On vihmane sügispäev. Keset Lahemaa metsa Koolimäel seisab endine koolimaja, puitpits ja avarad aknad sombuses männikus. Puude vahelt keerab maja ette üksteise järel hulk autosid, kust valgub välja inimesi igas vanuses, erinevatest Eesti nurkadest. Neid kõiki ühendab üks, mis on nad täna siia toonud.
Eesti rollimängijate iga-aastane kokkutulek on alanud.
Rollimängijate kogukond on laiali valgunud üle erinevate elualade ning moodustab rohkem või vähem sidusaid sõpruskondi, mis suhtlevad omavahel tihedalt. Kuid terve kogukonnana käiakse koos harva – mõnel larbiüritusel on kohal ehk üsna suur hulk, kuid muidu käib suhtlus interneti vahendusel. Ent vahel tuleb ette, et keegi kogukonnast võtab enda peale aastakokkutuleku korraldamise - nii ka seekord, 2019. aasta 4. - 6. oktoobril.
Esimesed osalejad saabusid reede õhtul. Keset niisket metsa tervitas neid soe avar maja ja hubaselt praksuv tuli kaminas. See esimene õhtu mööduski üsna koduses atmosfääris, kus polnud veel tunda suurema ürituse melu. Programm pakkus aja veetmiseks mitut võimalust. Avalöögiks lavavõitluse töötuba, kus sai harjutada käsitsivõitluse efektset kokkumängu - see kuluks ära nii mõneski larbis. Osalejad jagunesid paaridesse, tegid instruktori käe all läbi mõned tavalisemad manöövrid ning vaatasid pealt, kuidas sooritati mõni keerulisem kombinatsioon. Töötuba pani mõtte liikuma, kuidas näidelda võitlemist nii, et see oleks efektne, aga samas ohutu. Kes soovib, saab seda vast omal käel edasi harjutada – harjutamist on kindlasti vaja, et kõik välja tuleks.
Lisaks said mõned soovijad osaleda paaritunnisel eksperimentaalsel lühilarbil Algus, mis avastab just rollimängu tajulist poolt - mängijate silmad jäävad suletuks ja kasutada tuleb teisi meeli nagu kuulmine, haistmine ja kompamine. Siinkirjutaja mängima ei jõudnud, kuid osalejad jäid väga rahule. Paralleelselt larbiga võisid ülejäänud lõbutseda lauataguse rollimängu lainel või lihtsalt teistega muljeid vahetada.
Kokkutuleku põhiosa jäi laupäevale. Hommikul saabus lõviosa ülejäänud osalejatest ja maja sai korraga rahvast täis. Rollimängijate kogukond on aja jooksul kasvanud üsna mitmekesiseks - on algusaegade veterane ja uuemaid tulijaid, mõni lapsevanem võis juba tulla koos rollimängijast lapsega ning kohal olid ka mõned, kelle jaoks kogu teema oli üsna uus. Pärast värskendavat jalutuskäiku Lahemaa metsa all ja mere ääres võis alustada tihedat programmi. Toimus veel mitu erinevat lauataguse rollimängu sessiooni ja rollidesse kehastumisest pidas loengu Rakvere teatri teenekas näitleja Toomas Suuman. Ka kogukonna liikmed olid ette valmistanud töötubasid ja loenguid: nii võis kuulata suhete ja intiimsuse kujutamisest rollimängus, müsteeriumi formaadist jutumängudes ning veel mitmest teemast.
Laupäeva õhtu poole kogunesid kõik rollimängijad saali vaatama retrospektiivi Eesti larbi ajaloost – nimelt täitus 20 aastat päris esimesest larbist Eestis. Ekraanilt käisid läbi fotod vanadest mängudest, mida neil osalejad lühikeste sõnavõttudega meenutasid ja kommenteerisid. Samuti oli presentatsiooni kogutud mitu videoklippi vanadelt mängukorraldajatelt, kes seekord ise kokkutulekule ei jõudnud. See kõik pakkus kindlasti ohtralt nostalgiat neile, kes tollal ise kohal viibisid. Neile, kes on skeenel suhteliselt uued (nagu siinkirjutaja), pakkus see aga põhjalikku pilku Eesti rollimängude telgitagustesse ja ajalukku. See aitab mõista ja hinnata, kui kaugele oleme tänaseks tulnud ja millised sammud aitasid selleni jõuda, ning mõtiskleda selle üle, millised olid tänaste ja toonaste mängude erinevused. Ühest küljest tundub, et nüüd oleme kõik kogenumad ja teeme mänge paremini kui varem, ent samas võis näha, kuidas esimesed larbid olid teistsuguse ajastu ja noore innuka koolkonna nägu. Samuti tekitas üheskoos retrospektiivi vaatamine, arutamine ja meenutamine sooja tunde, et olemegi üks kogukond - isegi minul, kes ma olen suhteliselt uus liige. Seda küünarnukitunnet on muidu raske saavutada, kuna rollimängijad kohtuvad (väljaspool väiksemaid sõpruskondi) ainult mänguürituste raames, kus laiema plaani tajumiseks ei jää palju aega. See oli minu jaoks ehk kokkutuleku tähtsaim osa.
Laupäeva õhtupoolik jätkus “Suveöö unenäo” stiilis maskipeoga, mille puhuks saal mõne rekvisiidi abiga võlumetsaks muudeti. Seal sai torti süüa ja tantsida. Õhtu lõpus viidi maja lähedal ööpimeduses läbi veel üks kiire rituaali töötuba - see on osalt rollimängijate omavaheline nali, sest paljud larbid kipuvad kulmineeruma mingisuguse riituse või rituaaliga. Ühest küljest omamoodi tehniline kark, aga samas mulle tundub, et sellest on saanud traditsioon, larbižanri stamp, mida võetakse heatahtliku huumoriga.
Lisaks tavalisele rollimängudega seonduvale oli üritusel veel üks lisasuunitlus: koostöös MTÜ-dega Pepisi Koostöö Keskus ja Valge Karp käsitleti nii laupäeval kui pühapäeval edularpi ehk larpi noorte hariduse ja õppe eesmärgil. Laupäevane loeng ja pühapäevane töötuba keskendusid keskkonnateemalise edularbi loomisele, et panna noored rollimängu kaudu nende probleemide ja väljakutsete peale mõtlema. See on osa larbist, mis jääb hobi korras harrastajatele ehk kaugemaks, kuid on samas väga oluline - nii saab ära kasutada larbi ja rollimängu võimet panna mängija kellegi teise kingadesse ja elada läbi erinevaid tundeid ning seisukohti, et neid paremini mõista. Samuti hõlmab edularp noori, kes pole tihti varem rollimängudega kokku puutunud. Kui see kogemus peaks olema positiivne, võib kogukond nii olulist juurdekasvu saada.
Kui rollimängijate seltskond pühapäeva ennelõunal aegamisi oma autodesse valgus, et alustada koduteed, oli tunne umbes sama, mis pärast head mängu - väsinud rahulolu, meeldivad emotsioonid ja uued ideed. Nii minu kui paljude jaoks, kellega seda arutasin, on tegu väga tänuväärse üritusega. Jääb vaid loota, et see toimub ka edaspidi - kuna rollimängijate kokkutulekut ei korralda ükski kindel organisatsioon, sõltub see puhtalt kogukonnaliikmete initsiatiivist. Ehk võtab keegi järgmisel aastal teatepulga üle.
