26. august kell 8:12, Põlva.

“Noh, Sherlock, kohvrid juba pakitud või?” hüüdis Mario reipalt toru teises otsas. “Ma kuulsin, et Kreeka naistel hakkab blondi viikingit nähes kohe hõbekett suunurgast jooksma - nagu nendel Petrovi koertel.”

“Pavlovi koertel,” parandas Robert. Ta aimas, et Mario kõnega kaasneb mõni tüütu viimase minuti ülesanne. “Ja kus sul need kiharad on? Ma pole akadeemiast saadik endal mujal karvakasvu täheldanud kui lõua otsas. Mis siin veel blondist rääkida.”

“Ära hala! Tead, meil siin poisid juba lõõbivad, et Haak on kõik Põlva tanklad preservatiividest tühjaks ostnud. Frontexi staap asub ju ikkagi Lesbose saarel!” proovis Mario sissejuhatavat möla pikemaks venitada.

“Heakene küll, ära tiri kõutsi munadest, asu asja juurde,” otsustas Robert kolleegi vestluse ebameeldivama osa poole suunata.

“Olgu. Kas Kuldmuna juba rääkis sulle?”

“Ma ei tea Kuldmunast midagi,” vastas Robert aeglaselt. “See pole veel majja jõudnud.” Ta mõistis, et taas ei olnud vaist teda petnud: viimane lähetuse-eelne nädal keerataksegi jälle sinnasamusesse. Ilona hüppab kindlasti rõõmust lakke.

“Olgu siis. Kiirelt - kaks laipa, Toila ja Tallinn, mõlemad nõukaajal Afganistanis olnud, 87-89, sama üksus, äkki isegi spetsnaz. Igasugused välised viited vägivallale puuduvad ja siin lähebki asi päris imelikuks. Laibakumi omad on täielikus hämmingus. Saatsin sulle meilile ka, mis nad lahkamisel leidsid,” vuristas Mario. “Vaata kohe nüüd!”

Robert avas kirjakasti. Viimane kiri oligi Mariolt.

“Ära teksti praegu loe. Tee ainult foto lahti!” nõudis Mario.

Robert nägi fotol kahte kera, mis meenutasid teesõelu. Joonlaud teesõelte kõrval lasi oletada, et kumbki on umbkaudu golfipalli suurune. Mõlemasse kerasse tehtud kaarjas sisselõige tekitas Robertis tunde, et teesõelad naeratavad talle.

“Noh? Mis arvad, Sherlock?” uuris Mario.

“Kaks irvitavat teesõela? Kas seal oli midagi sees ka?” küsis Robert.

“Ma loodan, et sa istud, vana! Nendesse keradesse olid kokku litsutud kadunukeste südamed!”

Mario viimane lause läks aga Robertile kaduma. Ta oli juba kirja süvenenud.

“…ja kui kiirabi juuksurisse jõudis, oli aega nii palju mööda läinud, et nad ei hakanud enam Arvot elustama, vaid viisid kohe Dracula juurde hakkimisele. See ei olnud veel esimesest üllatusest üle saanud, kui toodi teine samasugune laip Toilast. Lugu täpselt sama - südame asemel see faking traadist punutud muna. Sellel teisel ohvril, Taivol, oli korteri uks seestpoolt veel lukus ka.

Dracula mässas nendega öö otsa. Tead isegi, kuidas igasugused anomaaliad teda pöördesse ajavad. Hommikul tuli siis lõpuks välja teooriaga, et need kerad kujutasid endast esialgu traadist punutist, mis ümbritsesid ohvrite südameid ning kahanesid siis mingil põhjusel kiiresti praeguse suuruseni, mis viiski taadid teise ilma. Nendest munadest koukis Dracula välja ka mingid tundmatut päritolu toiteallikad. Ja sealt, rümpade seest, pidi veel igast vinget nodi juurde tulema. Igatahes lubas Dracula meid jooksvalt kursis hoida. Ta on praegu ikka sitaks häppi seal oma keldris.

Nüüd ohvrid. Taivol lähedasi ei olnud. Arvo oli lesk, kuid tal on tütar, kes kogus väiksena marke ja mäletas, et isa pidas aktiivset kirjavahetust ning andis kõik margid talle. Markidel olid eranditult Toila või Põlva templid. Kirjad koos ümbrikega põletas Arvo alati kohe pärast lugemist. Mingeid nimesid ei maininud kunagi. Ülla-ülla, onju?

Toilaga on asi klaar, isegi sama foto oli mehel teleka peal, mis me Arvo tütrelt saime. Panin selle kirjale juurde. Nii palju tütar veel isa juttudest teadis, et kõik poisid fotol olid Eestist. Põlva taadist ei tea me seega midagi, kas üldse ongi enam elavate kirjas? Need Afgaani vennad jõid ennast ju üsna tihti päris ogaraks ja lõpuks ka surnuaiale. Ja kas ta pesitsebki enam Põlvas? Pealegi ei pruukinud need kirjad üldse temalt tulla. Sellepärast tõmbaski “minu oma” “sinu omale” ja ütles, et vaataks, kas teie jahimaadel on Afgaani profiiliga meeste hulgas taolist tüüpi liikumas. No eks sa edasi vaata ise. Hoia kõva!”

Robert avas teise foto. Kolm umbes kahekümnest poissi, viisnurkadega kaabud ülbelt kuklas ja triibulised maikad seljas. Kahele vasakpoolsele oli keegi, vist Mario, ristid nägudele joonistanud ja kolmanda rinnale kirjutanud “Mr. X”. Arvestades, et ohvrid teenisid erivägedes, ei saanud keegi neist kuigi lühike olla, kuid kolmas kamraad oli teistest veel pea jagu pikem. Niisiis pidi otsitav isik olema silmatorkavalt pikka kasvu. Sellega seoses meenus Robertile boss. Ta helistas kolleeg Jaanusele, kes töötas ülemuse naaberkabinetis.

“Hommik! Kas Kuldmuna on pesas?”

“Moens,” vastas Jaanus. “Boss on kohal. Aga mitte eriti heas tujus. Eile öösel oli Räpina mäsu jälle uue hooga lahti läinud. Boss sai vaevalt autost välja, kui mingi jorss virutas talle saeketiga.“

“Ära aja hullu!” ehmus Robert.

“Oli-oli,” kinnitas Jaanus, “hea, et šeff käe ette sai, muidu oleks pool nägu läinud!”

“Setud on ikka päris segi läinud peast,” arvas Robert.

“Kuule, ei olnud setu, hoopis kohalik Räpina molu. Hetkel on haiglas. Boss nokkis ta ära ja sidus sõlme. Võis ka muidugi vastupidises järjekorras olla,” naeris Jaanus.

“Hüva!” vastas Robert. “Ma tulen kohe sinna.”

 

26. august kell 8:24, Põlva.

