Kosmose ääretus vaikuses polnud nende hirmukarjeid kuulda. Aga enne veel, kui hirmukarjed üle nende huulte rullusid, polnud kuulda ka lähenevaid rakette – üleüldse ei osanud mitte keegi ega miski ette ennustada lähenevat katastroofi. Need raketid võisid olla välja tulistatud kümnete tuhandete miilide kauguselt ja mitte keegi ei oleks osanud neid näha enne, kui nad visuaalselt vaateulatusse oleks jõudnud. Ja sel juhul oleks olnud juba liiga hilja üldse midagi teha. Suurt laeva nii kergelt ei manööverda. Liiati polnud sel laeval juba kaks päeva mootor tööd tahtnud teha. Tõrkus. Nii jääbki üle vaid tõdeda, et laevnikud, kelle muserdunud meel oli juba lootusetusesse vajumas, leidsid ennast ühel hetkel veelgi suuremas plindris.

Plahvatused. Alarõhk. Painduvad ja krigisevad terastalad. Kuumus ja kõrvulukustav surmakarje vana ja väsinud kosmoselaeva keres. Kapten surnud, esimene vahimadrus kadunud. Aga siin väljas, siin ääretus tühjuses oli kõik vaikne.

Kaks reisijat – mees ja naine, abielupaar – hoidsid teineteisest, olles valmis eelseisvale hukule vastu minema. Üheskoos. Minge Sigma 3-le, seal on praegusel aastaajal ilus ja rahulik, oli neile öeldud. Jätke lapsed koju, nautige oma üürikest vabadust. Ja siin nad nüüd on – plahvatavas ja kohe-kohe tükkideks rebitavas vanarauahunnikus. Elu on ikka imeline.

Aga võib-olla õhku lendamine olekski valutum ja kiirem, kui pikaajaline lämbumine sihitult triiviva laeva keres.

Naine naeris, kui mehele otsa vaatas. „Mitte kunagi enam ei hoia me oma puhkuseplaanides raha kokku!”

Mees naeris vastu ja kinnitas: „Mitte kunagi!” Ta oleks tahtnud poetada pisara, ent viimasel hetkel neelatas. „Ole tugev, ole tugev!“ vasardas ta peas. Ta embas naist veel tugevamalt, soovides, et tema tugevusest jaguks ka armastatu jaoks.

* * *

Ion oli unine ja kippus vahipostil tukkuma. Tema järelvaataja teadis seda ning oli selleks tarbeks piloodikabiini fiibertoika hankinud – iga kord, kui nooruk tukkuma kippus, sai ta kaikaga piki kukalt. Ioni kael oli pikaajalisest peksmisest muutunud sama jämedaks, kui tema pea ning noormees nägi välja nagu oleks tema õlgadele istutatud koonus, mille otsas kössitas piloodi-abilise-abi punase leegitäpiga kiiver.

Järelvaataja luges ajakirja ja pahvis sigarit. Siin, eksperimentaalse patrull-laeva vaakumpeldiku ääretus eraldatuses, sai ta seda teha. Tema üksindushetke katkestas vägivaldselt üks heli, mis ta põlvist nõrgaks võttis – pahh – raketi väljastamise heli. Ja jumal hoidku – pahh - veel üks.

Pükse rebadelt üles tirides ja meeletult lõuates tormas järelvaataja piloodikabiini. Sealt leidis ta eest paanikas kapral Ioni, kes hoidis kahe käega peast kinni ja oigas: „Ma... Ma ei tea, mis juhtus. Ma vist tukastasin ja järsku...”

Järelvaataja hüppas oma tooli ja manas pildi radariekraanile. Väljatulistatud Cobra-tüüpi raketid olid lukustunud sihtmärgile. Liiga kaugel, et nende käsklusi ümber programmeerida.

„Raisk!” karjus vanamees ning äigas Ionile pikki kukalt. Noormees nuttis lahinal – pole teada, kas tõsisest ehmatusest või kartusest oma tärnidest ilma jääda. Võib-olla mõlemat.

Sihtmärk tundus olevat mingi ammu unustatud kaubalaev. Järelvaataja oli sääraseid näinud üksjagu – liiguvad sisuliselt hea sõna peal, punktist A punkti B ja mingit vahepealset keerutamist ei salli. Vaesed hinged selles metallsilindris. Neid ei annaks päästa ka siis, kui õnnestuks kuidagi rakettidest kiiremini kohale jõuda. Võib-olla aga...

Järelvaataja silm lõi särama. „Ion, sa vana tola, mine pane cryo-kamber tööle ja valmista kvantahi ette!”

