Ulmestaar: Toomas Krips

Selle kuu ulmestaariks on meil Toomas Krips. Enda kohta kirjutab ta nii: vanus 31, ametilt postdokk, paiknen hetkel  teist kuud Saksamaal. Praegu on selline sisseelamisaeg, katsun fritsudega elama õppida. Erialaks on arvutiteadus, täpsemini krüptograafia. Ulme juurde sattusin tänu oma isale, kes loeb ka väga palju ulmet, kust see laps ikka oma laulud võtab. Ma olen ulmet ikka üsna päris maast-madalast lugenud, täpset alguspunkti ei mäletagi, aga päris palju raamatuid söötis isa ette.

1. Mida praegu loed?

Ausalt ütelda praegu käsilolevad asjad ei olegi ulme. Pratchett kusagil ütles, et kui tahad fantasyt kirjutada, siis loe igasugu erinevat kraami, vesterne, krimkasid, luulet, klassikat, naistekaid - fantasyt pole enam vaja, seda oled juba niigi palju lugenud. Nii et hetkel sai just läbi Chinua Achebe "Things Fall Apart", mis kohati ausalt ütelda natuke meenutas mingit ulmekat, sest kohati tundub, et kus tüüp on ikka mõtelnud välja väga põhjaliku, omanäolise ja loogilise kultuuri, aga muidugi on tegemist päriselt eksisteerivate inimestega. Sihuke fantasy-efekt tuleb vist lihtsalt sellest, et igbodest ei tea mitte midagi ja nii nad on sama võõrad kui planeedi Blortax elanikud. Raamat, mis praegu käsil, on Hunter S. Thompsoni "Fear and Loathing on The Campaign Trail of '72", mis on hea tempokas lugemine, Rolling Stone saatis Thompsoni 72 aasta USA presidendivalimisi kajastama, ja me saame siis jooksvat ülevaadet. Poliitiline raamat, enesestmõistetavalt, ja paralleele tänapäevaga on lihtne tõmmata. Aga Thompson on väga mõnusa sulega, igav teda lugedes ei hakka.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?

Keeruline küsimus, eksole, katsu sa siin kuidagi originaalitseda. Siin on see oht, et lõpuks vastad ikkagi, et  head raamatut on parem lugeda kui halba, kes oleks osanud arvata.

Aga mis parata. Head raamatut on parem lugeda kui halba. Tahaks, et oleks olemas tegelased, maailm, süžee areng, kompositsioon, midagi uut. Tahaks, et ma tegelastest hooliks. Tahaks, et oleks konkreetseid aistilisi detaile, hea, kui need detailid oleks ka sellised, millega ma kokku puutunud olen, et oleks pidepunkt. Et “jook maitses kardemoni ja mädanenud õunte järgi” on parem, kui “jook maitses huvitavalt”.

Mida veel? Ma olen tähele pannud, et asjad, mis mulle meeldivad, töötavad hästi atmosfääripõhiselt. Õhustik on hea. Seepärast on lemmikute seas ka palju sellist kõheteksti, mitte päris õudust, aga sellist kergemakoelist õudust. Sest katsu sa õudust teha, kui su atmosfäär paigast on. Õuduse jaoks on atmosfäär asendamatu. Ja nii vist on lemmikute seas mitmeid selliseid, mis formaalselt õuduse alla lähevad.

Rohkem on rohkem on ka hea printsiip. Ma tean, et on koolkond, mis ütleb, et ulmeteosesse peaks panema parasjagu ühe uudse asja ja selle kõiki aspekte ja mõjusid täpselt uurima.  Ei mingit liiasust, range ökonoomsus. Vähem on rohkem.

Ma saan sellest koolkonnast põhimõtteliselt aru, aga mulle ikka meeldib, kui autoril on tunne, et oh, see asi on ka äge ja läheb üldise atmosfääri ja selle loogikaga kokku, paneme selle ka sisse, sest see on äge. Muidugi, see, mis autori meelest on äge, pole alati see, mis minu meelest on äge, ikka juhtub. Aga kõiksugu kellad ja viled ja kilisev ja kiiskav on mulle ikka meeldinud. Võib-olla on asi lihtsalt minu halvas maitses, kallad kõik glitteri ja võltsteemantidega  üle, ja näe, loll juba vahib.

Millest on mõnevõrra rohkem ükskõik, on selline teaduslik-tehniline korrektsus. Eks siingi ole omad erandid, aga ma kahtlustan, et kui mingi asi käib närvidele, sest seal näiteks räägitakse tähtede  arengust valesti, siis ilmselt a)teos ei meeldinud mulle mingil muul põhjusel juba niikuinii või b) ma tahtsin ennast lihtsalt targana tunda, et näe, mina tundsin selle vea ära. Aga enamjaolt siiski a). On üks Hodža Nasreddini laast, kus Hodža kuuleb, et šahh on luuletaja peale vihane, sest tema luuletus algas kenasti, aga lõpupoole on kehv riim. Hodža ei usu seda ja ütleb, et siis pidi luuletus algusest saati logisema. Indiana Jonesi esimeses osas on suur tehniline viga - Indy peaks pool Atlandi ookeani läbima allveelaevast kinni hoides ja hinge kinni pidades. Kas kedagi huvitab? Kedagi ei huvita! Sest “Raiders of the Lost Ark” on hea film!