Kuldmuna noogutas Robertile ja viipas tooli poole. Ise istus ta oma tavalisel kohal helerohelise laua taga, telefonitoru kõrva ja õla vahele surutud. Parema käega allkirjastas ülem pabereid, vasak oli küünarliigesest randmeni sidemes. Robert istus ja katsus eilseid sündmusi ette kujutada. Küllap oli ründaja bossi lihtsaks saagiks pidanud. Mitte miski ju ei reetnud, et see meeter-kuuekümnene pensionieelik oli akadeemias enesekaitseinstruktor. Kuidas võiski mingi suvaline Räpina tegelinski teada, et Kuldmuna tegeles sambo ja astraalse karatega? Ja et ta loopis enda sparringupartnerit, kahemeetrist kiirreageerijat Rauli, nii nagu ise heaks arvas?

“Jah, saame hakkama! Ma arvan… ei, ma olen kindel, et täna enam suuri kogunemisi ei tule. Hoidke ise ka kõva seal!” käristas Kuldmuna telefon ja asetas toru hargile. Siis takseeris ta Robertit. “Haak, sa tead küll, et ma ei ole nii sitt mees, et saadaksin puhtalt kiusu pärast enda uurija nädal enne välislähetust põllule. A no vaata mis toimub! Kogu ressurss on selle Räpina massikakluse all kinni. Kurat küll, mingid etnilised konfliktid! Mis sa ikka sinna Kreekasse ronid, ah? Meil on siin palavam kui üheksakümnendatel Balkanil!”

“Tere hommikust, boss!” vastas Robert ja proovis võimalikult usutavalt muiata.

Kuldmuna, õnnestunud nalja üle muheldes, ei hakanud rohkem kilde puistama, vaid asus juhtnööre jagama. “Mingit juurdlust ära toimetama hakka. Las pealinna spetsialistid kasutavad ka vahel oma hallollust. Vaata lihtsalt paar päeva ringi, räägi inimestega. Palju neid Ahvistanis käinuid meil siin ikka on? Hea, kui kümme kokku saad. Tõenäoliselt elab see mees juba ammu kusagil mujal maakonnas. Kui üldse elab. Nii et võta rahulikult. Küsimusi on?”

“Kas autot saab? Ilmselt peab Tartus paaris arhiivis tuhnima ja veidi mööda maakonda ka kärutama,“ katsus Robert õnne.

“Ei saa!” oli boss resoluutne. “Aga kui sul on kahju oma Honda rehve kulutada,” suutis Kuldmuna lõpuks veel ühe nalja välja pressida, “mine bussiga. Piletid makstakse kinni.”

 

26. august kell 8:57, Põlva-Tartu tee.

Seda, et tal on tarvis Tartus arhiivis käia, ei öelnud Robert suusoojaks. Nimelt liikus mitteametlikult info, et on olemas arhiiv, kus säilitatakse endistest eriväelastest eestlaste teenistuskaustasid. Nüüd oli aeg seda infot kontrollida ja Robert leidis, et õigem on alustada mehest, kes neid jutte kõige innukamalt levitas.

Madis Salulaid, Roberti kursavend akadeemia päevilt, teenis Tartus ühes kaitseministeeriumi allasutuses, kus tema sõnade kohaselt asus lisaks kõigele muule arhiiv, mille riiulites säilitati Teises maailmasõjas võidelnud Eestist pärit meeste isiklikke toimikuid. Madis lähenes asutuses kehtivale korrale õige loominguliselt ja iga kord, kui tal oli tarvis arhiivi minna, kasutas ta võimalust neis toimikuis tuhnimiseks. Hiljem tõi ta pika äraoleku ettekäändeks asjaolu, et ta ei suuda endiselt keerukale arhiivisüsteemile pihta saada.

Roberti loogika ütles, et kui seal arhiivis olid olemas Teise maailmasõja aegsed toimikud, siis peaksid seal olema ka Afganistanis teeninute omad. Ja üsna suure tõenäosusega on Madis need ka avastanud ja mõne tuttava nime puhul arvatavasti isegi kaant kergitanud.

“Oskad sa öelda, kui palju mehi Eestist nõuka ajal Afganistani sõtta võeti?” asus Robert asja kallale niipea, kui Madis toru võttis.

“Veider küsimus. Arvestades, et me rääkisime viimati umbes poole aasta eest. Ma ootasin rohkem midagi pereelu ja karjääri kohta,” irvitas Madis. “Aga Afganistani kohta mul pole õrna aimugi. Mingi kaks tuhat äkki? Sa guugeldada ei viitsinud?”

“Mul ei ole netti käepärast ja pealegi on mul veel paaris asjas sinu abi tarvis. Sellest ma räägiks parema meelega muidugi näost näkku.” Robert vähendas järsult kiirust, sest avastas, et oli just Vastse-Kuustesse saja kümnega sisse sõitnud. "Kas sellest teie andmebaasist ei saa vaadata, palju mehi kaheksakümne seitsmendal Afgaani läks? Ja palju erivägedesse?”

“Ehee,” venitas Madis, “Ei saa. Teenistuskohta ei saa otsingus üldse küsida. Ainult paaris kohas on märge juures, et teenis Afganistanis - ametnik on miskipärast märkustesse lisanud. Ju need mehed käisid isiklikult kohal, mainisid jutu sees... Väeliigiga sama asi - nii vanade meeste puhul ei pea keegi arvet. Nõuka armee meestest on ligi pooltel väeosa number andmebaasist puudu.”

“Nii et lootusetu?” uuris Robert.

“Vaata, isegi kui mul oleks siin ilusti kirjas, et Afgaan ja eriväed, ei oleks sinul sellest ikkagi tolku. Kes kurat ütleb, kas nad üldse õigesse kohta viidi? Või et nad seal hoopis kokad või laomehed polnud?” Madis tegi pisikese pausi, oli kuulda klaviatuuril klõbistamist. “Sul on vaja midagi muud.”

Robertile tundus, et Madise mõte liigub soovitud suunas. “Kas sa tead, kust asutusest seda muud leida võib?”

“Kas sa seda venelaste kohta seal viltuse maja juures tead?” vastas Madis omakorda küsimusega. “Mul tuli just hirmus pliinide isu peale.”

Robert lõpetas kõne ja talle meenus, et oli lubanud täna abikaasaga lõunale minna. Töö juures plaanis ta kõik otsad tänaseks hilishommikuks kokku tõmmata ning ülejäänud nädala jooksul ei kavatsenud ta enda nägu sinna enam näidata. Ohates valis Robert naise numbri.

Ilona ei öelnud suurt midagi. Rääkis vaikse häälega ja püüdis näida võimalikult ükskõikne. Samas, mis siis ikka nii väga juhtub, kui mees täna temaga Põlva kaubamaja restos strooganovi ei söö? Viimased paar nädalat on niikuinii kõik täpipealt ühesugused olnud - kodus vahtis Ilona üksi oma naistekaid ja Robert, kes oli rohkem raamatuinimene, tuli naise kõrvale diivanile istuma vaid siis, kui telekast näitas päevauudiseid.

