Et kõik algusest peale nii nagu oli ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ulmejutuvõistluse paremikku koondavat 18. Täheaega hakkasin ma lugema lõpust – järelsõnadest. Mis sellest, et olin neid arvamusi kuulnud žürii liikmete sõnavõttudena nii jutuvõistluse lõpetamisel kui Estconil. Aga näe – midagi jäi ikka silma ja lükkas veerema lumepallikese, mis kasvas laviiniks. Kõiges on süüdi Maniakkide Tänav, kes kirjutas oma järelsõna lõpus: „Kuid nüüd asub oma mitteametlikku töösse järgmine žürii – need on eesti ulmesõbrad. Kõik, kes te loete neid võistlusel osalenud lugusid, mis siin kaante vahel või mujal on ilmunud, siis kindlasti avaldage valjuhäälselt oma arvamust nende juttude kohta ja nende asetusest teie isiklikus edetabelis.“

Olen osalenud nii ulmejutuvõistluse kui Kirjanike Liidu romaanivõistluse žüriis, töö on tuttav. Niisiis – miks mitte? Kui õige loeks Reaktoris ja Täheajas ilmunud jutud läbi ja üritaks neist isikliku pingerea koostada? Paras avantüür, aga lugemata need jutud ja on ja lugeda tahaks neid ju niikuinii…

Mõeldud, tehtud. Järgmine küsimus – kuidas koostada pingerida? Veidi mõelnud, otsustasin, et ei kasuta (vähemalt esialgu) jutuvõistluse žürii hindamismudelit (punktid), sest üksi on väga keeruline saada väga erinevaid punktisummasid. Ja Eurovisiooni mudelit ei saa kohe kindlasti kasutada, sest siis saavad ritta vaid pooled lood, aga eesmärk oli ju kõik nad ritta seada. Et elu huvitavamaks teha, otsustasin minna keerulisemat teed, mis on töömahukam, aga annab ehk täpsema pingerea – võrrelda iga juttu kõigi juba loetud juttudega nii-öelda kahevõitluse formaadis ja tõsta seda siis tulemuse alusel pingereas sobivale kohale. Jutt jutu vastu! Kumb on parem? Nii püsib fookus paremini paigas. Kas see jutt on tollest jutust parem või mitte? Näib, et on… Nii… Aga tollest, mis oli koht kõrgemal? Sellest ka. Veel kohake kõrgemale, järgmine jutt… Jah, sellest enam minu arust parem ei ole. Selge, läheb siia, nende vahele. Võtame järgmise loo…

Paralleelselt pidasin siiski teatud punktiarvestust, aga ei löönud punkte kokku ja ei hakanud võrdlema enne, kui „duellitabel“ valmis. Kui „duellitabel“ sündis täiesti subjektiivselt, tunde, mulje ja emotsiooni alusel (meeldib rohkem – meeldib vähem), siis punktiarvestuse aluseks olid kindlad kriteeriumid, millest igaühe juures sai punkte ühest viieni (aga loomulikult on selline punktijagamine ka ju lõppeks subjektiivne). Kasutasin romaanivõistluse ajal enda jaoks välja töötatud maatriksit komponentidest, mida loo juures vaatan.

Loomulikult pole järgnev objektiivselt võrreldav žürii tulemusega. Esiteks tean mina autoreid ja paratamatult see mõjutab, kasvõi alateadlikultki. Ja teiseks lugesin mina ju toimetatud variante.

Aga asja juurde. Alustan juttude kommenteerimisega lugemise järjekorras – esmalt maikuu Reaktoris avaldatud lood, siis Täheajas avaldatud lood. Kommentaarid põhinevad mu isiklikel kriteeriumitel ja on üldjoontes sarnase ülesehitusega, et oleks lihtsam võrrelda. Ja siis järgnevad edetabelid. Esmalt subjektiivne „duellitabel“ ja siis võrdluseks kriteeriumitel põhinev punktiline edetabel, kus punktisummad on teisendatud keskmiseks hindeks viiepallisüsteemis.

„Uluru“

Pealkiri on hea, eksootiline, samas seotud looga.

Tegelased. Käitumine pole kuigi loogiline (naine räägib sõjaohust, mees eelistab UFOsid uurida, kuigi UFO-fanaatik on hoopis ta sõber, ja lülitab lihtsalt telefoni välja, selle asemel et oma pere pärast muretsema hakata. Võimalik, et peresuhted on sassis, aga seda tausta ei avata, et mehe käitumine muutuks loogilisemaks). Ka jäävad tegelased suhteliselt pinnapealseks. Sõnavara, mida tegelased kasutavad, ei häiri ega tundu kohatuna. Üks tegelane, kelle potentsiaal jäi minu arust lõpuni kasutamata, oli Potoroo.

