere, kallid riided, mõni ammune plekk käisel - ja pannakse tegutsema. Ja lugedes sa kuuled teda, tajud tema neurootilist higilõhna ja...). Kõik, mis siinses jutus tegevusele eelnes, oli ebamäärane tekstimassiiv, mida polnud kahjuks huvitav lugeda ja mis küllap seetõttu läks lihtsalt kaduma.

See võib ka olla lugeja maitse, võib-olla mõnele meeldib selline ... võeh, ma just hakkasin kirjutama pooleldi iroonilisena näiva lause "mõnele võiks ehk meeldida fiktiivse ajalooõpiku lugemine", aga pidasin kinni, sest tundsin, et mina, just mina olen keegi, kellele säärased asjad meeldivad! Stiili-, vormi-, žanrimängud ju, miks ei peaks see huvitav olema. Ja oleks siis tehtud sellist ajalooõpiku trikki, aga ei, siin on lihtsalt ehitatud maailma kivihaaval, samas tegemata sellest seiklust. Mulle aga meeldib maailma avastada koos tegelasega või üle tegelase õla.

Algus (7000-sõnalise teksti esimesed umbes 1300 sõna) pani mõtlema seepeale, mis on teksti juures vajalik (või konkreetse loo juures vajalikuks tehtud), mis aga üksnes loetelu, mida lugeja käesolevas jutus õigupoolest ei kasuta. Alles siinset tagasiside-teksti kirjutades sain aru, milleks on mõeldud pikk kirjeldav massiiv loo alguses - Reaktoris ilmunud jutu näol oli tegemist "Looga Tulipunaselt Maalt", ühega (potentsiaalsete) paljude seast, vaja on maailma ehitada järgmiste ja ülejärgmiste juttude jaoks. Siin on vaid see aga, et kui maailm on mõeldud olema suur teekond, siis pole vaja selliseid teetõkkeid raja algusesse. Me ei saa teekonnast aimust selle järgi, et kaardilugeja loetleb raja alguses, et kollase maja juurest keera paremale - me asume teele ja keerame paremale alles siis, kui kaardilugeja käratab, et seal see kollane maja ongi.

Lähen tagasi selle juurde, et "võib-olla mõnele meeldibki selline" jutustav taustainfo ja et äkki mõne silmis annab see maailmaehitamine just kaalukust juurde. Mingi lähenemine on ka see, et konkreetsete tegelaste pisijuhtumid on vaid kaduv sündmusebemeke fiktiivse maailma suures reaalsuses ja autori soov oligi eelkõige konstrueerida seda suurt ja kaalukat. Ehk siis - kui ma loobun mõttest, et tekst peaks algama tegevusest ja keskenduma sellele, siis kuidas võiks see algus mõjuda? Ja kui ma endalt niimoodi küsin, siis tajun, et teksti alguse häda ongi vist lihtsalt see, et infot loetletakse natuke palju ja mõneti seosetult.

"Sest täna pidid viis uut Väravale saabuma, ning tema noorem kinnar, Grigori laps ja Sawylist sündinu Trev nende hulgas. Nad siis näevad teda. Glendower teadis, et tal on kinnar, aga ta ei olnud teda kunagi näinud. Väraval olid vaid vardjad. See siin oli nende ainus elu. Lihaliku elu hülgamist neilt ei nõutud, nagu rahvasuu lobises. Ega ka paljut muud kahtlast, millest räägiti. Aneirin ise oli elav tõestus – ta oli ise siin sündinud, ja endale armsama vardjate seast võtnud, ning kaks last üles kasvatanud ning ühe kaotanud, aga ta järeltulija Madoc oli endale Cledwyni võtnud ning neil oli samuti laps. Ceri pühitseti aasta tagasi, kui ta viisteist vihma täis sai. Ceri oli Glendoweri jagu. Ja Glendower tema."

Mida siit teada saame tegelastevahelistest suhetest - peategelasel Glendoweril on kinnar Trev. Trev on Grigori ja Sawyli laps. Lisaks on Aneirin, kellel on järeltulija Cledwyn. Ja neil on laps Ceri, kes on peategelase Glendoweri jagu. Mis on siin kõige tähtsam info - et peategelase kinnar saabub väravale? Mis on kinnar? Ilmselt mitte midagi romantilist, sest selleks on Glendoweril Ceri. Ja võibki olla sidemeid, mis pole ei perekondlikud ega romantilised, vaid midagi kolmandat-neljandat. Fantaasiamaailma inimestevahelised suhted, mis ei ole üks-ühele võrreldavad tavamaailma-suhetega. Ja see võiks olla huvitav, aga kõik muu teeb selle hägusaks mu meelest.