Eks Robert sai ju aru, et naisel pole lihtne meest pooleks aastaks Kreekasse saata ning kodune pinge ja ütlemata sõnad olid kõige selle tagajärg, kuid seni ei olnud talle ka ühtegi muud lahendust pähe tulnud. Mingit erilist tüli neil omavahel täna arvatavasti küll ei tule, kuid Ilona paari päeva pikkune vaikimine tuleb Robertil ilmselt ära kannatada.

 

26. august kell 9:49, Tartu.

“Sa otsid meest, kes teenis Afgaanis 87-89 ja sai tõenäoliselt mingit laadi eriväljaõppe. Kus, seda me veel ei tea. See võis toimuda spetsnazis või VDV-s või jumal teab kus. Arvatavasti oli ta eestlane ja kui läheb hästi, siis on ta veel elavate kirjas,” võttis Madis äsjakuuldu kokku. “Millega ta siis hakkama sai, see sinu sõjahull? Milles teda süüdistatakse?”

“Teda ei süüdistata milleski. Tegelikult arvan ma, et temast võib saada järgmine ohver,” vastas Robert ja otsis taskust telefoni, mis oli äsja kaks piiksu teinud.

“Helista Draculale!” ütles Mario saadetud SMS.

“Mis sa arvad, kaua sul sellega läheb?” pöördus Robert taas Madise poole.

“Tund-poolteist,” arvas Madis. “Täna on arhiivis Malle. Selline vanaema-kanaema tüüpi, tahaks kalli-kalli teha. Ei usu, et mingeid probleeme tuleb.”

“Kas kell 12 purskkaevu juures tundub reaalne?” uuris Robert.

“Ikka,” vastas Madis ja tõusis irvitades püsti. “Nagu spioonifilmis!”

Raeplatsil läksid meeste teed lahku - Madis pööras kaarsilla poole ja Robert hakkas Toome suunas lonkima, otsides samal ajal telefonist kohtuarst Ene Traakeli numbrit.

Dracula vastas peaaegu kohe. “Ahjaa, uurija Haak. Tervist, tervist,” krigises kohtuarsti hääl telefonis. “Teate, ma ei ole nüüd ausalt öeldes kindel, kas ma teile seda kõike enam rääkida võingi, sest KAPO ja välisluureamet olla kuuldavasti uurimise üle võtnud ja asjad hakkavad omandama juba rahvusvahelist haaret. Teisest küljest ei ole mulle keegi vastavaid instruktsioone jaganud ja seega ma ei näe ka põhjust, miks ma teid sellest ekstraordinaarsest leiust säästma peaksin.”

“Tohoh!” imestas Robert. “Ega ometi maavälised olendid?” proovis ta naljatada.

“Mnjaa. Kahjuks seekord veel mitte,” venitas arst ja tal näis siiralt kahju olevat, et täna ei olnud jälle see päev, mil õnnestuks lõpuks humanoidi lahata. “Kuid need pole siin ka mingid papist poisid. Pigem ütleks, et terasmehed. Kuigi tõenäoliselt on kasutatud mingit väärtuslikumat metalli.”

Kohtuarsti jutust selgus, et ühel meestest olid mõlemad jalad alates põlveliigestest asendatud tundmatut päritolu proteesidega, sest ühtegi seerianumbrit või muud vihjet valmistajale, ei õnnestunud neilt leida. Teisel mehel olid aga mõlemad kiiruluud ja osa kuklaluust asendatud sellest samast metallist plaatidega ning hämmastaval kombel oli sellel inimesel kaks väikeaju, millest üks oli kärbunud. Lisaks leiti mõlema mehe puhul trossidest ja poltidest loodud süsteem, mille eesmärgiks oli Dracula arvates lülisamba täiendav toetamine, sest pea kõikide lülide kehad ja jätked olid kas asendatud või tugevdatud metallvõrguga, mis viidanuks justkui vajadusele taluda suuremaid koormusi.

“Teate, Haak,” ütles Dracula lõpetuseks. “Kui ma vaatan nende meeste sünniaastaid ja kõrvutan need äsjamainitud proteeside tehnoloogilise lahendusega, siis ei tundu teie jutt maavälistest külalistest mulle sugugi ulmena.”

Vaevalt sai Robert kõne lõpetada, kui telefon uuesti laulma hakkas.

Helistajaks Mario ja jutt lühike: “Nonii, rääkisid just Draculaga, jah? Hull värk, mis? KAPO, Kamin, välisluure, president, ministrid - ühesõnaga kõik jutud. Isegi liitlaste saadikuid on briifitud. Suht kindel, et juhtum läheb meie käest ära. Ilmselt mitte kohe täna, kuid minu soovitus oleks - võta rahulikult. Miks peaksime meie kapokate eest töö ära tegema?”

 

26. august kell 11:57, Tartu Raeplats.

“Läheks võtaks kusagilt kohvi,” pakkus Madis haigutades, kui Robert tema kõrvale purskkaevu servale istus.

“Räägiks parem asjast,” pakkus Robert.

“Ahaa!” Madis tõstis sõrme püsti. “Asjaga on ilmselt kiireks läinud.”

“Veidi jah,” tunnistas Robert.

“Hästi. Läksin mina siis arhiivi Malle-tädi juurde ja kurtsin, et mul vanamees tahab sõjaväekaaslaste kokkutulekut korraldada ja sellekohase kuulutuse Postimehes avaldada, kuid ei leia enam väeosa numbrit üles,” jutustas Madis kerge muigega suunurgas. “Et kas ma tohin minna ja tema toimikusse piiluda, sest andmebaasist ma juba otsisin ja sealt ma seda ka ei leidnud. Mallel muidugi hea meel, et saab nii tähtsa asja puhul abiks olla. Väntas veel mulle õige riiulivahe ka lahti ja läks ise kohvitama. Palus veel, et ma arhiivil silma peal hoiaks”

“Oot, aga sul paps teenis ikka mõned head aastad varem kui meie mehed,” uuris Robert.

“Ah, seal on need riiulivahed kümne aasta kaupa,” lõi Madis käega. “Numbritega ei oleks probleemi tekkinud. Aga Afgaani toimikud olid küll mitu vahet edasi. Nii ma seal väntasin edasi-tagasi, higi pressis igast poorist, ise mõtlesin, et mis ma ütlen, kui Malle ootamatult sisse astub. Et teen trenni või? Õnneks on kaustad rajoonide kaupa sorteeritud. Põlva rajoonist läks tol aastal kaheksa meest. Oligi meie sõjard minutiga käes.”

“Oled kindel, et see on õige mees?”

“Jah: VDV ja pikkus 202 sentimeetrit. Teiste meeste kasv jäi sinna Harju keskmise kanti. Lisaks olid seal veel mingid venekeelsed iseloomustused eriülesannetega toimetulemise kohta.”

“Ja nimi?” nõudis Robert.

Madis noogutas: “Oli ka täitsa olemas.”

“Ütled mulle ka või pean ise ära arvama?”

“Ilmselt, kui ma mõne vihje annaksin, arvaksid sa selle isegi ära. Ma guugeldasin seda meest. Ta ei tohiks sinu vanemate talust kuigi kaugele jääda.” Madis rääkis meelega aeglaselt, jälgides muutusi Roberti ilmes. “Meie sõjakangelase nimeks on Mehis Julovitš Kõomägi.”