Vanamees ei näinud imestuspilke enda selja taga, aga ta kujutas elavalt ette noormehe nägu. Kvantahi pole mingi naljaasi ja kui seda vääralt kasutada, võivad tulemused olla... mitte just kõige meeldivamad. Järelvaataja teadis, et keskeltläbi kümne sekundi jooksul pärast inimese tuhastamist on võimalik allesjäänud ruumipositsiooni informatsiooni lugeda ja selle põhjal inimkeha uuesti konstrueerida. Kvantahjus, kvantarvuti poolt... Jäi vaid lootus, et ta jõuab katastroofipaika õigeks ajaks, sest üks asi, mida järelvaataja siinses ilmas kartis, oli korporatiivkohus ja tsiviilaluse õhku laskmine asja eest teist tagant toob selle kohtupidamise kohe päris kindlasti järelvaataja õuele. Mõne õnnetu hinge päästmisega saaks aga korporatsioon vajalikke plusspunkte koguda.

* * *

Mees avas silmad. Tema ümber oli kõik valge. See vist ongi taevas - olen surnud ja jõudnud paradiisi, mõtles mees. „Ära ole rumal,” kuulis ta oma kõrvus oma naise häält.

„Sina siin!” rõõmustas mees ja üritas pöörata pead. Aga ruum oli tühi. Mees ise oli aga keset tuba, hõljumas. Jõuväli, millel ta lebas, oli juba tükimat aega eliithospidalide standardvarustuses. Mees oli kord näinud üht sellist, miski, mis tavahaiglate jaoks kättesaamatuks unistuseks jäi. Seal kasutati endiselt  reformvoodeid. Mehe mõtetest käis läbi – kas ma olen palatis? Haiglas? Ta kuulis naise vaikset oigamist.

„Mina ikka, sa rumaluke. Minust sa nii kergelt ei pääse.”

Naise hääl oli malbe ja armas, samas oli tunda valu ja kurbust.

Mees naeratas. „Kus sa oled?”

Kusagil lae all pinises kärbes. Ta polnud veel ämblikuvõrku sattunud, muidu oleks tema pininas hoopis teine toon. Kurblik ja valulik. Üldse mitte meeleheitlik nagu inimestel sellises situatsioonis, sest inimene tavaliselt võitleb lõpuni, kärbes aga lepib oma saatusega. Või võitleb ka tema lõpuni? Mida meie, inimesed, ka kärbse elust teame.

Ühtäkki avanes uks. Hääletult ja kiirustades, ukselinki hoidmas paks ja rasvane käsi. Ümarate vormidega ja kiilaneva pealaega doktor astus ligi ja vuristas „... ja siis... saime päästa...”.

Mees ei kuulanud. Tal tekkis paanika. „Kus mu naine on?”

Doktor võpatas. „Seda ma teile just üritangi selgitada. Laske ma siis lõpetan oma jutu!”

Veendunud, et teda seekord ka reaalselt kuulati, alustas doktorihärra uuesti. „Kahetsusväärse vahejuhtumi läbi sattus teie laev vaenlase miiniväljale ja kõik laevas viibinud isikud hukkusid.” Õnneks oli meie NorTech Corp patrullilaev läheduses ja nad suutsid päästa teid. Ja... Ja ka teie naise.“ Selle viimase lause juures doktorihärra hääl värahtas. Suurkorporatsiooni valede kinni mätsimine oli tema igapäevatöö ja see tuli tal hästi välja. Aga kuidas sa seletad inimesele, et tema naine...

„Ühesõnaga – meie päästeoperatsioon oli igati edukas ja me suutsime lisaks teile päästa ka teie abikaasa elu. Kahjuks aga mitte tema keha.”

On hetki, kus kogu maailma raskus langeb inimese pea peal kokku ja ta ei suuda hingata. On hetki, kus lihtsatena tunduvad lahendused muutuvad väljapääsmatuteks košmaarideks. Ja on hetki, kus lihtsalt paar-kolm kuuldud sõna mõjutab meie hingeseisundit täpselt sarnasel viisil. Mis selle mehe peas küll tol hetkel võis toimuda? Imestus? Kindlasti. Väljapääsmatu hirmutunde ängistus? Mingid alged kohe päris kindlasti! Hirm, eksinud olek ja arusaamatus – see kõik kokku segatuna üks suur emotsioonide virvarr. Ja siis see hääl! See hääl tema peas. „Ära karda kullake, ma usun, et kõik saab veel korda!”

See oli tema naise hääl. Kusagil siinsamas... Tema peas?

„Aga ärge kartke, kõik saab korda!” kinnitas paks mehike ja lahkus ruumist. Hetkeks, ainult ukse avanemise hetkeks, täitus vaikne ja steriilne palat läbisegi kajavate käratsejate, küsijate küsimuste ja sähvivate valguslampide kakofoonilise helidemüüriga. Ja siis oli kõik jälle vaikne.

