„Tänane öö on viimane. Hommikul lakkan ma olemast. Ühel viisil või teisel, see ei omagi tähtsust. Oluline saab siia kirja pandud. Teie, kes te need read leiate – kõik, mis siin kirjas, on tõsi ja kui te midagi ette ei võta, saab see olema teie tulevik.” Kõhn, harvade pulstunud juuste ja rinnuni ulatuva habemega mees ajas oma küürus ja pikast istumisest kange selja sirgu. Hubisev küünlaleek valgustas paberilehte ta ees kulunud laual. Mees ohkas ja haaras sule kõvemini pihku. „Minu nimi... Minu nimi ei oma tähtsust. Tähtsust ei ole ka mu sool, eal ja rahvusel. Oluline on see, mida mul öelda on. Mulle pole palju aega jäänud. Kõik algas 2011 aastal. Elasin ühe põhjamaise väikeriigi pealinnas – see oli mu sünnikodu. Juba kolmandat talve polnud lund nähtud ja ka õhutemperatuur ei tahtnud alla nulli langeda.

Oli teine jaanuar.

Mäletan seda nii täpselt, sest sel päeval sain valmis oma elutöö. Sellesama, millele olin pühendanud oma viimased kakskümmend aastat. Kinnisidee, mis ajas mu põhjalikult tülli nii keskkooli füüsikaõpetajaga, kui ka õppejõududega ülikoolis. Viimane jäigi mul lõpetamata – need ahvid keeldusid mulle füüsikas positiivset hinnet panemast. Mu idee ja ambitsioonid olid muidugi, jah, hullumeelsed. Olin kindel, tundsin kummalise intuitsiooni ajel, et ajas rändamine on võimalik ja tahtsin seda ka tõestada.

Kakskümmend kuradi aastat... Töö, mida vihkasin, ent kuidagi pidi end elus hoidma. Suhted, mis said rikutud, kui teised mu vaimustust ei jaganud... Iga teenitud sent läks uurimistöö hüvanguks. Muud elu mul polnudki, kui mitte arvestada kuuajalist puhkust kord aastas – esimese nädala jõin, kaks järgmist põdesin, neljanda nädala veetsin aga taas visalt oma eesmärgi poole rühkides.

Ja siis sai kõik valmis. Teine jaanuar, 2011 – päev, mis peaks olema kuldtähtedega loodusteaduste ajalukku raiutud. Hommikul kell seitse lõpetasin viimase kontrolli – võrrandi pooled olid tasakaalus. Nii lihtne, nii elegantne…

Avasin iseenda auks pudeli õlut - vahuveini ma ei armasta -, jõin ära ja vajusin magama.

Magasin sügavalt, aga mitte väga kaua. Ärkasin kolme paiku päeval. Talvine päev juba hämardus. Sirutasin, ringutasin ja tundsin suitsunälga. Köögis aga vaatas sigaretipakist vastu suur tühjus. Juba siis tundsin, et midagi on valesti, aga ei saanud veel aru, mis. Ega ma sellele siis ka väga mõelnud. Panin hoopis kingad jalga, et sammud poe poole seada.

Trepikoda oli pime. Kui lamp põlema ei läinud, kirusin mõttes majahoidjat ja koperdasin vaevaliselt allapoole. Jälle tundsin, et midagi on väga valesti. Ning siis korraga taipasin – vaikus. Ümberringi valitses haudvaikus, veel sügavam kui öösiti kolme-nelja vahel. Kuid ka siis ei juurelnud ma pikemalt, sest viibisin ikka veel suure avastuse eufoorias, ümbritsev maailm jäi kaugeks ja ebamääraseks.

Astusin välisuksest õhtuhämarasse.

Polnud veel päris pime, aga tänavalaternad oleksid pidanud põlema. Nojah, mõtlesin, elektrikatkestus. Neid tuli viimastel aegadel ikka ette – kui energiaturg avanes ja naaberriigid energiatootmisega tõsiselt jänni jäid, sõlmisid meie energiahiiu majandusgeeniused kibekiiresti soodsatel tingimustel müügilepingud ja panid tootmise viimase piiri peal tööle. Kuid vananenud seadmed kippusid kõpitsemisest hoolimata rivist välja minema ning kuna müügitegevus oli püha, siis kannatasid ikka kohalikud tavakodanikud. Neist elektriasjadest teadsin ma rohkem sellepärast, et olin ise selle sama elektrikeetja teenistuses.