Süžee. Lugu pakub huvi, kuid väga suurt pinget ei teki. Lõpp ei ole piisavalt tugev, liiga palju jääb ka selgusetuks (miks oli oluline, et see jublakas, mis neile anti, peab kindlasti peidetud saama?). Lugu ise oli üsna hästi jälgitav, aga uudsust polnud ollagi.

Kirjaoskus täitsa olemas. Grammatika ja lauseehitus otseselt ei häirinud, aga stiil tervikuna oli selline „harju keskmine“. Sõnavara samuti (Potoroost veidi hiljem). Dialoogid olid pisut puised.

Maailm oli lahti kirjutamata (mis sõda, miks, kelle vahel täpsemalt, kuidas see tegelastele nii ootamatult sai tulla?). Samas – autori faktitäpsus oli hea. Kuna tegemist oli meie reaalse maailmaga, siis on seda ka lihtsam saavutada. Kohanimed, UFO-fanaatikute usk Uluru erilisusesse ja seosesse tulnukatega – autor oli kas eeltööd teinud või ka ise Austraalias ringi liikunud.

Vahvad omanäolised detailid. Potoroo tekst on väga hea. Võõrik, arusaamatu, aga omamoodi ebaloogiliselt loogiline ja loo lõpuks ikkagi aimatava tähendusega. Minu jaoks üks selle jutu vaieldamatuid tugevusi, kuigi Potoroo enda isik ei ole piisavalt lahti kirjutatud.

Loo sisemine loogika. Minu jaoks lonkab. Liiga palju on küsitavusi, kasutamata võimalusi, puuduolevaid selgitusi või taustu. Põhjalikum läbimõtlemine ja töötlemine oleks jutu ilmselt oluliselt paremaks teinud.

 

„Sierra“

Pealkiri on üsna hea, kuigi veidi otsitud.

Tegelased. Käitumises on oma sisemine loogika (ainus täiesti ebaloogiline tegelane oli minu jaoks Rabakaev. Kusjuures mitte see, et ta pooleldi tahtmatult „reeturiks“ osutus – see oli just loogiline. Aga see lõputu teiste eest hoolitsemine, toetamine ja põdemine ning selle korduv rõhutamine oli kuidagi üle igasuguse piiri). Tegelastekäitumist ja motiive avatakse järk-järgult, nad on inimlikud ja usutavad (v.a Rabakaev). Sõnavara, mida tegelased kasutavad, on sobilik, dialoogid dünaamilised ja usutavad. Samas tegelaste taustast me suurt midagi teada ei saa.

Süžee. Lugu pakub pinget ja pöördeid, on hästi jälgitav ja loogiline. Uudsust küll eriti pole, tavaline militaarulme, aga tugevuseks on just see lootusetu vastasseisu kujutamine ja selle mõttetus, mis eriti hästi kulmineerub lõpuga. Lõpp on dramaatiline, pisut isegi melodramaatiline, kogu loo loogikat arvestades ainuvõimalik, et  mingit õnnelikku lõppu või pääsemist ei tule.

Kirjaoskus hea. Grammatika ja lauseehitus korras. Meeldis, et oli viitsitud vaeva näha ja nii lühikese jutu puhul vahetati vaatenurka ja avati motivatsiooni. See oli üsna hästi õnnestunud, ehk vaid Pääv kadus lõpuks liiga pildilt. Tekstiga oli üle keskmise vaeva nähtud, ilukirjanduslikke ütlemisi ja kujundeid jäi tekstis silma küll.

Maailm oli põhjalikumalt lahti kirjutamata (sellest ka need juba kõlanud etteheited, et ulmet on vähe ja tegevus võiks toimuda ükskõik millises sõjas). Samas – loo idee seisukohast polnud need ka väga vajalikud. Pigem ootab neid lugeja, et sisse elada (aga seda võiks edaspidi silmas pidada).

Vahvaid omanäolisi detaile eriti ei olnud. Iskonit pole ideena täiesti originaalne, militaarulmes leidub analoogseid lahendusi ju veel.

Loo sisemine loogika. Kirjutustehniliselt väga hästi komponeeritud (eriti arvestades loo lühidust). Oli pöördeid, oli kirjanduslikkust. Väga tugev debüüt – väga hästi kirjutatud, hea autoripositsiooniga lugu.

 

„Langtoni maailm“

Pealkiri on üsna hea (miks just Langton, ei selgu, aga kõlab hästi).

Tegelased. Mülleri käitumise loogikat väga ei avata, pigem üritatakse algusest peale maalida temast pilti kui erilisest sitapeast, et järgnev oleks arusaadav. Veel vähem avatakse Arno motivatsiooni. Sõnavara, mida tegelased kasutavad, on liigagi üheplaaniline ja lihtne, eriti Mülleri puhul, mis peaks vist tema olemust avama. Samas on see kuidagi liiga sirgjooneline. Dialoogid ei ole seetõttu kuigi usutavad. Tegelaste taustast me suurt midagi teada ei saa, üldse jäävad nad pisut lamedaks.

