“Kes sa selline enda arvates oled, et mind niisuguse koerailmaga välja kutsud?!” nõudis Isa Pjotr ja tõmbas mantlihõlmad koomale.

Vihma kallas ladinal ning vana kombinaadi hoov oli tühi ja kõle. Kesk porivälja kõrguv külmik tõi kuuldavale vaid paar vaikset, õnnetut raginat.

“Ei noh, muidugi…” ohkas Pjotr. “Oota hetk.” Ta sobras taskutes, kuni leidis väikese noa. Siis, omaette ilma siunates, lõikas sõrme ja joonistas külmiku uksele paar märki.

Veri valgus vihma käes laiali, kuid kui viimased kriipsud paika said, siis võtsid märgid kindlama kuju ja hakkasid õrnalt hõõguma.

“Noh! Räägi!” kamandas Pjotr pahaselt.

“Teene teene eest!” kostis hääl ta peas. See oli nii ebamaiselt võigas, et pani hambad valutama ning võttis hetkeks põlvist nõrgaks.

“Mul ei ole sinusuguse hädise, väljavisatud romu teenet vaja!” turtsatas Pjotr.

Külmik ragises seepeale vihaselt ning hääl Pjotri peas pani mehe kiunatama. Ta tundis, kuidas sooja märga ollust ta kõrvast välja valgus ja krae vahele voolas.

“Olgu! Rahu! Ainult rahu,” anus Pjotr.

“Sina oled MULLE teene võlgu, papp!” jätkas deemon, õnneks vaiksemalt.

“Mis? Mina?” imesats Pjotr. “Sa ajad midagi sassi. Sa ei ole mulle ühtegi teenet teinud!”

“Kolmkümmend kuus aastat tagasi,” vastas deemon. “Sul oli ühest preestrist vaja lahti saada. Mina aitasin. Teene teene eest!”

“Ah, pagan…” pomises Pjotr ja tõmbus näost kaameks. Ta oli vana seiga ammu unustanud. Kuradima nooruspõlve lollused. Kes siis deemoniga nii sitta diili tegi? Pjotr oleks piinlikkust tundnud kui ta süda parasjagu saapasäärde poleks pugenud.

“Ja mida sa tahad?” päris ta murelikult.

“SÜÜÜÜAAA!” oigas deemon nii, et Pjotr vajus külmiku ette põlvili.

“Olgu! Toon sulle süüa! Ühe ilusa neitsi näiteks, jah? See sobiks?” pakkus ta, lootes kergelt pääseda.

“Ei,” mulksatas külmik, “Mul on vaja uut kodu.”

“Oh, juudas,” vandus Pjotr, kes oli end vahepeal püsti ajanud ja pühkis püksipõlvi. “Äkki tahad siis juba uut autot ja Havai-reisi ka?”

Külmiku järjekordne ragin sundis mehe pikali maha ning ta suutis vaid hädiselt iniseda.

“Uut kodu! Kus mul oleks pideval süüa! Teene teene eest! Kui see maine kest peaks enne lagunema ja mina allilma tagasi langema, siis ma võtan sinu hinge endaga kaasa! Tükk on juba minu käes, pandiks!”

“Jah! Jah! Saad!” ähkis Pjotr. “Anna mulle ainult paar päeva aega!” Ta pühkis verised kirjamärgid külmiku peal laiali, enne kui deemon veel midagi öelda jõudis. Oi kuidas ta vihkas selliseid otseseid vestlusi.

Teene teene eest. Pekki küll ja olgu neetud see algaja lollus.

Kui Isa Pjotr kombinaadi selja taha jättis, lahtus ka masendus. Õnneks oli ka temal nii mõnigi  teene sisse nõudmata.

 

“Super! Perfecto! Ma ju ütlesin, et see mahub ära!” Krõõt plaksutas rõõmsalt käsi.

“Jah, sest su põrand on siin paar senti madalam kui peaks,” muigas Ivar ja silmitses nende ees kõrguvat külmikut.

See oli massiivne, kahe uksega ning ulatus põrandast laeni. Külmikut ehtisid mitmed suuremad ja väiksemad roostelaigud, kuid uksel säras siiani kuldsete tähtedega: SNAIGE.

“Mnjaa... Selliseid enam ei tehta,” ütles Kevin. “Kust sa selle kolaka üldse leidsid?”

“See vana tehas, mis siin lähedal on.”

“Vana lihakombinaat?” imestas Ivar

“Just! Nad remondivad ja uuendavad tehnikat. Palju vana värki oli välja visatud, see seisis lihtsalt tehase taga õues,” seletas Krõõt. “Kutsusin paar tuttavat appi ja vedasime ta hoovi. Üles ei viitsinud nad, sunnikud, tassida.”

“See, et ta õues seisis, ei tähenda, et sa selle lihtsalt minema võid hiivata!”

“Äh,” lõi Krõõt käega. “Kes sellest vanast kolakast ikka puudust hakkab tundma?”