Poe poole sammudes imestasin omaette, et jätkuvalt on nii vaikne. Vähemal kortermajade taguse linnamagistraali müra oleks pidanud paarisaja meetri pealt ära kostma. Kuid ikka veel leidsin mõttes põhjenduse – pühapäev ja äsjane aastavahetus. Küllap alustasid inimesed tähistamist aastalõpu-reedel, jätkasid laupäeval ja nüüd magavad end välja, et esmaspäeval mingitki töötegemise-nägu teha.

Kui olin sadakond meetrit astunud, märkasin maas tumedat pampu. Lähemale minnes taipasin – see oli inimene. Mitte mõni prükkar, vaid korralikult riides inimene. Naine. Kummardasin ja otsisin kaelalt pulssi. Seda ei olnud.

Haarasin taskust mobiili ja avastasin, et sellel pole pilti ees. Viimatist laadimist ei olnud meeles, mistõttu polnud midagi halba karta ikka veel põhjust. Peale selle, et minu ees lebas surnud naine.

Just selle maja ees, kus parajasti seisin, oli telefoniautomaat – vististi üks linna viimaseid. Tormasin selle juurde ja haarasin toru. Toon oli. Valisin hädaabi numbri – see kutsus ühe, kaks, kolm korda... Muudkui kutsus ja kutsus. Lõpuks võeti teisel pool toru.

Tegin just suu lahti, kui torust kostis naishääl: „Ei, ärge helistage siia, kõik on surnud, kõik... Mina olen ka surnud, ma ei räägi enam. Kõik on surnud, kõik.“ Siis kõne katkes.

Püüdsin uuesti valida, kuid enam ei vastanud keegi. Proovisin veelkord. Ja veelkord. Lõpuks loobusin.

Ülejäänud tee poeni kulges nagu läbi udu. Aju jahvatas palavikuliselt ja püüdis seletusi leida. Nägin vedelemas veel mitmeid inimesi; kas kontrollisin ka nende elumärke, ei mäleta. Tänav oli nüüd täis autosid, mis olid teineteisele ja postidele otsa sõitnud. Mõned olid kihutanud ka üle kõnnitee ja seisid nüüd lömastatud esiosaga vastu seina.

Pood oli samuti pime. Marssisin ühte kassasse ja haarasin suitsupaki. Alles nüüd jõudis kohale, kuivõrd liimist lahti ma tegelikult olin – oli tükk tegu, enne kui suitsule värisevate kätega tule otsa sain ja siis kukkusin läkastama: sigaret oli valepidi hambus. Teisega läks paremini. Tõmbasin sügava mahvi. Issand, milline rämps, kindlasti mitte minu mark, mäletan mõtet läbi pea tuiskamas.

Korraga kuulsin summutatud häält. Kuulatasin tähelepanelikumalt. Jah, uuesti - kellegi oigamine.

Oigamine! Tähendab, poes oli veel keegi.

Õnneks ei olnud tegu hiigelmarketiga ja mõne aja pärast leidsin heli allika. Üks külmkapp, milles peitusid arvatavasti õlled, oli poolviltu maha langenud ning selle alt kostiski too hale inimhääl. Arvatavasti kuulis lõksusolija minu lähenemist, sest nüüd eristasin sõnu: „Aidake ometigi keegi... Miks keegi appi ei tule?!“

„Kohe, ma kohe, oodake,“ pomisesin olukorda uurides.

Põrandalt, külmkapi serva alt, paistsid kellegi sõrmed. Kui kappi liigutada püüdsin, kutsusid mu asjatud pingutused esile veel valulisema oigamise. Vaja oli kangi, et seda kolakat pealt ära pöörata. Asja raskendas ka see, et kapp oleks maandunud justnimelt hädalise näppudel. Muud lahendust aga ei suutnud ma välja mõelda.

