Tavaliselt ei näe ma vajadust  Reaktori  jutte arvustada, sest püsiarvustajad on minu mõtted suuremas osas juba ära öelnud. Kuid seekord ei olnud ja sellepärast arvustan  Reaktori  septembrinumbris ilmunud Meelis Looveeru juttu  „Võõras kehas".

Ma ei mõista, miks valis Looveer tegelasteks skandaalse ärimehe Carl Danhammeri, teatrijuhi ja lavastaja Peeter Jalaka ning Ulmeühingu eelmise presidendi Liisa Vesiku. Loodan, et Liisa ei solvunud, Danhammer ei solvu nagunii, tema kohta võib kõike kirjutada. Ma lihtsalt sedastan, et mina poleks julgenud tegelastele selliseid nimesid panna.

Niisiis, Danhammeri teadvus rändab mööda inimeste kehasid. Mispärast, seda ta aru ei saa ja mina ka mitte. Sellega kaasnevad väikesed ajarännud, mis jäävad mulle jällegi mõistetamatuks. Miks hakkas Danhammer teistesse inimestesse seestuma, kuidas määratakse järgmine inimene, kellesse ta seestub, miks kaasneb sellega ajaränd ja miks just nii pikk? Siis naaseb Danhammer oma vanasse kehasse – miks? Kas sellega on ajarännud läbi või on Danhammer pelgalt ajutiselt oma vanas kehas? Danhammer kahtlustab, et ta tapab kõik inimesed, kellesse seestub, kas see tähendab, et ta tapab ka iseenese, kui juba oma kehasse tagasi jõudis? Samas ega ta kõiki tapa ka, Kask jäi näiteks ellu ja hullumajas on üldse keeruline kedagi tappa. Ma ei suuda head teooriat välja mõelda ja autor ei aita mind põrmugi. See ei jäta head muljet.

Asja parandanuks näiteks see, kui viimases peatükis otsiks politsei Danhammeri üles, tutvustaks teda ümberlükkamatute asitõenditega tema kuritegevuse kohta ja Danhammer pooks end suure häbi pärast kongis üles. Midagi oleks selgemaks saanud. Peale selle, kas Danhammeri teadvus tõesti sureb koos tema kehaga või jätkab endiselt aja- ja keharände.

Oluline puudus on see, et ainsatki tegelast pole sümpaatsena kujutatud, kellelegi pole kaasa tunda, ühegi tegelase saatus korda ei lähe, kui Tundmatu Naine maha arvata. Kas poleks saanud talle rohkem tausta anda?

Enamuse jutust moodustavad Danhammeri seiklused kellegi teise kehas. Selles paiknevaid võimalusi pole ära kasutatud. Konkreetsuse mõttes vaatleme Carl Danhammerit Liisa Vesiku kehas, sest näiteks Peeter Jalakas on absoluutselt mõttetu mees, temaga pole midagi peale hakata ja mina poleks temasugust üldse tegelaseks valinud.

Kui Danhammeril pole eelmise kehaomaniku teadmisi ega oskusi, siis läheb tal väga keeruliseks. Esimene tund – eesti keel klassis 202. Kus on klass 202? Vastu tulevad igasugused inimesed, noored ja vanad. Keda nendest tervitada? Leidsin klassi 202 – missugusesse pinki ma pean istuma, kes on minu pinginaaber ja mis tema nimi on? Millal on söögivahetund ja kus on söökla? Või parem alustagem kohe kooli riietehoiust – kus on minu nagi või kapp? Kas mul üldse ongi oma nagi või kapp? Minul näiteks keskkoolis ei olnud. Danhammer on juba esimese minutiga hädas. Neid probleeme Looveer eirab ja see on jäme viga.

Füüsika tund. Õpetaja küsib: «Kes teist tahab rääkida, mis on takisti?» Aga seda Danhammer ometi teab ja ajab käe püsti. Kõik on imestunud, kaasa arvatud õpetaja, aga Danhammer jutustab takistist nagu vana elektrik ja saab viie. Miks ma ei võiks Vesikule sellist väikest teenet teha, mõtleb ta ise.

Vahetund. Mingi poiss või poiste kamp osutab Danhammerile ebatervet tähelepanu ja muutub tüütuks. Kas Danhammer ei võiks neid kostitada niisuguste joppide ja mattidega, mida need oodatagi ei oska?

Mingi poiss kutsub: «Tulge täna õhtul kõik minu juurde, vanemad on kodust ära ja teeme peo, ma hankisin kasti X veini!» Danhammer kommenteerib: «Ärge te X veini küll jooge, see on solk, võtke parem Y veini, seal on hinna ja kvaliteedi suhe paremini paigas!»

Danhammerit võidakse tulla värbama kodutütarde hulka, kristlikku laulukoori või näiteringi  „Minu väike poni".  Danhammer võib oma õuduseks avastada, et vähemalt ühes nendest tegutseb ta juba pikka aega. Vähetõenäoline, et 7. klassi tüdrukul pole ainsatki hobi ja ta ei löö kaasa üheski ringis.