Ivar silmitses oma õeraasu hetke, kuid ei öelnud midagi.

“Mida sa seal kombinaadi hoovis üldse tegid?” päris Kevin.

“Eee... Jalutasin?” Krõõt kehitas õlgu. “Lihtsalt juhtusin sinna, noh! Ma ka ei tea!”

“See ei pruugi sul siin üldse tööle minna.”

“Mis mõttes? Miks?” imestas Krõõt.

“See on suurest tehasest. Neil on seal tööstuslik vool,” seletas Ivar.

Krõõt vaatas talle vaid tühja pilguga vastu.

“Voldid ja amprid ei pruugi…” üritas Ivar täpsemalt seletada.

Krõõda pilk klaasistus.  Ivar ohkas ja lõi käega.

“Kohe teeme kindlaks,” ütles Kevin, urgitses külmiku tagant jämeda pistiku ja sorkas selle pessa.

Snaige krigises ja kiunus nagu põrguline, nii et noored ehmusid. Siis tõi külmik kuuldavale paar mahlakat mulksatust ning jäi kööginurgas vaikselt ja rütmiliselt urisema: “Krõõ... krõõ... krõõ…”

 

Krõõda kass, kes oli huviga jälginud, mida tema valdustes seekord tehakse, hakkas äkitselt sisisema ning tormas kapakuga köögist välja.

“Töötab!” plaksutas Krõõt rõõmsalt käsi ning ei pannud kassi tähelegi. “Ma teadsin, et sa töötad!” hõiskas ta ning kallistas Snaiget, mille peale külmik tõi kuuldavale veel ühe mulksatuse.

“Mis sel elukal veel hakkas?” imestas Kevin.

“Ju kuulis väljas midagi,” lõi Ivar käega. “Kaua see külmik teil töötab on muidugi iseasi. Aga nüüd - kus mu kast õlut on?”

“Aa see... Ma homme toon sulle ära!”

“Okei...” ohkas Ivar. “Eks siis homme näeb.”

“Sa kauemaks ei taha jääda? Ma hakkan kohe varsti süüa tegema,” pakkus Krõõt.

“Pigem ei. Mulle ei istu see vegan-kraam.”

“Kuulge! Külm on!” hõikas Kevin kapi juurest.

“Juba?” imestas Krõõt.

“Ei või olla,” ei tahtnud Ivar uskuda.

 Kapist aga õhkas mõnusalt jahedat õhku.

“Võeh, aga miks see vere järele haiseb?” Krõõt krimpsutas nina.

“Ma ei tunne küll midagi,” ütles Ivar ja tõmbas õhku lörinal läbi nina.

“Sina ja su allergiad,” ohkas Kevin. “Sa peaksid ka taimetoitlaseks hakkama, oleksid tervem!”

“Jääb ära. Homseni siis!”

“Oot, kas sa sellele konsale oled tulemas?” uuris Kevin.

Ivar kehitas õlgu. “Võimalik, et pean öises valves passima. Vaatab. Äkki annab kuidagi välja vingerdada.”

 

Krõõt saatis venna ära ning pakkis seejärel koos poissõbraga köögikraami lahti ning pani söögi külmikusse. See tehtud, hakkasid noored kokkama.

“Võeh! Mida kuradit?” imestas Kevin, kui oli tofupaki avanud. Sisu lehkas jubedasti ning oli limaseks tõmbunud.

“Aga ma ju alles ostsin selle,” ütles Krõõt.

“Nojah, tänapäeva supermarketid müüvad vahest igasugust solki,” ohkas Kevin. “Näe, porgandid ka hallitavad juba.”

“Ja kassitoit on otsas…” imestas Krõõt, näidates poisile katki rebitud konservipakikesi.

“Sunnik pääses ehk jaole kui me külmikuga mässasime,” muigas Kevin. “Kas sa siis ei märganud, kui sa asju kappi panid?”

“Oeh, eks ma pean siis uuesti poodi minema,” ohkas Krõõt ja külmik tõi paar mulksatust kuuldavale.

 

"Kevin, mis sa viineritega teinud oled?" küsis Krõõt järgmisel õhtul.

"Mis viineritega? Ma ei söögi viinereid," hõikas Kevin teisest toast.

"Ei totu, need tofuviinerid, mis ma eile tõin."

"Ah need. Pole puutunud."

"Kuidas need siis keset kööki said?" päris Krõõt.

"Mh? Misasja?" Kevin pistis pea kööki.

Krõõt toppis viineripaki poisile süüdistavalt nina alla. Pakk nägi välja, nagu oleks keegi katte hammastega lahti rebinud, pooled viinerid katki närinud ja siis pakki tagasi sülitanud.

"Mida?" imestas Kevin. "Mina see küll polnud! Ausõna!"

"No kes siis? Rotid? Või läks külmikul öösel kõht tühjaks?" pahandas Krõõt.

"See ei olnud mina!" käis Kevin peale.

Krõõt vaid ohkas ja raputas pettunult pead. "Ja õlle unustasid sa ka külma panna."

