„USA meteoroloog Scott Stevens leiab, et augusti lõpul üle tuhande inimelu nõudnud orkaan Katrina oli inimeste loodud ilmarelv.
Stevensi ütleb intervjuus ajalehele Postregister, et NSV Liit töötas 1960.-1970. aastatel välja salajase ilmarelva ning jõudis seda ka mitu korda USA vastu kasutada.
Kuigi Venemaa pole säärase vahendi olemasolu kunagi tunnistanud, väidab Stevens, et Moskva jõudis ilmarelva müüa vähemalt 10 riigile ja organisatsioonile. Katrina taga on ilmatarga meelest Jaapani maffia: orkaan kutsuti esile ja saadeti USA rannikule kättemaksuks 60 aastat tagasi korraldatud tuumarünnaku eest Hiroshimale.
Stevens ei välista samas ka võimalust, et Katrina oli hoopis USA võimueliidi korraldatud, et muuta Ameerika ühiskonda.”
Kõlab justkui poolfantastiline segu reaalselt eksisteerinud kliimamõjutusprogrammidest ja teadmise valgete laikude meelevaldsest täitmisest vandenõuliste oletuste läbi. See eespool tsiteeritu võtab suurepäraselt kokku ka Uwe Laubi kliimapõneviku „Torm”. Ainult et, see pärineb 2005. Aasta Delfi uudisterubriigist.
„Torm” vahetab USA välja Saksamaaga, Katrina välja Emilyga, Jaapani maffia välja Hiina kommunistidega ning Moskva asemel on meil Saksamaal asetsev teadusuuringutele pühendunud erafirma. Kõiges muus, ehk siis idee olemuses ja välja käimises, on loetud põnevik justkui koopia Stevensi ja ka paljude teiste vandenõuteoreetikute oletustel põhinevatest teooriatest.
Üritades leida internetist veidi lisamaterjali erinevate kliimamõjutuste ja kliimamõjutusrelvade kohta, tundsin ennast kui Mel Gibson filmis „Vandenõuteooria” – materjali on lademetes, erinevaid juhtumeid on sadu ja tuhandeid, ent nagu vandenõuteooriatele kohane – eriti miski neist pole tõestatav, põhineb valeväidetel või on väga hägusalt tuletatud. HAARP-i ja teiste projektide abil olevat kõrvaldatud soovimatuid poliitikuid ja riigipeasid, liiga iseseisvaks muutunud teadlasi ning loomulikult suurkatastroofide abil mõjutatud erinevate regioonide geopoliitilisi tegureid.
Olgu nende teooriatega kuidas on, ent erinevad ühised jooned, mida nii „Tormis” kui ka lugematutes internetifoorumites mainitakse, on hiiglaslikud paraboolantennid, ionosfääri modelleerimised kas siis rõhkudega mängimiseks või sidekanali loomiseks. HAARP projekti esialgne staap Alaskal on ka viimane ühispunkt ja sealt edasi alustavad internetifoorumid „oletuste mängu”. Näiteks jagab üks teoreetik informatsiooni kliima mõjutamise ja erinevate mõjutusvahendite kohta, tuues näitlikustamiseks fotod väga kummalisest ehitisest Venemaa sügavustest. Ja ta naudib oma loodud salapära kuni hetkeni, mil üks kommenteerijaist objekti tuvastab ning kirjutab, et tegemist on „objektiga ISTRA-2, mis paikneb Moskvast 50 km kaugusel väikelinnas Istras. Samas linnas asub Ülevenemaalise Elektrotehnika Instituudi filiaal - Kõrgepinge Teaduslik Uurimiskeskus. Objekt rajati 1980-1990, Objekti „naelaks“ on ГИН-9МВ 9000000 voldine kõrgepinge impulssgeneraator mida kasutatakse välgu modelleerimiseks. Katsete ampluaa oli ja on väga lai, alates lendavate objektide (lennukid, rakettrelvad) tehniliste sõlmede ja konstruktsioonide katsetamisest välgutabamuste korral kuni eri maanduste ja varjestuste püsivuskontrollideni.”
Ma ei teagi, kas peaksin olema kurb, et salapära ei säilu või olema rõõmus, et ehk siiski pole meil veel säärast võimekust nagu kliimarelvad võiksid pakkuda?
Uwe Laub on ette võtnud suure töö. Väidetavalt mitmeid aastaid materjali kogunud ja sellega tutvunud, on ta oma põnevikku suutnud teaduslikku teooriat (ja ka praktikat!) väga oskuslikult sisse valada, tehes erinevate klimaatiliste nähtuste tekkemehhanismid ja käitumismustrid ka sellisele lugejale arusaadavaks, kelle jaoks kogu kliima ja meteoroloogia piirdub arusaamaga - kui päike särab, siis on arvatavasti soe.
