Ulmestaar: Irina Möldre

Irina töötab Tartu Linnaraamatukogus võõrkeelse ilukirjanduse osakonnas ja ei jäta iial juhust kasutamata, et nii kolleegide kui lugejate elu pisut ulmelisemaks muuta. Ta on raamatukogu noortekohviku üks vedajatest ja korraldab huvilistele Harry Potteri teemalist viktoriini. Sel suvel esimest korda Estconil õnnestus Irina mälumänguvõistkonnal end aga rebida kõrgele teisele kohale!

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Ma loen palju ja enamasti mitut raamatut korraga. Praegu on pooleli 8-10 raamatut ning ma olin veendunud, et vähemalt pool neist on ulme. Tuleb aga välja, et mu mälu on viimase paari päeva jooksul korralikult alla käinud, ning lähemal uurimisel selgus, et loen hetkel kõigest ühte ulme alla liigituvat raamatut: Seanan McGuire’ Middlegame. Soovitamise kohta ei oska veel midagi öelda, sest olen üsna alguses, aga tundub, et täitsa loetav raamat on. Millalgi kevadel lugesin samalt autorilt sarja Wayward Children esimest raamatut (Every Heart a Doorway) ning too meeldis vist veidi rohkem.

Minu mängud jäävad pigem laua peal mängitavateks ning on ka nende seas pigem lihtsamad. Suured mitmetunnised strateegiamängud ajavad mul juhtme korralikult sassi! Ticket to Ride on alati olnud lemmik, viimasel ajal ka Love Letter.

Mida ma vaadanud olen? Tarantino viimane film meeldis väga, eriti soundtrack. Jarmuschi „Surnud ei sure” oli imelik ja mitte just kõige parem zombikas, aga tekitas mõtte, et iga režissöör võiks vahel oma „liivakastist” välja ronida ja midagi kategooriliselt erinevat proovida. John Woo lavastatud teismeliste romcom oleks kindlasti üsna huvitav nähtus.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Naelutab? Noortekirjandus on mu ära rikkunud: pidevalt peab midagi juhtuma, kirjeldusi võiks olla võimalikult vähe. Dialoogid, dialoogid, dialoogid!!! Meeldib ajalugu, alternatiivajalugu, lood, mille jaoks on ära tehtud korralik uurimistöö. Võlukunst - aga pigem selline, millel on kindlad reeglid ja struktuur. Normaalsed suhted, kuigi kannatan ära ka insta-love’i, kui see loo üldist struktuuri ja mõtet väga ei kahjusta ning jääb pigem tahaplaanile.

Mulle ei meeldi lõputuna näivad kirjeldused! Olen mitmes raamatus jätnud vahele kümneid lehekülgi kirjeldust, sest ei kannata neid lugeda. On küll erandeid, mõni üksik autor saab vahel hakkama imega ning kirjutab kirjelduse, mis mind paelub. Teadusulmet väga palju ei näpi, sest see tundub minu jaoks liiga keeruline. Kodus ootab lugemist Liu Cixini „Kolme keha probleem” ja püüan selle jaoks julgust kokku võtta, ehk uueks aastaks see õnnestubki.

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatud, žanri, autorit...) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

1. Tolkien. Teda vist tutvustama ei pea. Tema lugusid olen lugenud palju, mõningaid neist vist isegi liiga palju. Kunagi olid peas ka enamik Sõrmuste isanda raamatutest pärinevatest lauludest/luuletustest. Väga mugav, peaks ütlema, oli jõulukingituse kättesaamiseks Nimrodeli laulu esitada! Lisan, et esitan seda siiski luuletusena, ma ei laula!

Nüüd on neist meeles ainult 1-2, eks ikka neid lühemaid.

2. Harry Potter. Ma usun, et ka tema ei vaja tutvustamist. Olen korralik potterhead ja selle üle uhke! Alati valmis rääkima Rowlingu loodud maailmast ja asjadest. Ja mitte ainult rääkima! Korraldan nüüd juba teist aastat Tartu Linnaraamatukogus Harry Potteri viktoriini ning vaikselt mõtlen, et võiks millalgi ühe korraliku ühislugemise kusagilt välja võluda.