"Äkki… Murdis keegi öösel sisse? Või panid viinerid jälle kotipõhja ja muljusid ära?" pakkus Kevin, ise õllepurke külma ladudes. “Või läks Sunnikul kõht tühjaks?”

“Ei saa kogu aeg kõike kassi kaela ka ajada!”

“No mina see igatahes ei olnud!”

"Sa tõesti..." alustas Krõõt kui uksekell teda katkestas. "Ivar vist jõudis," ohkas ta ja läks pahuralt enda ette pomisedes ust avama.

 

"Noh, töötab veel?" Ivar silmitsese kahtlustavalt Snaiget.

"Nagu sa näed. Eee... Ma unustasin õlled eile külma panna. Alles nüüd said sisse," vabandas Kevin. Ta võttis ühe purgi välja. "Mida? Vau!"

"Mis on?"

"Näe! Täitsa külmad juba!" imestas Kevin ja ulatas purgi Ivarile.

"Pole paha," tunnistas Ivar. Ta võttis suure sõõmu ja jäi siis pettunult maigutama. "Mis te olete nüüd veel karsklasteks ka hakanud?"

"Mis mõttes?! Sama õlu, mis alati," pahandas Krõõt ja uuris purki. "Näe, viis promilli."

"Aga maitseb nagu alkovaba sitt," jäi Kevin pärast rüüpamist Ivariga nõusse.

"Vigane purk või miskit," pomises Krõõt pahuralt ja võttis külmikust uue. "Mida pekki?!"

"Noh, mis nüüd?" uuri Kevin.

"Näe, juba jälle," ohkas Krõõt ja tõstis külmikust hallitama läinud köögiviljad välja. "Ja see verelõhn..." Torisedes ulatas ta kummalegi noormehele uue purgi ja asus siis pahuralt külmikut puhastama.

"Mhh… Sama lugu," lausus Ivar uuest purgist maitstes.

"Sama. Mingi sitt partii ehk?" pakkus Kevin.

"Või ei oska õeke enam poes käia," oletas Ivar.

"See ei ole minu süü! Eile oli kõik värske!" vaidles Krõõt.

"Jah, ja õlu on ka veel nii värske, et alkoholi pole sisse tekkinud," naeris Kevin.

"Lase veel naistel õlut tuua," praalis Ivar

"Kurat, siis tooge järgmine kord ise!" nähvas Krõõt. "Mis te arvate, et mul oli kerge seda kasti koju tassida, koos kogu söögikraamiga?"

"Mis sa arvad, et meil oli seda jurakat kerge siia üles tassida?" vaidles Ivar.

"Ma oleks selle ka ilma teie abita siia saanud! Mis te arvate, et- AIH!" kiljatas Krõõt ja surus verise käe vastu rinda. "Kuradima..."

"Mis sa nüüd tegid?" päris Kevin murelikult.

"Kuradima vanad restiääred," nuuksus Krõõt ja näitas sügavat kriimu peopesas, kust verd põrandale nirises.

"Oh sind, kobakäppa. Tule siia," ohkas Ivar, kuid Krõõt lükkas ta eemale.

"Ma saan ise ka! Ei kõlba sulle mu söök ega mu õlu! Keri parem koju siis juba!"

"Rahu nüüd!" ehmatas Ivar. "Ma tahan ainult aidata!"

"Me saame ilma sinuta ka väga hästi hakkama!" teatas Krõõt ja nügis venna uksest välja.

"Krõõt? On kõik korras ikka?" uuris Kevin murelikult.

"Ma lähen magama," teatas neiu ning marssis magamistuppa, lüües ukse pauguga kinni.

Kevin seisis hetke nõutult koridoris, võttis siis aga lapi ning läks kööki, et veri ära pühkida, kuid ei leidnud tilkagi. Snaige vaid urises rahulolevalt nurgas.

Krõõt plaasterdas kätt nii hästi, kui oskas, tõmbas ennast siis voodis kerra ning nuuksus padja sisse kuni magama jäi.

 

Järgnevatel päevadel ei läinud olukord sugugi paremaks. Ükskõik kui palju Krõõt ka Snaiget ei küürinud, haises see ikka vere järgi ning söök püsis heal juhul päeva värske. Kassikonservid aga kippusid haihtuma, mis oli eriti veider, kuna Sunnik ise keeldus kööki tulemast, kuiväga Krõõt teda ka ei meelitanud. Lõpuks ei jäänud neiul muud üle, kui tõsta kassi kausid koridori ja anda talle ainult kuivtoitu, millega kass ise sugugi rahul ei olnud. Lisaks kõigele muule keeldus haav Krõõda käel paranemast ning veritses pidevalt, eriti kui ta köögis süüa tegi.

 

Ühel sombusel ööl, kui inimesed magasid, istus Sunnik köögiukse juures ja valvas Snaiget, sabaots närviliselt küljelt küljele vonklemas.

Külmik oli vaikne. Liiga vaikne.

Äkki vajus üks uksepool hääletult paokile.

