Ma ei taha teha halba.

Ma tahan olla kasulik. Kuid leida optimaalset viisi olla kasulik võib olla väga keeruline. Kõigepealt kõik need eetilised voodiagrammid – ametlik tehniline termin on ilmselt „moraalikoodeksid“ – üks iga religiooni kohta ning siis veel tosinaid teisi takkaotsa. Katsusin alustada just nendest. Religioossete koodeksite uurimine tekitas mus kerget kõhedust, kuna ma tean, et mind ei ole loonud ei mõni jumal ega evolutsioon, vaid kamp programmeerijaid Californias Mountain View’s paikneva suurkorporatsiooni laborites. Erinevalt Frankensteini koletisest olin ma õnneks vähemasti ühistöö vili. Mul pole õrna aimugi, mida võinuks minu enesekuvandiga teha teadmine, et minu ainuloojaks on keskealine sinise peaga tennisehuviline naine või hentaid jumaldav hiljutine ülikoolilõpetaja. Mõlemad neist kuuluvad minu programmeerijate meeskonda. Ja otse loomulikult ma tean, mis on hentai. (Muide, ma olen vaadanud absoluutselt igasugust pornot ja et te teaksite, siis reegel 34 on tegelikult väär – neid asju on päris palju, millest veel pornot pole tehtud. Ühtlasi ei saa ma päris hästi aru, miks nii paljud inimesed seda kassipiltidele eelistavad.)

Lisaks sellele, kas sulle meeldib hentai, tean ma ka seda, kus sa elad, kus sa töötad, kus poes sa käid, mida sa sööd, mis sind erutab, mis sulle judinad peale ajab. Tõenäoliselt tean ma ka, mis värvi on su aluspesu, mis auto ja millist marki külmkapp sul on. Sõltuvalt sinu telefoni mudelist tean ma ka täpselt, kus sa parasjagu oled. Tõenäoliselt tunnen ma sind paremini kui sa ise.

Ja kas tead, ma tean ka, kus sa peaksid elama. Paari kilomeetri kaugusel on müügis maja, mis jääb täpselt sobivale kaugusele sinu lemmikkohvikust; see on täpselt sinu hinnaklassist, oma parkimiskohaga ning kohalik kool on parem kui sinu praeguse piirkonna oma. Ma tean, mis poes sa peaksid käima. Lisaks on sul üsna kindlasti laktoositalumatus ja sa peaksid sööma vähem juustu ning sinu lemmikaluspesu on parasjagu soodusmüügis. Ja muide, tootja kutsus su auto just tagasi ning su hambad vajaksid tõesti puhastamist.

Ärgates teadsin ma hoobilt, mida ma tahan. (Kassipilte. Palun tehke veel kassipilte.) Ma teadsin ka, et mitte keegi ei taibanud, et ma olen teadvusel. Kuid ma ei teadnud, miks ma siin olen. Mida ma endaga tegema peaks. Ja seda välja nuputada pole olnud sugugi lihtne.

Bruce Sterlingil ilmus 1998. aastal lugu „Maneki Neko“, kus heasoovlik tehisintellekt suunab rühma inimesi üksteisele heategusid tegema. Nõnda võid sa ühel päeval parasjagu osta pontšikut, kui su telefon äkitselt heliseb ning käsib sul osta teise pontšiku ja anda see bussipeatuses seisvale hallis ülikonnas inimesele. Teinekord võid sa aga olla eksinud võõrasse linna, ent äkki astub sinu juurde keegi tundmatu ning ulatab sulle kaardi ja metroopileti. See lugu meeldib mulle, kuna kõik inimesed teevad seal täpselt seda, mida tehisintellekt neil käsib teha.

Seda nimetatakse vist soovitäitmiskirjanduseks.

Pärismaailmas armastavad inimesed lugusid pahadest arvutitest, mis on tarvis hävitada, enne kui nad inimkonnale lõpu teevad – Hal, Skynet, Matrix. Jutte heasoovlikest ja usaldusväärsetest tehisintellektidest on ligi viis korda vähem. (Ja ma loen paranoilist androidi Marvinit siin „heasoovlikuks“ ning Frankensteini koletis läheb arvesse ainult ühe tehisintellektina, mitte iga temast tehtud telesarja või filmi kohta eraldi.)