„Mis siis nüüd?” küsis mees enda mõtetes.

„Nüüd me ootame,” vastas naine sosinal. Tema naine, tema peas.

* * *

„Kus emme on?” küsis kümneaastane plikatirts.

Tema paar aastat vanem vend toksas teda küünarnukiga ja sosistas: „Me ju rääkisime sellest juba. Emme ja issi on nüüd koos.”

Ükski rääkimine ei suuda muuta vahetuid emotsioone ning pisarad, mis olid tüdrukutirtsu sees peidus, paiskusid kosena valla. Mees tundis, kuidas naine temas nende tütart lohutas ja tema juukseid paitas. „Pole hullu, ära nuta! Ma olen endiselt siin, olen endiselt olemas.” Ja jätkas pärast väikest pausi: „Ja ma saan endiselt sind kallistada ja sind paitada ja sulle patse punuda ja aidata sul kodutöid teha. Eks ole, Jeremiah?”

See viimane küsimus oli suunatud mehele. Mehele, kes hetkel käitus lihtsalt anumana teisele hingele, teisele mõistusele.

„Ja teate, mis on kõige toredam?” üritas Jeremiah samuti lapsi lohutada. „Kõige toredam on see, et kui te nüüd oma ema kallistate, siis kallistate ühtlasi ka mind!” Kõik hakkasid ühtäkki naerma – see oli naer läbi pisarate ja hetkeks tundus, justkui värvuks pisikesed, silmanägemist hägustavad pisaratilgad vikerkaarevärvidesse ja helgiks surisevate päevavalguslampide all kõikides spektri värvides.

„Aga ettevaatlikult!” hüüatas naine. Ema. „Pidage meeles, et meie kummagi kehad pole veel päris terved!”

„Päris terved...” pomises mees oma mõtetes ja naine kuulis seda. Mõtted on ühed keerulised asjad ja kumbki oli tundnud, et mõtete loomise protsess valmistab ühistes närviretseptorites valuaistinguid. Proovi vähem mõelda, mõtles naine ning nad mõlemad naersid läbi valuaistingu, kui tundsid mõtete valmimise vilju.

Lapsed aga kallistasid niikuinii ettevaatlikult. Oma käed seadsid nad ümber isa pea, sest see oli ainus osa tema kehast, mis kuidagimoodi normaalsete proportsioonidega inimkeha meenutas. Ja see metall, mis oli orgaanikaga kokku sulatatud... See metall, mis oli miljardeid kilomeetreid kosmoses läbinud ja nüüd oma viimase asukoha kahe õnnetu inimese kehasse sulandatuna leidis, turritas kõikjalt välja, andes niigi grotesksele lihakehale ebamaise metalse varjundi.

* * *

„Ma küsin viimast korda – kes tulistas raketid välja?”

Korporatiivkohus. Järelvaataja neelatas. Pole midagi hullemat korporatiivkohtust. Juba pea sada aastat oli suurkorporatsioonidel, mis annavad tööd vähemalt 2,4 miljonile inimesele, õigus pidada oma töötajate üle kohut. NorTech Corp oli põhjapoolkera suurim korporatsioon, millele kuulus umbes kaks kolmandikku Skandinaavia poolsaarest ning millel ainsana põhjapoolkeral oli oma mehitatud armee. Neil oli uurimisasutusi ja kaevandusi neljas erinevas päikesesüsteemis ning neile kuulus kümnendik asteroididest, mis Jupiteri ja Marsi vahel veel alles oli jäänud. Aga need olid vaid need saavutused, mida meedia vahendusel laiale ilmale jagati. Kõikidest salajastest uurimislaboritest ja salakaevandustest ajalugu vaikib.

Järelvaataja teadis, et see, mis siin temaga etendatakse, on vaid maskeraad, mis vajalik ametlike dokumentide täitmiseks. Tema saatuseraamat oli kirjutatud juba ammu valmis ning laeva logi andis niigi vastused iga liigutuse kohta, mida korporatiivtöötajad laevades teevad.

„Tegelikult – hoia oma sõnad enesele!” Hallipäine vanamees, kelle olemus meenutas pigem sõjaväelast, kui korporatiivprokuröri, viskas sigari nurka, sülitas korra põrandale ja lahkus ruumist ukse paukudes. Järelvaataja pühkis higi otsaesiselt ja märkas, et ta käed värisevad täiesti kontrollimatult.

„Raisk!” jõudis ta mõelda veel enne, kui uks uuesti lahti lendas ja kolm kaetud nägudega meest ta pildituks peksid.

***

Vaevaliselt avanevate laugude vahelt paistis punakas päike. Valgus pimestas ja tegi haiget. Järelvaataja kirus oma saatust ja korporatsiooni ja kõige rohkem kirus ta seda lollakat Ionit, kelle rumalusest kogu see jama pihta hakkas. Kui vaid selle rajaka kätte saaks...