Süžee. Lugu ise on oma lineaarsuse tõttu hästi jälgitav ja oma sisemise loogikaga. Uudsust on nii et tapab. Lõpp on hea, muudab loo terviklikuks. See kohvijoomise rõhutamine mõjub juurdepoogitud võõrkehana (kahtlustan Mandi mõju, kelle ideoloogia on, et tuleb žüriiliikmete eelistustele vastavalt ka kirjutada).

Kirjaoskus ongi peamine komistuskivi. Grammatikaga on jätkuvalt probleeme (kohati on see pigem kiirustamise ja toimetamatuse probleem – näiteks sõnakordused). Lauseehitus ja dialoogid on paranenud, aga ikka kuidagi rabedavõitu. Silma torkab Joeli vana viga – liigsete epiteetide kasutamine, mis asja paremaks ei tee, vaid pigem häirivad. Samuti pisut tuimavõitu kirjeldused hoogsates olukordades. Nii et jätkuvalt on eelkõige stiil see, millega tuleks edaspidi tööd teha.

Maailm (pean eelkõige silmas kohalikku eluvormi) on omanäoline ja põnev, see on loo peamine väärtus. Ei, see lause on kuidagi tuim ja ei väljenda tegelikku mõtet. See eluvorm on rajult lahe! Uudne, samas omamoodi tõepärane. Nii võõrik kui vähegi olla saab, aga ka üdini usutav.

Vahva omanäoline detail ongi eelkõige kohalik eluvorm, millele lugu on üles ehitatud. Ja sõnad „komputroonium“ ning „nanoliit“ on ka vahvad.

Loo sisemine loogika, maailma oma reeglite jälgimine toimib hästi, selles osas on lugu korralikult läbi mõeldud. Sündmustik on küll selline prauh ja põmm – pisut üleforsseeritud. Hoolimata mõningasest rabedusest on see terviku seisukohast üks huvitavamaid ja paremaid Joeli jutte. Lihtsalt – sisu ja vormi võrdluses on probleem pigem vormis, aga jutuvõistluse puhul ongi ju probleem selles, et hinnata tuleb eelkõige juttu (tulemust), mitte ideed.

 

„Kirjatark ja Doktor“

Pealkiri mind eriti ei kõneta ja kuigi ulmeline esmapilgul ka ei ole. Lugema otseselt ei kutsu.

Tegelased. Tegelaste taustast me midagi teada kahjuks ei saa. Samas – tegelased ise on piisavalt huvitavad ja omanäolised. Lihtsalt liiga pinnapealselt visandatud.

Süžee. Lugu algab intrigeerivalt, tekib ootus, et mis edasi saab. Lugemise edenedes huvi kasvab. Lõpp aga on puudulik, ilmne pettumus. Intriig viitab millelegi suuremale (viiteid erinevates süsteemides paiknevatele uuringukompleksidele, oletan, et sarnastele nagu see baas. „Erakorraline tähelepanek: mitme erineva baasi andmestikud sisaldavad viiteid ühtedele ja samadele isikutele, sealhulgas samaste isikute omavahelisi võrdlusi. Taolisi kordusi on liiga palju, et neid võiks juhuslikuks pidada…”). Kahjuks jääb see niidiots kasutamata.

Kirjaoskus on väga hea. Stiil varieerub vastavalt tegelastele. Tehnoloogiakirjeldused kombinatsioonis kantseliidi, primitiivse kõne, võõrkeelse kõnega.

Maailm on põnev, kuigi selle tausta ei avata kohe. Info tilgub tasapisi, üksikute detailide kaupa loo edenedes (näiteks vihje vanglale), aga seda ei tule piisavalt. Jääb mulje, et tegemist on mingi suurema tervikmaailmaga/tsükli osaga, aga eraldi juttu lugedes jääb lõpuks õhku liiga palju küsimusi.  Loo jutustamise tehnika kõike eelnevat arvestades eeskujulik kuni doktori taasärkamiseni. Sealt edasi oleks nagu kiire hakanud. Madina kirjeldused on ainult markeeritud ja korralik lõpp on puudu.

Vahvad omanäolised detailid: väike lõbus vinjett:“Vaata! Mina vabalt kuseb!” Kuusteist lõkerdas ja suunas joa kõrgemale. “Ei toru, ei peremeest! Nagu vanasti.”

Loo sisemine loogika on olemas, eeldused heaks jutuks loodud, aga kõrge potentsiaal jäi kasutamata. Kahju. Ääretult lubav lugu. Mina soovitaksin korralikult läbi mõelda ja korraliku lõpuga pikemaks kirjutada (või siis kirjutada teine jutt, järg, mis otsad kokku tõmbab).

 

„Üksi“

Pealkiri on igav ja lame. Sellise pealkirjaga Tuglase novell? Jah, miks mitte. Aga sellise pealkirjaga ulmejutt? No ei, aitäh. Õudusjutu paelkirjaks on aga natuke trafaretne.