Nimi tundus Robertile tuttav, kuid ta ei suutnud seda nii äkitsi ühegi isikuga seostada.

“Ta on Oraval metsavahiks,” aitas Madis. Nähes, kuidas Robertil suu aeglaselt lahti vajus, nentis ta: “Jajaa, seda ma arvasin, et te seal Kagu-Eestis olete kõik omavahel vähemalt sugulased kui mitte enamat…”

Metsavaht Mehisega oli seotud üks viieteist aasta tagune juhtum. Robert ise õppis siis magistrantuuris ja looga otseselt kokku ei puutunud. Küll aga põhjustas see sahinaid Põlvamaast kaugemalgi ning seda lahati koguni ühes eetikaseminaris, kus tudengite vahel teravamaks ütlemiseks läks. Robert jättis arutelu käigus poole valimata, tuues põhjenduseks, et tunneb asjaosalisi ja see ei lase tal objektiivseks jääda.

Mehist ta siiski isiklikult ei tundnud - tema kodu jäi mitukümmend kilomeetrit eemale, naabervalda; ka metsavahi Afganistani-minevikust ei olnud tal tookord aimugi.

Teine lugu oli intsidendis osalenud tüdruku ja poistega - need õppisid keskkoolis temast paar klassi tagapool. Üks neist, Ahto Kivi, külastas Põlva politseid lausa regulaarselt. Viimati tegeles Robert temaga umbes kahe aasta eest seoses ühe metsavargusega ja siis pääses Ahto napilt kinniminekust.

Robert helistas Kuldmunale ja ütles, et mees on leitud.

Kuldmuna mäletas Mehise keissi hästi ja oletas sedasama, mida Robertki - metsavahist võib saada järgmine ohver. Seetõttu ei ajanudki ta eriti sõrgu vastu, kui Robert pakkus, et käib ja viskab Mehisele pilgu peale.

“Ma plaanisin täna niikuinii vanemaid külastada,” luiskas Haak. “Et enne Kreeka-sõitu hüvasti jätta.”

Sellest selgitusest paistis Kuldmunale piisavat. Igatahes andis ta ettevõtmisele oma õnnistuse ja toonitas vajadust madalat profiili hoida. “Pärast seda kuradi haldusreformi ei ole ma ausalt öeldes kindel, kas see metsavaht enam meie jurisdiktsiooni alla jääbki. Käi, nuusuta ja kui kuskil haiseb, siis ära tõmblema hakka - loodame, et Võrumaa mehed võtavad asja üle!”

 

26. august kell 14:08, Orava küla.

Robert ronis külapoe ees autost välja ja ringutas mõnuga. Type R oli tema pikkade jalgade jaoks ehk tõesti kitsavõitu, nagu arvas Ilona, kuid Robert armastas oma auto sportlikku välimust ja eriti selle ferraripunast tooni ning ei olnud nõus selle väljavahetamist isegi kaalumisele võtma.

Poe ees kasvasid sirelid, mille varjus istusid pakkudel kaks eakat külameest ja jõid õlut. Robert tervitas mehi ja küsis Ahto järele. Talle pakuti välja kaks kohta, kust ta otsitava kõige tõenäolisemalt leida võiks ja soovitati alustada järve äärest.

Robert leidis Kivi-Ahto koos kahe sõbraga paadisillalt õngitsemast. Pisikesest makist üürgas Sinu Naine ja vees hulpis arvukalt konisid. Õngekorke esimesel pilgul ei paistnud, kuid see ei tundunud mehi eriti häirivat.

“Jõudu, kalurid!” ütles Robert kuivalt.

Kaks semu vaatasid korraks tema poole ja pöörasid siis pilgu taas järvele, Kivi-Ahto ei vaevunud üldse reageerima.

“Noh, Ahto, tuju nii kehv, et ei taha vana sõpra ära tunda?” Kui see ei vastanud, otsustas Robert vinti veel juurde keerata. “Pruut jättis maha või kala ei võta?”

“Missa tahad, ment?” küsis Ahto, pilk endiselt järvel. “Ma olen kaks aastat täiesti puhas olnud.”

“Suurt midagi. Meenus lihtsalt üks lugu Treski jaanipäevalt. Nii umbes viisteist aastat tagasi,” ütles Robert nii ükskõikselt kui võimalik.

See mõjus. Ahto pööras end Roberti poole. “Mida perset? Sellega on ju aamen, tüdruk võttis kõik tagasi. Mida sa üritad siin mulle sitta külge riputada, ah?" pressis Ahto läbi hammaste. “Ma ütlesin, et olen puhas!”

“Jajaa, sa oled meil ju suurem pühak kui Ema Theresa ja suurmärter Paraskeva kokku,” teeskles Robert imetlust. “Mind saadetigi Punase Risti juurest sulle heategija ordenit tooma!”

“Mine persse, raisk!” Kivi-Ahto hüppas püsti ja tema semud ajasid samuti jalad alla. Robert vaatas Ahtole kerge muigega otsa - see oli juba üsna ärritunud.

“Mis kuradi ordenit, ah? Mida sa pasandad siin, ment? Räägi juttu, mis on jutt!”

“Tuled kaasa,” sõnas Robert astuma hakates, “ ja näitad mulle, kus metsavaht elab.”

“Noh, kas lähme jalgsi või autoga?” uuris Robert Ahtolt, kui nad autoni olid jõudnud.

“Sogast pritsid va? Mina ennast koos mendiga küll küla peal ei näita!” Ahtole näis enesekindlus tagasi tulnud olevat. “Ja sinna on mingi kuradi viis kiltsa maad.”

“Hüva,” kostis Robert ja ronis autosse.

Ahto vaatas korraks selja taha ja ronis samuti autosse.

Kui nad maanteele välja keerasid, hakkas hoovihma sadama. Ahto põrnitses tigedalt aknast välja.

Kuigi üldjoontes oli Robertile jaanipäeva lugu teada, lasi ta Ahtol endale kogu loo uuesti jutustada. Ja millest muust neil olnukski omavahel rääkida?

Midagi uut vana juhtumi kohta loomulikult välja ei koorunud: poisid meelitasid seto jaanipäeva öösel tüdruku grupiseksis osalema ja neiu, kes ka varem taolistes seiklustes oli osalenud, sõitis nendega kohaliku jahiseltsi maja juurde. Kuna maja oli lukus, otsustati asi lõkkeplatsi juures ära toimetada ja kõik näis plaanipäraselt kulgevat, kuni üks poistest tüdruku suhtes ootamatult vägivaldseks muutus. Ülejäänud suutsid ta küll maha rahustada, kui tüdruku kisa peale ilmus öisest metsast Mehis, kes lubas politsei kutsuda. Kuni metsavaht numbrit valis, kiskus seesama noormees, kes enne tüdrukut lõi, Mehiselt äkki telefoni käest ja viskas lõkkesse. Oht, et nad võivad endale vägistamisasja kraesse saada, mobiliseeris kogu kamba ja Mehis leidis end üksi kaheksa vastu. Esialgu prooviti soovimatust külalisest jutuga lahti saada, kuid mõned poistest relvastasid end vargsi juba kaigaste ja pudelitega ning üldiselt kiskus asi sinna suunas, et metsavahti ootab korralik ketukas.

