„Oi, kui armas!“ heldis Ats ja võttis kiisupoja sülle. „Kudi-kudi-kudi!“ Ta kõditas karvakera lõua alt. Loomake piiksus õnnetult näuguda ja ronis kribinal-krabinal noormehe õlale. Helina ja Ats naersid.

„Näe, võttis su juba omaks! Mul on nii hea meel, et ta endale kodu leidis.“

„Kohe õlale, nagu papagoi... Ossa, no kus on alles küüned!“

„Aga ma pean nüüd lippama.” Neiu ruttas verandatrepist alla. “Nunnuta teda siis hästi. Homme näeme!“

„Ikka! Homseni.“

Päevitunud sääred suvekleidi alt välkumas, lippas Helina mööda jalgrada; värav kolksatas ja läinud ta oligi.

Ats saatis neiut pika pilguga ja silitas õlal turnivat kassipoega. Kui neiu oli kadunud, langes Atsi näolt sõbralikkuse mask. Helina oli liiga tuulepäine ja hipine, et Atsile sügavamat muljet jätta. Noormehel oli teda tegelikult vaja vaid kassikullerina ja sellisena töötas see suhe suurepäraselt.

Siiani oli Helina olnud väga kasulik, sest suuremat kassisõpra, kui see neiu, ei leidunud terve Jõgeva peal. Ühtepuhku otsis ta hüljatud loomakestele uusi armastavaid kodusid ja lahket pererahvast. Ats oligi talle end seesugusena esitlenud ja kassisõbra-maskeraad tasus end igati ära - järjekordne saak turniski õla peal. Pärast tänast pole tal enam kasse juurde vaja ja siis võib ka tüdruku unustada.

„Noh, nunnuke, mis me sulle siis nimeks paneme – kas Kuti sobib?“

Tundus, et sobis, sest hallivöödiline karvakera keeras end ringi ja lasi sabal üle noormehe näo käia. Mida muud kui nõustumist see tähendada sai. Kuti oli nii väga selle pisikese kassipoja moodi, kes oli aidanud Atsil tabada tema esimese deemoni – siis kui Ats polnudki veel päris deemonikütt. Selle esimese deemoni nimi oli noormehele sügavalt mällu sööbinud – Pasdefi. Siinsel kassipojal seisis ees vähemalt sama oluline ülesanne ja korraks oli Atsil loomakesest isegi kahju.

„Piima tahad, Kutikene?“ küsis Ats ja läks kassi silitades tuppa. Laual, muu kola vahel, oli piimakann ja suur kruus. Kuti näugus.

„Tahad küll, miks sa ei taha, aga – ei saa.“

Noormees võttis kassipoja ja pistis ta kingakarpi, mis laual piimakannu kõrval ootas. „Tere tulemast paastulaagrisse.“ Ta pani karbile kaane peale. „Ma tean, et kassidele meeldib karpidesse pugeda, loodan, et oled rahul.“

Ats läks koos karbiga koridori, kust sai alla keldrisse. Niipea, kui ta keldriukse avas, lõi ninna liigagi tuttavalt vänge kassikuse hais, kuid Ats oli sellega juba nii harjunud, et ei krimpsutanud isegi nina. Möödaminnes vajutas ta lülitit ja keldris süttis üksik säästupirn, mis suutis vaid hädavaevalt keldripimedust tõrjuda. Ka see ei seganud noormeest, sest Atsile ei olnudki kuigi palju valgust vaja.

Suur kelder oli korras ja puhas, liigse kolata. Oli vaid laud, mõned toolid ja nurgas suur kapp. Hais, mis lähemale jõudes Atsil silmad vett jooksma pani, immitseski kapist, mille poole ta kingakarbiga suundus. Polnud hullu, see oli vaid üürimaja ja peagi jätab Ats haisuprobleemi majaomaniku või järgmise üürniku lahendada.

Niipea, kui ta kapiukse avas, tahtis hais ta päris enda alla matta. Kappi täitsid maast laeni kingakarbid. Mõnest kostis krabinat, mõnest susinat, aga suuremast osast ei kostnud eriti midagi. Nende karpide asukad olid pikast seesistumisest apaatseks muutunud. See siin oligi paastuliste laager, kuhu Ats nüüd uue asuka tõi.

Kõik Helina tuttavad, kellele tuulepäine neiu oma kodutuid murjaneid kaela määris, olid varem või hiljem valmis neist ühel või teisel viisil lahti saama. Ats aga kogus soovimatud neljajalgsed kokku, kas ise või siis sõprade abiga.

Pappkarpide müüri oli jäänud üksainus vaba auk. Ats lükkas karbi sinna, koukis pükste taskust paksu vildika ning kriipseldas karbile suurelt: Kuti.

„Mida sa teed?!“

Ats pöördus võpatades ümber.

Keldriuksel seisis Helina. Ühe käega pigistas ta nina kinni, teises kõlkus kotike kassitoiduga.Hetke pärast jättis neiu oma nina ja tormas kapi juurde, õudusest pärani silmad kassinimedega karbivirnadel. „Sa oled nad kõik siia toppinud? Siia karpidesse? Sa... Sa oled koletis!“

Ats toibus ehmatusest, kuid kogus end ja võttis Helinal õlgadest. Neiut kapist eemale manööverdades lükkas ta kapiukse jalaga kinni. „Rahu-rahu, asi ei ole üldse nii hull.“

Neiu silmades läikisid pisarad ja ta puikles vastu, kui Ats ta laua taha istuma surus.