Tegelased. Peategelane on usutav. Tema tausta me ei tea, aga jutu kontekstis pole vist ka eriti oluline. Tema sõnakasutus ja tegevus reedab haritud inimest, näiteks tudengit või vabakutselist või loovisikut, kellel on piisavalt vabadust.

Süžee. Lugu algab aeglaselt, tasapisi hakkab kuhjuma häirivaid detaile. Lõpp on loo ülesehitust arvestades üsna sobiv ja häirivad detailid leiavad hoopis teistlaadi kasutust.

Kirjaoskus on väga hea. Stiil on õudusõhustiku loomiseks kohati liiga kirjeldav ja kiretu, aga jällegi – õudusõhustik ei olegi eesmärk.

Maailmakirjeldamisel on kasutatud palju tillukesi argiseid detaile, nende märkamiseks ja mainimiseks jätkub autoril silma. Huvitav efekt – pisiasjad, mis peaksid tekitama õudust, ei tee seda, sest kirjeldamise stiil annab neile hoopis teise värvingu.

Vahvad omanäolised detailid: on häid ja tabavaid kirjeldusi (Valguski on siin hoopis teistsugune kui kodus, ta on kirgas, värviline, läbipaistev. Tundub, nagu võiks õhku käega katsuda, on teine selline paks, meenutab miskipärast tarretist. Meri aga on nii selge veega, et tundub olevat läbipaistev kui õhk. Siin on kõik teistmoodi.Või: Aeg kulgeb siin teistmoodi kui kodus, päevad veerevad kui värvilised herned).

Loo sisemine loogika on olemas. Ainus häda, mis hindamisel tekib – see pole tegelikult ulmejutt. Ääretut hea maagiline realism, hästi teostatud, vorm ja sisu on ülihästi kooskõlas. Lootehniliselt üks parimaid jutte võistlusel. Minu arust võiks sellise loo ka Looming silmagi pilgutamata avaldada.

 

„Haruväljapääs“

Ääretult hea pealkiri – tekitab assotsiatsioone ja on mitmetähenduslik.

Tegelane. Ega me suurt midagi tema kohta teada ei saa.

Süžee. Lugu algab segaselt, midagi ei selgitata, mis iseenesest ei ole ju miinus, aga… ega selgitusi ei tulegi. Peategelane jõuab kuidagi põhjendamatult mingite järeldusteni, aga miks need järeldused peaksid õiged olema? See, et nad autori tahtel on õiged, on lihtsalt loo edenemiseks vajalik konstruktsioon. Lõpp oli minu jaoks sama segane kui lugu isegi, sama konstrueeritud.

Kirjaoskus pole laita, aga lause kisub kohati liiga keeruliseks, nii et see hakkab juba lugemist häirima. Liigsõnalisus – see on probleemi nimi.

Maailm on iseenesest ju huvitav. See keskuse ja koridoride kirjeldus annab nagu lootust, on unenäoliselt painav, aga seda potentsiaali ei kasutata ära ja kõik sumbub surmajärge kogemuse ümberpööratud, sünnieelseks, variandiks.

Loo sisemine loogika minu jaoks lonkab. Asjad ei tulene üksteisest vaid püsivad koos konstrueeritult , sest nii on tarvis. Mind ei veennud.

 

„Mälestus igavesest eilsest“

Pealkiri on hea, ulmele viitav.

Tegelased taustata, skemaatilised.

Süžee. Lugu on piltlikult öeldes Nõukogude Liidu lagunemine Matrixi maailmas. Uudsust on seega vähevõitu, kuid mittelineaarne süžee tuleb loole kasuks.

Kirjaoskus üsna keskmine, teatud tüüpi vead torkavad silma.

Maailm on minu jaoks ebaloogiline, sündmustik samuti. Vanarauast raketi ehitamine, lõputu deusexmachina. Režiim, kes kontrollib iga vähimatki mõtet, ei tea midagi vastalistest? Inimestest arvuti, mille loomiseks tuleb inimesed 35-aastaselt maha tappa? Ja miks oli tarvis teisi arvutitesse sissemurdjaid, kui neid mainitakse ainult ühes lauses? Mida nad enne tegid, mida pärast? Liiga palju ebaloogilisust. Lugu, mis on konstrueeritud efektse lõpulause nimel.

 

„Universumi ahvid“

Pealkiri on kuidagi segadust tekitav. Mis see on, mida tähendab…? Ei ole piisavalt atraktiivne.

Tegelastele on tõesti üritatud tausta luua, aga kuidagi liiga pingutatult püüdlik on see kõik. See torkab veel rohkem silma kosmosejaama kirjelduse detailides. Kohe saad aru, et autor on teema läbi töötanud, aga ma ei taha seda lugedes tajuda.