3.Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejale.

Lemmikute kohta ma olen juba aru saanud, et siin ülemist limiiti pole, kirjuta või terve internet täis.

Praegu on mul muist oma raamatuid Saksamaale saatmata tüütute logistiliste nüansside tõttu, mis kedagi ei huvita. Kaasas on vaid paarkümmend tükki, enamjaolt lugemata asjad ja saksakeelsed raamatud oma keeleoskuse harjutamiseks. Aga üks lemmik on nende seas juba olemas. Otfried Preussleri "Krabat".

Mul tekib igal aastal umbes kolmekuningapäeval “Krabati” lugemise tuju. Ta on väga aastaringipõhine raamat, sihuke, kus on oluline, millal on kolmekuningapäev ja millal tuhkapäev, (rahva)kalender on nagu omaette tegelane, kelle najal kõik seisab. Selline tsükliline aeg, iga aasta käib sama mustri järgi, ainult et Krabat on igal aastal uues rollis. Tema muutub, teised veskipoisid ka. Aga aasta karm rütm aina kordub ja kordub. Kolmekuningapäeval tuleb uus veskipoiss. Esimesel  jõulupühal - teadagi.

Preussler uuris selle raamatu kirjutamiseks väga palju materjali läbi, ja seda on näha. Palju sellist veskiolmet, folki. Head igapäevaelu, selline, kus käib veskitöö, kus öösel õpitakse musta maagiat, kus Meister räägib lugusid oma noorusajast. Kus veskipoisid käivad soos ja üks näitab teisele nõiasõnu, millega saab seeni maa seest välja võluda, ainult et nad on kibedad ja ei kõlba süüa. Sellised lood.

Nägin "Krabatist" üht filmindust kunagi ja see oli üsna nõrk, ma usun seepärast, et sealt oli see nii-ütelda liigliha välja lõigatud. See aeglane kulgemine, igapäevaelu, veskitöö, tavaline must maagia. Kõik peab süžeed edasi arendama, hopp-hopp, pole siin aega midagi vahtida.  Kolmest aastast tehti  kaks, Krabatile ei antud kasvuaega. Ja oligi mokas. Molutamine lõigati välja, ja midagi väga olulist läks kaotsi.

Üks teine lemmiku filmindus, kus minu arust molutamise väljalõikamisega palju kaotsi läks, on Scott Pilgrim. Eks ta polnud veel valmis ka veel siis, kui filmi tehti, nii et mõneti arusaadav. Esimesele koomiksiraamatule vastav osa filmis oli ebaproportsionaalselt pikk ja ühtlasi ka teistest tugevam. Sest seal oli jäetud ruumi sellisele mittemidagitegemisele, kus tegelastel pole nagu midagi asjalikku teha. Täiesti võluv. Aga hiljem vist vaadati, et kurat, takso tiksub, ja laoti ruttu üksteise järel nood seitse kurja eksi letti, süžee on vaja ära teha, eluga, poisid! No eks filmi puhul ole arusaadav ka, ei saa seda lõpmata pikaks jätta, ja tegelikult oli too Scott Pilgrimi film ise ka täitsa hea. Aga koomiksit ma tõesti armastan. Üks täpsemaid tänapäevase noore inimese elu kujutamisi, hoolimata sellest, et tegelased elavad arvutimänguloogika järgi, näiteks saavad vahepeal lisaelusid ja kurdavad, et miks kurat nad viiendas klassis rulakasutamisoskust ei valinud.

(Ma tahaks veidi rääkida ühest teisest oma lemmikust, mis teeb sarnast asja - hirmus realistlik tulemus saavutatakse mõneti  mitterealistlike vahenditega - aga ma ei tea, kas puristid selle ulmeks loevad. Arvutimäng “Night in the Woods”. Võib-olla mõni teine kord.)

 Selle rohkem-on-rohkem printsiibi heaks näiteks on anime “Baccano!”, mis toimub põhiliselt  keeluseaduse aegses USAs. Sisaldab: maffiaperekondi ja nende omavahelist sõdimist, surematuseliksiiri ja alkeemikuid, kes üritavad selle valedesse kätesse sattumist takistada, transkontinentaalset rongi, selle röövijaid, ja koletist, kes noid röövijaid tapab, homunkulusi, pomme, ja palju, palju segadust.