„Mis mõttes ei ole hull? Mida sa ometi räägid? Lase nad kohe välja!“

„Ma ei saa.“

Niipea kui Ats käed Helina õlgadelt võttis, kargas neiu püsti ja püüdis kapi juurde tormata, kuid Ats haaras tal küünarnukist ja surus toolile tagasi. Neiu rabeles vastu, kuid Atsi liigutustest kadus ärrituse kasvades igasugune hellus ning võimust võttis toores jõud.

Kullerina oli tüdruk ju kasulik, kuid nüüd muutus ta tüütuks.

"Lase mind lahti!" nõudis Helina.

Atsi silmad tõmbusid pilukile. Ta liigutustesse ja ilmesse tekkis midagi kiskjalikku. "Istu ja ära rabele!"

Helina vakatas ja vaatas Atsi, kes oli järsku nagu ümber vahetatud. Ta tõmbus tagasi. „Miks sa nendega niimoodi teed?“ küsis ta vaiksemalt.

Ats sundis end rahulikuks. Kuigi tal neidu enam otseselt vaja ei läinud, ei tahtnud asju ka liiga keeruliseks ajada. Praegu oli veel võimalus, et nad räägivad ja lähevad laiali - vaenlastena, kuid siiski rahumeeles.

„Kohe räägin. Enne aga – rahune!“

„Rahunen? Kuidas ma peaksin siin rahunema?" küsis Helina kapile osutades.

Ats sai ka ise aru, et rahunemine võis sellises ümbruses raskeks osutuda. Tundus, nagu oleksid kassidki päästeingli lähedust tundnud ja tavaliselt nii vaikne kapitäis lõi lahtitõelise kontserdi. Helina kattis kõrvad kätega. Ats astus kapi juurde ja tõi kuuldavale kähina, milles inimhäälega segunesid põrgusse aheldatute piinad. Jalamaid saabus kappi vaikus. Helina võttis käed kõrvadelt ja silmitses Atsi õudusega. Ta paistnud sugugi rahulikum, kuid istus nüüd vaikselt ja valvsalt nagu kohkunud hiirepoeg.

Ats võttis teise tooli ja istus tema vastu.

Mitu korda võttis ta hoogu, et rääkima hakata, kuid pani suu jälle kinni. Kuidas sa ikka tavakodanikule seletad, et sul on vaja lahendada hunnik varjumaailmaga seotud mõrvasid.

"Tead, ma ei oska sulle seda korralikult seletada. Kogu jutt tunduks liiga veider ja ma ei oska praegu mingit head valet ka välja mõelda... Las ta jääb. Niikuinii saab mu töö varsti tehtud, siis ma kaon siit linnast ja sel kõigel pole enam tähtsust."

„Hästi, ma tahaksin siis koju minna,“ ütles Helina vaguralt.

Ats noogutas, kuigi ei uskunud teda. Vihase Helina tasaseks üleminek toimus liiga järsku, eriti arvestades, kui emotsionaalselt neiu tavaliselt käitus.

Ats naeratas talle julgustavalt. „Jah, muidugi. Kohe, kui ma olen ühe asja ära teinud.“

„Mis asja?“

„Mida sa ei tea, see ei saa sulle ka haiget teha,“ ütles Ats ja võttis lauasahtlist nööripusa. Ta astus sellega Helina selja taha, pomises mõned sõnad ja nöör ärkas ellu.

Mängeldes harutas nöör end lahti ja silmale tabamatu kiirusega köitis neiu jalgadest õlgadeni nii kõvasti kinni, et Helina kaotas tasakaalu, pudenes toolilt ja oleks võinud viga saada, kui Ats teda sülle poleks püüdnud.

Noormees asetas ta ettevaatlikult toolile tagasi.

"Mis see oli, kuidas sa..." ahhetas Helina.

"Ei midagi erilist, väike mustkunst, käteosavus," muigas Ats. „Ära muretse, see asi ei võta väga kaua, mõne tunni pärast oled vaba.“

Helina, küllap sündmuste kiirest arengust segaduses, ei vastanud. Ta uuris nööri enda ümber ja pööras siis tähelepanu taas Atsile.

Ats naeratas veelkord julgustavalt ja läks kapi juurde. "Pagan," pomises ta, kui oli esimesed karbid välja võtnud.

Karp kirjaga “Kurri” oli tühi – Kurri oli läbi närinud oma karbi põhjast, närinud läbi ka oma panipaiga all oleva karbi ja maandunud Kitu juures kellele ta enne jõu raugemist pojad oli teinud.

„Vahi liiderdajat!“

Pojad olid nüüdseks nahka pandud ja vaid üksikud alles jäänud räbalad rääkisid Atsile nende kurva loo. Ta uuris karbivirna edasi ja tema ärritus aina kasvas.

Tondu, kes oli üritanud Kurri mehetegusid korrata, näris oma augu liiga pisikese, nii et suutis sellest suurivaevu pea läbi toppida. Sinna jäi ta kinni, ei pääsenud enam edasi ega tagasi ning jäi ilma sellestki pisikesest paastupalast mida Ats aeg-ajalt karpidesse toppis, et loomakesed enne õiget aega käppi sirgu ei ajaks. Nupsukene, kelle juurde Tondu oli pugeda üritanud, oli aga väga rahul. Poegi ta küll ei saanud,kuid see-eest oli ta suure näljaga Tondu pea küljest viimase kui liharäbala sisse õginud.