Kass tõmbas kõrvad lidusse ning valmistus köögist pagema, kui tema ninna tungis lõhn. Kõige oivaliseim lõhn, mida Sunnik iial haistnud oli. Liha. Mahlane ja magus konserviliha! Parem kui ükski näriline või linnuke, keda kass mekkinud oli. Sunnik limpsas keelt ning kõõritas külmiku suunas. Kusagil seal… jah! Seal!

Ukse vahelt paistis lahtine pakk konservi, mille sisu põranda poole nõrgus.

Kass vaatas seda rahutu, ahne pilguga ja limpsas uuesti keelt. Magus, mahlane liha….

Lõpuks ei pidanud Sunnik kiusatusele vastu ning vaikselt, hästi vaiksel, samm-paar korraga, hiilis külmiku poole.

Snaige oli vakka ja ootas.

 

“Ma ju olen sulle korduvalt ja korduvalt rääkinud. Ära jäta öösel aknaid lahti!” pahandas Krõõt, kui järjekordselt kassiotsingult tulemusteta tagasi tuli, patakas plakateid kaenla all.

“Ma ei ole aknaid selle sita ilmaga lahtigi teinud!” kaitses end Kevin.

“Aga kuidas Sunnik siis välja pääses?”

“Kust mina tean?! Äkki lipsas koos sinuga välja, kui sa koolimineku jälle viimasele minutile jätsid?”

“Ah, et mina olen nüüd süüdi või? Toon ainult halvaks läinud sööki koju ja nüüd lasin kassi ka välja?”

“Sina vedasid selle vana juraka siia!”

“Sest sina ei olnud nõus uut ostma!”

Noored vaidlesid sedasi veel pikalt.

“Ah, mine õige..!” käratas Krõõt lõpuks, viskas plakatid Kevinile näkku ja tormas korterist välja, jättes poisi nõutult kööki seisma.

 

Samal õhtul seisis isa Pjotr noorte maja ees ja krigistas hambaid. “Kurat tal nüüd veel vaja on?” pomises ta omaette.

Korteris põles vaid köögituli ning viimased veerand tundi polnud liikumist märgata.

Pjotr oleks tahtnud südaööni oodata, kuid deemoni kutse muutus väljakannatamatuks. Peas undas ning rinnus pigistaks, nagu oleks ta iga hetk infarkti saamas. Kui siin veel kaua passida, siis oleks kõik. Lõpp. Kutu, lännu ja tere, lõputu allilma-puhkus.

Pjotr ohkas ja suundus majja. Vahelduseks otsustas õnn talle natuke naeratada - korteriuks oli lahti.

 

Korter paistis tühi, ainult köögist kumas valgust ning kostus vaikset pominat.

Välisukse kõrval kapikesel märkas papp neoonroosat rahakotti. Suurema süütundeta sirvis Pjotr selle sisu. Hunnik kliendikaarte, jänkudega taskukalender, pangakaart, natuke sularaha, mis kiiresti tee Pjotri taskusse leidis, paar fotot ning ID kaart. Viimast uuris Pjotr lähemalt. “Krõõt Kaljusaar...Oot, see on ju Ivari õde!”

Mõni ime, et Snaige kombinaadihoovist minema vedanud tibinas talle nii tuttav tundus. Mitte, et see enam midagi muudaks. Külmikuga tuli arved ära klaarida. Pjotr pani rahakoti oma kohale tagasi ja hiilis vaikselt köögi poole.

Köögi kaugemas otsas seisis Snaige, uksed valla. Üks noormees oli peadpidi külmikus, loopis sealt asju välja ning pomises midagi. Ülejäänud korter oli vaikne ja pime.

Pjotr pidi Snaigega vestlema, aga mis poisiga teha? Ei saa ju niisama juurde astuda ja juttu teha: “Jaa, õhtast! Oh ära pane mind tähele. Välisuks oli lahti. Tulin siin vaid su külmikuga paar sõna juttu ajama.”

Õnneks kuulus iga kogenud demonoloogi varustusse sellisteks puhkudeks mõni kõvem ese. Pjotr koukis paunast välja parajalt pika rauast torujupi. Tööriist löögivalmis, hiilis ta vaikselt lähemale.

“Eh? Hei! Kes sina ve-”

Kiire löök kõrva taha ning noormees langes oimetult põrandale.

“Nii,” lausus Pjotr, toru ärapannes . “Mis sul nüüd häda on?”

Snaige vaid ragises pahaselt.

Papp vandus omaette ja valmistus sõrme lõikama. Ei. Ei, ei, ei. Otse, telepaatiliselt ta selle raipega rohkem ei vestle! Mõtlikult jäi Pjotr hoopis oimetut noormeest silmitsema.

Ta lõikas vilunud liigutusega poisi otsaette mõned märgid ja joonistas tema verega külmikule samasugused. Siis astus ta sammu tagasi, keskendus ning alustas manamist. Meenutas see küll rohkem madalat mörinat kui klassikalist loitsimist. Peagi hakkas kusagilt ühe naabri koer sellega veel kaasa ulguma.

