Sissejuhatus

Selle uue rubriigi eesmärk on tutvustada kild-killu haaval vanemat eestikeelset (proosa)ulmekirjandust. Nagu ka pealkiri viitab, on põhirõhk aastatel 1918–1940 avaldatul, ent tõenäoliselt tuleb juttu ka mõnest varasemast üllitisest. Tegemist näib olevat väga vähe uuritud valdkonnaga, mis muudab asja põnevaks, aga tähendab ka, et tekstid ja autorid, millest või kellest siin kirjutan, on tihtipeale üpris juhuslikult valitud – just need, millele mina peale olen sattunud.

„Wabariigi ulme” hakkab plaani kohaselt ilmuma kord kahe kuu jooksul, kuna uurimistöö ja lugemine võtab kenakese aja ning mul ei ole kavatsust ennast ära vaevata. Iga kord võtan lähema vaatluse alla kaks tõlketeost ja ühe algupärandi ning räägin ka nende autoritest. Tegelikult ongi minu käsitlusviis autorikeskne ja kõige rohkem auru kulub just kirjutamise peale eesti ulmeautoritest, kes üldiselt seisavad meie kirjanduskaanonist sama kaugel, nagu ümberkukkunud taburet hüperaktiivsest ahvipärdikust. Seega hakkate ilmselt kuulma mõningaid uusi nimesid. Kindlasti ütlevad nüüd mõned, et: „Pähh, mis eesti ulme esimese vabariigi ajal? Enne 1970. aastat polnud meil seda sõnagi!” Ometi ei maksa arvata, et valitseks materjalipuudus, vastupidi – olen leidnud päris mitmeid huviäratavaid persoone. Mõnest neist on BAASis kõneldud, teistest mitte. Keskendun pigem vähemtuntud kirjanikele.

Mitmed teosed, millest juttu tuleb, on avaldatud toonases perioodikas ning digiteeritud kujul kättesaadavad. Jagan nende kohta bibliograafilisi andmeid, mille järgi neid huvi korral erinevate andmebaaside (ESTER, DIGAR, DEA) abil internetis leida võib. Eesti autorite kohta plaanin koostada ka laiaulatuslikumad pealiskaudsed lühibibliograafiad. Igasugused küsimused, ettepanekud, lisandused ja lahmiv kriitika on loomulikult teretulnud.

„Kurjategijatejaht. Pildike aastast 2000”

Felix Leo Göckeritz

Kuna viimase viiekümne aasta jooksul on politsei oma meetodeid ja kasutatavat tehnikat väga palju täiustanud, peab murdvarguse toimepanemiseks olema kas loll või geenius. Sestap pole öises valves viibival ohvitser Brillow’l midagi paremat teha, kui igavlevalt detektiivromaani lehitseda. Ent seekord kõlab südaöö saabudes häirekell. Järgneb kurjategijate tagaajamine, millesse kaasatakse nii igasugu kaugjuhitavad turvasüsteemid kui ka õhu- ja allveepolitsei. Brillow teab, et kui vargad peaksid pääsema, siis kaotab ta oma töö. See on üsna hästija ladusalt kirja pandud sissevaade turvalisse tulevikku. (Romaan; 1922, nr. 13)

Felix Leo Göckeritzi kohta mul suurt midagi leida ei õnnestunud. Vahest võib mainida vaid tõika, et ta on üllitanud raamatu Saksa kirjaniku Rudolf Herzogi kohta ning saksa kirjanduse ja teatri ajaloo käsitlused. Kõnealune lugu on aga esmalt ilmunud 1922. aastal ajakirjas Die Woche, mis keskendus pigem kõmulisemale sisule ja võimalikult värskete päevakajaliste fotode avaldamisele. Huvitaval kombel avaldati jutuke järgmisel aastal (hiljem kui eesti keeles) ka ingliskeelde tõlgituna ajakirja Science and Invention mainumbris.