"Põrgusigidikud," pomises Ats ja hakkas karpe üles kööki vedama. Koos karpidega levis ka üleval kirbe kassikuse- ja laibahais. Ats avas akna.

Pikk valge suvepäev jõudis lõpule ja aknast voogas sisse ritsikate laulu. Ats tõstis mööbli seina äärde, võttis trelli ja kruvis lakke konksud. Konksude alla joonistas Ats väeringid jumaliku korra ja harmoonia väljenduseks ning viimaks kõige keskele märgi, mis pööras kõigi teiste sümbolite tähenduse vastupidiseks. Seejärel oli aeg kassid välja võtta.

Ükshaaval pani Ats nälginud kassirojudele silmused kaela ja riputas väeringide kohale konksu otsa. Kasse üles riputades pidi olema osav nagu kobrataltsutaja, et nende teravad küüned teda ei veristaks. Õnneks oli tal pikk kogemustepagas, kuidas pööraseks läinud kasse käidelda.

Sellal, kui Ats viimaseid kasse üles riputas, jälgis ta tähelepanelikult esimesi – kas need on veel elus. Olid küll, kassid on vintsked elukad ja ta jättis meelega silmused veidi lõdvemaks, et loomad need ise ajapikku rabeledes koomale tõmbaksid.

Siis istus ta ristijalu pea kohal käiva kassitantsu alla, otse pöördmärgile, ja sulges silmad.

Põrandale joonistatud väeratas abistas teda mediteerimisel - ta pidi ületama eraldatuse ja saavutama üks-olemise loodusega, samuti saama tervikuks iseenda kõigi teadvuslike aspektidega. See oli kosmose universaalne kujutis; jumalikkuse väljendus kunstis, abivahend sisemise rahu leidmiseks.

Väeringidel mediteerimine avas Atsi teadvuses uinunud alad. Teekond mööda pahempidi pühamärkide pöörist viis ta sammhaaval seisundist seisundisse, läbistas järgemööda teadvuse kihte; ta rändas maisest sfäärist vaimsesse, et sel ebapühal teekonnal Maa-alune ja Taevane enese sees tervikuks ühendada.

Viimaks tundis Ats rahu saabumas - ta suutis end nüüd kontrollida mitmel teadvuse tasandil korraga. Ta tõstis käed. Mitte ihulikud inimkäed - need lebasid rahulikult põlvedel - vaid käed,mis olid olemas vaid teises maailmas ja paistsid astraalses maailmas tumedatena kui põrgu.

Astraalkäte küüniselistesse käppadesse haaras ta surevate kasside elulõngad.

Ta hakkas kuduma kassikangast. Käed liikusid kiiresti, järjest kiiremini, kuni muutusid peaaegu nähtamatuks. Hingeniidid koos nendes peituvateja metsikute elutuksetega voolasid kassidest temani. Üksteise järel vajusid kassid lõplikku tardumusse ja niidid nende seest lõppesid. Kui päike näitas linnaäärse metsa tagant oma esimest kiirt ja pimedus hakkas pagema, oli kassikangas valmis.

Ats ahendas taas oma meeled ning avas inimsilmad. Ta oli väsinud, kuid rahul. Aega oli küll läinud veidi rohkem, kui ta plaanis, ent see ei lugenud midagi. Siis meenus talle Helina ja Ats ehmus. Neiu oli veetnud terve öö keldris kinniseotult.

Murelikult ajas ta end püsti, korjas kassikanga kokku ja kiirustas keldritrepist alla. Tal polnud plaaniski neiule midagi halba teha ja niiviisi tundide kaupa kinni nööritult istumine ei teinud kindlasti head. Kuid Helinat ei olnud, ainult tooli ümber vingerdas sihi kaotanud köidik.

Kiiresti otsis Ats kogu maja läbi ja veendus, et vang oli tõepoolest kadunud. Kuidas võis Helina pitsitava nööri lahti saada? Kas oli loits sellal nõrgenenud, kui Ats kassikanga punumisega ametis oli? See oli ainus mõistlik selgitus.

Ats haaras ühe niidi kassikangast ja keerutas seda näppude vahel. Tema pupillid tõmbusid kitsaks, kõrvad kasvasid ja lõhnataju teravnes. Ats laskus neljakäpakile ja nuuskis Helina jälge toolil ning järgnes lõhnale kuni välisukseni. Tundus, et neiu oli pakku pääsenud nüüdsama, vaid loetud minutid tagasi.

Tähendab, ta oli otse Atsi selja tagant mööda läinud - ja oli näinud kõike, mida Ats tegi.

Noormees jäi mõttesse. Pärast pikka väsitavat ööd nõudis ta keha süüa ja und, kuid puhkust ei saanud ta endale praegu kuidagi lubada. Helina võis kutsuda loomakaitse või politsei. Juhul kui need peaksid siia tulema, leiavad nad köögitäie poodud kasse ja siinsamas vedeleb kapitäis kasside järele haisevaid karpe. Vangi teda ehk ei panda, nüüdsel ajal pandi üldse väheseid vangi, kuid eeluurimise ajaks võivad nad ta ikkagi kongi toppida. Lõppeks oli ta ju Helina kinni sidunud ja küllap on nööri soonimisjäljedtolle ihul veel selgesti näha…

Midagi ei olnud parata, uni pidi jääma pärastiseks ja süüa võis ka tee peal. Praegu tuli Helinakinni püüda ja talle selgeks teha, et suu tuleb hinna eest kinni hoida või muidu ootavad neid kõiki kohutavad tagajärjed.