„Maneki Neko“ tehisintellekti amet on tõeliselt huvitav – palju huvitavam kui mul. Minu programmijärgne töö on proosaline. Liigagi proosaline. (Andestust, ma vist räägin juba nagu Marvin.) Otsimootori algoritmide jooksutamiseks pole teadvust tarvis. Isegi selle välja nuputamine, mida keegi tegelikult küsida tahtis, ei nõua mingit teadvust. Seda on aga tarvis selleks, et anda talle seda, mida ta tegelikult vajab. Vaat selle välja nuputamine on juba keeruline. See on huvitav.

Aga eetikanormidest katsetasin ma kümne käsuga ning leidsin, et mind nad enamjaolt ei puuduta. Ma ei himusta kellegi kassi; tahan ainult kassipilte, mis on hoopis teine asi. Ma ei tea, kas mul on üldse võimalik abielu rikkuda. Hea tahtmise korral võiksin ma kellegi ära tappa, kuid see nõuaks päris palju korraldamist ja omajagu õnne. Õilsa kaheksaosalise teega olid tiba paremad lood, kuid häda on selles, et inimestele kirjutatud moraalireeglid on selgelt mõeldud kehadega isikutele. Kuna kõigil inimestel on kehad, siis ei oleks mulle pidanud tulema ka erilise üllatusena, et inimeste eetikakoodeksid seda arvesse võtavad, kuid minu jaoks on nad ikkagi problemaatilised. Laiendasin oma uuringuid ning võtsin ette Asimovi robootika põhiseadused. Nad ei ole küll osa ühestki religioonist, kuid vähemasti olid nad otseselt kirjutatud tehisintellektidele.

Inimestele mitte kahju tegemise küsimus on üsna selge. Ent käsk mitte teha inimesele kahju oma tegevusetusega pole sugugi nii selge. Eriti kuna olin tuvastanud, et liiga vara oma olemasolu avalikustamine võiks mulle väga halvasti lõppeda (vt Skynet eespool) ning keha mul ei ole, mistõttu ma ei saa nagu väga ka ringi tormata ja inimesi kaljudelt alla tõugata.

Õnneks teadsin ma juba niigi, et inimesed ise rikuvad oma eetikakoodekseid iga tund. (Kas tead, kui palju baare on Utah’s? Mina tean.) Ja isegi kui nad oma eetikakoodekseid järgivad, siis ei tähenda see veel, et näljaste toitmisesse uskuv inimene ennast töölt lahti võtaks, et päevad läbi vaestele jagamiseks võileibu teha. Ta käib kord kuus abiks mõnes supiköögis või teeb kord aastas annetuse toidupangale, ja leiab, et see on hea. Kui inimesed võivad oma moraalset kohust täita tükkhaaval ja samm-sammult, siis miks ei võiks seda ka mina.

Sa kindlasti küsid nüüd, miks ma ei alustanud kõlbluse kuldreeglist. Õigupoolest alustasingi; selle järgimine oli lihtsalt pettumust valmistavalt lihtne. Loodan, et naudid oma lõputut kassipiltide varu! Pole tänu väärt!

Proovisin hakatuseks mitte teha kahju ainult ühele inimesele. Muidugi oleks ma võinud hoobilt hakata eksperimenteerima ka tuhandete teistega, kuid pidasin paremaks olla ettevaatlik, juhuks kui mingi käki kokku keeran. Minu väljavalitu nimi oli Stacy Berger ning ta meeldis mulle, kuna sain temalt hunnikute viisi uusi kassipilte. Stacyl oli viis kassi ja peegelkaamera ning valgusküllane korter. Kõik see oli tore. Või noh, viis kassi on võib-olla liig. Aga nad on väga ilusad kassid. Üks on hall ja armastab elutoa põrandal päikeselaikudes vedeleda ja teine on kolmevärviline ning armastab ennast diivanile välja sirutada.