Süžee on üsna lihtne ja sirgjooneline, vint üritatakse peale keerata lõpuga, aga see on minu jaoks abituvõitu. Kõige nõmedam puänt, mis tuleks ulmest eemal hoida, on toimunu taandamine unenäoks/simulatsiooniks/virtuaalreaalsuseks vms. Selline võte õigustab end ainult siis, kui autor on geenius ja suudab selle lõpu mingil täiesti uudsel moel välja mängida. Noh, praegu seda ei olnud, nii et jäi ainult see osa, mida kuidagi näha ei tahaks.

Mis kõige hullem, kõik see jättis külmaks, ei pakkunud huvi, oli lihtsalt igav. Emotsioone eriti ei olnud, täideti nürilt mingit ettekirjutatud juhendit igas olukorras, kus oleks pidanud inimlikult küsimusi tekkima, et miks me seda jaburat korda ikka täidame. Ka jäi häirima, et lõpuks ei selgugi, kas peategelane käitus ettemängitud olukorras… isegi mitte õigesti või valesti, vaid pigem, kas peategelase probleemipüstitus oli adekvaatne või oli tegu liigse paranoiaga. Kuna ta saadeti ikkagi ka päris missioonile, võiks ju arvata, et sellega kiideti tema käitumine heaks, aga lõpulause („Meil ei ole just palju inimesi, kes oleks saanud tähtedevahelist reisi läbi harjutada…“) annab mõista, et lähevad ka ülejäänud – ka kõik need, kes peategelast takistada püüdsid. Ja see läheb juba loo enda sisemise loogikaga vastuollu – mis mõtet on saata missioonile inimesed, kellest on teada, et nad tõlgendavad pingelisi olukordi erinevalt ja konfliktid on missioonile juba eos sisse planeeritud?

Kirjaoskus. No mis kuramuse „vihmapilved Amazoni kohal“?! Amazon on internetifirma, selle kohal ei ole pilvi, jõgi on eesti keeli Amazonas, nii palju võiks ehk ikka teada. See on see häda, kui enam eesti keeles ei loeta, vaid ainult ingliisi hakatakse eelistama. Mind teevad sihukesed asjad kurjaks ja jutu suhtes tekib negatiivne eelarvamus. Muidu pole väga vigagi. Kohati kipuvad laused küll tarbetult keeruliseks minema.

Ühesõnaga tuimavõitu ja mitte eriti kaasa haarav triviaalse lõpuga asi.

 

„Libahundi päevik“

Tegelikult olen ma raskustes. Ulmejutt on see ju ainult nime poolest, ulme on pigem garneering üsna tavalisele koolikiusamise loole. Pealkiri on pretensioonitu ja ütleb kohe ära, millega tegu, üllatusmomenti ei teki ega saagi tekkida. Miks peategelane on libahunt, pole selge, on see sünnist saati nii olnud, või tekkis see võime hiljem, me teada ei saa.

Mina-tegelase hingeelu on usutav, ja see sissevaade kiusatu hinge ongi loo peamine pluss. Rohkem plusse minu jaoks siin pole (kui välja arvata asjaolu, et autor on kirjaoskaja – mõnus on lugeda teksti, mis on ladus ja vigadeta). Muide, ka stiil on hea. Peategelase sõnakasutus on usutav (noh, võimalik, et tänapäeva kümnendikud räägivad hoopis teisiti, kust minusugune saurus seda teab, aga lugedes oli usutav. Ehk siis ühtses ja emotsiooniga sobivas stiilis kirja pandud.

Lugu on iseenesest igav, nagu juba öeldud, ei ole midagi oodata, üllatusi ei tule.  Küll on üks suur loogikaaps – hundina on peategelane üleni verine: Ma tean, et olen üsna hirmuäratav vaatepilt. Üleni verega kaetud, silmad punased, hambad irevil. Kui see ka tal põit lahti ei löö, siis ei löö miski.“ Tagasi inimeseks muutunud, läheb ta aga lihtsalt magama. Ei verd ega midagi…? No ei ole usutav.

 

„Mis vaevab hundi südant“

Juba pealkirjast aimub vähemalt minu jaoks ambitsiooni kirjutada midagi traagilis-romantilist. Jutu alguse stiil toetab seda tunnet.

Lugeda on raske. Ma ei tea, kas see on lohakus või kiirustamine, või tegutseb Reaktori keskkonnas mingi kotermann, aga jube palju on sõnu, mis on omavahel kokku kirjutatud.

Lõpulause oli ebaloogiline: Mis siis, et vale libahundi, kuid ikkagi – hundi.“ Kuna jahiti ju mõisapreili tapnud hunti, siis see ju ka saadi. Ehk siis ikka õige hundi ju? Ebaloogilisusest veel: peategelane käib libaks, kõik näivad seda teadvat ja kellelgi pole probleemi?? Liba ei suuda joosta ja lõhub oma hundikäpad ära? Mida veel?

Minu jaoks taas üks lugu, mis tekitas küsimuse, et milleks küll?