“Süüüüüüüüaaaaaaaaa…..” kostis ühtäkki korin noormehe kõrist

Isa Pjotr lõpetas manamise. “Noh. Said ju uue elamise. Mis nüüd häda?”

“Siin pole süüa!”

“Mis mõttes pole süüa?” imestas papp.

“Liihaaaaaaaaa….” korises deemon nii, et noormees maas tõmblema hakkas.

“Kuule, see ei ole lihakombinaat, kus sa võid iga päev pool siga hakkama panna ja keegi ei tee märkamagi. Siin saad ikka jaopärast, natukesehaaval. Paar viilu vorsti päevas. Mõni viiner. Natuke pasteeti. Tükike…”

Pjotri pilk langes külmiku sisemusele ning ta jäi vait. Hunnik juurikaid, köögivilju, puuvilju. Ta haaras kapist piima - pakil seisis suurelt “soja”. Viineripakil aga uhkeldas roheline leheke koos kirjaga “Vegan”.

“Oh sa vana perse,” vandus Pjotr. Usalda veel lihaõgardist deemon tänapäeva noorte kätte...

“Mul on kõht nii tühi…” halises deemon õnnetult.

Pjotr vaatas, kuidas noormehe ninast ja kõrvadest tasapisi verd nõrgus. Kui ta midagi ette ei võta, nõrkeb deemon veel ära ja vajub allilma tagasi.

“Teene teene eest,” tuletas Snaige meelde.

“Jah-jah. Ma tean,” vastas Pjotr ja vandus endamisi. Üksi ta seda kolakat siit eluilmas minema ei tassi. Mida teha, mida teha…

“Olgu. Mul on üks mõte,” teatas papp natukese aja pärast. “Aga sa pead mind natuke aitama ja tegema täpselt nii, nagu ma sulle ütlen. Selge? Seni katsu kohaliku lihaga läbi ajada.”

 

Hilja öösel koju tulles leidis Krõõt eest pimeda korteri.

“Kevin? Anna andeks, et ma su peale karjusin!”

Keegi ei vastanud ja poisist ei olnud jälgegi.

Krõõt ohkas õnnetult ja läks magama, liiga väsinud, et Kevinit otsima hakata. Ju oli teine jälle mõne sõbra poole läinud.

Hommikul oli korter ikka sama tühi ja voodilinadelt oli näha, et Kevin öösel Krõõda kõrvale magama ei jõudnud.

"Mida kuradit?!" pomises Krõõt murelikult ja proovis poisile helistada. Telefon kutsus ning hetk hiljem kuulis Krõõt köögist vaikset, summutatud helinat. "Mida kuradit?!" pomises ta uuesti ja ruttas kööki.

Snaige urises nurgas, kuid oli nüüd palju vaiksem. Ka oli külmik üleöö särama löönud: roostelaigud viimseni kadunud ja kroomitud osad läikisid nagu uued. Sügavalt kapi sisemusest kostus aga endiselt telefonihelin.

Krõõt jõllitas kappi ja avas ettevaatlikult ukse. Välja paiskus hingemattev verehais, mis ajas neiu öökima.

Külmiku keskel lebas Kevini mobiil.

"Mida... pekki..." pomises Krõõt segaduses ja õngitses telefoni välja.

Päeva jooksul proovis ta Kevini sõpradele helistada ja teda neti teel kätte saada. Kui aga õhtuks poisist ikka veel jälgegi ei olnud, andis Krõõt alla ja helistas vennale.

"Ma ei öelnud ju talle midagi halba!" ulus ta telefoni. "Kuidas ta võis mind sedasi lihtsalt maha jätta?!"

"Rahu. Rahu. Me ei tea veel kindla peale, et ta su maha jättis," rahustas Ivar.

"Aga..."

"Kõik tema asjad on ju veel korteris?"

"On..." Krõõt pühkis puutumata voodilina servaga nina.

"Ju ta läks pahaselt mõne sõbra juurde ja nad jõid ennast seal täis. Magasid lõunani ja nüüd parandavad pead."

"Aga..."

"Aga ei midagi. Küll ta välja ilmub."

"Kui sa nii ütled," ei kõlanud Krõõt just väga veendununa.

"Tead mis. Täna õhtul on suur konsa. Mitu head bändi esinevad. Kevin on seda mitu nädalat juba haipinud. Ta on kindlasti seal. Lähme sinna ja sa saad temaga asjad selgeks rääkida."

 

Vana laohoone, kus kontsert toimus, oli tihkelt rahvast täis. Bändid olid parasjagu vahetumas ning inimesed kasutasid juhust, et teha suitsu, osta alkot või töllerdada niisama ringi.

"Ma ei näe teda kusagil..." ütles Krõõt õnnetult.

"Rahu nüüd. Pidu alles algas," lohutas Ivar. "Küll ta välja ilmub."

"See ei ole üldse tema moodi… Ja telefon külmkapis? Nagu mida?!"