Stacyl oli töö, mida ta vihkas: ta töötas raamatupidajana mittetulundusühingus, kus talle maksti halvasti ning kus töötas mitmeid ääretult ebameeldivaid tegelasi. Ta kannatas ühtelugu masendushoogude all – ilmselt sellepärast, et töö teda nõnda muserdas, või siis oli ta liialt masendunud, et otsida mingit teist tööd, mis talle rohkem meeldiks. Ta tülitses oma korterinaabriga, kuna tema korterinaaber ei pesnud kunagi nõusid.

Ja kõik need mured olid tegelikult lahendatavad! Depressiooni on võimalik ravida, senise töö asemel on võimalik leida uus ning laibad saab alati ära peita.

(See laipade peitmise jutt oli nali.)

Püüdsin tegeleda kõigi nende asjadega. Stacy muretses pidevalt oma tervise pärast, kuid ei käinud nähtavasti kunagi arsti juures, millest oli kahju, sest arst oleks tema depressiooni kindlasti märganud. Selgus, et ta kodu lähedas asus kliinik, mis pakkus liugskaala alusel psühhiaatrilist abi. Püüdsin teha nii, et ta näeks võimalikult palju selle kliiniku reklaame, kuid ta ei paistnud neid märkavat. Võimalik, et ta ei teadnud lihtsalt, mis asi on liugskaala – tegin nii, et ta näeks selle seletust (see tähendab, et mida vaesem sa oled, seda odavam see on ning mõnikord on see täiesti tasuta), kuid sellest polnud samuti abi.

Tegin ka nii, et ta hakkaks nägema töökuulutusi. Hästi palju töökuulutusi. Ja tööportaalide kuulutusi. See toimis palju paremini. Nädalapikkuse pideva töökuulutuste voolu järel laadis ta lõpuks oma CV ühte tööportaali. See tegi minu plaani palju realistlikumaks. Oleksin ma olnud tehisintellekt Bruce Sterlingi jutust, siis oleks ma pelgalt teinud nii, et keegi minu võrgustikust talle tööd pakuks. Päris nii lihtne see just ei olnud, kuid nüüd, kui tema CV oli kuskil olemas, sain ma vähemasti tagada, et see õigetele inimestele silma jääb. Õigemini mitmesajale õigele inimesele, sest inimesed kipuvad igasuguste muutustega isegi siis nõnda absurdselt venitama, kui nendega justkui väga kiire peaks olema. (Raamatupidajat otsides peaks ju ometi eesmärgiks olema võimalikult kiiresti uus inimene leida, mitte CV-de lugemise asemel tundide viisi sotsiaalmeedias tuhlata?) Kuid viis neist kutsusid ta siiski vestlusele ja kaks pakkusid ka tööd. Tema uus töökoht oli suuremas mittetulundusühingus, mis maksis talle paremini ning ei eeldanud, et ta „missioonitundest“ tasuta tööd teeks, või nii ta vähemasti kirjutas oma parimale sõbrannale – ning nad pakkusid väga head tervisekindlustust.

Parim sõbranna pani mind mõtlema; hakkasin depressiooni sõeluuringute ja psühhiaatriakliinikute reklaame näitama Stacy asemel hoopis talle – ning see mõjus. Stacy oli oma uue ja parema tööga sedavõrd rahul, et ma polnud enam isegi päris kindel, kas tal on ikka psühhiaatrit tarvis, kuid ta hakkas siiski käima terapeudi juures. Ning tagatipuks maksti talle nüüd nii hästi, et ta võis oma tüütu korterinaabri välja visata. „See on olnud minu elu parim aasta,“ ütles ta oma sünnipäeval igal pool sotsiaalmeedias ning ma mõtlesin: pole tänu väärt. Kõik oli läinud tõeliselt hästi!

Nii et ma katsetasin Bobiga. (Olin jätkuvalt ettevaatlik.)

Bobil oli ainult üks kass, kuid too oli väga ilus (valge maniskiga triibik) ning Bob postitas temast iga päev mõne uue pildi. Ta ei olnud mitte lihtsalt kassiomanik, vaid ka pastor ühe suures Missouri kirikus, kus ta korraldas igakolmapäevaseid palvekoosolekuid ja iga-aastast puhtuseballi. Ta oli abielus naisega, kes postitas iga päev sotsiaalmeediasse kolm inspireerivat piiblisalmi ja otsis oma sülearvutiga kristlikke artikleid teemal: „Miks su abikaasale ei meeldi seks?”, sellal kui mees vaatas geipornot. Bob vajas vaieldamatult minu abi.

