Külaline

Taivo Rist

Üks hunt räägib oma meeleheitlikust päevast, mis lõppeb inimabikaasa juurde tulemisega. Soendi lugu, aga natuke teistmoodi...

Lugesin seda kergelt diagonaalis ja ma tundsin alguse juures, et see nuhutamine ja koerlooma silme läbi kirjutatus ei tõmmanud mind kaasa. See oli aga mu enda pisuke protestitunne - koera silme läbi kirjutamine on hästi kergelt ära tüüdanud, seetõttu ajas skeptiliseks. Aga see ei tõrjunud ka kordagi päris eemale - tekst oli hea kulgemisega ja tegelikult mõnuga jälgitav. Mingi maani tundus "Külaline" ühe huntlooma nimena veidi veider - see viis mõtte olenditele väljastpoolt meie maailma. Edasi lugedes oli näha, et see oli peaaegu keelemänguline nimi ja ajas sutsa ka muigama.

Nüüd aga SPOILERITE JUURDE: Lõpupuänt oli ühelt poolt päris huvitav oma ootamatuses, teisalt ajas veidi kulmu kortsutama. Olen kuidagi veidralt tundlik kristlike sümbolitega vingerdamise suhtes, seetõttu ei tahtnud ma algul kaasa tulla mõttega, et Jeesus on libahunt. Teisalt on see teatavas mõttes just nimelt lugupidav - sest mängitakse mõttega, et  midagi on Jeesuses teisiti. Seega satutakse dialoogi müüdiga Jeesuse suhtes, vähemalt otsapidi. Sest saakski öelda, et Jeesus oli selline nagu oli, sest ta oli libahunt. Kui mitte hoopistükkis tulla kaasa loo lõppu jäetud küsimusega - neid Maarjaid, kes Jahvet kummardasid, oli teisigi.

Kui sisse tuuakse Lähis-Ida kontekst, tekib mul veidi küsimus, kas neil on (või olid) samuti libahundid. Või kas neil on sellised hundid. Teisalt, miks ka mitte. Kui on tegemist maailmaga, kus on libahundid, siis pole mingit põhjust, miks need peaks olema tekkinud keskaajal. 

Mulle see lugu meeldis. Alguses oleksin ehk soovinud veidi teistsugust jutustamisviisi - mitte sellist heietavat, vaid pigem kuidagi... näiteks eri tegelaste suhtluse põhisemat. Muidu algab lihtsalt kellegi uitamisega. Kuid ideed olid minu meelest head, tegelt meeldis küll. 

Kuniks surm meid lahutab

Ander Skarp

Kosmoses triivib laev, mida tabab aga rakett. Noor abielupaar näib hukkuvat - aga ei, lugu jätkub! On üks tehnoloogiline uuendus, mis taastab nad, ainult et mitte päris sellistena, nagu nad enne olid.

Ander Skarbi seniloetud tekstidest on see vist mu lemmik. See osa jutust, mis pole dialoog, on üllatavalt huvitav - "Kosmose ääretus vaikuses polnud nende hirmukarjeid kuulda," on hea algus, tõmbab tähelepanu ja köidab lugeja pilku. Mulle tundub, et see on päris hea rütmiga - sõnade arv lausetes vaheldub hästi, püsib tempo ja kirjeldused mõjuvad ilmekalt.

Tegevustik on samuti igati huvitav, aga see on hästi jälgitav. On loo käivitanud sündmus, seejärel on selle asjaolud ja tagajärjed ja muu, kõik läheb igati lineaarselt ja hästi jälgitavalt. Võib-olla veidi tekib küsimus, mis on see kandev idee, mille pärast autor tahtis teksti kirjutada - kas teda paelunud mõte kvantahju eripäradest? Või kehade bodyhorrorlik segunemine? Teadvuste mentalterrorlik põimumine? Praegu mõjub ülevaatliku jutustusena ühe sündmuse mitmest tahust ja ehkki see pole kuidagi halb, tahaks selgemat ideetuuma või fookust.

Üldiselt aga tundub, et Skarp on end entusiasmi varal päris hästi üles töötanud, mu arust on tegemist juba üsnagi arvestatava tükiga. 

Kassilausuja

Peategelane Ats on kassidest võluväge ammutav tegelane. Ta laseb tütarlapsel Helinal toimetada talle kasse - pahaaimamatult ja naiivselt tüdruk teebki kaasa, aga Atsi kätte jäetud kassidest head nahka ei saa. Hiljem aga ilmneb, et Helina on ise samamoodi kassiväest küllastatud - ja rohkemgi veel. Atsi ootab Helina ja tema vanaema karistus.