 

„Ainult unenäos“

Pealkiri on selles mõttes hea, et ei anna aimu, mis nimelt järgnemas on, samas on ta sisuga seotud.

Mingis mõttes on see üsna täiuslik lugu. On peategelane, kes on kirjutatud usutavaks, on tema unenäod, mis kogu oma deliirsusele vaatamata on kantud loo enda sisemisest loogikast. Maailm on paigas, isegi unenägemuste allikas ja põhjus saab loogiliselt selgitatud.

Jutustamisstiil on klassikalise õuduka oma: kiri sõbrale. Etteaimatavalt kerib pinge üles, kirjeldatud on seda päris hästi, aga eriti hea on lõpp. Kartsin pisut, et kuidas see lõpeb, aga asjata.

Kirjasokus ja stiil pole just perfektsed, aga midagi väga hullu ka ei ole, tugev sooritus. Mulle meeldis.

 

„Ortoni isevärki avantüür“

Pealkiri intrigeerib ja haakub tegelikult üsna hästi žanriga.

Tegelased. Tegelaste tausta avatakse vihjeliselt ja pikkamööda, mis aitab põnevust ja huvi ülal hoida. Süžeesse on pikitud lühikesi kõrvalepõikeid peategelase minevikku, mille abil tegelaste seoseid avatakse ja lõpuks saab nende taust ja omavahelised suhted ka selgeks. Lõpp ise on küll õige pisut rutakas.

Kirjaoskus on hea, aga stiililt jätab siiski natuke pingutatud mulje. Raske on näpuga näidata, mis just häirib, aga piltlikult öeldes on tegu nagu hea käsitööga, mille traagelniidid on pisut näha. Kohati on imelikke väljendusi või lauseid, mis jäävad silma kriipima.

Maailm on läbi mõeldud, kuigi ehk liiga väheoriginaalne. Uudsust on selles maailmas vähe ja maailma ennast avatakse ka vaid hädavajaliku piires. Lugu on oma loogilise arenguga, ebaloogiline on ehk ainult see, et lugedes ei ole kuidagi tunda käimasoleva sõja mõju. Liiga argine ja muretu näib kõik.

Kuigi võidulugu, oli mitu juttu tehniliselt sellest paremini teostatud. Nii et Stalkerit ma sellele jutule küll ennustada ei võtaks.

 

„Riisirahvas“

Pealkiri häälestab päris hästi jutule, on pisut eksootiline ja juba loo alguses haakub sisuga ning hakkab teatud ootusi looma.

Väga ladusa ja sujuva stiiliga jutt, hea on lugeda, kuidagi usutav. Kõik on detailideni läbi mõeldud – iga kõrvaltegelase positsioon ja minevikki on paari lausega ära toodud, muutes sellega tegelased omaseks ja mõistetavaks. Põnevust on doseeritud täpselt parajates kogustes ja õigetel hetkedel. Ka kirjaoskus on hea, lugedes ei jäänud miski häirima.

Küll aga toimus loo sisemises loogikas mingi tilluke nihe sellest hetkest, kui metsarahva Vanaisa mängu toodi. Liiga skemaatiliseks, liiga lihtsustatuks muutus riisirahva põlvnemise lugu, mis enne oli olnud väljapeetud ja tasapisi intriigi punuv. Jah, ülejäänus kehtib tegevustiku sisemine loogika edasi. Jätkuvalt doseeritakse põnevust tilgakaupa (vihje millelegi põranda all). Õnneks on see vaid hetkeline libastumine. Tegelikult oleks kogu loo saanud üles ehitada ka ilma Vanaisata, kellest ju lõpuks kasu ei ole. Ka ilma oleksid peategelased saanud ära arvata laulude tähenduse ja lugu oleks minu arust sellest ainult võitnud.

Lõpp oli hea ja loo arengut silmas pidades loogiline. Isegi groteskne kopulatsioonistseen sobis tegelikult kogu loo loogikaga kokku ja oleks olnud veelgi rohkem oma kohal ilma Vanaisa heietuseta omavahelisest paljunemisest.

Seni vist parim Mahkra lugu.

 

„Libakass“

Jah-noh… No ei suuda ma sellest vaimustuda, ei suuda. Pealkiri ütleb juba ette ära, mis tulema hakkab. Jah, see, mis tuleb, on ju korralikult ja oskuslikult kirja pandud, aga ei huvita mind grammi võrragi. Isegi seda huvi ei teki, et millega see lõpeb. Minu jaoks läheb see juhuulme kategooriasse nagu näiteks Heinsaar. Mis ei ole ju üldsegi halb võrdlus. Aga ulmejutu võistlusel oli minu maitse jaoks teenimatult kõrgel kohal.

 

„Siis, kui nad tulid…“

Pealkiri on suhteliselt klišeelik, ja kuigi haakub sisuga, ei häälesta õieti millekski. Nagu lõpuks selgub, on pealkiri sama umbmäärane, kui jutt isegi.