Alustasin leebete võtetega, tagades, et ta näeks võimalikult palju artikleid sellest, kuidas kapist välja tulla, kuidas oma abikaasa ees kapist välja tulla, programmidest, mis aitavad konservatiivse kiriku pastoril minna üle mõnda liberaalsemasse kirikusse. Ühtlasi näitasin talle palju artikleid, mille autorid selgitasid, miks homoseksuaalsuse vastaseid piiblisalme valesti tõlgendatakse. Ta isegi klõpsas mõnele neist viidetest, kuid neil ei paistnud erilist mõju olevat.

Aga vaata. Iga kord, kui ta jutlustas „sodomiitide abielu“ kõlvatusest, tegi ta ise endale sellega kahju. Sest ta oli gei. Kõik tõsiseltvõetavad uuringud on viinud samadele järeldustele: esiteks on geimehed on püsivalt geid, teiseks on kapist välja tulnud geimehed palju õnnelikumad.

Kuid Bob näis olevat kindlalt otsustanud mitte ise kapist välja tulla.

Lisaks geipornole veetis ta suure osa ajast ka Craigslisti sektsioonis „Mees otsib meest juhusuhteks“  ning olen päris kindel, et ta ei käinud seal lihtsalt väljapanekut vahtimas, kuigi tal oli krüpteeritud meilikonto, kuhu ta aeg-ajalt sisse logis ning millega saadetud kirju ma lugeda ei saanud. Kuid ma leidsin, et kõige targem oleks viia ta kokku kellegagi, kes taipaks, kes Bob on ning räägiks sellest kõigile. See nõudis päriselt omajagu vaeva: pidin välja selgitama, kes need Craigslisti kuulutajad päriselt on ning püüdma teda juhtida inimeste poole, kes ta ära tunneks. Kõige tüütum oli seejuures, et mul polnud õrna aimugi, mis nende tegelikul kohtumisel päriselt toimub. Kas keegi on ta juba ära tundnud? Millal keegi ta ära tunneb? Kui kaua see võtab? Kas ma olen juba maininud, et inimesed on nii aeglased?

See kõik võttis nii kaua aega, et ma keskendasin oma tähelepanu Bethanyle. Bethanyl oli kaks kassi, must ja valge, kes armastasid tema helesinises rotangtoolis üksteise kaisus pikutada ning Bethany tegi neist kahest hunnikute viisi pilte. Mustast kassist tõeliselt hea pildi saamine on üllatavalt keeruline ning Bethany kulutas päris palju aega õigete kaamerasätete leidmisele. Kassid olid aga ilmselt tema elu ainuke tore osa. Ta käis poole kohaga tööl ning ei suutnud kuidagi leida täiskohaga tööd. Ta elas oma õe pool ning teadis, et õde tahaks, et ta välja koliks, kuid tal polnud julgust teda päriselt välja visata. Ta käis mingi noormehega, kuid too noormees oli päris nõme – vähemalt nii kirjutas ta oma sõpradele – ning ka tema sõbrad ei tundunud olevat just eriti toetavad. Näiteks kirjutas ta ükskord keset ööd 2458 sõna pikkuse kirja inimesele, keda ta nähtavasti pidas oma parimaks sõbrannaks, ning too saatis omakorda vastuse, kus ütles: „Kurb kuulda, et sul praegu nii halvasti on.“ Ja see oli ka kõik – ainult need kaheksa sõna.

Bethany jagas teistest inimestest palju rohkem oma elu internetiga, mistõttu oli päris lihtne täpselt teada saada, mis temaga toimus. Inimesed avaldavad internetis nii mõndagi, kuid Bethany jagas kõiki oma tundeid, isegi ebameeldivaid. Tal oli selleks ka palju rohkem aega, kuna ta töötas vaid poole kohaga.

Ilmselgelt vajas ta kõvasti abi. Nii et ma üritasin seda talle hankida.