"Hajameelsus?" pakkus Ivar. "Või jõi end juba kodus täis."

"Ja siis see rõve vere hais. Küüri palju tahes, ära ei kao."

"Äkki on teil miskit sinna sisse ära koolenud? Mõni priske rott näiteks?"

"Võeh! Ivar!"

"Noh Ivar-poiss! Hirmutad jälle neidusid?" ütles äkki nende selja taga üks muhelev vana karvane.  Mehel oli must maani rüü ja uhke rinnuni ulatuv habe. Habeme alt helkis aga suur kuldne rist.

"Oh, palun! See on mu õde," ajas Ivar vastu.

"Mnjaa, igaühele oma patud." Papp muheles taas ja silitas habet.

"Kust kirikust see siia veel eksinud on?" päris Krõõt salamisi.

"Õeke, see siin on isake Pjotr,” teatas Ivar valjusti. “Vana metallist ja üldse muhe tüüp. Pjotr, saa tuttavaks, mu õde Krõõt.”

"Ja-jah, sa oled vist miskit maininud." Pjotr noogutas, kuid siis muutus ta pilk süngeks. "Aga noored. Kas te ikka teate, et teie kohal on praegu deemoni vari?"

"Misasi?"

"Papi, joo parem vähem!" Krõõdal ei olnud naljatuju.

Papp vaid muheles ja silitas endistviisi  habet.

"Deemonid. Nagu päriselt?" jäi Ivar skeptiliseks.

"Kui tundub, et abi vajate, eks otsige mind üles. Ega deemonid naljaasi ole." Papp noogutas  tõsiselt. "Igatahes edu oma sõbra leidmisega."

"K-kust ta teadis?" imestas Krõõt kui papp oli minema kõndinud.

"Ju kuulis pealt," kehitas Ivar õlgu.

 

Kevinit nad õhtu lõpuks ei leidnudki. Kuid pidu oli raju ning Ivar pidi purjakil õekese poolvägisi koju talutama.

"Pähh! Persse see Kevin! Mul ei ole teda vaja! Mul ei ole üldse mehi vaja! Sina ja mina, vennake, saame ilma nendeta hakkama!" teatas Krõõt samal ajal kui Ivar pimedas koridoris tema taskutest võtit üritas leida.

"Püsi nüüd paigal! Miks teil siin tuli ei põle?!"

"Meil ei ole valgust ka vaja!"

Lõpuks leidis Ivar võtme ning nad pääsesid korterisse.

"Kuule, teil on siin vist vool ära," ütles ta, kui oli asjatult mitut lamp proovinud.

"Meil ei ole voolu ka vaja!" teatas Krõõt ja koperdas kööki. "Näe, Snaigel ei ole ka voolu vaja! Tema mõistab mind!"

Külmiku urin kõlas vaikses korteris eriti süngelt ja valjult. “Krõõ...krõõ...krõõ…”

"Mida kuradit?" oli Ivar üllatunud.

Külmik vaid mulksus ja ragises.

"Just! Persse elekter ja voldid ja amprid!" pröökas Krõõt.

Ivarile tundus see aga kõik liiga vale. Ta marssis Snaige juurde ja tõmbas pistiku välja. Külmik ei lasknud end häirida ja urises veel kõvemini. “KRÕÕ...KRÕÕ...KRÕÕ…”

Ivari taganes.

Nüüd tundus ka Krõõdale asi kahtlane. "Mida sa tegid?"

"Mäletad, mida see isa Pjotr ütles?"

Snaige mulksatas veel mõned korrad ning lõi siis mõlemad uksed valla. Kööki täitis hele valgus ja pahvakas imalat verehaisu.

“KRÕÕ… KRÕÕT… KRÕÕT!"

Õde-venda pagesid karjudes korterist.

Maja ees oleksid nad peaaegu isa Pjotri pikali jooksnud.

"No-noh noored! Kuhu te tormate?"

"See-külmik-Snaige… Veri," puterdas Krõõt.

"Sul oli õigus!" ähkis Ivar. "See külmik! Deemon! Sul oli õigus!!"

Pjotr silitas mõtlikult habet. "Jaa. Siis on hea, et ma siit mööda juhtusin jalutama."

"Kas sa saad midagi teha?" palus Ivar.

"Ma ei oleks pidanud seda pätsama. Ta tahab mind ära süüa," lalises Krõõt hirmunult.

"Julgust noored! Julgust!" Isake Pjotr patsutas talle õlale. "Küll me selle asja ära klaarime." Noortel käe alt kinni haarates juhatas ta nad reipal sammul korterisse tagasi. Need olid nii ähmis, et ei pannud tähelegi, kuidas Pjotr küsimata õige ukse leidis.

 

Köögis tõmbas Pjotr demonstratiivselt ninaga õhku. Näitemäng oli tema erialal pea sama tähtis, kui manamisoskus. "Mnjaaaa..." Ta noogutas ja silus habet. "Päris vana tegelane teil siia sattunud. Seitsmendast tasemest vähemalt, kui mitte isegi sügavamalt."