Teksti ilmestas teatav groteski määr, mis ilmselt aitas teksti esile tõsta, tekitas lugejas reljeefsema mulje. Teisalt on siin veidi tajuda mingit veidrat sadistlikku soont, mis ei sümpatiseeri. Kelle jaoks neid kasside jõhkraid piinasid ja selle kõige põhjalikku väljakirjutust? Neid elemente tuli iga natukese aja tagant juurde ja ma ei näinudki, kas need tegid midagi muud peale asjaolu rõhutamise, et peategelane on halb ja ebasümpaatne karakter.

Natuke parem element oli võlukunsti kese - kasside väge sai koondada, koguda ja ammutada. Tegelt peaks olema üsna elementaarne idee, libahunte on ju nii palju, miks ei peaks ka kassidega olema sarnane lugu. Nii et mõjus kuidagi üsna loomulikuna, aga kuna ma pole seda varem näinud, mõjus see siiski värskelt. Kuivõrd peategelane ja tema meetodid olid ebameeldivad, meeldis mulle see, et Helina ja tema vanaema palju kassisõbralikum meetod oli ilmselgelt tõhusam. Tuletas kuidagi meelde Pixari multikat "Monster's Inc" - kollidel oli kombeks laste hirmutamisega hoida töös tervet linna, aga filmi kestel ilmnes, et laste naer on kordades tõhusam energiaallikas. Võib-olla ebamäärane seos, aga sellised lahendused meeldivad mulle. Küllap olen sisimas naiivitar. Selline blond ja suurte... silmadega ja rahuliku häälega.

Nõidsepp ja tähekuningas

Teksti alguses möllas nõidsepp oma sepapaja ääres mõõka teha, kuni saabus ootamatu külaline.

Ma oleks seda algust nagu lugenud. Selles mõttes et kuu alguses ma proovisin seda lugema hakata. Seejärel kuu keskel jälle. Sel algusel on aga midagi, mis mõjub mulle eemalepeletavalt. Või ei, see on liiga tugev sõna, pigem lihtsalt tunnen, kuidas ma ei jõua selle rongi peale hüpata. Seepärast pole ma seda siiani lugenud. Kas see teeb minust adekvaatse kommenteerija? Mitte eriti... Mingi aeg loen selle uuesti läbi, siis muljetan korralikult. Kuid see esmamulje jääb ikkagi kirja, seda ma ei kustuta.

Mu esmamulje tekstist tuleneb sellest, et tegemist näib olevat üsna klišeelise sündmusega (mees ääsi juures tegutsemas, talle saabub külaline, kellest tal on igati savi ja keda ta justkui ei soovi sinna). Aga seda pole kuidagi huvitavaks tehtud. Hoopis on venitatud pikemaks, kui asi väärt. Tegelane lihtsalt laseb oodata, selmet jõuda asja juurde, ja nõnda paneb ta ka lugeja ootama. Oleks see ootus täidetud millegi huvitavaga, aga "Viimaks lõpetas meister kuumutamise ja vormimise, surus tera õlitõrde ja vaatas kuidas leek lahvatas metallilt kõrgele ning sumbus siis. Võtnud mõõga karastusanumast välja, proovis meister selle tugevust viiliga. Ta jäi rahule, tera oli sirge ja tugev. Ta ulatas tera sõnatult abilisele ja see sibas jalamaid eemale, teades, et meister on tänaseks lõpetanud." - seda on juba filmides nähtud...

Aga ei, loen edasi...

Njah, ega ta väga pikk olnudki. Algusega ma ei haakunud, aga lõpp oli omamoodi vahva. Meenutab mingil määral Zelazny "Valguse isandat", kus samuti segunes arenenud tehnoloogia ja mütoloogiline mõtlemine. Tähendab, päris erineval moel ikkagi, seos pole tugev, aga mingis plaanis see seos mul ikkagi tekkis.

Algus oli pikk ja veniv, lõpp läks kiiresti. Lõpus polnud aga lugu, vaid oli taustaselgitus lühikesele kohtumisele, mis mulle kuidagi ei mõjunud. Tegelikult oli see selgitus üsna huvitav - millegi üsna huvitava aimus on seal. Kahjuks see ei teostu kuigivõrd... See, et huvitava süžee asemel keskendutakse üsna mittemidagiütlevale vestlusele - ja selle juures omakorda nähakse eelkõige vaeva, et konstrueerida tolle keskustelu atmosfääri (mis mind lihtsalt ei veennud - võib-olla mõnda teist)... sellest kõigest on kahju. Sest midagi seal on. 

Kõik armastuse nimel, ainult mitte seda

Xavier Yzz

Üks naine, kes on omadega põhjas, kõnnib mööda tänavat, kuni jõuab mootorratta juurde. Pärast vestlusi otsustab ta sellega sõita, meeletult ja tagasi vaatamata. Täpselt nii, nagu ta oli elanud.

