Joel Jans ja Maniakkide Tänav kirjutasid kahasse üdini ulmelise kosmoseseikluse, mille iga tegevusliin ja iga mõttelõng paneb kuklas korrutama ühe rikkiläinud plaadimängija: „See kõik on ju Expanse, see kõik on ju Expanse...” Aga mitte päris.

Ära kunagi loe enne arvustuse kirjutamist teisi arvustusi, sest muidu võib juhtuda, et sul polegi enam millestki rääkida. Oleks need arvustused siis sarnased või üksteisest mõjutatud – oh ei – mõlemad juba varasemalt Reaktoris ilmunud arvustused lahkavad käesolevat ulmeteost erinevast otsast ja jõuavad lõppeks keskpõrandale kokku. Lisaks veel Jüri Kallase Meie Maa ajalehe lugemissoovituse rubriigis ilmunu ja ongi üks paras kompott erinevatest mõtetest ja tähelepanekutest valmis. Ja siis istun mina siin arvuti taga ning mõtlen, millest kirjutada. Sest raamatu kirjeldamatu arv trükivigu on juba oma koosa saanud, väga ulmelise kosmoseseikluse kõikehaaravus on oma kiitused juba saanud, toimetajad on liigset kiirustamist ja sündmustest läbi tormamist juba tauninud ning (autorite) ametivennad head minekut ja „tõsist andmist” kiitnud. No mida sa oskad kõigele sellele veel lisaks öelda, kui kõik on juba öeldud? Kui see kõik vastab tõele? Et ongi hea minek, lobe lugemine, korralik annus tegevust ja kuhjaga kosmoseseiklust, aga samas on pinnapealsust ja kiirustamise mekki ka natuke liiga palju.

Ma olen hakanud loetud raamatuid hindama mitte selle järgi, millised nad on ja millisel moel kirja pandud, vaid hoopis selle järgi, millise jälje nad jätavad minu mõttemallidesse ja kas nad seal midagi muudavad. Nii ei tahaks ma tegelikult hinnata raamatut selle järgi, kas ta oli hea minekuga või kas seal oli palju trükikuradeid sees. No ikka juhtub. Lem’i Solaris on kõike muud, kui hea minekuga lugu aga minu silmis üks ulmetippteos. Vandenõudest ja tehnilistest aspektidest pakatav „Torm”, mida arvustasin oktoobrikuu Reaktoris (ja mis ei ole otseselt ulme), on hea minekuga aga üdini plass ning kuu aega pärast lugemist pole temast mingit mälestust jäänud. Ei ole seda miskit, mis kriibiks hinges, teeks rahutuks, paneks mõtlema ja arutlema teoses tõstatatud küsimuste üle. Ja just selles osas on „Kosmose pikk vari” üks väga huvitav lugu – ma leidsin sealt kiirelt mööda ilmaruumi kihutamise kõrvalt need mõtted ja jupikesed, mis sööbivad kuhugi alateadvusesse ja hakkavad seal oma elu elama. Ja ühel säärasel ma tahakski lähemalt peatuda.