Autor suudab väga oskuslikult luua tõepärase pildi võimalikest ilmastiku manipuleerimise stsenaariumitest. Kuidas luua orkaane, teades orkaanide looduslikke tekkepõhjuseid (temperatuurimuutused). Kuidas võidelda orkaanidega, muutes õhurõhku? Mis moodi tekitada kunstlikult rahesadu ja esile kutsuda või hoopis eemale ajada tormipilvi? Laub kirjeldab kogu kliimaga seonduvat väga oskuslikult ja nauditavalt, nii et lugejal tekib tahtmine selle temaatika kohta rohkem teada saada. Ning see on väga hea, et üks raamat seda suudab, sest kui „Tormist” eemaldada klimaatiliste nähtuste tekkemehhanismide kirjeldused, siis jääb meile alles küllaltki keskpärane ja kližeedest kubisev üllitis, mida ei viitsiks usutavasti üldse lõpunigi lugeda.
Raamatu tegelased on kahemõõtmelised. Mitte midagi ei juhtuks, kui nad kõik teose lõpuks oleks surma saanud. Oli näha, et autor üritas mõnes kohas luua osadele tegelastele sügavust aga välja kukkus see punnitatult ning kohatult. Minu pärast oleks võinud kogu loo sündmus aset leida Luure Keskagentuuri konverentsipunkris ja mitte midagi poleks muutunud. Erinevate tähtsate osavõtjate skaibivestlust oli kordades huvitavam jälgida kui peategelaste ringi jooksmist ja elukutselise palgamõrvariga kaklemist.
Mingi hetk raamatut lugedes tabasin ennast mõttelt, et kuidas on ometi võimalik üht inimest kirjeldada nii vääralt ja nii õigesti üheaegselt. Meil on peategelane – naine, ema – ja tema laps langeb palgamõrvari vangistusse. Pool raamatu tegevusest möödub aga justkui naist ei huvitakski tema laps. Rahulikult istub ta konverentsil, aitab kaasa ajutrusti tööle ning õpib uusi asju kliima kohta. Kui aga suurem jama möödas ja näiliselt kliima olukord kontrolli all, siis tärkab naises alles emainstinkt ning sekretärineiu võitleb lõpus elukutselise sõjardiga nagu emalõvi. Kahtlemata on emainstinkt üks aspekt, mida ei tasuks kunagi alahinnata, aga ikkagi – terve Delta Force eriüksus kustutati palgamõrvari poolt paari minutiga, et siis kaks tsivilisti saaks pika-pika võitlusega pinget üleval hoida. No ei olnud eriti pingeline. Natuke on need olukorrakirjeldused paigast ära ja vägisi jääb mulje, et inimrööviga tegelemiseks tuli eelnev tegevustik kokku sõlmida – jättes seega mulje moodulkirjutamisest või nagu teatritükkide vaatustest – enne järgmise vaatuse kallale asuda ei saa, kui eelmine on läbi mängitud.
Kergemat sorti puritaanina pani mind kukalt kratsima ka täiesti mõttetu erootikakatsetus, mida Jüri Kallas oma arvustuses hellitavalt „lembestseeniks” kutsus. Mis paganama lembestseen – täiesti tavaline handjob, et saaks raamatusse kirja sõna „peenis”. Mingit muud eesmärki see ühelõiguline tegevuskirjeldus raamatu seisukohast ei omanud. Ma arvan, et see on nagu Veskimehe paljad naised tema raamatute kaantel – nui neljaks aga genitaalid peavad välkuma.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et „Torm” on kerge lugemine, millel puudub eriline kirjanduslik väärtus. Paljud arvustajad on juba kirjeldanud raamatu ülesehitust kui filmistsenaariumit ja mul jääb üle vaid nendega nõustuda. Sellest saaks ühe mõnusa põneviku. Seda enam, et loo pahalased on nagu ühest tüüpilisest Bondi-filmist välja hüpanud megalomaanid ja nende mustatöö tegijaks mõni eriliselt vastupidav musklimees, kellega peategelas(t)el tuleb natuke rohkem vaeva näha, kui lihtsalt kerge käsikähmlus. Bondi-pahalasele omaselt on nende megalomaanide ambitsioonid suured, olgu selleks siis supersatelliidi loomine ja relvaks muutmine, inimkonna hävitamine ja supertsivilisatsiooni loomine või siis globaalne kliimakontroll.
„Tõendeid? Just selles ongi ilmamanipuleerimisega sõjapidamise tuum – tõendeid ei ole olemas! Riik ei taipagi, et teda rünnatakse. Ja hoopiski mitte seda, kes ründab.”
Filmiliku kergemeelse narratiivi teeb õnneks tummisemaks teaduslik taust ja huvitavad mõttekäigud kliima manipuleerimise osas. See on tõesti see osa raamatust, mille lugemist ma nautisin ja kui ma peaksin „Tormi” kunagi uuesti üle lugema, siis just selle tõttu. Kriipsutaksin jooned huvitavate kohtade ümber ja eiraksin kõike muud selles raamatus. Kasutades äramärgitut kui kliimateatmikku või äärmisel juhul vahendit vandenõuteoreetilistes sõnasõdades oponentide paika panemiseks.
„Kõige hullem, minuga juhtuda võib, on see, et mind kuulutatakse napakaks ja vandenõuteoreetikuks. Seda on varemgi juhtunud.”