„Ma keeran selle kapi su pealt ära. Aga see tähendab, et korraks hakkab sul veel valusam.“

Kapi all olija pomises midagi, millest sain vaid nii palju aru, et ta mõistab ja kiidab selle heaks. Tagaruumist leidsin, uskuge või mitte, korraliku raudkangi, umbes pooleteise meetri pikkuse. Toetasin selle kapi nurga alla, õla kangi teise otsa alla ning tõstsin. Algul ei tundunud metallist kast isegi mitte seda nägu olevat nagu ta liikuda tahaks, kuid siis tundsin, kuidas ta sentimeeter sentimeetrilt ülespoole nihkus. Algul vaikselt, vaevu tuntavalt, siis üha lihtsamalt. Lõpuks jõudis ta tasakaaluasendisse, siis jäi hetkeks seisma. Inimene kapi all karjatas ebainimliku häälega ja jäi vakka – vist minestas. Raske kapp kukkus prahvatusega teisele küljele. Hädalist ja tema kätt välja saada oli nüüd juba lapsemäng.

See oli naine, väikest kasvu ja noorepoolne. Võtsin ta sülle ja kandsin akna alla, kus oli veel pisut valgust. Uurisin vigasaanud kätt –õnneks olid luud terved, ainult sõrmed hullusti muljuda saanud. Puruks luud oleksid halvemal juhul tähendanud käe kaotust, parimal – värdjalikult kõverakskasvanud –”

Mees võpatas, kuulatades akna taga kõmisevaid kellalööke.

„Kell lõi just kolm. Jätkan kokkuvõtlikumalt. Hommikul, seitsmenda kellalöögi ajal tulevad nad mulle järele. Niisiis, meile tuttav maailmakord oli hävitatud. Suurem osa inimestest oli surnud, ükski vähegi keerulisem elektroonikaseade ei töötanud.

Linnast leidsime ajapikku sadakond inimest. Neist paarkümmend olid omadega täiesti segi – teiste hulgas häirekeskuses toru tõstnud tütarlaps. Võite meid hukka mõista, kuid me ei näinud muud võimalust – me tapsime need hullumeelsed. Jah, hukkasime nagu loomad ja ajasime nad suurde ühishauda. Ent mis meil üle jäi?

Seadsime end linnast väljas kuidagimoodi sisse –üsna pea hakkasid linna vahel surnukehad mädanema ja ega seal muus osaski teab mis kiita polnud. Ometigi saime end hästi varustatud – meilõnnestus poodidest ära vedada selliseid konserve, mis ei läinud pahaks isegi nädalate viisi päikese käes seismise järel.

Küll aga kerkis silmapiirile hoopis uus ja ootamatu oht. Mida teevad koduloomad, kui inimesed kaovad? Lehmad, lambad, kanad... Kõik abitumad lojused on ju hukule määratud. Ent koerad – need kogunesid karjadesse ja murdsid kõike, kellest jõud üle käis. Ning karjana käis neil jõud üle praktiliselt kõigest. Eriti suur vimm tundus neil olevat meie, endiste peremeeste vastu. Pidasime mitmeid lahinguid –ühel pool kiirus, verejanu ja vihkamine, teisel surmahirm, intellekt ja tulejõud.

Lõpuks said nad aru, et otse rünnates meist võitu ei saa. Koerad kadusid silmapiirilt ja meie hingasime kergendatult. Vara, liiga vara. Paari nädala pärast hakkasid inimesed kaduma – kes aga üksi uitama läks, see enam tagasi ei tulnud. Nii kaotasime viisteist inimest, ka selle naise, kelle poes kapi alt päästsin.

Pärast seda õppisime kokku hoidma. Käisime kõikjal ainult kambakesi. Tegime kambakesi muudki. Meile tuttava maailma lõppemine tähendas ju ka senikehtinud moraali ja kommete kadumist. Ja mida muud meil teha oligi? Söögiga olime varustatud üsna mitmeks ajaks, elamise olime suutnud üles lüüa. Nii veetsimegi aega prassides ja meeleheitlikult elu nautides.

Mees sulges veidikeseks silmad, et neid värelevast küünlavalgusest puhata. Ohkas ja vaatas tagasi paberile, mida poolenisti täitis väike tihe kiri.

„Niisugune elu kestis natuke üle poole aasta. Siis aga leidis meie kogukond järsu ja õudse lõpu. Meile tungiti kallale. See juhtus suvel, oletan et juuli keskel. Rünnak toimus keset ööd, kui kõik magasid, ilmselt ka koeravahid. Suurem osa tapeti, ülejäänud seoti kinni. Meid visati üksteise otsa hunnikusse kõvale platvormile. Algas sõit.