Olgu, ma ütlesin, et algusest võiks ära võtta üle tuhande sõna. Ja sellega võinuks oma kriitikaga piirduda. Ülejäänu osas läksin hoogu, aga mitte seepärast, et oleks mingi jõhker patt või midagi oleks hullusti. Pigemini vastupidi - kui asi üldse ei toimi, siis ei viitsi sellest rääkida, aga kui asi on peaaegu väga hea, siis võibki selle piiri üle arutlemisega hoogu minna. Millega tahan öelda, et ma olen liiale läinud teksti alguse kritiseerimisega - nüüd jääb mulje, nagu ma teeks kogu täiega maha. Pigemini on mul kahju, et kohmakavõitu algus paneb teksti liiga vara kinni panema, sest mu arust on ülejäänu ehk siis lugu ise päris hea.

Nii et asugem hea juurde - mulle meeldib, et tekst on parajalt poeetiline. Tegelased puutuvad kokku maailma võimsamate jõududega, sellistel maagilistel ja müstilistel elementidel on Suurtähega Nimetused juures ja need sobivad sinna küll. Tekst ei hälbi kergelt suurejoonelisest stiilist, vaadeldav sündmusel on mingi rituaalne mekk man. Millega tahan öelda, et teksti keeletasandil on mingi poeetilisuse määr, mis mõjub ka kergelt nakatavalt - ahmid teksti korraga sisse, siis oled mingi aja vältel veidi vastuvõtlik sellisele... Ei teagi, millele.

Mulle meeldisid ka keldipärased nimed. Gwynedd, Iorweth ja teised - nagu kuningas Arthuri lugude vaarlood, mil nimede tänapäevane kuju polnud veel paika loksunud. Küllap andis seegi mingi ajatuse elamuse. Valjusti ette lugedes oleks siiski, et tegelastel on suht tavalised nimed Gwyneth ja Järvet, nii et see on eelkõige nimede tekstipildi nauding.

Ma ei teagi, kuidas suhtuda sellesse, et tegelaste sugu on alguses küllaltki ebamäärane, kuni saad aru, et tekstis tehakse juttu nende kõigi "madudest" - seega on tegemist vägagi gei tekstiga. Ühelt poolt vahva ju, et sooline ambivalentsus. Ma tean, et mõni tunneb ennast reedetuna, kui ta on tegelast tajunud ühtmoodi ja pärast öeldakse, et näedsa, hoopis neeger. Või et naisena tajutu selgub olevat mees, nagu siin. Mõni näeb selles jutustamise kohmakust. Aga mind pigem lõbustab selline "reetmine". Mitte mingis "oh, kui kaval, ma eeldasin ühtmoodi ja sa paljastasid minu eelarvamused"-mõttes. Vaid lihtsalt, senitajutu asendub millegi uuega.

Kujutan ette, et lugejad võiks langeda kahte leeri. Mõni ütleks, et no kõik on mehed ja enam-vähem kõik satuvad loo kestel suguühtesse, seega on vastikult gei tekst ja mulle ei meeldi. Kui seda juttu arvustataks aga ulmeajakirjas tor.com, siis kirjeldataks seda kui kümnendi parimat Eesti novelli - sest geiseks pole erandlik ega eksootiline, vaid enesestmõistetav. Ma jään siis nende kahe leeri vahele - mu meelest ei mõjuta see teksti kvaliteeti, ei riku ega kaunista. Sellises maailmast eraldunud kontekstis on ehk mõistetav, et leitakse seda armastust, mis on kättesaadav, nii et ei ole ka ebaloogiline. See lihtsalt on.

Lõpus tekkis mul küsimus, mille Aneirin üldse võtab sinna saadetud kandidaatidelt (või tulevastelt vardjatelt või midagi) nendega seksides. Kas süütuse? Kas saab aga juttu teha süütuse võtmisest, kui näiteks Iorwethit on pilastatud? Siinkohal saab muidugi öelda, et pilastades võidi küll röövida tema süütus, aga kuna see oli ühepoolne, siis tema mingis mõttes ei kaotanud oma süütust. Pilastamine ei tee süütust süüdlast, samas kui Väraval otsustas Iorweth loobuda oma süütusest vabatahtlikult. Tjah, selline mõte.

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1116)