Esimesena ründas vallavanema poeg, kes lähenes selja tagant ja lõi Mehisele konjakipudeli pähe puruks. Metsavaht ei pöördunud aga ründaja poole, mis oleks ta seljataguse kaitseta jätnud, vaid rabas hoopis kinni kõige suuremast ja agressiivsemast vastasest, tõstis tolle ühe käega maast lahti ning viskas paari-kolme meetri kaugusele. Ülejäänud seitse löömameest olid metsavahile nüüd kergeks saagiks - kellele äigas käeservaga vastu kaela, kelle viskas lihtsalt eemale.

“Minu tõstis see raisk samuti ühe käega üles, nagu ma oleks mingi puudane sangpomm ja virutas mu julgelt viis meetrit eemale. Ma teesklesin küll, et olen oimetu, aga ikkagi tuli tõbras juurde ja kägistas nii kaua, kuni mul pilt ära kadus!” lõpetas Ahto oma loo.

“Kes siis politsei kutsus?” uuris lõpuks Robert, kes seni oli kogu jutustust vaikides kuulanud ja vaid Mehise üleinimlikule jõule viitavatel kohtadel innukalt kaasa noogutanud.

“Plika kutsus, ütles et metsavaht tappis ta sõbrad ära. Vana oli ise juba selle aja peale läinud. Saadi hommikul kodust kätte. No edasi tead sa vast juba ise ka.”

Jah, edasi läks nii nagu ikka - tüdruk ei süüdistanud kedagi ja poiste vanemad andsid asjale ametliku käigu, sest vallavanem ei olnud ainuke kohalik prominent, kelle võsuke grupiseksis osales. Mehiselt mõisteti välja kopsakas valuraha ja kuidagi suutis ta vajaliku summa ka kokku kraapida. Poistest keegi sandiks ei jäänud, kuid mõnel võttis täielik paranemine mitu kuud aega. Sellest ajast kutsuti metsavahti Metsakuradiks.

“Kuule, tõmba siin teeperve,” katkestas Ahto Roberti mõtisklused. “See teeots, mis vasakult metsa läheb, seesama ongi.”

Robert pidas masina kinni ja uuris lehtpuuderägastikku kaduvat metsateed. Ilmselt jääb Honda kliirens selle jaoks madalaks.

“Nii palju, kui ma seda teed tean, siis selle autoga sa kaugemale kui sada meetrit küll ei pääse,” oleks Ahto justkui tema mõtteid lugenud ja lisas siis resoluutselt: ”Mina siit edasi ei tule.”

“Viin su tagasi?” pakkus Robert.

“Ei tea. Ma vist lähen jala. Vihma ka enam ei saja ja...” Ahto tundus kahevahel olevat.

“Ei taha ennast koos mendiga näidata?” muigas Robert.

“Kuule, tead, ega ma muidu ei küsiks, aga praegu on kuidagi sitad ajad ja noh, eks ma vast nagu omast ajast suga kaasa tulin, et...nagu jah,” ei osanud Ahto kuidagi asja kallale asuda.

“Ja-jah,” ühmas Robert ja otsis rahakoti välja.

 

26. august kell 14:40, Niitsiku-Võmmorski tee.

Ahto tegi minekut. Robert valis kõndimiseks parempoolse roopa ja hakkas mööda kergelt rohtunud teed astuma.

Auto ei tundunud siinkandis just populaarne liiklusvahend. Kohati laiutasid keset teed paarimeetrise läbimõõduga lombid, mille sügavust oli peale vaadates keeruline hinnata. Robertil oli hea meel, et ta otsustas teekonna viimase osa ilma Hondata läbida. Hiljutisest hoovihmast tilkus puudelt jahedaid piisku Robertile pähe ja krae vahele. Värske õhk lõi pea klaarimaks ning meelitas välja mõtted, mis seni tagaplaanile olid surutud.

Juureldes parajasti selle üle, kas ta ei peaks Ilonat hoopis endaga Kreekasse kaasa kutsuma, märkas Robert eespool rohus poolemeetrist kuivanud ringi ja astus sellest vaistlikult mööda. Järgmisel hetkel rebiti ta paremat jalga pidi maast lahti ja virutati peaga vastu teepinda, nii et teadvus ta mõneks ajaks maha jättis.

Toibudes avastas Robert end paremat jalga pidi suure kase oksa küljes kõlkumas - tema peast jäi maapinnani tubli kaks meetrit. Hüppeliigese ümber kokku jooksnud silmus paistis olevat tehtud jalgratta piduritrossist ja Robert tänas õnne, et kandis poolsaapaid, mis trossi survet mõnevõrra leevendasid. Kui ta püüdis jalga saapast vabastada, selgus et sõlm oli selleks liiga tugevasti kokku jooksnud ja Robert siunas end, et püstoli autosse jättis - sellega võinuks katsuda ehk trossi läbi lasta.

“Ma arvasin, et politsei tuleb ikka K-komandoga mind kinni nabima,” tähendas äkitsi metalse tämbriga hääl Roberti selja tagant.

Seal seisis tumerohelises kraeta pintsakus pikk mees ja uuris Roberti rahatasku sisu. Ilmselt oli ta teadvusetult kõlkuva uurija põhjalikult läbi otsinud ja siis eemal tema toibumist ootama jäänud.

“Ma ei tulnud sind arreteerima, vaid hoopis halbu uudiseid tooma.”

Metsavaht astus vaikides võssa ja peagi hakkas Robert sujuvalt maa suunas laskuma.

Maha jõudes kiskus ta end trossist vabaks ja saapa jalast. Et ta esmase ülevaatuse käigus vigastusi ei täheldanud, julges Robert end püsti ajada.

Metsavaht keris trossi kokku ja arvas, et ehk oleks mõistlikum tema juurde minna, sest ilmselt ootab eest pikem jutuajamine.

Metskonna majja ei olnud kilomeetritki, kuid teel jõudis Robert Mehisele senise sündmuste käigu enam-vähem ära jutustada.

Mehis kuulas, suu kriipsuks tõmmatud ja koledad põletusarmid ta paremal näopoolel hakkasid üha enam õhetama, vähemalt nõnda tundus Robertile.

Kui nad lõpuks napilt sisustatud kööktuppa astusid, võttis Mehis pintsaku ült ja asetas toolileenile, istus siis ja viipas kaaslasele, et see tema vastas samuti istet võtaks.

Veidi aega vaikinud, ütles metsavaht: “Nii siis lõppeski poiste lugu…”

“Ja milline on sinu lugu?” küsis Robert.

 

Oktoobri lõpp 1987, Kunari provints.