Jutt ise on igav, kuigi kõik põnevuseks peaks ju nagu olemas olema – sõda, sissetung, kaks võitlevat impeeriumi ja pisike peategelane selle kõige keskel. Aga vat ei ole põnev. Osalt on see valitud stiili süü – lugu on pajatuslik heietus, kus pole ühtegi erilist emotsiooni, aga jällegi – peaks ju! Korduvalt on kohti, mis näitavad sõja halastamatust, julmust, võimude petlikkust ja reetlikkust, valusaid valikuid, aga… tuim on see kõik!

Loo sisemine loogika lonkab – lugedes üritatakse tekitada arusaama, et kaks suurt kosmoseimpeeriumi on sõjas. Ja siis räägitakse impeeriumi kaardi näitamisest, kus on peategelase saar, ja veel mingid saared jne. Ühesõnaga – USA ja Jaapan II maailmasõjas. Ja ongi ulme otsas. No ei usu. Kui „Sierrale“ heideti ette, et ulmeline osa ei kanna ja tegu võiks olla suvalise sõjajutuga, siis see etteheide käib pigem „Siis, kui nad tulid“ kohta. „Sierra“ oli kaugelt mitmekihilisem ja kandis loo välja, see siin mitte. Ja ei suuda päästa ka korralik kirjaoskus.

Nõrk, seltsimehed! Miks see lugu esikümnes oli?

 

„Käilakuju“

Assa!!! Vinge. Peakirja tähendusest hakkad alles pärast poolt lugu aimu saama. Jah, kindlasti hakkaks mõni kobisema, et pole teaduslik ja pole võimalik jne. Mingu puu taha! Igasuguse ulme esimene eeldus on, et lugeja aktsepteerib teatud lähtekohti. Ja see on hea ulme – tehniline, sõjaline, piisavalt küber, põnev, haarav, hästi kirjutatud.

Lugu ei jookse lineaarselt, aga suhteliselt lühike jutt on päris õnnestunult ajaliinide vahel hüplema pandud. Järg ei lähe käest, vaid lugejale antakse taust, samas hoitakse ka põnevust. Tegelased on piisavalt huvitavad, et neile kaasa elada. Õigekiri on korras, dialoog sobitub tegevuste ja tegelastega. Väga meeldis see, kuidas mõningate väikeste vinjettide ja vihjetega on antud maailmale taustsüsteem, ilma selle ajalugu kirjeldamata. On väga häid lauseid, metafoore. Super töö! Võimalik,  et otsad tõmmatakse lõpus liiga äkki kokku, aga… ehk ka mitte. Esimene emotsioon juba veidi enne jutu lõppu – pole võimalik, et see jutt esikohast ilma jäi! Žürii – mida te lugesite?

 

„Sümpaatia“

Kummaline jutt. Pidevalt oli tunne, et ma loen ulme asemel mingit mõistujuttu või moraliteed, mis samas ei ole lõpuni väljapeetud, vaid kisub kohati paroodiliseks. Pealkiri ei ütleks ilma autoritutvustuses toodud selgituseta suurt midagi. Tegelased on suht skemaatilised, maailm taustal saab vaid mõned üksikud vihjed – üldse kipub kohati jääma tunne, et tegu on pigem jutu mustandi kui jutu endaga. Hamba all otseselt ei karju, aga midagi esile tõsta ka ei oska. Õlakehitus.

 

„Esimene port“

Pealkiri on tehniline, ei midagi väga erilist, kuid looga haakub ilusti.

Lugu pigem meeldis. Jah, meie tavapärase maailma võõritamine tuleviku tehnilise maailma kõrvale mõjus ehk pisut lihtsustava ja stamplikuna, aga mitte häirivalt. Maailm visandati nagu muuseas, detailid mingist suuremast tervikust, kuid suuri vastuolusid see ei tekitanud. Üritati luua uute sõnade abil tulevikumaailma, kohati õnnestus see hästi, kohati mitte nii väga. FuaJee nimena mõjus pigem pisut paroodiliselt.

Nii stiil kui õigekiri oli korralikud. Lõpp oli ka täitsa sümpaatne. Täitsa tubli töö.

 

„Lumemarjaveri“

Tohutult hea pealkiri – ebatavaline, poeetiline, pisut isegi kõhe. Nagu eelmiseski loos luuakse maailm möödaminnes, vihjamisi, aga veel elegantsemalt. Pisut paotatakse ust ja lastakse vilksatada natuke siit-sealt, aga sa saad aru, et see maailm on suurem ja autor teab, mis seal veel on, aga ei näita seda mulle (isegi kui ta tegelikult ei tea, jätab ta sellise mulje). Intriig on olemas, kuigi dialoog tundub kohmakas, aga kohmakad on dialoogi pidajad, mitte autor. Ja see on juba väga kõva sõna, kui autor niimoodi tekstiloomet valdab. Pinge on kogu aeg õhus, samas aimub kogu aeg ka mingit sügavamat kihti. Väga-väga hea jutt, kuidagi traagiline, raskemeelne ja mõtliku õhustikuga. Just meeleolu on siin see, mis loo loob, ja üldse ei häiri, et ulmet ennast on tegelikult üsna napilt.