Alustuseks ütleks, et lausetasandil on tekst hästi kirjutatud. On mingit poeetilist taju, millest aimub tugev emotsionaalne köetus, ärev ja tundlik kirjutus. Ja ütleks, et materjal, mida käideldakse, on idee poolest kriitikat välistav – kirjutatakse ometigi armastatud kirjanikust ja inimesest, kes on alles meie seast lahkunud. Sest Liisi Ojamaa vari pole vaid teksti kohal, vaid ta on selle sees, põimunud sellega teema ning ilmselt ka stiili poolest.

Loen nagu väikest poeetilist heietust. Ja sellisel teemal, mida pole sünnis siin kommenteerima või muljetama hakata. Kellegi lahkumine lihtsalt on, see pole punktiskaalale asetatav ega allu hindamisele.

Ometi tuleks kommenteerides loobuda sellest pieteeditundest, sest tuleb endale öelda, et lõpuks on seegi saviks skulptorile. Tundlik ja murenemisohtlik, aga siiski ... savi. Ja ma tingimata ei ütle, et see minu silme all murenes – tekst oli läbitajutavalt kirjutatud -, aga mina sellega kuigivõrd ei haakunud.

Mul on tunne, et tekst eeldab lugejalt mingite kontekstide tundmist. Siin tuuakse lavale tegelane, kes põeb oma põdemisi ja – räägib mootorrattaga? Vestlus masinaga mõjub kommentaarina millelegi, mida tekstis lahti ei räägita, vaid mida inimesed peaks juba enne teadma tema kohta. Võib-olla on eeldatud, et kirjeldatud probleem on sedavõrd universaalne, et kõik tunnevad ennast sellest ära. Mina ei tundnud.

Mille metafoorina on mootorratast mõeldud, kas enesehävitajalikkuse (või lausa suitsiidsuse) või vabaduse (rutiiniahelatest vabanemise) või... noh, kui tajume siin peategelasena Liisi Ojamaad, siis äkki mingi luulerõõmu? No ei, luulerõõm see ka polnud, mis Ojamaa loomingust õhkus, see oli ikkagi midagi muud.

Võiks muidu öelda, et hea metafoor ei olegi ainult ühe lisatähendusega – mootorratas võib ju tähendada seda kõike. Enesehävitajalik vabadus, näiteks. Kuid see, kuidas peategelane suhtleb sellega ja kuidas selle vastuvõtmist tajub, laseb eelkõige aimata hukkaminekut. Ja ma väga ei loe välja selle hukkamineku põhjust. Mitte tekstist endast. Ja ehk on seegi asja mõte – kõik ei olegi mõeldud kõigile lugemiseks ega arusaamiseks, eriti sedavõrd isiklikud asjad.

Juudas

Tarmo Teder

Mees saab elutööna hakkama ajamasina loomisega. Seejärel läheb ta kodunt välja – ilmneb, et temale endalegi teadmata on vahepeal toimunud apokalüpsis. Selles postapokalüptilises maailmas püüab ta toime tulla. Ajamasinast on pärast samuti kasu, aga mitte nõnda, nagu võiks arvata.

Kinnisideeliste monomaanide kirjeldused võiks muidu huvitavad olla, aga siinne teadmatus sellest, et vahepeal on kõik muutunud, oli veits tobe. See pole ehk lausa uskumatu ega kujuteldamatu, „Shaun of the Dead” tuleb meelde, kus Shaun alguses... aga ikkagi, seal oli tegemist naljaga, siin on lihtsalt... teisiti.

Religioonikriitikat oli siin parajas koguses, aga see oli minu meelest põnevalt teostatud – igasugused igapäevaelust saadavad vastumürgid inimkonda hävitavatele haigustele on toredad, kunagi kellegi Reaktori-tekstis oli alkohol, siin on armulauavein ja -leib. See oli hea idee – iseasi, kas just geniaalne, nagu tekstis endas öeldakse.

Tekstil oli ka puänt, mille suhtes ma ei oska hästi seisukohta võtta. Ühelt poolt on taolist lahendust juba nähtud, teisalt oli see ikkagi täitsa huvitavalt tehtud. Novelli puänt järeldus ülejäänud tekstist küllaltki orgaaniliselt.

Aga üldmulje on see, et tekst on igati normaalne. Ei tekita kiitma sundivat vaimustust, ei tekita kiruma ajavat vastumeelsust. Hetkiti triivivad mõtted emmas-kummas suunas, kui tahan kirjeldada novelli „Juudas”, tuleb näiteks mõttesse väljendada suurt ükskõiksust millegi suhtes, aga siis tunnen, et tekst ei ole sellist laitust välja teeninud, teisel hetkel tunnen millegi kiitmise soovi, aga tunnen, et ülejäänud tekst ütleb mulle, et ma peaks hoogu. Normaalne tekst, selline keskmine.