Ütlen kohe arvustuse alguses ära, et minu teadmised teatrist on üsna nullilähedased ning seega on kogu järgnev arvustus kirjutatud täieliku võhiku vaatevinklist. Teatris käisin viimati 2016. aastal kui esietendus samuti Indrek Hargla kirjutatud „Varjuprohvet” ning muljed sellest olid vastuolulised. Mõned kohad meeldisid väga, aga päris palju hetki jätsid mind ka nõutult käsi laiutama, sest seda, millest ma aru ei saanud või mis jäi segaseks, oli kohutavalt palju. Veelgi varasemad teatriskäimised on aga olnud kõik seotud kooliväljasõitudega ning mälestused neist on udused ja omavahel kokku sulanud.

Sättisin end siis pühapäeval juba varakult Tallinna poole, et pilk peale visata Hargla kahele lühiäidendile, ning esimese asjana üllatas mind juba teatri asukoht. Neist ülalmainitud udustest lapsepõlvemälestustest oli mulle jäänud pigem mulje, et teatrit tehakse hästi suures majas, tuhandete inimeste osavõtul ning parimaisse ülikondadesse ja tualettidesse riietatult. Kellerteatri tegutsemiskohaks osutus aga hoopiski üks kunagise linnamüüri ääres asetsev püssirohukelder, mis on suurtest uhketest teatrimajadest sama erinev kui on suur kontserdisaal metallurgide kontserdiurkast. Arvasin muide esialgu, et Kellerteatri nimi tulebki asjaolust, et nad tegutsevad sõna otseses mõttes keldris ning „keller” on äkki mingitlaadi slängi- või uudissõna aga veebilehte uurides selgus, et ilmselt tuleb see hoopis lavastaja Vahur Kelleri nimest. Igal juhul oli see, et Kellerteater ei sarnanenud tüüpilisele teatrile või minu ettekujutusele tüüpilisest teatrist, pigem meeldiv üllatus. Näitlejad olid mulle hulga lähemal ega pidanud neid kuskil kaugel-kaugel „all” silmad kissis jälgima, keldrilik hämar ja sünge atmosfäär oli lahe ning baari ei pidanud samuti hakkama kuskilt maja pealt otsima.

Varasema kogemusega võrreldes oli ebatüüpiline ka see, et etendusi oli lavastuses tegelikult kokku kaks – „Phosphorus” ja „Nõia tütar”. Kumbki lühinäidend oli kestvusega alla tunni ning neist pole sugugi kerge kirjutada. Sisu osas võib näpata Kellerteatri kodukalt lühikirjelduse: "Kaks lugu kummitustest kahes erinevas ajas ja ruumis, 19. sajandi Saksamaal ja tänapäeva Eestis. Neid ühendab see, et mis on surnud, on tulnud tagasi elavate maailma, sest kõige tugevamad tunded ei sure iialgi päriselt. Armastus ja vihkamine ei lase surnutel püsida rahus ja “Kellerteatri” laval hakkavad sündima jubedad asjad."

Asi pole üldse selles, et tükid oleks olnud halvad, vaid hoopis vastupidi. Mulle meeldisid need tõesti väga ning mingil põhjusel on heast alati palju raskem kirjutada kui halvast. Lisaks tundub mulle üha rohkem, et vähemalt Phosphoruse osas on „meeldis väga” on liiga tagasihoidlik väljend. Õigem oleks öelda, et ma ei suutnud uskuda, et nii head teatritükki saab üldse teha. Nagu ülal juba öeldud, siis pole mul teatrikriitikast erilist aimu, kuid olles nii ulmefänn kui ka ise väikestviisi kirjanik, suudan ma hästi kirjutatud loo ära tunda. Ning näidendi alusmaterjalis olev lugu oli kirjutatud tõesti hästi, ilma üleliigse täitematerjalita ning sisaldas selle käigus kahte head puänti ning ka pisut musta huumorit. Niisamuti võin ma ka paadunud filmifriigi positsioonilt öelda, et näitlemine oli samuti ühe korraliku A-klassi filmi tasemel ning mis puutub eriefektidesse, siis see, kui palju oli saavutatud väga nappide ning lihtsate vahenditega, oli lummav.

Pärast pooletunnist vaheaega järgnes etendus „Nõia tütar”. See oli samuti hea, aga ilmselt oli esimese lumm veel minus endiselt sees. Head lühijuttu lõpetades ei saa ka kunagi kohe teist sarnast otsa lugeda, vaja on lasta muljetel settida ning seetõttu jäi ta minule natuke nõrgemaks. Näitlemine oli taas suurepärane ning oli raske aru saada, kust näitlejad võtsid endast energia nii lühikese aja jooksul hoopis erinevateks tegelasteks kehastumiseks. Visuaalsed efektid olid ka siin väga nappide vahenditega tehtud aga muljetavaldavamad kui sadu miljoneid maksnud kinohittidel ning „Groundhog Day”-stiilis idee töötas samuti. Aga midagi jäi siiski mulle puudu, et saaksin ka sellest ülivõrdes rääkida. Aga olen endiselt kindel, et selles on süüdi esimene tükk, mis lihtsalt tõstis lati kättesaamatusse kõrgusse.

Aga minu poolt kindel soovitus kõigile, ka minusugustele vähe teatris käivatele ulmefännidele. Minge vaatama! Olen enam kui kindel, et te ei pettu.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1007)