“Ma võin oma 92-aastase vanatädi süütuse peale kihla vedada, et seda lennukit seal ei ole,” urises Arvo, kui neid ropu sõimu saatel Bagrami baasis keset ööd lennukile aeti.

Üks Su-17 oli alla tulistatud ja piloodil õnnestus väidetavalt katapulteeruda. Nüüd oli nende ülesandeks see mees üles otsida ja ühes või mitmes tükis tagasi toimetada.

Ka rühmaülem Borissenko oli tige, sest alles eile tuli rühm oma esimeselt ülesandelt sealtsamast Kunarist ja neid pidi hoopis nädalane jõudeolek ootama. “Kui me selle leitnandi tõesti üles peaksime leidma, siis see dolbajoob veel kahetseb, et ta mudžahiidide kätte ei sattunud!” karjus Borissenko oma meestele vahetult enne hüppamist.

Praegu ei olnud aga kellelgi lendurist enam sooja ega külma, sest dessantüksuse maandamiseks ettenähtud orgu ümbritsevatel mägedel ootasid neid mudžahiidid ja öist taevast lõhestavate valgusrakettide paistel jälgis viimasena välja hüpanud Mehis abitult, kuidas rühmakaaslased meeleheitlikult rapsides endid vaenlase trasserkuulide eest päästa püüdsid.

Kõik venis nagu halb unenägu.

Lõpuks maandus esimene snaipripaar, kuid mõlemad mehed prantsatasid maha ja jäid liikumatult lamama, langevarjud öises tuules laperdamas.

Järgmised neli meest jõudsid tervena maapinnale ja asusid varjusid lahti päästma, kuid peagi lõpetasid vaenlase kuulid ka nende sagimise.

Paar meest eirasid instruktsioone ja üritasid juba õhus olles vastutuld avada, kuid kaotasid seetõttu langevarjude üle kontrolli ning hiljem selgus, et nad vigastasid end kukkudes nii tõsiselt, et ei suutnud enam edasi võidelda.

Mehis maandus üsna Taivo lähedale, kes karjus, et tal on juba kõik salved tühjad ja nüüd kasutas ta hoopis ühe surnud kuulipilduri relva.

Arvo lamas paarkümmend meetrit eemal ja proovis staabiga sidet luua.

Kusagilt pimedusest kriiskas rühmaülem, et keegi asjatult ei tulistaks, sest sellega tõmbavad nad vaid tihedamat tuld enda peale.

See abinõu töötas ja peagi lõpetasid ka mudžahiidid tulistamise. Ilmselt otsustasid moona hommikuks hoida ja ega neil ka kuhugi kiiret olnud.

Rühmaülem korraldas loenduse ja selgus, et kahekümnest dessantnikust oli võitlusvõimelisi alles vaid tosin. Korraldati ringkaitse ja asuti kaevuma.

Meedik Taivo oli kuulipilduja taas kalašši vastu vahetanud ja andis haavatutele võimaluste piires esmaabi. Mehisest mööda roomates ütles ta, et viis meest on juba teises ilmas.

Rühmaülem soovitas meestel veidikenegi magada üritada, sest päikesetõusuni jäi vaid paar tundi. Hommiku osas ei olnud kellelgi illusioone.

Koos esimeste päikesekiirtega sadas neile kaela esimene miin.

Kaks viimast allesjäänud snaiprit, Mehis ja Petrosjan, asusid palavikuliselt läbi optiliste sihikute mäenõlvasid kammima, kuid miinipildujat ei õnnestunud neil leida - ilmselt paiknes see teispool mäge. Miinipilduja tuli muutus üha täpsemaks ja snaiprid keskendusid nüüd kõige tõenäolisematele kohtadele, kus võis paikneda tulejuht, kuid ükski mustadest olenditest, kelle eluküünla nad kustutasid, ei osutunud õigeks.

Juba tabas miin nende lahingupositsioonil ühte öösel langenud seersanti. Seejärel saabus vaikus, justkui andmaks meestele aega tunnistada, mida miin nende kehaga teha suudab.

“Ui bljääd! Kui sellisega pihta saad, ei garanteeri keegi, et just sinu jupid Jerevani saadetakse!” karjus Petrosjan.

“Ja su pruut käib pärast hoopis mingile kitsekoinijale lilli panemas!” hüüdis Mehis vastu, kössitades öösel improviseeritud laskepesas ja oodates uut miini.

“Joptvui küll! Kas te olete eided või snaiprid? Võtke see tulejuht ükskord maha või ma nikun teid silma ja kõrva nagu kõhnu oinaid!” karjus rühmaülem.

Järgnes plahvatus, mis pühkis nende viimase kuulipilduri maamunalt. Sellest muutus vastane märksa julgemaks ja kivirahnude vahel osavalt hüpeldes lähenesid mudžahiidid dessantväelastele justkui mustad linnud oma saagile.

Pärast viimast tulelööki jäi võitlusvõimelisi mehi alles veel viis või kuus. Üks miin langes ka kuhugi Arvo ja Taivo vahele ning nüüd valitses nende tiival vaikus.

Mehisel ei olnud aega sõprade kaotuse üle pikalt juurelda, sest vaenlase snaiper oli leidnud Petrosjani pesa ja armeenlane lamas nüüd vintpüssi kõrval, mustjas täpike keset laupa.

Kui ta püüdis vastase täpsuslaskurit leida, märkas Mehis paremal tiival musti kogusid liikumas ning suunas tule sinna.

Tema vasakul käel üritas seersant Vilkas roomata surnud kuulipilduri juurde moona järele, kuid tihe tuli katkestas leeduka tee ja surus ta vastu maad.

Korraga kuulis Mehis Vilkast midagi pomisemas. “Mis sul on? Kas sa said pihta või? Siia suudad roomata?” hüüdis ta.

“Kas sa ei kuule?” ägises leedukas. “Kopterid tulevad!”

Samal hetkel muutus maailm kuldseks ja Mehisele tundus, justkui oleks suur pehme päike ta alla neelanud.

Mehis ei teadnud, kaua ta päikese kõhus viibis, kuid lõpuks kostsid temani inimhääled ja ta avas silmad. Kuldne asendus valgega ja kuigi kuumus jäi, mõistis Mehis, et on taas elavate maailmas. Sellele viitas ilmekalt tema kohale kummarduv mees - valges mütsis, tihedate mustade kulmude ja kongus ninaga. Tundus et tegemist on arstiga.

Ilmselt grusiin, mõtles Mehis. “Kus…” kähistas ta ja, köhatades kurku puhtamaks, alustas uuesti. “Kus ma olen? Mis juhtus?”

“Te olete Bagrami lähedal haiglas,” ütles arst Mehise jaoks võõra aktsendiga vene keeles. “Siia toodi teid varitsusest, kus te kaotasite miiniplahvatuses parema käe. Ja mina andsin teile käe tagasi!” lisas ta varjamatu uhkusenoodiga.

Mehis vaatas enda käsi ja pidi äärepealt minestama: tema parema käe asemel oli metallist karkass, mida katsid siin-seal üksikud õhukesed liharibad. Nende vahelt paistsid erinevad vedrud ja kruvid. Mehis proovis kätt tõsta, kuid tundis vaid kerget tõmblust rinnalihastes.