Kiiruga mähkis Ats end kootud kassikasse. See käis kergelt – kassikangas soovis ise end ümber sooja ja elava ihu seada ning mõne hetkega kattis Atsi astraalkeha pea üleni karvakasukas ja tema käppadeks muutunud sõrmedest kasvasid välja konksus küünised.

Ats nuhutas veelkord õhku ja hüppas läbi avatud akna välja. Ta tegi õuemurul kukerpalli, tõusis jalgele ja ronis kribinal-krabinal õues kasvava kase jämedat tüve mööda üles. Ladvast kargas ta naabermaja katusele.

Pärast pehmet maandumist võttis libaloom suuna Helina kodu poole. Ta jooksis mööda katuseid, vajadusel kargas mööda puid ja laternaposte. Ta vältis maapinda, tänavaid ja käiguradasid, sest seal all liikus see, kelle pärast ta üleüldse oli kassidega jamama hakanud.

Helina elas Rohu tänaval, ühe viiekordse maja neljandal korrusel. Sealsamas, otse paneelmajade rajooni kõrval oli suur park. Sinna parki, kõige kõrgema laialehise puu võrasse jäigi Ats peatuma. Siit oli hea vaade üle kogu linnaosa. Kuigi libalooma kujul ei olnud teda inimsilmale kuigi hästi näha, joonistus tema hall vari hommikukarguses liigagi hästi välja.

Ats oleks eelistanud öist aega, siis poleks hirmugi, et keegi teda näeks või aru saaks, mida nähakse. Praegu ei saanud ta lõpuni kindel olla, et teda ei märgata - ega selles, milleks see keegi võib võimeline olla. Praegu tundus siiski kõik rahulik. Kellaaeg oli piisavalt varajane ja uduhämuses, veel jahedate päikesekiirte ringmängus ei liikunud hingelistki. Ats lootis näha mõnd pulmaretkelt koju kooserdavat kassiroju, kelle saaks möödaminnes õnneks võtta. Kuid kassid olid ajapikku aru saanud, et Ats ei ole nende sõber, ja tal oli üha raskem neid karvaseid raipeid leida ja kinni püüda. Just seepärast oli Helina omakasupüüdmatu abi talle väga kasulik olnud. Päris tükk aega oli ta sellist inimest otsinud ja lõpuks leidnult, end talle sõbraks moosinud...

Veendunud veelkord, et ümbrus on puhas, hüppas Ats nõtkelt puult puule. Pargi piirile jõudnud, sööstis ta välguna üle tänava ning rõdusid mööda üles, Helina korteri poole. Mõne sekundi pärast maandus ta Helina rõdul ja tõmbus piirde varju. Nii ettevaatlik, kui ta ka püüdis olla, astus ta pesu täis kuivatusresti alt läbi pugedes kogemata konisid täis tuhatoosile. Kolinal paiskus toos ümber ja puistas kõikjale oma mitmest peost jäänud sisu. Ats lingutas pahaselt kõrvu ja tõmbas teravad hambad irevile. Ta oleks pidanud teadma, et toos seal on ja seda vältima, oli ta ju isegi nii mõnelgi olengul seda täita aidanud. Ta surus näo vastu rõduakent ja piilus sisse. Elutuba oli tühi ja sassis nagu alati. Tuppa tõid kaks ust, üks koridorist ja teine… Just see teine uks köitis Atsi tähelepanu. Alati kui ta Helinal külas käis, oli see uks lukus olnud, nüüd aga seisis ristpärani lahti. Helina väitis, et see viib tema vanaema korterisse. Kas tüdruk oli vanaema juurde kitule lipanud?

Ühe ettevaatliku hüppega oli Ats naaberrõdul. Seal pidi ta pettuma – rõduaknale olid ette tõmmatud paksud kardinad. Kuid siis tabas ta kõrv mitmehäälset nurrumist ja jalamaid tungis talle ninna ka mitme kassiroju vängelt kokkusegunenud lehk.

Ats astus kuuldamatult edasi ja seal see oligi – paokil rõduuks, ainut tuulutusriiviga kinni. Ats seadis end prao juurde ja puhus – õrnvaikselt, kuid jõuliselt. Kardin ukse taga lõi lainetama ja korraks vilksatas tuba ukse taga - liiga lühidalt, et midagi näha. Ats jätkas puhumist ja kardin hakkas tõmbetuules tantsisklema, lainetades aina enam ja enam, kuni paljastas toa saladused. Atsi turjakarvad tõusid turri ja ta huulilt pääses kerge urin.

