20. novembril oli meretagustel inimestel põhjust mandrile minna, ehk siis Tallinna, kus Kellerteatris esitleti Indrek Hargla uut krimiromaani „Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium“ ning mängiti Indrek Hargla uut õudusnäidendit „Kodukäijad“.
Näidendi esietendus oli küll juba kolm päeva
varem ning me oli ka sinna kutsutud, aga pühapäev-esmaspäev on Enele ja mulle
ühed ebasobivamaid nädalapäevad üldse, et lehetöö kui selline jne. Nõnda siis
leidsimegi, et jätame esietenduse ära ning ühendame esitluse ja mõne järgmise
mängukorra. Ja nõnda me siis kolmapäeval Tallinna...
Krimiromaani esitlusel räägiti ka ulmest
Kuna Reaktor on ulmeajakiri, siis pole siin põhjust rääkida krimiromaanist, olgu selle autoriks kasvõi üks Eesti olulisemaid ja menukamaid ulmekirjanikke. Samas, ega ulmest ikka mööda saa, isegi krimiromaani esitlusel.
Indrek Hargla kiitis kohe üsna alguses uue Melchiori kaanepilti ja rääkis, kuidas ta on rahul Poola kunstniku Paweł Kardise tehtuga, kuidas raamat sai seekord just täpselt sellise kaanepildi, millega autor vägagi rahul on.
Eks kiidulaul kaanepildile tekitas kohaletulnute seas ka küsimusi: kas see tõesti on nüüd nii tähtis, mis on kaanel. Indrek Hargla ei jätnud võimalust kasutamata ja seletas, kuidas ta ulmelugejana on harjunud, et raamatu kaanel on pilt, mis kutsub lugema ja kuidas talle ei meeldi raamatud, kus kaanel on vaid lihtsalt kirjad või mingi surimuri. Kas austatud kirjanik just nii konkreetselt ja nende sõnadega end väljendas, aga jutu mõte oli umbes selline. Mina kirjutan siin lihtsalt mälu järgi muljeid üles. Ka ütles Indrek Hargla midagi kriitilist Mirabilia-sarja raamatute kaante kohta, mis minuarust oli küll liiast, sest tegemist on ühtede ägedamate ja profimate kaantega Eesti raamatuloos üldse, kuid see oli siiski Indrek Hargla esitlus ja otse loomulikult on Indrek Harglal õigus arvata teistmoodi.
Küsiti ka, et millal ilmub järgmine ulmekas. Indrek Hargla jäi väga mõttesse ja alguses justkui ei osanudki vastata, aga siis ütles, et veel käesoleval aastal. Isiklikult mind pani see muigama, sest ma sain aru, mida kirjanik mõtles, aga küsimuse pisut vildakalt formuleerinud lugeja vist mitte...
Küsiti veel ka üldkirjanduslikke küsimusi, et kuidas autor üle elab seda hetke, mil romaan valmis ja tegelastest lahkuma peab. Indrek Hargla seletas, et kuniks ta kirjutab, seniks tegelased teda pisut painavad, suisa segavad elamist ja tahavad anda nõu romaani arengute asjus – kui ta aga romaanile punkti paneb, siis pole tal nende tegelastega eriti enam mingit asja. Ka rääkis Indrek Hargla, kuidas ta üldse omi vanu asju lugeda ei taha, sest need on kirjutanud üks teine inimene ja see inimene ei osanud eriti kirjutada.
Õudusnäidend „Kodukäijad“
Kuna esitlus toimus Kellerteatris ja esitlust viis läbi teatri asutaja ja juht Vahur Keller, siis otse loomulikult läks jutt ka esitluse järel toimuvale etendusele, seda enam, et neid ühendas rohkem, kui toimumiskoht ja kirjanik Indrek Hargla. Nimelt rääkis Indrek Hargla, kuidas ta uuris üht mürgisegamise-teemalist raamatut ning kuidas sellest oli abi uue Melchiori-romaani ning veel enam näidendi „Kodukäijad“ kirjutamisel.
„Kodukäijad“ on kahest lühinäidendist koosnev nn kassett või antoloogia. Neli näitlejat mängivad mõlemas tükis, võttes seeläbi endale küllaltki raske ülesande. Pole ju kerge ühe õhtu jooksul kahte erinevat näidendit ja rolli mängida! Pealegi, väike ruum ja publiku lähedus ei jäta ka ju erilisi võimalusi asju varjata. Kõik, mis mängid, kõik see on ka näha.