Kehaline kasvatus. Kus on võimla? Missugune on poiste ja missugune tüdrukute riietusruum? Mina käisin keskkoolis, kus riietusruumidele polnud peale kirjutatud, kumb on tüdrukute ja kumb poiste oma. Danhammer on noorpõlves sporti teinud ja tal tuleb asi meelde, ainult 7. klassi tüdruku keha ei võimalda kõike teha, mida Danhammer keskkoolipoisina tegi. Siin on võimalus nii triumfiks kui läbikukkumiseks. Võimlemistund lõppes. Appi, duši all on palju paljaid 13-aastasi tüdrukuid! Mida Siim Veskimees sellises olukorras teeks, suudan ma ette kujutada, aga mida Carl Danhammer teeks, see on teadmata.

Inglise keel. Õpetaja ütleb: «Nüüd, armsad lapsed, kirjutame inglise keeles väikese kirjandi.» Danhammer ahastab: ma ei oska inglise keelt, laske mul saksa keeles kirjutada! Ma näen siin ainult ühte mõistlikku lahendust: Danhammer peab inglise keele tunnist poppi tegema. Vastasel juhul järgneb katastroof. Muusikaõpetusest Danhammer pääseb, seda 7. klassis ei ole, ta ei teaks ühegi laulu sõnu, kui lorilaulud maha arvata. Tüdrukute tööõpetus: nüüd hakkame heegeldama ja kuduma! Danhammer põgeneb kabuhirmus.

Üleüldse, miks peaks Danhammer koolis käima? Kas tal tähtsamat tõesti teha pole? Muidugi on! Ta läheb oma õigesse koju, väikesesse kollasesse majja. Puuriidas on tagavaravõtmed, mille abil ta majja siseneb. See on inimtühi. Ta otsib üles Danhammeri ID-kaardi ja logib panka – konto seis pole muutunud. Talle meenub, et ema kurtis hommikul, et ei saa midagi osta raha puudumise tõttu, ning tal võib tekkida kiusatus teha rahaülekanne, aga sellel on kaks takistust: esiteks ta ei tea ema ega enese pangakonto numbrit ja teiseks võib Danhammer kergesti sama vaeseks osutuda.

Seejärel tuleb talle mõte saata Taaniel Kasele kiri „Varsti kohtume!" Loomulikult peab ta seda tegema Danhammeri meilikontolt, sest ta ei tea Vesiku konto salasõna ega saa sealseid armastuskirju lugeda, veel vähem Vesiku nime alt ainsatki meili saata. Vesiku konto on vist pääsmatult kadunud, Danhammer peab Vesikule uue meilikonto tegema.

Nüüd tuleb Danhammerile pähe mõte üks sigaret suitsetada. Pärast seda läheb tal süda pahaks, ta minestab ja pärast teadvuseletulekut oksendab põrandale.

Danhammer oskaks sõita oma auto või mootorrattaga, ainult ta ei saa Danhammeri juhiluba esitada ja Vesikul luba ei ole.

Selgub, et Danhammer on sadistlik psühhopaat, kes hoiab keldris naisi vangis. Varsti seestub Danhammer ühesse nendest naistest. Danhammeri keha tuleb keldrisse ja hakkab naist halvasti kohtlema. Mida see siis nüüd tähendab – Danhammeri keha piinab naist, kelles on Danhammeri teadvus? See on nagu „Hukkunud alpinisti hotellis": «Kas saate aru – mina – mind!» See annab uue tähenduse vanasõnale „Kõike, mida teed, teed endale." Igatahes saab Danhammer nüüd hästi aru, mida tema piinatav tunneb. Kas ta kahetseb, lubab muutuda, võib-olla muutubki pärast seda, kui Danhammeri kehasse tagasi jõuab? See võib nii juhtuda kui ka mitte, kusjuures kahetsus võib otseselt põhjustada Danhammeri vahelejäämise politseile.

Huvitav, mida teeks Vesiku kehas viibiv Danhammer, kui ta Danhammeri kodus kuuleb hääli, mida tekitavad keldrisse vangistatud naised?

Seejärel saabub Danhammeri kehas viibiv Danhammer, kes avastab, et tema äraolekul on tema koju hiilinud 7. klassi tüdruk, kes on olnud paha laps ja põrandale oksendanud. Kas see laps tuleks ikka otsekohe ära tappa? Võib-olla oleks mõistlikum ta kõigepealt keldrisse kinni panna ja teda natuke piinata? See omakorda tekitab küsimuse, kas Tundmatu Naise ja Liisa Vesiku saaks üheks tegelaseks ühendada.

Niisugused olid selles jutus peituvad võimalused. Nüüd vaatame, mida Looveer kirjutas Liisa Vesiku kehas olevast Carl Danhammerist. Väga mage. Ühe lausega kokku võetuna: lugu on halvasti läbi mõeldud ja halvasti teostatud, kümnepallisüsteemis 3/10. Üldine sõnaseadmisoskus on olemas, sellepärast ei pane ka halvemat hinnet.

Palju on räägitud, et üks kõige halvemaid lõppe on see, et peategelane on hulluks läinud ja nägi kõike vaid oma vaimusilmas. Looveeru kirjeldatud keha- ja ajarändude süsteem on nii ebaloogiline ja jabur, et ma pean ütlema: see jutt siin on erand. Kui viimases peatükis selguks, et Danhammer on seda kõike pelgalt ette kujutanud, ta on ju hullumajas kinni ja täitsa hull, ta pole tapnud politseinikku ega kedagi teist, tema keldris pole kunagi kedagi vangis hoitud, siis oleks see aktsepteeritav ja suhteliselt loogiline lõpp. Eeldatav hinne oleks sel juhul 4/10.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1016)