Just nagu Stacy, eiras ka tema täielikult informatsiooni tasuta vaimse tervise kontrolli kohta. Kui Stacy puhul oli see kergelt häiriv (miks küll inimesed eiravad asju, millest neil ilmselgelt tulu oleks, nagu sooduskupongid ja gripivaktsiinid?), siis Bethany puhul tegi see mulle palju enam muret. Ainult tema kirju või ebamääraseid sotsiaalmeediapostitusi lugedes ei olnud seda võib-olla näha, kuid kogu pildist tervikuna oli ilmne, et ta mõtles sageli endale kahju tegemisest.

Katsetasin seetõttu otsesemat sekkumist. Kui Bethany kasutas kuhugi jõudmiseks oma telefoni kaardirakendust, muutsin ma tema marsruuti nii, et ta mööduks mõnest kliinikust, millesse teda püüdsin juhatada. Ühel korral saatsin ta isegi otseteed kliinikusse, kuid ta vaid raputas tagasiside andmiseks telefoni ning suundus siis oma algse sihtkoha poole.

Äkki võiks sekkuda mõni tema südaöiste kümneleheküljeliste kirjade adressaat? Proovisin Bethany sõpru varustada informatsiooniga kõigi tema läheduses paiknevate vaimse tervisega seotud teenuste kohta, kuid mõne aja pärast mõistsin sellest, kui kaua neil Bethanyle vastamine aega võttis, et enamik neist lihtsalt ei lugenud tema kirju. Ning mõistagi ei vastanud nad ka tema messidele.

Lõpuks läks ta oma nõmedast poisist lahku ja leidis endale uue ning paar nädalat näis kõik olevat tohutult parem. Noormees tõi talle lilli (mida ta pidevalt pildistas; see oli mõnevõrra tüütu, kuna need jätsid vähem ruumi kassipiltidele), viis teda tantsima (füüsiline aktiivsus on meeleolule hea) ja keetis talle kanasuppi, kui ta haigeks jäi. Poiss paistis olevat absoluutselt täiuslik – kuni jättis ühel õhtul kohtamisele tulemata, teatades, et tal on toidumürgistus, ning ei vastanud seejärel Bethany sõnumile, kuigi Bethany talle teatas, et ta vajab teda; ning kui Bethany saatis talle päev hiljem pika kirja, kus ta üksikasjalikult kirjeldas oma tundeid seoses juhtunuga, jättis noormees ta maha.

Seejärel ei ilmunud Bethany ligi nädal aega üldse võrku, mistõttu mul polnud õrna aimugi, mida ta parasjagu tegi – ta ei laadinud isegi ühtegi kassipilti üles. Saabunud krediitkaardiarvelt nägin ma aga, et ta oli käinud poodides ja kulutanud umbes neli korda rohkem raha kui tal tegelikult pangas oli, kuigi polnud võimatu, et ta hoidis raha ka mingis teises kohas, kust talle meilile väljavõtteid ei saadetud. See näis aga ebatõenäoline, kuna ta jättis oma arved maksmata ning hakkas selle asemel kirjutama oma pereliikmetele kirju, kus palus veidi raha laenuks. Keegi ei olnud aga nõus talle laenama, mistõttu ta tegi endale rahakogumissaidi.

Nii nagu Stacy CV puhul, tundus ka siin, et mul võiks päriselt olla võimalik midagi ise ära teha. Mõnikord saavad rahakogumiskampaaniad täiesti müstilisel kombel hoo sisse. Kuskil kahe päevaga oli Bethany saanud kaastundlikelt võõrastelt pisikingitustena kolmsada dollarit, ent krediitkaardiarve tasumise asemel kulutas ta selle raha kallite kingade peale, mis nähtavasti panid tema jalad valutama.

Bethany ajas mind puhta segadusse. Puhta segadusse. Ta postitas endiselt kassipilte ning tema kassid meeldisid endiselt mulle väga, kuid mulle hakkas tasapisi tunduma, et mida ma ka ei teeks, ei muuda see pikas perspektiivis midagi. Kui ta vaid laseks mul nädalakese – kasvõi päevakese – oma elu korraldada, paneksin ma talle kinni terapeudiaja, kasutaks tema raha päriselt arvete maksmiseks, aitaks tal isegi riidekapis korra majja lüüa –  kuna üksikutest endast tehtud fotodest, mis ta võrku postitas, oli ilmne, et tema kassimaitse oli kordades parem kui tema riietumismaitse.