„Phosphorus“
Esimene vaatus oli lühinäidend „Phosphorus“ ehk kummituslugu XIX sajandi Saksamaalt. Noorel naisel on vana mees surnud, mees kummitab ja naine kutsub eksortsisti, kes peab kummituse n-ö lokaliseerima ja ära ajama. Majas on ka veel tüütu ja ohmuvõitu teener. Eksortsist pingutab ja pingutab, aga kummitusega ta kontakti ei saa. Kas kummitust polegi? On see vaid leinava lese luul? Ei, kummitus on olemas ja lesk teda ka tajub ning teatripublik suisa näeb.
Väga äge lugu ja leidlikult lavastatud. Lesk tegi ekstaatilise, kui nii võib öelda, rollisoorituse. Peamised kiidusõnad hoiaks ma aga surnud vanamehele ehk kummitusele. Milline plastika, milline liikumine ja ilmed ning see üldine trotslik hoiak. Ja õudne oli kõik see samuti. Ma ikka vahepeal hoidsin suisa hinge kinni ning tundsin seda hea õuduse mõnus-perverset lämmatavat tunnet, et tahaks sõõmu värsket õhku, aga ei saa, sest miski pressib hingamist kinni.
„Nõia tütar“
Pärast intensiivset ja õõvast esimest näidendit kerkis pisuke hirm, et ega teine nüüd esimese varju ei jää. Õnneks ei jäänud, sest kohe kui „Nõia tütar“ algas, oli tunda, et siit tuleb ka midagi, aga hoopis teistsugust.
Tänapäeva Eesti. Mingi teletüdruk ja kaameramees otsivad sobivat võttekohta uue tõsielusaate jaoks. Noh, et vaja miskit õudse taustaga maja kolkas, kuhu siis saate osalised luku taha pannakse, kaamera käima ja saade missugune! Vana mõis peaks ju sobima küll, seda enam, et omanik ka midagi räägib ja on midagi kuulnud ja uurinud. Ilmselt ei lobise ma midagi välja, kui ütlen, et mõisas tõesti kummitab...
Hoopis teistsugune lugu. Koomiline! Ja seda võikam on õudus, mis pisut juhmide ja pinnapealsete tänapäeva inimeste ees ja sees lahti end rullib.
Võrratud „Kodukäijad“
Tahtmata üle kiita, ütlen aga siiski, et ükski kiidusõna pole liiast ja seda näidendit võib soovitada ka täitsa teatrikaugele inimesele. Sellist mängulusti, hoogu ja põnevust pole ma Eesti teatris ammu näinud. Rääkimata asjalikust õudustunnetusest, mis on omamaises teatris tõenäoliselt esmakordne. Neid lühinäidendeid vaadates oli tunne, otsekui vaataks ma head õudusfilmi. Ja seda ütlen mina, kes ma eriti teatrit ei armasta ning keda tegelikult teater oma elavate näitlejate lähedusega vägagi häirib. Seekord mind distantsi puudumine ei seganud – istusin suisa esimeses reas ning pidin pidevalt omi koibi kokku voltima, et mõni näitleja mu kenade punaste saabaste otsa ei komistaks, ning ma ei saanud arugi, et mul oleks vaimselt või füüsiliselt kuidagi ebamugav.
Kui konkreetsemalt, siis tahaks mainida esimese näidendi eksortsisti ja teise kaamerameest, kes minule ja mitte ainult minule tõi meelde meie kõigi poolt palavalt armastatud Metsavana. Ausõna, otsekui oleks Metsavana vend või suurim fänn laval. Mulle andis see igatahes mingi lisajõnksu, mitte et muidu oleks näitleja halb olnud. Tegelikult tegid nad kõik oma rollid kenasti ära, lihtsalt teenril/kolhoosiesimehel oli pisut väiksem ja kõrvalisem roll.
Eraldi tahaks ma veel aga kiita lavastuse tehnilisi lahendusi. Just lavastuse, sest see on Kellerteatri, mitte Indrek Hargla looming. Butafooria, ehk siis läbipaistev peegel esimeses ja pidevalt mahalibisev-allakukkuv poomisnöör teises näidendis. Lihtne ja seeläbi suisa geniaalne! Rääkimata lese kleitipugemisest esimeses ja riidekapiga seonduv teises. Ja kindlasti peab ka kiitma pantomiimseid stseene, kus valguse, varjude ja helidega anti edasi seda, mille peale filmides kulub raskelt raha ja eriefekte, ning see polnud hale, hoopis õõvastav oli. Tõesti põnevusteater!
Ilmselt pole selle lavastuse vaatamisvõimalusi just palju, aga kui kellelgi on see võimalus, siis ma tõsiselt ja täitsa siiralt soovitan. Minu arust võiks Kellerteater sellega suisa mingi üle-Eestilise tuuri teha!
Piltidest: Plakat on pärit Kellerteatri kodulehelt, saabaste foto tegi Heli Illipe-Sootak ning kõik ülejäänud pildid pärinevad Ene Kallase kaamerast.