Arst, kes jälgis teda varjamatu huviga, selgitas, et lihaseid siirdatakse üksikute lihaskimpude kaupa, sest nii on organismi adaptsioonivõime kõrgem ja lihaskoe regeneratsioon kiirem. Jäseme liigutamiseni pidi kuluma veel nädalaid, sest igasse lihasesse paigaldatakse mikroelektroodid, mille töökindlust tuleb mitu korda päevas testida, enne kui järgmine kiht lihaseid eelmiste peale istutatakse.

Seda kõike oli Mehise jaoks esimese päeva kohta liiga palju ja ta järgis meelsasti arsti soovitust võimalikult palju magada.

Paari päeva pärast sai Mehis veel suurema üllatuse osaliseks, sest teda külastasid Arvo ja Taivo. Arvol oli pea sidemes ja Taivo istus ratastoolis, mõlemad jalad puusast kannani kipsis.

Neilt sai Mehis teada, et võõramaalasest arst on prantsuse kirurg doktor Girard, kes aastate eest vabatahtlikuna mudžahiidide poolele sõdima tuli, kuid peagi spetsnazi kätte vangi langes. Kuna nõukogude vangla ei tundunud doktorile ahvatleva väljavaatena, soostus ta vangistajate pakkumisega ning saadeti tagasi Afganistani, kus temast sai kirurg salajase uuringumeeskonna juures, mis otsis võimalusi mehhaaniliselt täiendatud sõdurite loomiseks. Projekt kandis nime МЕХДОПСОЛ ja Mehisest sai МЕХВОИН-214.

Nädalad möödusid ning Mehise titaanist käeskelett oli pea täielikult lihastega kaetud. Pisikesed silindrikujulised imepeenikeste ogadega kaetud elektroodid tema lihastes töötasid laitmatult ja peagi ootas ees nahasiirdamine. Taivole, kelle säärtele lihaseid ei istutatudki, tehti nahasiirdamine otse jalakujulistele titaanvõrkudele ning asjaolu, et see protseduur õnnestus komplikatsioonideta, julgustas ka Mehist.

Ühel hommikul andis arst lõpuks Mehisele loa õue minna. Kui sanitar tema ratastooli haigla terrassile lükkas, võttis avanenud vaatepilt Mehise nii hingetuks, et ta hetkeks minestas. Toibudes ei olnud unenäoline stseen kuhugi kadunud: endiselt laperdas haigla ette pargitud BTR-ide kohal hiiglaslike tiibadega rooduvana Potapov, kes paari kuu eest väidetavalt luurekäigul langes, ja endiselt harjutasid riviplatsil jalaväetaktikat titaanist välistoestesse pakitud sõdurid, justkui pisikesed türannosaurused.

Kogu selle seltskonna taustal maandus aga punakat kõrbeliiva üles keerutades kaks patrullist naasvat Mi-24 helikopterit ehk “krokodilli”, nagu sõdurid neid hüüdsid.

Sellest päevast alates sõi Mehis hommikusööki alati terrassil.

Mehise eest ei jäänud siiski varjatuks ka sõjaväehaigla nr 734 tumedam pool. Nii teadis ta vestlustest dr Girardiga, et tema operatsioonid õnnestusid tänu ulatuslikule doonormaterjalile, mida saadi nendelt sõduritelt, kelle mehhaniseerimine ebaõnnestus. Ja kaugeltki mitte kõik organid, mis siirdamiseks kohale toimetati, ei olnud piisava kiirusega õige temperatuurini soojendatud, mistõttu sisaldasid opisaalidesse jõudnud konteinerid üsna tihti vaid kasutuid lihakäntsakaid. Paljudele poistele saabus äärmiselt piinarikas surm erinevate äratõukereaktsioonide tõttu ning nende kisendamine kajas üle kogu haigla. Muist ohvreid suri aga teadvusele tulemata vaiksete mulinate ja korinate saatel.

Samuti ei garanteerinud edukalt sooritatud meditsiinilised manipulatsioonid veel МЕХВОИН-ide tõrgeteta toimimist - oma sõna oli alati öelda inimpsüühikal. Nii võis neljakäeline või kolmemeetriste titaanjalgadega inimpeletis narkoosist ärgates üsna kiiresti taibata, et ühiskonda tagasipöördumist tema jaoks ette nähtud ei ole. Sellistel puhkudel jagunesid sõdurid laias laastus kolmeks. Ühed sülgasid tigedalt maha, võtsid vöörihma ja suundusid pesukuivatusruumi mõnda toekamat toru või konksu otsima. Teised keerasid endale öö hakul märja käteräti tihkelt ümber kaela ja nutsid end magama. Kolmandad, enamus, leppisid olukorraga.

Mehis lohutas end mõttega, et kõik need ohvrid ei olnud asjatud, sest suuremaid ja väiksemaid õnnestumisi võis Bagrami salajase baasi territooriumil kohata igal sammul. Näiteks ühemehesoomukid “Tšerepaha”, mis seljaaju-trauma tõttu jalutuks jäänud sõdureile võitlusvõime tagasi andsid. Või siis välivorm, mis vastavalt maastikule kameeleonina varjevärvust muutis. Viimane, tõsi küll, vajas toimimiseks kaheksakümnekilost akut, nii et seda sai esialgu kasutada vaid tugevdatud skeletiga võitlejail, kuid kergemad versioonid olid juba väljatöötamisel.

Lisaks tegutses haigla juures ka uuringurühm, mis keskendus kitsamalt ideaalsete õhudessantväelaste loomisele - seal möödusid enamik Arvo ja Taivo päevadest. Mehed ise oskasid nii palju seletada, et Taivo puhul täiustati tema proteeside amortisatsiooni ja Arvo hoiti põhiliselt jälgimise all, kuna talle oli istutatud lisaks lumeleopardi väikeaju, ning nüüd oodati muutusi tema koordinatsioonis. Alguses oli nendega koos ka leedukas Vilkas, kuid tema suri ebaõnnestunud operatsiooni tagajärjel ajuverejooksu.

“Topiti laip tinakirstu ja mees saadeti koju kui kangelaslikult lahingus langenud. Tegelikult täitis ta aga enda internatsionaalset kohust siinsamas kärbeste ja sita sees vaikselt kuhtudes,” võttis Taivo asja kokku.

Haiglas nr 734 opereeritigi meestele ümber südamete turvavõrgud, mida sai distantsjuhtimisel kuni kilomeetri kauguselt aktiveerida. Ametliku versiooni järgi paigaldati need juhuks, kui mehed peaksid vangi langema. Reaalne põhjus oli aga ilmselgelt vajadus mehi GRU lõa otsas hoida.

Umbes poole aasta pärast andsid mehed dr Girardile kätt, lubasid talle iga kuu kirjutada ja suundusid teenistusse uude väeossa. Ühelegi missioonile neid enam ei saadetud.

 

26. august kell 17:10, Kliima lähedal metsas.