„Hra Vups reisib Marsile. Mumpsi tehnikahumoresk”

Ohjeldamatu fantaasiaga kirja pandud jantlik jutuke leidur Hector Vupsist ja tema pöörastest (pseudo)teaduslikest ideedest. Järjejutt algab sellega, et peategelasel on õnnestunud endale ja ühele töösturihärrale tohutu laeng anda ja sellal kui nemad ohutuse huvides klaasalusel istuvad, varustatakse selle arvelt tervet linna elektriga. Kahest mehest saab vaatamisväärsus, mis on nii edukas, et kõiksugu muud meelelahutusasutused on sunnitud uksed sulgema. See näitab üsna hästi kätte ka ülejäänud loo stiili – juhtub veel igasugu kahtlaseid asju, muuhulgas leiutatakse teleportatsiooni võimaldav seadeldis, millega Ühendriikide president sõnnikuhunnikusse läkitatakse. Jutustus on täiesti jabur ja seda mitte heas mõttes. Jääb mulje, nagu oleks paar teadushuvilist sõpra õhtul kasti kesvamärjukesega maha istunud ja hommikuks jutt valmis olnud. Humoresk on illustreeritud. (Raadio; 1927, nr. 25–28)

Loo juures on märge, et see on tõlgitud väljaandest Der deutsche Rundfunk, mis on esimene Saksa raadioajakiri, ent autori(te) kohta midagi teada pole.

„Dr. Wellenborgi päevik”

August Gregor

Eriskummaline jutustus, mis kujutab endast ulmekirjandust selle kõige laiemas tähenduses, põimides žanri kõiki kolme suuremat alaliiki. Lugu algab paljutõotavalt: jutustaja või õieti tõlkija räägib, kuidas ta sai (Viljandi pagariselli käest!) oma kollektsiooni kõige erilisema eseme, eneselt elu võtnud Rootsi arsti päeviku. Ülejäänud jutustus ongi minategelase tõlge päeviku olulisemast osast. Lugeja ees rullub lahti lugu mehest, kellest kujuneb juba nooruses veendunud ateist ja materialist ning kes, lõpetanud meditsiiniõpingud Rootsis, suundub 1910. aasta paiku Venemaale teenistust otsima. Ta alustab tööd Suure-Jaani kihelkonnaarsti ning ühtlasi Navesti mõisatohtrina.

Wellenborg hakkab hästi läbi saama sealse mõisahärraga, kes tegeleb astroloogia, trinoloogia ja hiromantiaga ning üleüldse usub üleloomulikesse nähtustesse. Peale seda, kui arst näeb unes üht tulevikusündmust ette, õnnestub parunil ka teda „oma usku” pöörata. Sealt edasi lähevad asjad aina veidramaks, kuni meile näidatakse tulevikunägemusi sotsialistliku Euroopa võidutsemisest Ameerika üle, tohutust ülerahvastatusest (autor ennustab, et inimesed ei ole võimelised Maalt välja rändama, tsitaat teosest: „Maapind kipub vägisi kitsaks jääma inimkonnale, keda on juba 200 miljardi[t].”) ning lõpuks kohutavate dinosauruseid meenutavate veenuslaste sissetungi. Igati pöörane lugu. (Lääne Teataja; 1933, nr. 22/13. september – nr. 32/18. oktoober)

Kõnealune järjejutt ilmus sellises formaadis, et seda sai raamatuks kokku köita ning, ehkki ta romaani mõõtu välja ei anna, on vahest kõnekas fakt, et teksti avaldamine edestas mõne kuu võrra Kalju Rahu (Ferdinand Kooli pseudonüüm) eesti esimeseks ulmeromaaniks peetud „Langeva tähe” esmakordset ilmumist ajalehe Kaja veergudel.

„Dr. Wellenborgi päeviku” autor August Gregor (hilisema nimega Elmelo) näib olevat olnud väga värvikas persoon. Tegemist oli Olustveres, Paides, Tartus ja ilmselt ka mujal elanud mehega, kes sündis 1903. aastal. Selgub, et Gregor on tegelenud nii markide võltsimise kui ka leiutamisega. Muuhulgas mõtles ta välja kamašokolaadi või vähemasti patenteeris taolise maiuse esimesena. Samuti oli ta kirglik ateist ja veendunud materialist, seejuures oli ta huvitatud astronoomiast, nagu Lääne Teatajas ilmunud loo peategelanegi. Ta kirjutas ketserlikke artikleid (nt. „Ristiusk on kõige kurja juur. jumal esimene waras” Türi Uudisleht; 1933, 11. märts) ning tegi kaastööd usuvastasele kuukirjale Usk ja Tõde. Kuigi pseudoteadused teda nähtavasti köitsid (nende praktiseerimine on läbiv motiiv tema loomingus) ei sallinud ta päriselus mingisuguseid ennustajaid ega astrolooge, korra pidi ta isegi ühele seesugusele tapmisähvarduse tegemise pärast kohut käima. Ei, päris harilik inimene Gregor vististi ei olnud. Tema õde, Terje Tõeveer (sünninimega Alide Gregor, vahepeal Terje Toomus), oli samuti kirjanik. 1941. aasta juunis küüditati August Elmelo Venemaale.