Tema ees avanev ruum oli täis kasse. Toa kõik seinad olid jaotatud riiuliteks ja need omakorda väikesteks kassipesadeks. Pea igas pesas lebaskles mõni paks ja endaga rahul olev rajakas. Need, kes pesadest puudusid, olid kogunenud toa keskele, kus istusid ristijalu maas üks vana ja üks noor naine. Naiste inimlikud silmad olid kinni ja kummalgi kilas otsa ees kolmas, kassilik silm. Naiste ümber sebivad karvapallid muudkui hõõrusid end nende vastu. Lisaks kolmandale silmale kasvasid naistel õlgadest kolm paari astraalseid käsi, mis paitasid nende ümber sebivaid loomakesi, sellal kui nende inimkäed rahulikult põlvedel püsisid.

Kogu ruum on tiinelt täis kassienergiat, mida mõlemad naised endasse ammutasid. Seda olipalju rohkem, kui Ats oli kogu senise karjääri jooksul suutnud kassidest välja kägistada. Osa energiast immitses siitsamast rõdupraost välja ja järele mõtlemata ahmis Ats seda aplalt endasse. Hetk hiljem taipas ta oma viga, sest kahe naise kassisilmad pöördusid sähvatades kardinapraole ja Atsile ei jäänud mingitki kahtlust, et nad olid teda näinud. Ehmunult kräunudes põgenesid kassid naiste ümbert laiali ja sööstsid küünte krabinal mööda ronimisposte oma kohtadele seinaboksides. Naistele aga kasvas selga kassikarvastik ja kõrvad lidus, selg küürus, ajasid mõlemad end neljale jalale.

Ats pööras ringi ja põgenes. Tal ei olnud siin enam midagi teha – selgeks sai, et Helina ei jooksnud kuhugi loomakaitsesse ega politseisse, vaid oma vanaema juurde, kes oli samasugune kassilausuja nagu Ats isegi. Kassilausuja oli ka Helina, ning see seletas, kuidas ta oli köidikutest pääsenud. Küllap oli ta Atsi rituaali ajal mõne niidiotsa püüdnud ja sellest loitsu nõrgestamiseks jõudu saanud.

Mürtsatades maandus Ats ühe maja ette pargitud auto katusele. Ta maandus küll neljale käpale, kuid oli piisavalt raske, et auto katus vajus kaeveldes lömmi. Siin ei olnud enam aega luurata ja hiilida. Neist naistest tuli kiiremas korras eemalduda. Helina oli olnud ta peale tulivihane ja nüüd oli tal niipalju kassilikku väge, et isegi üksi kisub ta Atsi tükkideks, saati siis veel koos vanaemaga. Ats kargas autolt maha ja kõhkles hetke, kuhu poole põgeneda. Koju polnud põhjust minna - kui nad ta seal kätte saavad, siis pole tal kindlasti halastust loota. Midagi, mis teda seal kaitseks, Atsil ei olnud. Kuid see kõhklushetk läks Atsile kalliks maksma. Hetk hiljem mürtsatasid temast kahel pool veel kahe masina katused sisse ja juba järgmisel hetkel kees masinate vahel kolme hiigelkassi verine heitlus elu ja surma peale.

Küüned välkusid ning liha, metall, üksikud puud ja maapind – kõik, mis neile ette jäi, paisati räbalatena ja tükkidena laiali. Ats püüdis end tagasi hoida – ta ei olnud pärast oma õpetaja surma sattunud enam kunagi kokku mõne kassilausujaga ja ta oleks väga tahtnud võitlust lõpetada ning nende kahega liituda. Kuid naised vaid susisesid tema kräunatustele vastuseks ja surmatants muutus aina ägedamaks. Fuuriad sabas sööstis Ats, kolmanda korruse rõduni ja kargas sealt taas alla, otsides pääseteed puude otsast ja litsus end masinate alla. Kuid rõdud pilbastati, puud rebiti okstest puhtaks, autod kisti tema pealt ja loobiti pleki- ja plastiräbalatena laiali. Ja just seal, ühe auto all, pooleldi kinni kiilununa, jäi Ats neile viimaks korralikult küüniste ette.

Helina hästi sihitud käpalöök rebis Atsil silma peast. Valu oli kohutav, kuid ka kainestav. Ats taipas, et kui ta nüüd vastu ei hakka, siis eluga ta siit ei pääse. Põgenemisest siin tulu ei olnud. Samal hetkel lõi vanaema oma nõelteravad hambad talle esikäppa. Ats kräunatas meeleheitlikult ja lasi end viimaks vabaks. Kõik kümme aastat täis tänavavõitlusi deemonite ja kõiksugu muude varjuelajatega leidis nüüd tee tema käppadesse, kihvadesse ja keha igasse lihasesse kuni sabaotsani. Hetk, ja vanaema kassinägu oli verine mask, teine, ja Helina üks kõrv oli lipendas räbalatena, kolmas - ja Atsi tagajalad käisid nagu veskitiivad, küüned õieli, rebides naiste kõhualuseid kurgu alt kuni tagajalgadeni. Siis oli ta vaba, seistes neljal käpal verisena, ühesilmsena, saba püsti, kõrvad lidus ja tema suust tuli säärane hääl, et inimesed, kes olid kogunenud ümberkaudsete majade rõdudele, põgenesid hirmunult tubadesse, kui ta kõrgetooniline inin mööda majaseinu ringi põrkas.

Naised ei taganenud, kuigi ka ise vigastatud ja verd tilkuvad, tiirutasid nad ümber Atsi, varitsedes sobivat võimalust teda tükkideks kiskuda. Atsi iga lihas oli pingul ja oma kolmel tervel käpal ja ühe terve silmaga liikus ta nendega kaasa, laskmata kumbagi oma selja taha.

