Külaline vaatas üle jääraku serva alla. Nõlv oli järsk, kuid Külaline teadis, et ei tohi kõhelda, sest sellel kohal oli teda näha. Ta ise ei näinud kedagi. Võib-olla pidanuks jooksma täitsa jääraku tippu välja, sealt olnuks lihtsam sisse saada ja ta olnuks rohkem varjatud. Aga nii pidanuks ta suure ringi tegema, külje pealt jäärakusse laskumine hoidis aega kokku.

Ta libistas end alla. Nõlv pakkus jalgadele vähe tuge ja ta sõitis külje peal tüki maad, peaaegu põhja, enne kui pidama jäi. Ta tõusis jalgele, raputas end ja vaatas oma külge. Hea nahk, ei hõõrdu kergesti verele.

Halb võis olla see, et ta lähenes pealttuult. Aga allatuult lähenemine nõudnuks jäärakusse altpoolt sisenemist, karjamaade ja heinamaade poolt. See võis olla ohtlik. Praegu oli teda allatuult vaid haista ja see polnudki paha.

Külaline sörkis allapoole. Jäärak laienes, põhja tekkisid ojanire ja taimestik. Külalist polnud enam ülalt näha ja see julgustas. Mõnel pool jäi ta jalgu räga. Kuid Külaline aeglustas sammu pigem kevadlillede vaatamiseks. Tal oli aega.

Siis haistis ta sõpru. Tema oli pealttuult, järelikult olid sõbrad tema tulekust juba teadlikud. Seal nad olidki. Mustjutt, Koerapoeg, Nunnu ja endastmõistetavalt Kõigevägevam.

Külaline liputas saba ja püüdis naeratada. Kõigevägevam astus talle vastu ja nad nuhutasid teineteist. Külaline pani vorstirõnga suust maha ja astus eemale. Kõigevägevam uuris vorsti teraselt, lõi siis hambad sisse ja õgis suurema osa ära. Ülejäänu said Nunnu ja Mustjutt.

Seedri all oli suure lamba korjus. Külalisele see ei meeldinud. Inimestele samuti ei meeldinud, et nende lambaid varastatakse. Kui see kordub, siis võivad nad tulla kätte maksma. Külaline krimpsutas nina, aga teha polnud midagi.

Külaline tahtnuks sellest Kõigevägevamale ja teistele rääkida, aga hundid ei kõnele. Isegi nimesid pole neil. Nimed oli Külaline sõpradele ise pannud. Koerapoeg oli koera verd. Kõigevägevam – polnud kõikvõimas, kõikteadja ega isegi kõikhea, ta lihtsalt oli kõige vägevam.

Külaline oli karja seltsis näinud mitmesuguseid päevi. Jahipäevi ja rännakupäevi, isegi näguripäevi, aga täna oli leiva luusse laskmise päev ja seegi oli mõnus. Ta lebas Kõigevägevama kõrval ja puudutas teda vahetevahel ninaga. Ta oleks Kõigevägevamal keelega üle nina tõmmanud, aga see ei meeldinud Kõigevägevamale. Muidugi oli kahju, et ei saanud rääkida lilledest ega puudest, ilmast ega Jumalast. Sõbrad on ristimata ja mis neist pärast surma saab, seda ei tea keegi. Kas neil üldse on elu pärast surma? Minagi ei saa neid ristida, aga ma tahaksin tema kõrval igavesti elada.

Ühtäkki käis temast jälle läbi mõte: mis saaks siis, kui tal oleksid kutsikad? Päris oma kutsikad, kellega saaks mürada ja kelle müramist pealt vaadata, kellele ta tooks rotte ja metsalinde, aga mõnikord vorsti ja kalu, võib-olla koguni tallesid ja põrsaid? Selline kujutluspilt meeldis talle. Päris oma Nunnu, võib-olla mitugi. Eriti kui tema kõrval on Kõigevägevam. Ta on nii suur, tugev, osav ja tark. Ja tema pole kunagi Külalist peksnud.

Kõigevägevam nuhutas õhku ja kargas püsti. Tema meeled olid kõige teravamad. Tema karv tõusis turri ja ta haugatas kergelt. Kõik tõusid, Nunnu ajas samuti karva turri ja urises. Siis hakkas Külalinegi tajuma inimeste ja koerte lõhna ja hääli. Need tulid ülaltpoolt, sealt, kust temagi ennist oli tulnud. Kõigevägevam pöördus minekule ja kari järgnes. Aega ju olnuks, aga milleks oodata viimase hetkeni?

Jäärak oli justkui toru, välja sai tulla ainult otstest. Mujal olid nõlvad liiga järsud. Nad sörkisid allapoole ja Külaline mõtles: nad ju võivad meid allapoole ajada, aga kui me jääraku suudmest välja jõuame, siis hajume ükskõik millises suunas, eks püüdku tuult väljal!

Ent kas tagaajajad on siis lollusega löödud? Kas nad ei tea, et kui me jäärakust väljume, pole neil võimalust meid tabada? Nad peavad seda teadma. Mida see siis tähendab? Et jääraku suudmes ootavad meid vibumehed ja mõõgamehed, jahikoerad ja ratsahobused. Ja hobune jookseb pikapeale hundi üle.