Ta on kirjutanud mitmeid lühemaid jutustusi, mida siin-seal perioodikas avaldati, ning ühtlasi (A. Ego pseudonüümi all) välja andnud üsna ilmetu külanovellide ja vestete kogumiku „Kuldauraha”. „Dr. Wellenborgi päeviku” ja muude ajaleheveergudel ilmunud juttude põhjal tekib üsna selgepiiriline ettekujutus Gregori stiili kohta. Palju on korduvaid motiive nagu surm (eriti näib kirjanikule meeldivat poomine), juba nimetatud esoteerilised õpetused (mille paikapidavust peategelane tavaliselt kas usub või hakkab uskuma), ajaloolised seigad (mis leiavad aset tegelase unes või nägemuses) ja sünge, müstiline, sageli groteskne ning kuidagi nihkes õhustik ja tegelased. Nooruses olevat Gregorile väga korda läinud raamat „Gulliveri reisid” (esimene eestikeelne väljaanne ilmus aastal 1913), ent küllap on teda mõjutanud ka Johannes Aaviku antoloogiasari „Hirmu ja õuduse jutud”. Osa tema loomingust jäi käsikirja.

Gregor on kirjutanud palju lugusid, mida ma (ehk võhiklikult) liigitaksin ebamaise (weird fiction) või õuduskirjanduse alla (nt. toosama „Dr. Wellenborgi päevik”, „Kummaline öömaja”). Kitsamalt on esindatud kummitava maja lood („Mustad sipelgad”) ja üpris suurte mööndustega ka etnoõudus („Kummaline sõrmus”). Esile tõstaksin veel jutustuse „Vanaisa portree”.

Pealiskaudne lühibibliograafia

„Shimmipataljon” külaajakirjanikku uputamas. Weste; Sakala; 1925, nr. 90 (8. august) (ps. A. Ego)

Pool naela wõid. Weste Eesti Daanist; Sakala; 1925,  nr. 111 (24. september) (ps. A. Ego)

Piip ja sülekoer; Sakala; 1926, nr. 63 (29. mai) (ps. A. Ego)

Juukselõike-masin; Sakala; 1926, nr. 113 (19. september) (ps. A. Ego)

On ikka midagi uut päikese all. Weste meie kooliuuendusest; nagu eelmine (A. G.)

Jõulupuu jalg; Sakala; 1926, nr. 156 (24. detsember) (ps. A. Ego)

Hullud; Olion; 1930, nr. 12

Kuldauraha. Külanovellid ja vested; Autori kirjastus; 1931 (ps. A. Ego)

Ennustus; Sõnapilt; 1931, nr. 2 (11. jaanuar) – nr. 3 (18. jaanuar)

Kolp; Sõnapilt; 1931, nr. 6 (8. veebruar) – nr. 9 (1. märts)

Vanaisa portree; Sõnapilt; 1931, nr. 15 (12. aprill) – nr. 16 (19. aprill)

Kummaline sõrmus; Sõnapilt; 1931, nr. 21 (24. mai)

Kättemaks; Sõnapilt; 1931, nr. 30 (26. juuli) – nr. 32 (9. august)

Mõistatuslik wiirastus; Saaremaa Teataja; 1932, nr. 4 (16. jaanuar) – nr. 5 (20. jaanuar)

Kummaline öömaja; Saaremaa Teataja; 1932, nr. 6 (23. jaanuar) – nr. 7 (27. jaanuar)

Magaskiaida narkoos; Saaremaa Teataja; 1932, nr. 31 (23. aprill) – nr. 33 (30. aprill)

Dr. Wellenborgi päevik; Lääne Teataja; 1933, nr. 22 (13. september) – nr. 32 (18. oktoober)

Wähjapüüdja saladuslik surm; Uued Ajad; 1934, nr. 1 (3. jaanuar)

Poolik portree; Jutuleht; 1934, nr. 7 (17. veebruar)

Neli Astat; Waba Maa. Pärnu Wäljaanne; 1934, nr. 213 (19. september) – nr. 218 (25. september)

Valetamisande õnnistus; Maamees; 1935, nr. 5 (15. jaanuar)

Mustad sipelgad; Perekonnaleht; 1940, nr. 33 (14. august)

Lisalugemist

Heiki Raudla „Kes leiutas kamašokolaadi ehk kamariinist kamašokolaadini” (kogumikus „Sakala kalender 2010”)

„Tagurpidi juubeliületrükk kangrumargil ehk kamašokolaadi leiutajast margivõltsija August Elmelo (Gregor)” (Postiajalugu.ee)