Kui kaua see kestis, on võimatu öelda. Meil tuli üle elada kohutavaid tingimusi. Süüa anti parasjagu nii palju, et nälga me ei surnud, kuid siiski liiga vähe selleks, et vastuhakkamiseks jõudu koguda.

Lõpuks jõudsime välja Rooma. Iidne linn elas hoolimata elektri ja kaasaegsete mugavuste puudumisest - võiks isegi öelda, et õilmitses. Seal lahutati meid üksteisest ja endiseid kaaslasi ei näinud ma enam kunagi.

Mind küsitleti, kontrolliti mu teadmisi ja langtati otsus: mind taheti tööle panna. Ametikirjeldust kuuldes küsisin kontrolliks mitu-mitu korda üle; kahtlesin nii nende kui enda inglise keele oskuses. Ometigi jäi vastus samaks – süsteemiadministraator.

Arvutid? Jah, arvutid – arvutivõrk. Kahtlustan, et üks võimsamaid, mis inimeste ja masinate lühikese kooseksistentsi ajal üldse loodud on. Kõik see paiknes peidus maa all ja muidugi oli seejuures osavalt ära kasutatud Rooma-aluseid katakombe.

Töötasin selles maa-aluses kuningriigis mitu kuud. Lõpuks hakati mind usaldama ja mulle anti küllalt liikumisvabadust ja puhkeaega.

Kord süsteemis juhuslikke hooldustöid tehes sattusin kaustale, mille sisu nähes tõusid mul juuksed püsti. Nimelt oli viiekümnendate keskel segastel asjaoludel sattunud Vatikani uurimistöö, milles kirjeldati üksikasjalikult Egiptuse Kuuenda Häda – Siberi katku – edasiaretamist. Kirjeldati ka vastumürki. See koosnes kahest komponendist, mida pidi manustama regulaarselt, seitsme-kaheksapäevaste vahedega.

Edasi lugedes aga avanes mu ees suurim vandenõu inimkonna vastu: kõik kirjeldatud võtted olid ellu rakendatud – kiriku varjus, inimarmastuse sildi all. Sain kinnitust ka oma kahtlustele elektririistade laiaulatusliku hävingu osas – muidugi EMP. Elektro-magnetilise impulsi olid tekitanud sajad kosmoses ühekorraga lõhatud tuumapommid. Seda lugedes kujutasin ette, kuidas just sel saatuslikul teisel jaanuaril, siis kui mina äsjase avastuse rõõmus uinusin, valgustas kiiritusloit hetkeks taevast, et siis taas talvisele hallusele teed anda. Ning kuidas hetk hiljem lakkas töötamast kõik, millele veidigi elektroonilist tarkust sisse peidetud – autod ja arvutid, lennukid ja laevad, kellad, telefonid...

Samal ajal aga langesid juba kõikjal läbi atmosfääri hiigelkonteinerid. Maapinnast mõne kilomeetri kaugusel avanesid nende luugid ja kogu maailm külvati üle surmatoova pisikuga. Nagu kõigi haiguste puhul, leidus muidugi ka nüüd inimesi, kes olid resistentsed. Kuid puutumata ei jäänud nemadki – nakkus muutis nad steriilseks.

Salajase vastumürgi jagamise lahendas Püha Tool, muide, geniaalselt. Seda manustati pühapäeviti armulaual – oblaadi ja veiniga. Mis oleks lihtsale usklikule mõjusam, kui oma silmaga näha, kuidas palvuse vahele jätnud inimesed mõne päevaga surevad? Sa näed, kuidas teised sinu ümber kärvavad nagu kärbsed, sina aga jääd ellu, kui ehk põed vaid läbi pisikese libakülmetuse – kas ei kasvata see su usku kõigevägevamasse ja su enda väljavalitusse?

Nii oligi peagi kogu maailm – või siis see, mis maailmast järel – jesuiitide raudse kanna all. Jah, lugesite õigesti. Jesuiitide ordu ei ole nimelt kunagi eksisteerimast lakanud. Silmakirjateenrid, kes oma eesmärkide nimel võisid valet vanduda ja teisi usutunnistusi vastu võtta; kes saatsid keskajal inimesi tuhandete kaupa tuleriidale – nemad olidki kõige taga. Neil jagus raha, teadmisi ja külmaverelisust.

