Margus Lamm – „Nõidsepp ja tähekuningas”

Autori debüüt Reaktoris. Fantasy. Või kas ikka on...? Algab seesinane asi nagu üks fantasy-jutuke ikka. (Minu lohutuseks – ja mitte loo kriitikaks – on see lühike jutuke...) Siis tuleb paar põgusat vihjet millelegi, mis võib olla vabalt kas maagia või tehnoloogia. Võibolla on hoopiski SF-jutuke...? Lugeja avastagu ja arvaku ise.

On koobas, kus toimetab üks meistriks kutsutud sepp. Tema jutule tuleb emand-pealik koos saatjaga, süüakse-juuakse, küsitakse abi sissetungijate vastu. Autor eksitab lugejat veel korraks ja siis tuleb sihuke rahulikuvõitu puänt – asjad saavad selgemaks.

Minu jaoks isiklikult on juba suur asi, kui ma saan fantasy-loo loetud. Arvestades seda, et siin on sissejuhatus, väike teemaareng ja lõpuks on asi kokku võetud, siis arvata võib, et autor on endale püstitatud eesmärgi teoks teinud. Minu jaoks isiklikult jääb väheks tegevust, miskit nö pointi selles jutus. Jutuke on selleks ka ilmselt suhteliselt lühikesevõitu, visandlik. Samas on kirjeldused täitsa „elus“. Noh – ma pole mingi sepatöö spetsialist, kuid tundub, et päris niisama lihtne see mõõgatera sepistamise ja karastamise protsess pole, kui siin visandatud on, aga see jääb selliseks pisiasjaks, mida on lihtne lihvida.

Keerukam oleks siia ilmselt mingit draamat lisada. Ma ei tea? Võibolla seda lõpus olevat lahingumöllu rohkem lahti kirjutada? Võibolla rohkem Tähekuninga ja meistri omavahelise jagelemise tagamaid avada? Vihjeid on siin kamaluga, asja ennast vähevõitu. (6/10)

Taivo Rist – „Külaline”

Sihuke paraja kiiksuga jutt. Lihtsam on ilmselt öelda, millega ma rahul ei ole. Ei ole rahul sellega, et jutt on läbivalt selline natuke umbmäärane, muudkui vihjab ja vihjab. Esimeste lõikude juures balansseerin parasjagu sellel piiril, et kas mittemeeldimine on nii suur, et jätan pooleli või pole veel päris nii suur ja loen edasi. Siis kuskil umbes kolmandiku peal enam ei taha pooleli jätta – huvitav hakkas. Nii lühikese jutu puhul võiks huvitav hakata esimestest lausetest peale. Ja noh – ausaltöeldes pettis autor mind päris hästi ära. Selle eest plusspunktid. Ma ei saa ilma liigselt sisu ja üllatust reetmata rohkemat öelda, kuid ma tõesti ei arvanud, et siin on see lugu jälle siis. Ja siis veel teist korda pettis autor mind ka ära – ehk siis mina sain kaks üllatust. (9/10)

Ander Skarp – „Kuniks surm meid lahutab”

Juhtub õnnetus kosmoselaevadega – sõjalaev laseb kogemata raketid välja, kaubalaev saab tabamuse, kõik peale ühe abielupaari hukkuvad. Abielupaar pääseb kantahjuks nimetatud seadme kasutamise tulemusena. Kui seda muidugi pääsemiseks nimetada. Minu meelest selline natuke hakitud ja liialt lakooniline (või kiirustav) esitusviis. Skarp on varemgi lugu jutustades kasutanud erinevate tegelaste vaatenurki ja kõik ei pruugi ilmtingimata ajaliselt lineaarne olla („Mälestus igavesest eilsest“ - https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestus-igavesest-eilsest). Aga siin loos jääb mu meelest natuke puudu sellisest mõnusast mastaapsusest, nagu näiteks on „Mälestuses igavesest eilsest“ või „Inimlikus eksimuses“. Mu meelest on Skarbi tugevus ja nõrkus samaaegselt see kergelt absurdne vaib, mis on lool küljes. (6/10)

Tarmo Teder – „Juudas”

Miski päss kirjutab oma mälestusi suurest füüsikasaavutusest – sulega, paberile, küünlavalgel... Mälestuste kirjutamisega on see häda, et keerukas on valida sobilikku stiili. Kui tegemist on kirjaga, siis peaks see olema ilmselt lakoonilisem. Mälestuste algus on üle koormatud asjasse mitte puutuvate detailidega, nagu näiteks neljanädalane puhkus, millest esimene kulus joomisele jne; samuti see ringutamine, sirutamine, suitsunälg, tühi pakk jne. Samas kui teha lühiromaani (asi mida nt Stephen King nimetab sarkastiliselt kirjanduslikuks banaanivabariigiks), peaks olema kõik oluliselt detailirohkem ja lugu ise ilmselt ka suurem. Hea näitena võib siin kõrvale võtta Kingi loo „Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus“ nime all.

