Pean tunnistama, et mulle meeldib teinekord öösiti unisena YouTube’st vaadata nn reaktsioonivideosid. Peamiselt on need küll reageerinud muusikavideotele... noh, et kuidas kristlased või räpimaiad mustanahalised mõtestavad metalli, või siis kuidas lauluõpetajad mitteklassikalise muusika vokaale. Üks mu lemmikuid on aga venekeelne kanal, kus vene keelt õppivad itaallased proovivad Venemaa toite või vaatavad vene filme, ning siis räägivad, kuidas maitses või kuidas nad aru said...

Ükskord vaatas kamp itaallasi kultuslikku ulmekomöödiat „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“ (Иван Васильевич меняет профессию, 1973). Ilmselt on kõik seda näinud ja ma võin rääkida filmi lõpust. Lühidalt: film lõppeb sellega, et kõik eelnev tants ja trall, nii nali kui ka ulme on vaid unenägu. Šurik lõi pea ära, kaotas teadvuse jne.

Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et kümnest ulmefännist vähemasti üheksa peavad seda halvaks lõpuks. Eks minagi üldiselt. Vanale teise ilmasõja eelsele ulmele annaks sellise lõpu ehk veel andeks, aga tänapäeval peaks seda lihtsalt tegijate laiskuseks. Jah, eks ulmevälised ja žanri servaalade autorid peavad taolist lõppu ägedaks ja raamemurdvaks solipsismiks, aga jätame nendele nende arvamuse...

Itaallased aga olid filmi lõpust, mis eelneva kõik unenäoks kuulutas, ikka erilises vaimustuses. Mul kukkus ausaltöeldes lõug lauale, kui ma seda kilkamist kuulsin ja vaatasin. Minu jaoks banaalne... Olgu, poolulmelise komöödia puhul üldiselt andestatav, aga siiski laisk lõpp. Jah, võib-olla aitas selline lõpp filmi tsensuurist läbi? Kuid taolisi asju ju tavalised itaalia noored ei tea. Nende vaimustus oli siiras!

Ilmselt ongi kusagil siin ka mingi moraal või õpetlik iva, mis aitab meil mõista mitteulmekirjanikke ja neid servaulmekirjanikke, kes pidevalt oma teostele taolisi lõppe teevad. Meie mõtleme, et nad on laisad ja vähelugenud, aga nemad elavad hoopis teises reaalsuses ja lugemiskogemuses...