Ka mulle said nad jälile. Kuidas täpselt, ei tea. Küllap on neil terve armee ustavaid süsadminne, kes teineteise järel nuhivad. Igatahes varsti pärast mu õudset avastust tuldi minu juurde, väänati ühegi küsimuseta käed selja taha ja visati siia haisvasse kongi.

 

Teie, kes te seda kirja loete, pange tähele!

Tegin vandenõu dokumentidest koopiad ja saatsin need ajas tagasi. Jaa – tööst, mis röövis kakskümmend aastat mu elust, on lõppude-lõpuks kasu. Eksiteel olid kõik need, kes püüdsid ehitada ajamasinat – vajalik on peidus hoopis inimeses endas. Inimene on suuteline ajas liigutama infot ja elutut mateeriat. Kas ka elusat, kahtlen väga, mina igatahes selleks sobivat viisi ei ole leidnud. Samuti ei oska ma midagi tulevikku liigutada – vastasel juhul ei oleks ma nii lohutus seisus.

Kast paberitega on peidetud Rooma suurima katakombi vasakusse seina, kolmesaja sammu kaugusele sissekäigust, umbes põlve kõrgusele.

Teie, kes te selle leiate -hoolitsege, et materjal jõuaks õigete inimeste kätte. Hoolitsege, et üks pisike võimuhull kildkond ei haaraks kontrolli igavesest ajast igavesti, et inimkonnale jääks mingigi lootus.

Praegusest tupikseisust ei ole enam väljapääsu. Juba hakkabki unustusse vajuma kõik, mis inimvaim on suutnud luua. Ma ei räägi isegi allesjäänud tehnikast, ehkki ka sellega on nii, et kui miski parandamatult rikki läheb, siis uut ei tehta ja üks sõlm on jällegi kadunud. Ei taha mõeldagi, mis juhtub siis, kui ükskord ütlevad üles seadmed, mis vastumürki toodavad.

See siin on minu testament ja tunnistus kogu inimkonnale. See on teile, kes te ei tunnustanud mind ja minu tööd, kuid ometigi olen nüüd teie ainus lootus. Võimalik, et kui keegi selle kirja leiab, lakkan ma olemast. Et lakkab olemast kogu see maailm, kus praegu asun. See osa on mulle veel pisut segane, aga hetkel ei lähe see ka korda. Ma ei armasta eriti inimesi, kuid kirikut armastan veel vähem. Nad on mulle küllalt halba teinud. Sellega lõpetan. Kui tahate, pidage mind hullumeelseks. Usun, et kui leiate märkmed sealt, kus kirjeldasin, hakkate kirjapandud sõnadesse tõsisemalt suhtuma.

Hüvasti, minu aeg hakkab otsa saama.“

Mees ringutas ja vaatas äärest ääreni täis kirjutatud paberilehte. Küünal peaaegu lõpuni põlenud.

„Jah, rohkem ei saa ma tõesti midagi teha,“ pomises ta ja voltis paberi kokku. Pitseeris kirjaküünlavahaga ning asetas enda ette lauale. Seejärel jäi seda pingsalt, keskendunud ilmel põrnitsema. Korraga hakkasid kirja piirjooned värelema, siis näis nagu oleks paber süttinud ja järgmisel hetkel oli laud tühi.

Väljast kõlasid tornikella löögid: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus.

Mees tõusis ja kõndis mööda väikest kongi edasi-tagasi ning jäi siis seisma väikese trellitatud akna ees. Seal vaatas ta, kuidas taevakaar idas heledamaks tõmbus. Kõigepealt ilmus kerge puna. Siis see tugevnes ja kogu taevas muutus mustast sügavsiniseks. Seejärel ilmus taevakummile ultramariin ja veertel võis aimata suvise keskpäeva sinist.

Kell lõi seitsmendat täistundi ja kongi lukus ragises võti.

Mees pööras näoga ukse poole - et näidata trotsi ning anda märku, et ta ei karda seda, mis on tulemas.

Sisse astus kuivetu, mustas rüüs vaimulik, keda saatsid neli tursket, Šveitsi kaardiväe mundris valvurit, kõik piikidega relvastatud.

