Novembrikuine Reaktor on valmis saanud ning, nagu Facebookis välja hõigatud, siis sai ka enne 30nda novembri keskööd üles. Kui midagi lubad, siis tee ära! Sellekuises numbris on arvustusi, jutte, tõlkejutt, mõtteid ja mõtisklusi ning alustavad kaks uut rubriiki.
Ma olen seisukohal, et püsirubriigid on iga ajalehe ja ajakirja selgrooks, olgu tegu siis päevalehe, kuukirja või meie pisikese Reaktoriga. Need seovad numbrid üksteisega kokku põnevaks tervikuks ning teevad ausalt öeldes ka ajakirja kokkupanemise ja planeerimise töö oluliselt lihtsamaks - nii lugejad kui ka toimetajad teavad, mis neid ees ootamas on. Eks oma osa ole ka selles, et ma olen inimene, kes mugavust ja meeldivat rutiini enamasti üsna kõrgelt hindab. Suhtun sellepärast üsna valulikult mõne püsirubriigi kadumisse ja tervitan suure rõõmuga uute tekkimist. Seekordses Reaktoris on toimunud väike vägede strateegiline ümberpaigutamine - Jüri Kallas ei jaksa enam arvustada ja ma ei heida talle seda ette. See on üsna raske, tänamatu ja närvesööv töö. Nii et esialgu jätkab Reaktor kahe jutuarvustuste rubriigiga - traditsiooniline Tõnis Hallaste arvustuste rubriik ja Weinbergi sõbralik hammasteteritamine. Jüri suunas aga vabanenud energia hoopis muudesse asjadesse, arvas midagi ja käis Hargla uue raamatu esitlusel ja teatris. Nii et kui keegi tunneb, et tal on aega, energiat ja ulmehuvi piisavalt, et meile kolmandaks (või neljandaks...) jutuarvustajaks tulla, siis andke teada. Kallas vedas teatrisse ka Joel Jansi kaasa, kes esimesena fikseeris baari asukoha ning siis leidis, et võiks teinekordki minna.
See-eest lansseerime rahulolevalt kaks täiesti uut püsirubriiki. Neist esimene jääb minu õlgadele - "Taskumänguri päevaraamat" hakkab olema igakuiselt ilmuv mänguarvustuste rubriik, kus ma vaatan, et mida põnevat mul õnnestub Google Play Store'st välja kaevata ja oma nutifoni installeerida. Esimene mäng, mille luubi alla võtan, on zombie-survival "Dead Age". Teine rubriik on Tormi Ariva veetav vanemat Eesti ulmet kajastab "Wabariigi ulme". Esialgse plaani kohaselt hakkab see olema rubriik, mis ilmub igas teises Reaktoris, sest Tormil on täiesti mõistlik seisukoht, et ennast ei ole mõtet liigselt ära vaevata. Tunnistan ausalt, et osaliselt inspireeris mind mängurubriiki käivitama see, et ma olen lihtsalt auahne ja Laura "Segaverelise koomiksimaailma" peale pisut kade.
Varasematest rubriikidest on ilusasti omal kohal ka meie esivikipedisti Taivo Risti kokkuvõte Wikipedias toimunud ulmelistest või teaduslikest arengutest ning võttis vaevaks arvustada ka Meelis Looveeru juttu "Võõras kehas". Novembri-Reaktori kohta ütleb vist kõik ka ee asjaolu, et "Carl Danhammer Liisa Vesiku kehas" ei ole sugugi kõige veidram pealkiri, mis selles numbris on. Siinkohal lugejatele meeldetuletus, et Reaktorisse võibki täiesti vabalt saata ka erandkorras mõne ühe jutu kiituse-laituse-arvustuse. Kuna tagasiside ja konstruktiivne kriitika on enam-vähem ainsad, millega me saame oma autorite vaeva tasuda, siis need on alati teretulnud ja saavad avaldatud. Ruum meil ju otsa... Tegelikult ma ei saa veksleid välja anda, Metsavanalt peaks uurima, et kuidas meil serveriruumiga on. Veiko Belialsilt laekus massiivne 2019. aasta jutuvõistluse arvustus. Kui ma ütlen "massiivne", siis ma ka mõtlen massiivne, kui mul mälu mind praegu ei peta, siis see ligi viis tuhat sõna pikk...
Skarp luges raamatut ja pani vabas vormis mõned mõtted kirja. Skarbist on mul hea meel, sest ma olen "olnud tema sünni juures". Ta kirjutab igati tublisid arvustusi ja on kirjanikuna teinud aasta jooksul suure arengu ja hüppe paremuse poole. Kipub küll kiirustama ning lõhkeb kannatamatusest, kui ma ta jutu toimetajale edastan, mitte otse ahjust tulnuna üles ei lükka, aga ma eelistan iga kell aktiivsust passiivsusele ja elevil kannatamatust huvipuudusele.
Algupärandist on meil Jana Raidma jutt "Isake Pjotr ja Snaige", Kärt Mikli oli nii lahke ja joonistas paar pilti ka juurde. Mul on hea meel, et Jana on usinamalt kirjutama hakanud, sest, noh, olgem ausad, see tuleb tal kadestamisväärselt hästi välja ja ilmselgelt mingisuguse erilise ideedepuuduse all ta ei kannata. Loodan siiralt, et ta kirjutab veel Reaktorile midagi ning kahtlustan, et siit võib veel suuri asju tulla, kui öökülmad teda ära ei võta, Teine algupärane jutt on Andrei Samoldini "Uurija Haagi vaba nädal", kus on küll vähem kasse ja deemoneid, ent see-eest palju enam kriminaalsust.
Sellekuine ulmestaar on Irina Möldre.
Tuletan ka lugejatele meelde, et jaanuarikuine Reaktor saab olema sajas number ning teist nii ilusast ja ümmargust juubelit ei näe sel ajakirjal meist mitte keegi, kui just Metsavana niisked unistused transhumanismist täide ei lähe. Ootame jaanuariks väga absoluutselt kõigi kaastöid, mõtteid, arvustusi, jutte, jutustusi, lühiromaane, romaane, romaanide triloogiaid ja kõike muud ulmelist. Sularaha, väärtpabereid ja bitcoini võib ka saata.
Tervitades
Triin ja toimetus