Niisiis - maailma lõpp ja minu koht selles. Olgem ausad – iga kirjaniku ülim eesmärk on panna lugeja samastuma kas siis peategelasega või ühega peategelastest, või paigutada lugeja sarnasesse olukorda ning mängida erinevate sündmuskäikudega selles narratiivis. Olles peategelase nahas, küsitakse otse ja keerutamata, et kuidas SINA käituksid antud olukorras. Mina seda küsimust „Kosmose pikas varjus” ei kohanud. Küll aga suutsid autorid luua olukorra, mis sundis mind mõtlema lõpuaegade paradigma peale. Minu jaoks on see üks hiiglaslik sasipundar emotsioonidest, mõtetest, ideedest ja unistustest. Mis on meie, kui inimeste – elusolendite – ülimaks eesmärgiks? Areng ja ekspansioon (Expanse, eksole) aga kuhu? Puhtfüüsiliselt siit inimkonna hällist minema aga hingeliselt? Millise panuse annab MINU elu sellesse edasisse arengukäiku? Kui ühel hetkel inimkond jõuab tähtedeni ja sealt veel edasigi, siis kas minu panus sellesse on olnud piisav? Või siis teistpidi – kui kõik lõppeks hävineb ja kaob igavikku, siis miks oli mul vaja siin mõelda ja unistada ja rahmeldada? Mille nimel? Idealist minus ütleb, et inimkonna ühises tulevikus on väga palju potentsiaali, andku jumal, jahve, taara või kes iganes vaid piisavalt arukust selle potentsiaali leidmiseks ja rakendamiseks. Et me ka reaalselt seikleks tulevikus tähtede vahel ja avastaksime uusi maid ja uusi võimalusi oma potentsiaalse arengu täiustamiseks. Selles osas on telesarja „Star Trek: Enterprise” alusidee ja üldine narratiiv suisa imeline – see rõhub meie igavesele vajadusele uurida ja avastada, muutuda nii ajas kui ruumis targemaks, õpetatumaks, teadlikumaks. Ja kõige selle juures areneda ka hingeliselt. Roddenberry humanismi ülim vaim levib selle tulevikuvisiooni juures väga nähtavalt, isegi tunduvalt rohkem, kui teistes Star Treki sarjades või filmides. Hoopis teise tee valis aga kultussari Babylon 5, milles inimkond oli küll liikunud edasi kosmoseavarustesse, ent oma olemuselt oli inimkond jäänud suures piires samasuguseks – tulevikuinimestel ei olnud puudust ahnusest, võimuihast ja kontrollivajadusest. Episoodis „The Construction of Falling Stars” peategelased isegi arutlevad selle üle, kas keegi nende ohverdusi ja nende tegevusi mäletab, kui möödas on sada aastat. Tuhat aastat. „Kosmose pikk vari” on seega rohkem Babylon 5 moodi, mitte kui Star Treki humanismitõlgendus. Autorid on tegelikult astunud sammukese veel edasi ja toonud peategelasteks täiesti tavalised tööinimesed täiesti tavalisel alusel. Aga mõtted, mis minu peas tekkisid raamatut lugedes, olid samad. Seda kummalisem, et mõlema autori eelnevad teosed on suhtunud inimeseks olemisse väga pinnapealselt ja meie olemust pidanud pigem mingiks ajutiseks nähtuseks, mis lausa januneb augmenteerimise järele, anna aga ainult võimalus. Selle vajaduse järele õhates tuuakse tavaliselt oma tegelasi läbi vasktorude, neid igal võimalusel mutileerides, justkui näitamaks, et see, mis silmale nähtav, pole üldse oluline, sest ta pole sama vastupidav, kui see, mis inimsilmale nähtamatu – meie meelekindlus, tahtejõud ja mis kõik veel. „Kosmose pikas varjus” on meil lisaks varasematele nüüd siis ka kokku sulanud inimesed...

„Kosmose pikk vari” ei hiilga just erilise poeetilisuse või ahhetama paneva sõnaseadega – otse vastupidi – selle kirjakeel on lihtne, tihtilugu väga tehniline ning tegelased käituvad üldse mitte „raamatulikult”, vaid kui täiesti tavalised kaevurid. Või suvalised inimesed tänavalt. Mööndustega võib ju öelda, et ega see paarsada aastat tulevikku vaatav inimsuhete kirjeldus peagi eriti tänapäevasest kõnekeelest erinema, ent kui vaadata võrdluseks meie endi ajalehti ja ajakirju sajandi eest, võivad muutused igapäevases suhtlemises olla kordades erinevamad. Hakkasin just järele mõtlema, et kas käesolevas teoses keegi pastapliiatsit kasutas või ilmselgelt oma prillidele osundas. Vist mitte. Aga kõnemanneeridest on raskem lahti saada, kui ajas ajutiselt eksisteerivatest objektidest. Kakssada aastat tulevikku ja endiselt lendavad kuradid kõrge kaarega ning endiselt on meil rahvuspärased nimed (eestlane Kalle, soomlane Juha) mingi ajutise nimepanemisnähtuse nagu Jose Hernando või Yennyfyr asemel. Iseenesest võib ju säärane tulevikuperspektiiv imponeerida ja tekitada toreda tunde, et meie väike rahvakilluke endiselt kestab ja neid paganama põtru ei saa endiselt usaldada.

Olgu siis lõpetuseks hoiatatud – „Kosmose pikk vari” on suurepärane lugu neile, kellele imponeerivad kosmoseseiklused. Laserid. Võõrad tulnukrassid. Üks pidev ringi rahmeldamine aga samas ka inimeludega suhteliselt suvalt ringi käimine.  Kui sulle kõik see meeldib, siis sa ei märkagi neid arvutuid trükikuradeid, mis on raamatusse sattunud ning sa ei märka, kuidas aeg lendab. Just sellise eelhäälestusega ma seda raamatut lugema asusingi ning seetõttu ei suutnud ma ka kõige parema tahtmise juures pettuda.

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1107)