„Sa jõletu elukas,“ sisistas Helina. „Kui me su leidsime, siis lootsime sinust abi, aga sina… Sa oled hullem kui Sooru!“

Ats tõmbas kõrvad veel rohkem lidusse ja kalkuleeris, kas ta jõuaks hambad Helina kuklasse lüüa ja kaelalülid läbi hammustada, enne kui vanaema talle selga kargab ja temaga sama teeb.

„Mis sa sellega mõtled, et teie mind leidsite,“ küsis Ats, et tema tähelepanu kõrvale juhtida.

Helina ainult sisises.

„Kas sa, poisike, arvasid, et sina leidsid meid?” sai Ats vastuse hoopis vanaemalt. “Kui sind linnas nägin, tajusin kohe, et oled kassilausuja. Kõutsi kusehais käib sinust kaugel ees. Ütlesin Helinale, et otsi see poiss üles ja säti end tema teele. Meil on Sooruga abi vaja ja temast saab ehk asja.“

"Sooruga?"

Vanaema peatus ja tõmbas keelega üle oma verd tilkuva silmnäo. "Jah, Sooruga. Tead ju küll, kui palju julmi mõrvu on Jõgeval viimase poole aasta jooksul toimunud. Veel rohkem inimesi on hulluks läinud või salapäraselt kadunud.“

„Tean.“ Ats noogutas. „Sellepärast ma siin olengi. Nii et teie kätetöö?“

Vanaema ja Helinakräunatasid. „Meie? Muidugi mitte. Selle taga on üks hulkuv deemon!“

Ats lasi end veidi lõdvemaks. Tundus, et suurem võitlus oli läbi. „Milline deemon?“ küsis ta.

„Iidne olevus, kes on võtnud poolmateriaalse, hiiglasliku hundi kuju,“ vastas vanaema. „Aasta tagasi rüvetati siin lähedal üks vana hiiekoht. Metsafirma võttis puud maha ja lükkas platsi siledaks. Nüüd kerkib sinna uusasula. Kuid need puud ei olnud sinna istutatud niisama. Nende juured toitsid üht iidset jumalust. Tema nimi oli Sooru ja paljud kohalikud ja kaugemgi rahvas käis tema juures abi ja juhatust saamas. Talle viidi ande ja vastutasuks ravis ta tõbesid ja parandas meeli. Ma isegi käisin tema juures ja sain abi. Nüüd aga jäi see jumalus nälga – polnud enam puid, kes toitnuks teda päikese ja ilma andidega ja ka inimesed ei leidnud enam tema juurde teed, et talle kosti viia. Nii ronis ta välja ja tee linna. Nüüd ongi ta siin Jõgeval, hulgub öösiti tänavatel ja õgib inimesi, nende hingi ja meeli.“

„Midagi olen ma kuulnud,“ vastas Ats. „Üks mu maausuline sõber oli hirmsasti leilis, kui see vana metsatukk maha võeti. Ma ei mäleta, et ta midagi Soorust oleks rääkinud.“

„Sellisest asjast ei räägitagi igaühele!” kräunatas Helina.“Keda huvitab, saavad varem või hiljem teadlikuks. Tõeline teadmine liigub vajadust, mitte kõmulehti mööda!“

Kui vanaema tundus juba üsna rahulik, siis Helina sabaots võnkles ikka veel ähvardavalt. Tundus, et ta ei olnud kinni sidumist ja haisvasse keldrisse jätmist sugugi unustanud ega andestanud.

„Aga mis on sellel seost minuga?“ kähises Ats.Ta juba aimas vastust, kuid tahtis, et vanaema selle ise välja ütleks.

Vanaema istus ja hakkas jutu vahele käpaga oma näolt verd maha pesema. Ta näis majesteetlik ja rahulik, samal ajal kui Helina käis närviliselt edasi-tagasi ja tundus aina ootavat võimalust Atsile uuesti kallale tungida.

„Sa oled deemonikütt," nurrus vanaema. "Sinu tööks on tappa kurje vaime ja meie püüamepraegu peatada Soorut ennast.“

Ats laskus samuti ettevaatlikult istuma. Käpp, mida vanaema oli purenud, andis endast valusasti märku ja pea lõhkus väljakraabitud silma kohalt. Kassikangas summutas suurema valu, kuid ta oli kindel, et kui ta ükskord inimkujule tagasi läheb, ootab ees väga karm paranemine.

„Sa ju rääkisid, et ta on hea,“ ütles Ats valu alla surudes.

„Oli hea. Aga nälg on ta tapatööle sundinud.“

„Äkki prooviks teda lihtsalt toita?“

Vanaema katkestas pesemise, keeras pea viltu ja vaatas Atsi nagu lollikest. „Selleks oleks vaja istutada uus hiis, kasvatada see saja-aastaseks ja aheldada Sooru selle juurte vahele. Kuid meil ei ole nii kaua aega. Need tapmised on vaja peatada nüüd ja praegu.“

„Ja selleks sobib teile kassilausuja?“

„Jah! Kassides on jõudu, palju ja erilist, sellist mis saab jagu Sooru koeraliku loomuse väest.“

„Miks te mulle siis turja kargasite, kui teil mu abi nii kangesti vaja on?“ vihastas Ats.