Teine näide: Jasper Fforde’i “Shades of Grey” (ei, mitte too). Ma saan aru, et tänapäeva düstoopiates on üsna levinud, et inimesed on mingi omaduse X järgi klassidesse jaotatud. Noh, siin siis ka, inimesed näevad ainult mingit põhitooni ja siis selle järgi jaotatakse. Lisaks sellele veel hunnik värvidega mängimist, näiteks värvid, mis mõjuvad narkootikumidena või värvid, mis tapavad. Aga peale selle on üheks levinumaks surmapõhjuseks luigerünnak, kõikidel olevustel on kusagil keha peal triipkoodid, lusikate tegemine on keelatud, kohtab isesõitvaid teid ja inimsööjaid taimi, ja tagatipuks meenutab see toonilt hoopiski Wodehouse’i. Ja see kõik töötab.

Ma olen natuke selle teksti tootmisega ajahädas, nii et tulistan veel järgijäänud lemmikuid siia lõppu:

Lemmikud, kes/mis ilmselt ei vaja seletust: Bradbury, Zelazny,Gaiman, Strugatskid, Pratchett, “Meister ja Margarita”

“Avatar: The Last Airbender” on multikas, mida ma armastan. Põhjalik ja detailne maailm,  eri kultuuridega täidetud, äge maagiasüsteem, tegelased, kellest ma hoolin. (Kui te peaksite kunagi filmi peale sattuma, siis ärge jumala eest vaadake, see on väga halb.)

“Locke and Key”. Joe Hilli (pärisnimega King) koomiks, ja mu arust on poeg siin oma isa ületanud. Maja, kus leidub igasuguseid veidraid võtmeid, selline, millega saad kehast väljuda, selline, millega inimeste päid lahti teha ja sinna asju sisse panna või välja võtta,  ja muud sarnased. Perekond, mis on just oma isa kaotanud ja kes on sinna majja just kolinud ja mille alaealised liikmed neid võtmeid leiavad ja kasutada üritavad. Ja pahatahtlik olevus, kes tahab kätte saada just üht kindlat võtit, et lahti teha üks teatav uks...

 “Jonathan Strange ja Mr. Norrell” Napoleoni sõdade aegu on  Inglismaal palju maagiateoreetikuid, aga kõik teavad, et praktika aeg on ammu läbi, seni, kuni kaks meest mõlemad oma maagiaoskusi demonstreerivad. Kas džentelmen võib olla võlur? Selline maagiline 19nda sajandi pastišš mõneti.

 “Yiddish Policemens Union” Alternatiivajalugu - juudiriik ei tehtud 40ndatel mitte Lähis-Idasse, vaid hoopis Alaskasse, aga ajutiselt, viiekümneks aastaks. Nüüd on see aeg lõppemas ja on ebaselge, mis selle elanikest saab. Peategelaseks on alkohoolikust detektiiv (klassika!), kes uurib mõrva, mille ohvriks on mees, kes on võib-olla läbikukkunud messias.

  “Les Cités obscures” - koomiksisari. Lood fantasmagooriliste arhitektuuriga linnadest. Ühte linna hakkab pärast külalise saabumist tekkima järjest enam ja enam liiva ja toimuma järjest enam kummalisi juhtumisi.  Mees läheb uurima legendaarse kuulsusega linna ja naastes avastab, et keegi enam teda ei tea. Lugeda tasub juba puhta visuaali pärast.

“Püha ja õudne lõhn” Võõras maailm, mille reaalsust me aimame läbi tuttavate sõnade - sa juba aimad, mis rahva moodi on kojkod, või mis riiki meenutab sotsiaaldemokraatlik Vaasa - maailm on tuttav, aga teisalt võõras ja kokkuvõttes väga, väga äge. 

“Sunless Sea”. Arvutimäng. 19ndal sajandil vajus London maa alla päikeseta ookeani kõrvale. Sina oled kapten, ja võid sattuda näiteks nelipühilastest ahvide saarele, kellel endal ei ole hinge ja seepärast tahavad sinu oma ära osta (või ehk on sul juhtumisi trümmis kast hingi?), saarele, kus sa võid sattuda malet mängida ühe väga vana olevusega, kes tahab lõppu leida, põrgu saatkonda, kohta, kus tahetakse ehitada uut, mehhaanilist päikest, jne jne jne. Jällegi, rohkem on rohkem mäng. Detaile võiks edasi rääkima jäädagi.

11. oktoobril toimus Tartu Kirjanduse Majas (Vanemuise 19) teine üritus sarjast “Õhtud eesti ulmega”, korraldajaks Eesti Ulmeühing. Seekord tutvustas Veiko Belials enda koostatud vene ulme tõlkeantoloogiat “Raevu päevad”.Ürituse lõppedes jätkub seltskondlik osa “Õlleministeeriumis”.