Ühel hetkel aga pöörab mälestusteheietus füüsikasaavutusest postaposse: tüüp ärkab pärast poole päevani magamist ja avastab, et on toimunud miski globaalne katastroof – kuidagi veidralt, üleöö on inimesed surnud. Vähesed ellu jäänud saavad kuidagi hakkama, kuid siis korjatakse nad kokku ja veetakse mujale. Mis jääbki mu jaoks selgusetuks, on see, kuidas ilma elektrita sai olemas olla toimiv arvutivõrk? Mu jaoks jääb nõrgaks ka mõtteareng siberi katkust ja tuumapommidest orbiidil. Ja kui esitletakse asjaolu, et jesuiidid on jätkuvalt olemas, justkui mingit suurt avastust, siis viitab see lihtsalt kehvakesele taustauuringu tööle. Ehk siis jutus on natuke liiga palju neid „vaese mehe Da Vinci koodi“ elemente – suur paha katoliku kirik on miski vandenõu keskpunktis. Samuti tekitab mulle küsitavuse peategelase valik, kes on selline vinguv ja ebameeldiv tüüp, kellele mul on inimlikult raske kaasa elada.

Ilmselgelt on see minu tähelepanuvõime ja funktsionaalse lugemisoskuse puudulikkus, et ma ei suuda leida seost pealkirja ja loo sisu vahel. Lõpupööre lisab natuke dramaatikat, kuid ei suuda päriselt kogu juttu lunastada. Idee pole iseenesest paha, kuid teostus jääb nõrgapoolseks. (5/10)

Maniakkide Tänav – „Kassilausuja”

Mant tõmbas mu osavasti „lõksu“ – Ats, Helina ja kassipoeg – no mis saaks sellise kenakese alguse juures valesti minna. Ja kui siis veel Atsi sõbraliku olemise pealt „mask maha langeb“, on intriig ka õhku visatud. Ja oh seda üllatust – korraga sattun kokku meenutusega vanast tuttavast – deemon Pasdefist, keda tutvustati loos „Ärge avage kirste“. Ma olen juba autoril nö peos ja loen põnevusega edasi, mis möll siis nüüd lahti peaks minema?

Noh – kapitäis karpe kassidega, kuse- ja laibalehka on siin omajagu. Natuke maagiat kah. Ilmselt ei ole see lugu sobilik nõrganärvilistele ja kassiarmastajatele...

Lugu siis sellest, kuidas Ats peab võitu saama järjekordsest deemonist. Ja mõni üllatus on samuti varuks. Nagu Mandile kombeks: kui juba jalg on gaasipedaalile vajutatud, siis surutakse see kasvõi läbi põranda, võidukalt lõpuni välja. Hullu moodi tahaks viriseda, aga eriti ei oskagi... Noh – sarnaselt looga „Ärge avage kirste“ on deemonile mingi jabur nimi välja mõeldud – Sooru, kõlab ka poole kohaga nagu mingi räämas kõutsi hellitusnimi, mitte miski vägeva ja ohtliku deemon-eluka aukartustäratav nimi. Ja nüüd on juba see tunne, et olen lugenud kangelase saamislugu (eelmine oli justkui eellugu), millele nüüd peaks siis järgnema seriaal „Ats ja Helina – maavillased deemonikütid“ või midagi sellest repertuaarist. (9/10)

XavierYzz – „Kõik armastuse nimel, ainult mitte seda”

Noh, kui neid krokodille poleks. Ja võibolla seda kuulipildujavalangut ka. Siis saaks ühe peaaegu täiusliku avalõigu. Emotsioon tundub nii õige. Kuigi võibolla peaks see olema siiski novembri-vihm...? Naise ja mootorratta kahekõne. Väikse viitega ühele Meatloaf’i nimega artistile, kelle rock-oopus 1990.aastal edetabelid vallutas. Ja kui see poleks nii otsatult õige emotsiooniga, nii otsatult igatsev ja nii ilusasti kurb lugu, siis ausaltöeldes oleks see masendavalt totter. Aga mingi jõud ja mingi müstika siin on. Kasvõi juba see poolsüüdimatu julgus, et käia niivõrd mööda piiri, mille juurest ulme asendub „suvaliste ulmadega“, pudelipõhjas päkapike nägemisega, väärib autor kummardust. Lõpp läheb natuke käest ära, seal on sellist tarbetut jutustaja-rolli sisse toomist, loo enese üle arutlemist. Aga rahu sellega. (8/10)