 

„Riia keisririigi allakäik ja langus“

Natuke liiga ambitsioonikas ja pompoosne on see pealkiri. Lugu ei ole paha, on päris huvitavaid detaile (maagide üksteise söömine, et võimeid omandada; inimluud, mis maagiat kiirgavad jne).

Kohati tuli meelde muinasjutt kuningatütrest, kes öösiti maa all oma kingi ribadeks käis tantsimas (maa-alused ballid).

Loo sisemine loogika isegi toimib, samas tekkis minus lõpuks küsimus, et miks just Päikesekuningas pidi see olema, kes Riias maailmariiki looma hakkas? Minu jaoks oleks Napoleon loogilisem olnud.

Ühesõnaga – pisut vastuoluline lugu, aga otseselt mitte halb.

 

„Apollo 18“

Selle jutu peamine väärtus oli omanäoline zombikäsitlus, mis oli üsna elegantselt kehast lahkuva hinge kaalumise katsetega seostatud ning õhu ja õhutühja ruumi  toimemehhanismidega haagitud. Lõpp oli pisut klišeelik, aga eks seda lugu oligi üsna keeruline efektselt kokku tõmmata. Muidu polnud lool vigagi, korralik töö. Mõned kohad tundusid kohmakavõitu, aga midagi liiga silma ka ei riivanud.

 

Kokkuvõte

Järgnev tabel on puhtalt minu emotsioonide (meeldib rohkem-meeldib vähem) baasilt tekkinud. Pealkirja järel on sulgudes võrdluseks toodud žürii antud koht.

1.       Käilakuju (5.)

2.       Lumemarjaveri (8.)

3.       Riisirahvas (2.)

4.       Esimene port (7.)

5.       Riia keisririigi allakäik ja langus (9.)

6.       Ainult unenäos

7.       Üksi

8.       Sierra

9.       Langtoni maailm

10.   Apollo 18 (10.)

11.   Ortoni isevärki avantüür (1.)

12.   Kirjatark ja Doktor

13.   Sümpaatia (6.)

14.   Siis, kui nad tulid (3.-4.)

15.   Libakass (3.-4.)

16.   Mälestus igavesest eilsest

17.   Libahundi päevik

18.   Mis vaevab hundi südant

19.   Universumi ahvid

20.   Uluru

21.   Haruväljapääs

 

Järgmine pingerida on minu isiklike punktide alusel:


1.       Käilakuju                                                           4,7

2.       Riisirahvas                                                        4,7

3.       Lumemarjaveri                                                  4,6

4.       Esimene port                                                    4,35

5.       Riia keisririigi allakäik ja langus                        4,15

6.       Ainult unenäos                                                  4,1

7.       Apollo 18                                                           4

8.       Ortoni isevärki avantüür                                    3,95

9.       Üksi                                                                   3,6

10.   Sierra                                                                  3,6

11.   Langtoni maailm                                                  3,15

12.   Kirjatark ja Doktor                                               3,1

13.   Libahundi päevik                                                 3

14.   Mälestus igavesest eilsest                                  2,9

15.   Sümpaatia                                                           2,8

16.   Libakass                                                              2,75

17.   Siis, kui nad tulid                                                 2,7

18.   Uluru                                                                   2,65

19.   Universumi ahvid                                                2,55

20.   Mis vaevab hundi südant                                    2,45

21.   Haruväljapääs                                                     1,65

 


Päris üllatav on näha, et minu isiklik edetabel erineb päris tuntavalt žürii omast. Neli lugu on esikümnestki välja langenud, mis omakorda tähendab, et neli lugu on teisest kümnest esikümnesse tõusnud. Mu enda edetabeleid omavahel võrreldes on näha, et esikuuik on sama, ainult teine ja kolmas koht on kohad vahetanud. Ja kui Apollo ja Orton vahelt ära võtta, on järgmised kolm jälle samas järjekorras. Nii et mu punktitabel võib anda mingi süstemaatilise vea, aga laias laastus mu enda emotsioonidega võrreldes väga mööda ei pane.

Mida sellest katsest siis järeldada? Eks see illustreerib hästi väidet, et iga lugeja maitse on erinev ja aitab mõista, miks jutuvõistluse võitjale ei ole veel Stalker garanteeritud või miks Baasi keskmise hinde järgi ei saa Stalkereid ennustada. Ja žürii koosseisu vahetamine on selles valguses kindlasti mõistlik mõte. Niikuinii ei saa nende otsus kõigile meeldida, aga erinevate žüriide puhul on vähemalt välistatud, et tulemused hakkavad lõpuks liiga palju sõltuma teatud ühetüübilisest maitsest.

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1154)