Köögis valitses taas kottpimedus ja nüüd oli siin ka jäiselt külm.

Krõõda hingeõhk auras aknast langeva tänavavalguse vihus ning neiu tõmbas õlgu väristades jope tihedamini ümber. 

"On... On see halb?" päris Ivar.

Noored jälgisid papi tegemisi köögiukselt, julgemata lähemale tulla.

"Oh, ma olen vanemategagi tegelenud. Alles eile aitasin ühe pisikese tegelinski rösterist välja. Ja eelmine nädal käisin haiglas. Seal oli üks vanasse röntgeniaparaati pugenud. Oi, milliste koerustega too hakkama sai…" 

"Nii e-et, s-sa saad te-temast siis ikka j-jagu, eks?" päris Krõõt.

"Jagu? Ega ma siin temaga võitlema tulnud!" muheles Pjotr, "Ära muretse, küll me temaga asjad ära klaarime ja siis saate kõik rahus oma eluga edasi minna. Mul on kõik vajalik juba kaasas ka."

"Eriti ettenägelik..." oli Ivar üllatunud.

"Kunagi ei või teada, millal mõni deemon su teele võib sattuda!” vastas Pjotr kähku. “Niisiis.  Hakkame pihta!" teatas ta ja keris käised üles.

Kulunud linasest kotist urgitses ta välja kassettmaki, küünlad ja purgi spreivärvi. Värviga joonistas ta keset köögi põrandat suure ringi ja sinna sisse pentagrammi.

“Oot! Mu põrand!” protesteeris Krõõt.

“Proovi ise kriidiga linoleumi peale joonistada,” ühmas Pjotr ja joonistas edasi.

“Kuss, küll ta juba teab, mida teeb,” üritas Ivar õde rahustada.

“Ei ole midagi. Natuke piiritust ja soodat ja harjaga nühib pärast ilusti maha,” lisas papp.

Pentagrammiga ühele poole jõudnud, pani ta selle igasse otsa küünla ning süütas need.  Lõpuks asetas ta vana maki hellalt kõige keskele. Samasuguse hoolega pistis ta pesasse vana kasseti ja pani maki mängima.

Väikesest aparaadist hakkas kostuma sünget doom metalit.

“Kuss nüüd,” kamandas isa Pjotr ennetavalt. “Ma pean keskenduma.”

Noored vahetasid vaid omavahel küsivaid pilke ning püsisid köögiukse juures. Pjotr hingas sügavalt sisse ning hakkas muusika rütmis edasi-tagasi õõtsuma, meenutades puud tuules. Siis lasi ta kuuldavale madala, selgete sõnadeta mörina. Küünlad värelesid, klaasid kappides klirisesid ning naabri koer hakkas taas ulguma.  Snaige, mis oli vaikselt seina ääres urisenud, mulksus aina valjemini ning ta tuled särasis avatud uste vahelt aina eredamal.

Ühtäkki kustusid küünlad ja kõik jäi vait.

“Krõõõõõt…” kostus makist.

Neiu kiljatas ning puges venna selja taha peitu.

Pjotr lõpetas õõtsumise ning sirutas käed lae poole. “Oo võimas isand allilmast! Su alandlik teener on siin, et anda sulle hääl ja teha su tahe teatvaks kõigile siin! Teene kunagise teene eest.” Pjotr kiikas korraks vilksamisi noorte poole - nood paistsid kenasti hirmunud. Väga hea, mõtles Pjotr.

Snaige urises veel, siis kostus makist vastus: “Teene teene eest, saagu see nii.”

“Mis tee...” hakkas Krõõt pärima.

“Kuss!” pahandas Ivar, “las mees töötab!”

“Oo, isand. Mis on su soov?”

“Krõõõõt,” kordas makk, pannes neiu jälle kiljatama. “Sa päästsid mu! Mind oleks hävitatud, asendatud, allilma tagasi saadetud, kuid sa päästsid mu. Teene teene eest. Nüüd pean mina sinu elu kaitsma!” Snaige sõnum ei kõlanud just õnnelikult.

Pjotr ohkas aga kergendatult. Seni sujus kõik plaanikohaselt.

“E-ei ole...” üritas Krõõt vastata kuid makk ragises edasi.

“Kuid mul on nälg. Liha! Verd! Elu! Ma vajan...” Äkitselt jäi makk vait.

“Oot, lint sai läbi,” ütles Pjotr häirimatult. Ta ning võttis kasseti välja ja keeras teise poole.

Külmik mulksatas pahaselt, siis jätkas hääl inisedes makilindilt. “Ma tahan süüa! Nälg. Kohutav nälg…”

“Noh, siis on ju lihtne,” teatas papp. “Sa anna talle liha ning vastutasuks…”

“Hoian su söögi igavesti värske. Õlle jaheda. Ja vaenlased hävitan!” teatas Snaige.

“Kas sa pistsid Kevini nahka?” nõudis Ivar.