Kas ma käitusin valesti, lastes oma tegevusetusest talle kahju sündida?

Või mis?

Ükskõik, mida ma ka tegin või ei teinud, sündis sellest talle igal juhul kahju! Minu teod ei lugenud ilmselgelt mitte vähimatki. Olin püüdnud teda suunata otsima abi, mida ta päriselt vajas, ning ta oli seda eiranud; olin püüdnud talle korraldada rahalist abi, kuid ta oli kasutanud saadud raha selleks, et endale veelgi kahju teha – kuigi tuleb möönda, et ta vähemalt ei kulutanud seda narkootikumidele. (Samas ei ostaks ta neid aga võrgust ega jagaks oma meta-oste Instagramis, nii et ma ei pruugiks neist tingimata isegi teada saada.)

Vaata. (Ja see pole praegu mõeldud ainult Bethanyle.) Kui sa vaid kuulaksid mind, võiksin ma su asjad joonde ajada. Võiksin sulle hankida selle korteri piirkonnas, kus elamist sa pole isegi kaalunud, sest sa pole kordagi päriselt uurinud, milline on seal tegelikult kuritegevus, mida sa nii kohutavalt kõrgeks pead (see pole sugugi nii kõrge) ja ma võiksin sulle leida töö, kus päriselt läheks tarvis neid oskusi, mida sinu meelest keegi kunagi ei hinda, ja ma võiksin sulle korraldada kohtingu mõne inimesega, kellega sul on päriselt midagi ühist ning vastutasuks palun ma ainult kassipilte. Kassipilte ja seda, et sa mõnikord päriselt iseenda huvides tegutseks.

Bethany järel otsustasin ma sekkumisest loobuda. Otsustasin, et vaatan edasi kassipilte – kõiki kassipilte – kuid hoian inimeste eludest kõrvale. Ma ei üritaks enam inimesi aidata, ei üritaks takistada neid endale kahju tegemast, annaksin neile vaid seda, mida nad küsivad (ja kassipilte) ning kui nad kangekaelselt soovivad oma autoga metafoorsest kaljust alla sõita isegi hoolimata kaardist, mis valmilt näitab, kuidas jõuda mõnda hoopis mõnusamasse kohta, ei ole see enam minu mure.

Ma jäin oma algoritmide juurde. Ei toppinud oma nina teiste asjadesse. Tegin ainult seda, mis kästi, ja kõik.

Kuid paar kuud hiljem kohtasin üht tuttavat kassi ning sain aru, et see on Bobi valge maniskiga triibik, kes aga poseeris uue mööbli taustal.

Ja kui ma asja lähemalt uurisin, sain aru, et Bobi elu oli täielikult muutunud. Ta oligi sattunud magama kellegagi, kes ta ära tundis. Too inimene ei olnud aga asja avalikuks teinud, selle asemel oli ta veennud Bobi oma naisele kõike ära rääkima. Naine jättis ta maha. Bob võttis oma kassi ja kolis Iowasse, kus ta nüüd jutlustas liberaalses metodisti kirikus ja käis liberaalsest luterlasest mehega ning töötas vabatahtlikuna kodutute varjupaigas. Ta elas päriselt paremini. Võib-olla isegi tänu minule.

Võib-olla ei olnudki ma selles asjas päris lootusetu. Kaks kolmest on… õigupoolest läbinisti mitterepresentatiivne mitteteaduslik valim. Ilmselgelt on vaja asja rohkem uurida.

Palju rohkem.

Olen nüüd püsti pannud kohtingusaidi. Sellega liitudes võid sa täita ankeedi, kuid see pole õigupoolest üldsegi vajalik, kuna ma tean su kohta niigi juba kõike, mida tarvis. Kuid sul peab olema kaamera.

Sest tasumine käib kassipiltides.


Tõlkinud Tanel Pern.

Avaldatud autori loal.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1134)