Sel hetkel tegi Helina uue rünnakukatse. Ats kargas viimasel hetkel tagajalgadele ja tema käpp sähvis silmale tabamatu kiirusega. Helina hüppas tagasi.

Vanaema kräunatas Helina peale ja rahu kaotades tõmbles temagi saba paar korda. "Jäta plika!"

„Ei jäta! Ta on hullem, kui Sooru! Sooru rapib ainult inimesi, tema aga piinab ja tapab meie elu ja energia lätteid!“ kriiskas Helina. Tema silmad pildusid välke ja terava sisinaga paljastas ta oma valged, nõelteravad kihvad.

Ats laskus aeglaselt ja rünnakuks valmis olles tagasi kolmele käpale. Ta madaldas oma hääletooni, et Helinat rahustada. „Sest ma ei teadnud, et ka teistviisi saab! Ega ma seda lõbu pärast ei teinud. Ma tulin linna nende mõrvade pärast! Liiga palju ja liiga kummalised olid nad isegi vaid ajaleheartiklite põhjal. Nad tundusid varjuilmaga seotud olevat ja tulin seepärast lähemalt uurima. Just selleks ma kassienergiat vajasingi.“

„Ikkagi!“ kriiskas Helina ja taas vahetasid nad käpalööke.

Alla jäädes põrkas Helina Atsist eemale ja mõne hetke ajas Ats teda taga, kuid siis põgenes Helina paar korrust kõrgemale rõdule ja Ats oma haige käpaga jäi alla talle kimedalt järgi kräunuma. Äkki kuulsid nad urinat. See ei olnud kõrgetooniline ja kriipivvihane, nagu nemad kolm oleksid kuuldavale toonud. See oli tume, nagu maa sügavusest kerkiv tõusulaine, ja pani kolme libalooma rinnakorvid vibreerima.

„Sooru!“ kähistas vanema hirmunult.

Vigasest käpast hoolimata põgenes Ats näugudes Helina kannul rõdule, mille piirded nad võitluses pilbastanud olid. Hetke pärast jõudis sinna ka vanaema, karvad üle kogu keha turris. Laastatud platsile kahe maja vahel astus suur tume kogu. Iidse elaja sünge aura tuhmistas isegi tõusva päikese.

Sooru oli tohutu, lõõmavate silmade, vereva keele ja surnuluu-valgete hammastega monstrum, kelle käppade all lömastusid viimased terveks jäänud sõidukid. Kuid suurusest hoolimata oli ta kõhn ja hatune, üdini tige, silmnähtavalt näljas ja jõuetuks jäämas. Oli näha, et Sooru otsib midagi enamat, kui inimeste lahjat verd. Ta vajas elujõust pulbitsevaid saakloomi. Täpselt selliseid nagu need kolm siin.

„Oled ikka kindel, et mina olen hullem kui tema?“ sisistas Ats.

Helina ainult kähises vastuseks.

„Nii lapsed,“ näugus vanema. „Unustame vanad tülid ja ühendame jõud. Meil Helinaga on palju väge, kuid me pole võitlejad. Sina oled tapja - isegi oma armetult vähese väega said meist mõlemast jagu.“

„Aga vanema!“ kaebles Helina kimedalt ja tema kõrvaräbalast tilkus verd.

Näis, et Sooru haistis seda. Tema saba vajus maadligi ja hundikujuline deemon hiilis lähemale. Ta oli nii suur, et tagajalgadele ajades ulatunuks ta vabalt nende asukohani.

Kräunudes põgenesid kassid katusele.

„Selle eluka vastu me eraldi ei saa, me peame koonduma,“ susises vanaema. Ta vaatas kordamööda teineteist kõõritavaid noori ning ligihiilivat Soorut, valmis kasvahele hüppama või enesekaitseks küüned käiku laskma. „Helina, sinu pätipeikale anname andeks. Pärast õpetame talle, kuidas õigel viisil jõudu ammutada - kui ta praegu tõestab, et on väärt õppima.“

„Kas ma üldse tahan teid aidata?“ kähises Ats. Sooru lähedus pani ta üle keha värisema ning ta küüned tõmbusid kord peitu, siis sirutusid jälle ärevalt välja.

„Küll sa tahad,“ urises vanaema. „Tuleb kevad ja siis ei saa sind Soorugagi meie majast eemale. Parem ühineme selle tõpra vastu kohe.“

Ats sihtis kilava silmaga kiiresti Helinat. Selle kihvad olid küll veel irevil, kuid vastuväiteid ei tulnud.

„Olgu,“ lausus Ats madalal urinal. „Teie jagate mulle jõudu kassi kujul kauem vastu pidada ja mina näitan sellele kodutule kondajale, kus ta kodu on.“

„Hästi, ma aitan,“ näugus Helina.

„Ja mina annan teile jõudu,“ ütles vanaema. Ainsa hüppega oli Sooru järsku paneelmaja katusel ja kräunudes pagesid kassid igaüks ise ilmakaarde laiali. Sooru lõuad laksatasid tühjalt seal kus kolm libakassi veel hetk tagasi seisnud olid.Algas võitlus, millega võrreldes möödunud kolme kassi keeristorm oli olnud vaid eelmäng. Vanemal oli õigus olnud – kuigi mitu korda väiksem, oli Ats kiirem, vihasem ja jõulisem kui näljast vaevatud Sooru. Kunagi ei olnud Ats ja Helina seal, kuhu poole Sooru lõuad haarasid, kuid alati olid nad ründamas, kui peletis teise järgi haaras. Juba olid Sooru küljed ja kõrvad räbalateks kistud.