3. Ja kolmandat lemmikut vist polegi. Vahepeal midagi tekib ja kaob, aga ühte kindlat ma küll nimetada ei oska. Kooli ajal meeldis Simmonsi „Hyperioni”-sari, aga peaks selle uuesti ette võtma, et teada, kas see mulle ka praegu istub. Bulgakovi „Meister ja Margarita” läheb ju ka otsapidi ulme alla? Igatahes on see üsna pikka aega olnud üks mu lemmik.

4. On sul lemmikloomi?

Jah! Mul on üks kass. Kunagi isane, nüüd kesksoost, aga mitte vähem mehelik ja kapriisne. Nimeks Albus, selgitus nime kohta on võimalik tuletada, vaadates kolmanda küsimuse teist vastust. Valge pärslane helesiniste silmadega. Sööb ainult kanamaitselist toitu, magustoiduks armastab hävitada meie toataimi. Magab terved päevad, öösel õnneks ka enamasti magab. Mehed meeldivad, naistest hoiaks parema meelega eemale. Tähistab järgmisel aastal 13. sünnipäeva.

Berit Sootaki noorteromaani "Viimane hingelind" esitlus Tartus

Reedel 13. detsembril kell 17.00 toimub Tasku Rahva Raamatus Berit Sootaki noorteromaani "Viimane hingelind" esitlus.

Gümnaasiumineiu Mirtelile määratakse diagnoosiks vaimuhaigus ja ta saadetakse ravile avalikkuse eest varjatud Veriora kliinikusse. Alles seal saab Mirtel aru, et meie maailm ei olegi päris selline, kui ta on alati arvanud, ja et tuntud loodusseaduste kõrval on olemas veel salajased loodusjõud, mis samuti meie elu mõjutavad. Mirtel, kellele pannakse uueks nimeks Säde, avastab, et tema saatus võib olla ette määratud juba muinasajast saadik. Igal Veriora noorel on oma saladus, kuid vaenlane on neil üks ja seesama. „Viimane hingelind“ on fantasy-romaan, mis põhineb eesti rahvapärimusel. See on lugu sellest, kuidas üks pealtnäha tavaline tüdruk avastab, et meile kõigile tuntud maailma sees on peidus üks teine ja ebatavaline, ja et elu võib kesta edasi ka pärast surma. Isegi hauad räägivad, kui keegi neid vaid kuulab.

Tutvu raamatuga lähemalt siin

Esitlusel on raamat 10% soodsama hinnaga.

Tiit Tarlap 65

Pärnumaa Tšernobõli ühenduse Gamma ja Tori vallavalitsuse eestvedamisel avati 13 november Sindi raamatukogu uue hoone juures mälestuspink kohalikule ulmekirjanikule Tiit Tarlapile, kelle sulest on ilmunud kümme romaani, lühiromaane ja jutte.

Lisaks räägiti Luuleraadio erisaates Sindi ulmekirjanduse superstaarist Tiit Tarlapist tema 65. sünnipäevaks, stuudios sotsialismikuritegude ekspset Jaak Valge ja ulmeguru Jüri kallas, Pärnu Cafe Grand, 31.10.2019. Saadet saab järeluulata siit.

Õhtud eesti ulmega: Tulevase maailma pale

8. novembril toimus Tartu Kirjanduse Majas (Vanemuise 19) kolmas üritus sarjast “Õhtud eesti ulmega”, korraldajaks Eesti Ulmeühing. Seekord tutvustas Raul Sulbi kirjastusest Viiking inglise ulmeklassiku H. G. Wellsi esmakordselt eesti keeles ilmuvat mahukat teost “Tulevase maailma pale” ning räägib Wellsi mõjust hilisemale ulmekirjandusele ja tulevikuajalugudest ulmes. Ürituse lõppedes jätkus seltskondlik osa Õlleministeerimus Tartu ulmikute traditsioonilise teise reede üritusega.

Pildistas Joel Jans

Tallinna ulmikute kolmas reede

Pildistas Riho Välk


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1100)