“Oskad sa aimata, miks teist just nüüd oli vaja lahti saada?” küsis Robert, kui oli metsavahi uskumatut jutustust veidi seedinud.

“Nädalapäevad tagasi tuli meile kõigile kiri Girardilt, kus ta kutsus meid Prantsusmaale. Ta on sinna kuhugi Nice'i lähedale meiesuguste vananevate mehhaniseeritud sõdurite jaoks villa ostnud ja pakkus, et me võiksime ülejäänud elupäevad seal veeta. Ilmselt lugesid neid kirju ka meie sõbrad GRUst ja see nad tegutsema ajaski,” pakkus Mehis. “Pärast Liidu lagunemist oleme me ida poolt regulaarselt ähvardusi saanud, et iga katse puhul Eesti piiridest välja liikuda aktiveeritakse turvavõrgud hoiatamata.”

“Neil oleks ju lihtsam see Girard ära koristada,” arvas Robert.

“Arvatavasti nad ei tea, kus ta asub,” oletas Mehis. “Pealegi on lihtne teda avalikult välja naerda. Mõtleks - mingi hullu fantaasiad. Aga vaat kui mingid tüübid enda titaanvõrkude ja pneumoliigestega kohale ilmuvad, võib asi päris pööraseks kiskuda.“

“Kas sa tead, kus see asub, see…” Robert otsis õiget sõna.

“Terminaatorite vanadekodu?” Mehis muigas. “Tean küll. Me kasutame kirjade puhul šifrit, mille me juba Afgaanis kokku leppisime ja nii sisaldab iga kiri tegelikult kahte kirja. Viimases kirjas oli aadress sees.”

Mehis jutustas, et Arvo, keda viimastel kuudel vaevasid metsikud peavalud, otsustas kohe Prantsusmaale lennata. Mehis ja Taivo püüdsid teda küll veenda, et nad võiksid siis vähemalt kõik koos ja autoga minna, sest nad oletasid õigesti, et GRU-l ei jääks Arvo lennupiletite ost kahe silma vahele. Arvo peavalud olid aga muutunud liiga väljakannatamatuks ja ta soovis kiiresti kohale jõuda, sest lootis dr Girardilt leevendust leida. Nõnda lükkas ta aga lumepalli veerema.

“Kas sa aimad, kes nende tapmiste taga olla võib? Kas on tõenäoline, et saadeti keegi mehhaniseeritud sõduritest?” küsis nüüd Robert rohkem jutujätkuks, sest taipas, et ilmselt teab Mehis mõrvari isikust sama palju kui politseigi. “Kas sellepärast ongi kõik need lõksud siia metsa üles seatud?”

“Võimalik,” ütles Mehis. “Ja kui see tõesti nii on, siis saadetakse ilmselt mõni uuem mudel. Neil on võimalusi arendustööks ju hulgana olnud: Tšetšeenia, Ukraina, Süüria. Vaevalt, et МЕХДОПСОЛ ühes Afganistani sõjaga ajaloo prügikasti saadeti.”

“Ja sa ei karda?”

“Miks ma peaksin?” imestas Mehis. “Ma olen ju ikkagi endine eriväelane!”

 

26. august kell 17:48, Niitsiku-Võmmorski tee.

Toominga varjust jälgis МВ-7804 punast Orava poole tuhisevat Hondat, kuid tuvastanud, et autoroolis viibiv mees ei ole objekt nr 214, jätkas ta oma teed kagu suunas.

Paarsada meetrit enne objekti eeldatavat asukohta märkas МВ-7804 keset metsarada umbes poolemeetrise diameetriga ringi, kus rohi oli kergelt koltuma hakanud. Ta peatus ja silmitses ümbritsevaid puid. Tihedast lehestikust hoolimata märkas ta ühe kase okste vahel tumedat kerajat objekti. Ta reguleeris parema silma lähivaatele ja avastas, et tegemist on kivist ja teritatud roigastest valmistatud “siiliga”.

Kükitades teepinna alla peidetud lingu kõrvale, otsis 7084 silmadega selle ümbrusest teisigi lõkse ning leidis ühe paremalt ja teise vasakult poolt esimest lingu. Need olid tunduvalt paremini peidetud ja mõni vanem МЕХВОИН-i mudel ei oleks neid ehk avastanudki.

МВ-7804 ajas end püsti ja astus võidukalt naeratades keskmise lingu sisse.

 

10. veebruar kell 8.16, Lesbos

Robert ärkas Rammsteini "Amerikat" üürgava telefoni peale ja märkas pahameelega, et kell öökapil näitas veerand üheksat. Täna pidanuks üle pika aja olema vaba päev ja nüüd selline nöök.

Viiendat kuud rase Ilona, kelle hirmuäratava kiirusega kasvavad tagumik ja kõht Robertile voodisse järjest vähem ruumi jätsid, tiris torisedes endal teki üle pea. Mida lähemale Eestisse tagasipöördumise päev jõudis, seda pahuramaks naine muutus.

Mis seal salata: nautis Robertki täiel rinnal kohalikku kööki ja kliimat ning veebruarikuine Põlva ei olnud just see koht, kus ta kolme nädala pärast ärgata soovis.

Telefon ei kavatsenudki ilmselt vaikida ja Robert ajas end ohates voodist välja.

Helistajaks oli Jaanus. “Kalimera, Robertopopulos!” hüüdis kolleeg reipalt. “Kuidas teil seal läheb? Võtate päikest, jah?”

“Päikest veel võtma ei kutsu,” vastas Robert ja, tunnistanud hetkeks digitaalset termomeetrit, lisas: “aga no näiteks praegu on juba neliteist kraadi.”

“Siis on meil ju täpselt sama, lihtsalt miinus on ees!“ naeris Jaanus.

“Kõlab toredasti. Kas sa sellepärast mulle vabal päeval nii vara helistasidki, et Põlva õhutemperatuuri teatada?” haigutas Robert.

“Ah sa perse, nüüd läks küll pahasti,” ehmus Jaanus. “Aga tead, üks vana lugu sai siin vahepeal lõpu. Raudteetöölised leidsid aastavahetuse paiku Kolodavitsa lähedalt metsast rebastest järatud laiba. Käivad jutud, et pooleldi inimese, pooleldi roboti. Kuna kapo tegeles sellega, siis rohkem infot mul ei ole. Boss arvas, et peaks sulle ka ütlema.”

“Oh jah!” Robert oli pettunud. Ta lootis, et see lugu lõpeb teisiti.

“Sant lugu jah,” nentis Jaanus. “Aga tegelikult meenusid sa mulle seetõttu, et eile saabus sulle siia mingi imelik postkaart. Ma mõtlesin, et ehk on miskit olulist.”

“Kellelt see on?”

“Saatjat ei ole, kuid kaardil on Nice'i vaated ja postitemplil sama linna nimi.”

“Kas seal on miskit kirjas ka?” Robert tundis, kuidas pulss kahekordistus.

“Jah,” ütles Jaanus, “siin on kirjas: Head üleilmset robootikapäeva!”

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1024)