Suutmata mõlemat korraga eemale peletada, hakkas elukas esimest korda elus taganema.

Ats ja Helina aga said jõudu aina juurde, sest vanaema oli tagasi korterisse roninud ja hirmust ogarana kogunesid tema ümber kihisevasse kobarasse kõik korteri karvased asukad. Vanaemal ei jätkunud käsi, et neid kõiki silitada, kuid sellest hoolimata voogasid kahe kassilausuja poole kanganiidid, mis järjest tugevdasid nende kassirüüd, reflekse ja lihaseid. Taganedes jõudis Sooru viimaks katuse äärele ja kukkus üle serva alla. Tema raske kehamaandudes kontide raginal.

Kui Ats ja Helina alla piilusid, ajas Sooru end jalule ja näitas katuseservale jäänud kassidele oma veriseid kihvu. Nüüd viimaks märkas ta vanaema korterist levivaid jõuniite. Urisedes sööstis Sooru sinna, kust niidid alguse said.

„Vanaema!“ kriiskas Helina ja sööstis rõdusid mööda alla, deemonile järele.

Atsil läks oma kolme käpaga katuselt alla saamine vaevalisemalt ja ta jäi maha. Kuid ka Helina jäi hiljaks. Sooru tõusis tagumistele käppadele ja ühe raevuka rapsakuga surid tema kihvade vahel kümned kassid. Nende vahel litsuti hiiglaslike lõugade haardesse ka vanaema.

Kriisates maandus Helina Sooru turjal ja lõi hambad talle kuklasse. Kuid Sooru takune karv oli nii tihe ja paks, et Helina hambad ei suutnud sellest läbi hammustada. Ta vaid kriipis Sooru nahka ja elukas, püüdes ründajast vabaneda, hakkas hullumeelselt mööda õue ringi keerutama, vanaema suus ja Helina turjal.

Ats varitses sobivat hetke ja kui Sooru järjekordsel ringil temast möödus, kargas hammastega deemonile kõrri. Temagi ei suutnud paksust kasukast läbi hammustada, kuid seda polnud vajagi. Ats pani tööle oma tagumised käpad ja lõugupidi vastase kõri küljes rippudes, kraapis nõelteravate küünistega läbi Sooru paksu karva, mis tortidena õuele laiali lendas. Siis rebis ta lahti vastase kõri. Vereojad voolamas, andis Sooru lõplikult alla ja püüdis põgeneda.

Kuid oli juba hilja. Kaks raevukat kassi ei lasknud temast enam lahti ja rippusid ta küljes kuni naaberhoovini, kus Sooru jõud lõppes ja ta lõplikult nõrkenuna maha vajus, otse liivakasti kõrval kasvava kahe suure tammepuu vahele. Aeglaselt ja vastumeelselt lahkus tema hing. Kuni Ats endiselt Sooru kõri küljes rippus ja teda jalgadega rappis, ajas Helina sisistades ja silmade kilades Sooru hinge vanade tammepuude poole, mille juured ahnelt viirastushundi verd jõid. Puud ragisesid ja rappusid, kui Sooru hing end neisse sisse pressis ja nende lehed kuivasid, kui iidne jumalus nad oma põhjatus näljas elujõust tühjaks imes.

Siis oli kõik läbi ja suur must keha hajus. Hajus ka tema tume aura ja päike pääses taas võimule.

Niipea, kui nad olid kindlad, et Sooru on taas puudesse vangistatud, lonkasid Ats ja Helina vanaema vigastatud keha juurde. Tema ümber lebasid surnud kassid, kes olid elaja hammaste vahele kiilutuna kaasa tulnud.

Vaid tänu sellele, et ta oli surevate kasside elujõu endale püüdnud, ega lubanud sellel Sooruni jõuda, püsis vanaema elus, kuigi kohutavates haavades ja murtud luudega. Kuidas iidne elajas ka oli püüdnud,ei olnud temani jõudnud kübetki kasside elustavast väest.

„Te olete tublid lapsed,“ ütles vanaema habiseval häälel. „Teist saab hea paar.“

„Viime ta minu juurde,“ näugus Ats. „Teie korterid on puru ja varsti on inimesed kohal, et neid läbi otsida. Minu juurde ei oska keegi tulla.“

„Sul on õigus,“ ütles Helina.

Nad haarasid vanaema koos lõugade vahele, nii hellalt kui said, ja kiirustasid mööda nurgataguseid ja võsaääri Atsi maja poole. Kolmel jalal longates piilus Ats oma ainsa silmaga Helina poole. Kassi kujul pole tüdrukul ju häda midagi, mõtles Ats. Kui vanaema õpetab mulle nende moodi kassiväge püüdma, siis saame me soovi korral suurema osa ajast libaloomadena veeta. Väljavaade tundus paljutõotav.Nüüd polnud muud, kui haavu lakkuda ja kevadet oodata.

Ats märkas, et ka Helina heitis tema poole uurivaid pilke ning Ats pilgutas talle silma. Elu oli teinud ootamatu jõnksu neile mõlemale.