Kas Kõigevägevam on meid siis lõksu mänginud? Nii tark juht ei või ju ometi sellist viga teha! Ja Külaline rahunes. Viga ei ole tehtud. Me ei tohi jäärakusuudmest väljuda, aga teele jääb mitu kõrvalharu. Valime neist ükskõik millise ja põgeneme seda mööda ülespoole. Peale selle ei pruugi jäärak olla igal pool nii järskude seintega, et sealt üles ei saa, ja Kõigevägevam võiks neid kohti teada.

Esimene kõrvalharu oli takistatud punaste lintide ja lippude ning naftas immutatud nööridega. Aga alumised kõrvalharud? Samasugused? Külaline haugatas ja kari peatus.

Me pääseme, mõtles Külaline ja puges haisvate nööride vahelt läbi. Need jätsid kehale jälgi ja lõhna. Külaline vaatas karja ja kutsus, Kõigevägevam vaatas, pea viltu. Nunnu hüppas paar sammu Külalise poole, siis peatus ja vaatas Kõigevägevama suunas tagasi. Tagaajajate hääled lähenesid. Külaline kutsus veel kord. Kõigevägevam keeras talle selja ja hakkas allapoole jooksma. Külaline ei tahtnud talle järgneda, juba ühekordne sellisest takistusest läbironimine oli olnud vastik. Ja ta jooksis ülesvoolu.

Ta ronis jäärakust välja üsna kaugel ja pidi tohutu ringi tegema. Ta püüdis vahepeal kaks hiirt ja ühe sisaliku, kugistas need alla ning leidis siis rästiku. Külaline teadis küll, mida rästikuga teha tuleb. Ta tuleb kahe käpaga väga pea lähedalt vastu maad suruda, siis saab teda saba poolt sööma hakata ja kui teda on piisavalt söödud, sureb rästik ära. Kuid tal polnud selleks lusti ja ta halastas rästikule.

Külaline mõtles kogu aeg sõpradest. Kõigevägevam muidugi pääseb. See pole lihtsalt võimalik, et nii kaval ja osav hunt hukkub. Nõnda armsa looma kui Nunnu vastu ei suuda keegi kätt tõsta. Aga Koerapojal võib halvasti minna. Ja Mustjutt ... Ei tea.

Koju jõudis ta pimedas.

«Ah nüüd sa alles tuled, hulkur! Majapidamine võib sinu pärast koost laguneda, sina pead väljal lilli nuusutama! Ma ütlesin meestele: vaadake, et te minu naist maha ei lase! Nad naersid ja tegid sinu kohta jõledaid nalju. Ma keelan sul edaspidi sedamoodi kodust kaduda. Kui ma poleks praegu heas tujus, siis karistaksin sind karmilt. Jaht läks hästi, neli hunti saime kätte. Üks oli erakordselt suur, niisugust pole mina oma elus veel näinud. Külavanem võttis selle endale, aga eks tema sai ka esimesena pihta. Võiks ju loota, et nüüd oleme selle kandi huntidest puhastanud, aga ega umbrohi ei kao. Siinkandis olevat ka täiskasvanud emast nähtud.»

Külaline jooksis oma tuppa, heitis end asemele ja hakkas tihkuma. Surnud! Kuidas siis nii? Kuidas ta ometi võis surma saada?

Külalisel ei tulnud poole ööni und. Ja polnud kusagilt abi saada, kellelegi rääkida, ei oma mehele, sõbrataridele, naabritele ega külavanemale. Lõpuks nuttis ta end magama. Hea veel, et mees ei tulnud teda vaatama. Seda oli juhtunud ennegi, et ta öösel nuttis, kui mees teda peksnud oli. Külaline mõtles, et hundi nahk on paksem ja küllap peaks paremini peksule vastu.

Külaline ärkas iseäraliku tundega. Viimasel ajal oli ta paaritunud Kõigevägevamaga igal päeval, kui temaga kokku sai.

Kõigevägevamat enam ei ole, aga ta elab edasi minu Nunnus, kui see sünnib. Ent nüüd ei saa ta kutsikat metsas kasvatada, nagu oli kavatsenud. Ta ei saa võib-olla enam kunagi vaba olla ja hundina ringi joosta, tema Nunnu peab elama ja kasvama inimeste juures.

Tule taevas appi, mis saab siis, kui kutsikas sünnib? Teised inimesed ei kiida seda ju heaks, nad löövad ta maha! Aga äkki sünnib ikkagi inimesena?

Külaline luges meieisapalve ja lisas lõppu: «Armas Jahve! Palun tee nii, et minu Nunnu sünniks inimesena ja mitte hundina. Ma luban, et nüüdsest saab minust tõeline Külaline, mitte poolenisti Külaline nagu varem. Kui ta ainult sünniks inimesena, hakkaksin ma igavesti Külaliseks. Jah, ma hakkaksin igavesti Külaelanikuks!»

Mul ei ole enam kellelegi toetuda, ma pean olema tugev. Minu Nunnu vajab mind. Ma pean mehele ära rääkima. Ja parem kohe täna.

«Mida see tähendab – saad lapse? Sa oled abielu rikkunud! Kellega sa abielu rikkusid?»

«Ära löö! Ma pole abielu rikkunud! Ükski mees pole minuga ühte heitnud. Ma olen sama süütu kui siia ilma sündides. Kui sa ei usu, siis sa võid järele vaadata, et ma neitsi olen!»

«Kuidasmoodi sa siis lapse saad? Kes sinu lapse isa on? Vasta mulle, Maarja!»

«Kõigevägevam.»

Armas Jahve, palun tee nii, et ta mind usuks.

27. juuni 2019

Taivo Rist

pärast jutuvõistluse juttude lugemist "Reaktorist