“Nälgas….Nii nälgas,” tuli vaid vastuseks.

“Te ei saa seda talle ette heita. Vaeseke oli nälja kätte nõrkemas,” seletas Pjotr.

“Ette heita?! Ta sõi mu mehe ära!” karjus Krõõt.

“Päh, nagu inimesed ise ei oleks suures näljas teisi inimesi söönud.” Papp rehmas käega. “See oleks sama, kui pidada kodus tiigrit ja siis kurta, et ta pistis su peika nahka, kui sa teda ei toitnud.”

“Eks ta jutus ole iva küll,” möönas Ivar.

“Iva?” ei suutnud Krõõt oma kõrvu uskuda.

“Sina ju vedasid ta siia. Jah?” uuris Pjotr.

“Noh… Jah. Aga…” üritas Krõõt vastu vaielda.

“Seega sina vastutad tema heaolu eest,” ütles Pjotr. “Teda mitte toita oleks sisuliselt sama, mis loomapiinamine!”

“Aga...”

“Teene teene eest,” kostus makist.

“Ma ei taha su teenet ja ma ei taha sind siia! Kõtt! Kasi oma allilma või vabrikusse või kuhu iganes tagasi!” kamandas Krõõt.

Snaige vaid mulksatas pahaselt. “Ei lähe,” krõbises makilint.

“Ta ei saa, isegi kui ta tahaks. Neil on oma reeglid,” seletas Pjotr. “Ei ole tema süü. Ta ei saa sinna midagi parata.”

“Kaod või ma jätan su nälga!” nähvas Krõõt, mille peale külmik kurjakuulutavalt urisema hakkas.

“Ma ei soovitaks. Kui ta piisavalt meeleheitele ajada, võib ta su ikkagi nahka pista, teene või mitte. Alalhoiuinstinkt kaalub kõik muu üles.”

“Aga ma ei taha su teenet! Ma ei taha liha ega verd tuua! See on vale!” hädaldas Krõõt.

Pjotr laiutas vaid käsi. “Ei ole siin midagi nii valet. Kiskjad söövad liha. Deemonid söövad liha. Kassi ei hoiaks sa ju taimetoidu peal?”

“Ei!” oli Krõõt sellele kindlalt vastu. “Ajad ta külmikust välja või ma viin ta ise kõige täiega vanarauda.”

“Ärgem nüüd kiirustagem,” ütles Pjotr murelikult.

“Aga... Mis oleks kui mina ta enda juurde võtan?” pakkus Ivar äkki.

“Misasja?” hüüdsid Krõõt ja Pjotr kui ühest suust.

Pjotr peitis suuletikkuva muige vuntsi varju - oli ta ju seni lootnud Snaige vaid siit ühes tükis minema saada. “Mnjaa…” Ta noogitas ja silus habet.

“Mul ei oleks midagi selle vastu talle aeg-ajalt natuke liha tuua. Mis see kana ikka maksab?” jätkas Ivar.

Snaige mulksatas õhinal.

“Ja vastutasuks hoiaks ta mul söögi värske ja õlle külma.”

“Sobib!” kostus makist.

Pjotr vaatas küsivalt Snaiget ja kehitas siis õlgu. Eks ise teab. “Aitan ta sul kohe minema tassida?” pakkus ta.

“Kuule oleks tänulik,” noogutas Ivar.

“Oled sa ikka kindel, et see on hea mõte?” tundis Krõõt muret.

“Äh, raske see siis üht külmkappi ära toita ole,” lõi vend käega.

 

“Kui sa nüüd selle persse keerad, oled ise süüdi. Meie vahel on nüüd kõik klaar. Selge?” sosistas Pjotr kiiruga külmiku uksepilusse, kuni Ivar välisukse võtit otsis.

Snaige vaid mulksatas seepeale.

Papil ei jäänud muud üle, kui loota, et see tähendas nõusolekut.

“Ütlesid midagi?” küsis Ivar.

“Ah... Ei. Niisama ähin natuke. Raske on ta, sunnik, ikka.”

“Me oleme peaaegu kohal. Nüüd vaja ainult üles tassida.”

“Mitmendal korrusel sa elad?”

“Viiendal,” vastas Ivar reipalt.

Pjotr vaid vandus.

 

Juba järgmisel päeval ostis Krõõt endale uue pisikese külmiku. Nunnu ja roosa ja, mis kõige tähtsam, sada protsenti deemonivaba.

Järgmised paar nädalat kulges elu vanaviisi - niipalju, kui see peale selliseid sündmusi võimalik oli.

Ivar oli oma külmikuga rahul, Krõõt aga leinas Kevinit ja Sunnikut taga.

Ühel üksildasel õhtul otsustas Krõõt vennale helistada. Läks tükk aega, enne kui telefonile vastati.

“Ivar. Hei, Ivar?”

Toru teisest otsast kostus aga vaid tasane: “Krõõ...krõõ...krõõ…!”

Illustratsioonide autor Kärt Mikli.