„Mu poeg, kas oled sa oma pattude üle järele mõelnud?” küsis vaimulik poollaulval häälel. „Kas kahetsed, et tõstsid mässu Looja vastu, kes oma suures armus on sind nõnda eriliseks muutnud? Kas kahetsed, et toppisid nina sinna, kuhu tohivad vaadata ainult kõige pühendunumad?“

„Ma ei kahetse midagi. Kui, siis ainult seda, et hoolimata teadmistest ei ole mul nendega midagi peale hakata. Suren rõõmuga, sest teiesuguse kõntsaga ühte maakamarat tallata on selge vaev,“ kostis mees kibedalt.

„Mu poeg, kas mõistad, et nii saadad sa end hukatusse?” Vaimuliku näol valitses teesklematu kurbus. „Ent – olgu siis nii. Kui selline on sinu soov, saagu su tahtmine. Sulle antakse veel üks võimalus oma patte kahetseda. Neid on rohkem, kui suudan üles lugeda. Ja üht pea meeles – Issanda teed on imelised ja keegi ei tea, kus nad algavad, kus lõppevad või milliseid kummalisi käänakuid võivad teha! Hakkame nüüd minema.“

Valvurid võtsid mehe enda vahele ja juhtisid ta treppidest alla, läbi uste ja käikude. Lõpuks jõuti Püha Peetruse katedraali esisele väljakule, kus purskkaevu kõrvale oli kuhjatud tuleriit.

„Nojah, nagu keskaegne ketser,“ vilksas mehel mõte peast läbi.

Kaua tal mõelda ei lastud. Väljak oli inimesi täis. Kõik olid tulnud vaatama, kuidas hukatakse ketserit, peaaegu kurivaimu, nagu kõik kirikud pasundasid. Ketserit, kes püsis elus, kuigi korralikult missal ei käinud. Selline asi sai ometigi vaid saatana trikk olla. Nii oligi lihtrahvas uudistama tulnud, kas see mees üldse põleb ja kui, siis mis värvi leegiga.

Mees talutati tuleriida keskel asuva postini ja seoti sinna külge.

„Ma ei karju, ükskõik, mis ka ei juhtuks või kui valus poleks, ma ei tee piuksugi. Seda rõõmu ma neile ei paku,“ mõtles ta.

Nüüd astus mehe juurde kuivetu vaimulik, kes hoidis käes väikest kastikest. „Mu poeg, ma lubasin, et anname sulle veel ühe võimaluse kahetseda. See hetk on nüüd käes. Näed, juba läheneb timukas tõrvikuga. On aeg näidata sulle üht meie pühimat reliikviat, sama püha, kui Õnnistegija surilina. Seda on näinud vaid loetud silmapaarid. Ehk suudab see sinu meelt muuta, olgugi su patukoorem raske ja ülbus mõõtmatu. Anname sulle võimaluse näha, kui imelised võivad olla Issanda teed.“ Nende sõnadega avas vaimulik laeka.

Mees vaatas laeka sisu ja tema silmist kadus igasugune elu.

Püha isa sulges laeka, huulil mänglemas vaevumärgatav kaval naeratus. „Kas sa nüüd kahetsed?“

„Jah,“ sosistas mees vaevukuuldavalt. „Jah, kahetsen, sügavalt kahetsen...“

„Näed, mu poeg. Eks öelnud ma ju, et Issanda teed on imelised.“Aeglaselt astus preester riida otsast alla ning eemaldus. Siis andis ta timukale peanoogutusega märku. Tõrvik langes okstesse, mis võtsid raginal tuld.

Mees ajas pea kuklasse ja kisendas – ent mitte valust. Tema häälest kostus hoopis sõnulseletamatu õud ja meeleheide, nõnda, et mõnedki platsil viibijaist katsid kõrvad ja paar naist langes minestusse.

Mees tõepoolest kahetses. Kahetses, et oli sündinud, et oli elanud, et oli kulutanud kakskümmend aastat oma elust. Kustuva teadvuse viimsetel hetkedel kangastus ta silme ette laeka sisu – sajanditega koltunud paber, millel seisid tuttava käekirjaga read: „Tänane öö on viimane...“

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1063)