Õhtud eesti ulmega arja üritused toimuvad iga kuu teisel reedel algusega kl 19.00. Järgmine ehk järjekorras kolmas üritus toimub 8. novembril. Seekord tutvustab Raul Sulbi kirjastusest Viiking inglise ulmeklassiku H. G. Wellsi esmakordselt eesti keeles ilmuvat mahukat teost “Tulevase maailma pale” ning räägib Wellsi mõjust hilisemale ulmekirjandusele ja tulevikuajalugudest ulmes.

Üritusel pildistas Jaana Muna, Õlleministeeriumis Joel Jans

On aasta 2053. Suur kliimasõda on möödas ning riigipiirid kinni. Sõjaaegne laastamistöö, kevadised üleujutused ning suvised külmalained on hävitanud suurema osa Eesti talunike saagist. Toidupuudus hakkab tunda andma...

MTÜ Eesti Roheline Liikumine ootab 7.‒12. klassi õpilasi osalema jutuvõistlusel, mille teemaks on tulevikunägemused kliimakatastroofijärgsest Eestist.

Kuidas elada muutunud maailmas? Kas armastus päästab inimkonna hukust? Mis on saanud katsetest kolida Marsile? Kas ellu jäävad vaid mutandid? Kui fantaasia hakkas tööle, haara kohe pastapliiatsi või klaviatuuri järele ning saada meile oma lugu! Parimad jutud avaldatakse keskkonnasõbraliku eluviisi portaalis Bioneer.ee.

Võistlusele ootame lugusid pikkusega kuni kaks A4 lehekülge (3600 tähemärki) aadressil marilin(at)roheline.ee hiljemalt 1. jaanuaril 2020.

E-kirja teemaks märkida jutuvõistlus, kirjutised lisada eraldi failina ning töö ülemisele paremale nurgale kirjutada autori nimi, kool ja klass.

Võistlus toimub kahes vanuseastmes: 7.‒9. klass ning 10.‒12. klass.

Žüriisse kuuluvad MTÜ Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Madis Vasser, ajakirja Värske Rõhk toimetaja Tõnis Vilu ning 2019. aasta ulmejutuvõistluse võitja Miikael Jekimov.

Parimatele kirjutajatele ja nutikamatele tulevikuvisioonidele auhinnad!

Rohkem infot:

Marilin Eessalu

MTÜ Eesti Roheline Liikumine

tegevjuht

marilin(at)roheline.ee

Jutuvõistlus toimub projekti “Growing together” raames, mida toetavad Erasmus+ programm ning SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

“Kodukäijad” – on kaks lugu kummitustest kahes erinevas ajas ja ruumis, 19. sajandi Saksamaal ja tänapäeva Eestis. Neid ühendab see, et mis on surnud, on tulnud tagasi elavate maailma, sest kõige tugevamad tunded ei sure iialgi päriselt. Armastus ja vihkamine ei lase surnutel püsida rahus ja “Kellerteatri” laval hakkavad sündima jubedad asjad, mida Eesti teatris ei ole varem olnud.

Meisterliku põnevuskirjaniku Indrek Hargla spetsiaalselt Kellerteatrile kirjutatud kaks lühinäidendit “Phosphorus” ja “Nõia tütar”, toovad vägeva energiaga Püssirohuaida saalis lavale tuntud gootiliku teatrikeelega lavastusrühm ja neli karismaatilist näitlejat - Rahel Ollisaar, Margus Prangel, Riho Rosberg ja Andrus Eelmäe.

autor: Indrek Hargla

lavastaja: Vahur Keller

kunstnik: Britt Urbla Keller

helilooja: Liina Sumera

videokunstnik: Kristin Pärn

valguskunstnik: Rene Topolev

koreograaf: Kristina Paškevicius

näitlejad: Rahel Ollisaar / Margus Prangel / Riho Rosberg / Andrus Eelmäe

Etenduse kestus koos vaheajaga 2h 30min

Hilinejad saali ei pääse!

Vanusepiirang 14+

Teatri uksed avatakse pool tundi enne etenduse algust,

avatud on Kellerteatri baar

14. novembril leiab Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi Lühikese jala väravatornis aset sündmus, mille käigus tutvustatakse Tallinna linna kummitustekantsi lugusid, tutvustatakse värsket näitust “Metapsüühiline Tallinn” ja vaadatakse õudusfilmi. Näitamisele tuleb 1959. aasta Ameerika õudusklassik mängufilm „Maja kummituste künkal“ (House on Haunted Hill).

Osalemine muuseumipiletiga 6 & 4 €.

Korraldajad paluvad end eelnevalt registreerida nende kodulehel. https://linnamuuseum.ee/cat-kiek-in-de-kok/ouduste-ohtu-kummitustornis-jutu-ja-filmiga-14-novembril-kell-19/

Pildistas Riho Välk