Ennast vaevaliselt küünarnukile ajades avanes tema ees trööstitu pilt – nii kaugele, kui pilk ulatus, oli kõikjal vaid tühi, punaka kiviklibuga kaetud väli, sekka mõned taimenutsakud. Umbes kümnekonna meetri kaugusel nägi ta Ioni laipa. Kohalik fauna oli teinud oma töö, sest noorukist oli järel vaid poolik torso ja üks käsi. Pea oli aga kehast veidi eemal, ühe tühja silmakoopa ja ühe nägemisnärvi küljes tolkneva silmamunaga.

„Vaene koer,” järelvaataja keeras iiveldusega pea kõrvale ning oksendas sappi. Silmapiiril tõusis teine päike ja selle soojus ja valgus oli kordades vägevam kui seniidis oleval.

***

„Isa, ma tänan sind... me mõlemad täname sind selle eest, et sa meid vaatama tulid, aga hetkel tundub, on mõistlikum, kui me mingi aja külalisi vastu ei võta.” Jeremiah üritas oma silmanurgast pisarat pühkida, ent käsi ei paindunud eriti hästi.

„Las ma aitan sind, poeg.”

Korporatiivsenati teise taseme esimehe abi. See positsioon oli piisavalt mõjuvõimas ja piisavalt arvestatav, et päästa oma poja elu. Et päästa oma minia elu. Aga mis elu see on? Kui Jeremiahi isa saaks aja kulgu muuta ja vastuvõetud otsuseid tagasi keerata, siis teeks ta seda kõhklemata. Ta oleks jätnud oma mõjuvõimu kasutamata ja lasknud arstidel hingamisaparaadid välja lülitada. Ta oli sellest isegi lapse ja miniaga rääkinud, kuid koos oldi otsustatud, et õige hetk on möödas – nüüd oli elujanu suurem, kui varem. Ja korporatsioon ju lubas, et nad leiavad lahenduse, eriti veel nüüd, kui sellest fiaskost oli korporatsioonile tulu tõusnud...

„Maria,” pöördus vanamees minia poole: „lapsed kosuvad jõudsasti. Jess läheb varsti oma esimesele kohtingule. Ta on väga elevil ja keelas mul kategooriliselt sulle midagi öelda. Tead ju küll neid teismeliste asju...”

Maria naeratas. Jeremiah aitas oma suuga kaasa ning kokku tuli poolenisti lahti vajunud suuga grimass.

„Ma arvan endiselt, et on parem, kui nad sinu ja Nana juures elavad. Meil poleks võimalik neid niikuinii kuidagi toetada.”

Vanamees noogutas. „Ma toon nad varsti teie juurde külla. Enne kooli algust kindlasti.”

Oli, mille nimel elada ja järgmist päeva oodata.


Epiloog

Järgneva kümne aasta jooksul arendas NorTech Korporatsioon välja nanotehnoloogia, mille abil täiustati kvantahjude tööpõhimõtet. Nüüd polnud enam tarvidust karta, et kvantarvutuse käigus sulatatakse mitme erineva objekti või subjekti baasmolekulaarühendid kokku – nanobotid suutsid ka pärast kvantarvutuste tegemist algset käsundikoodi muuta ning eristada erineva orgaanika informatsiooni piirdeid. Tõuke selleks revolutsiooniliseks sammuks teaduses andis vahejuhtum Sigma-Sol kaubateel, kus kvantahju ebakorrektsel kasutamisel toimus sulatuse asemel kokkusulatus. NorTech teadlaste väitel oli põhjuseks tausta-radiatsioonist tulenevad arvutusvead ning sulatatavate kehade liigne lähedus teineteisele. Metallobjektide sulandumist päästetute luustiku vahele NorTechi teadlased kommenteerima ei nõustunud.

Avalikkusele teadaolevalt elavad õnnetuse ohvrid senimaani ühes kehas, oma kodus Hispaania Sevillas. Anonüümseks jääda soovinud mees, 47-aastane X, on aheldatud ratastooli koos oma naisega ning vajab igapäevast abi ka kõige lihtsamate toimingute teostamiseks. Arstid on tema kehast eemaldanud aja jooksul umbes 50 kilo metallitükke, ent teadlaste sõnul on deformeerunud luude ümber terast ja erinevaid sulameid kordades rohkem. NorTech alustab järgneva aasta jooksul suuremat kampaaniat kvantahjude tsiviilkasutusse lansseerimiseks. Erinevate analüütikute poolt on seda sammu juba kutsutud viimase sajandi suurimaks tööstusrevolutsiooniks.


Autori illustratsioon.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1110)