Eva Luts

Mina alustasin Estconidel käimist juba päris ammu – aastal 2000. Seega võin praeguseid Estcone võrrelda varasematega.

Kui ma esimestel Estconidel tundsin peaaegu kõiki kohalviibijaid, siis praegu ma kindlasti kõiki ei tunne ja tutvuda ka ei jõua, kuigi tahaks. Ove autoga Estconile sõites vaatasin oma üllatuseks, et Ove oli ainus tuttav autosviibija – ja auto oli täis. Ja teine huvitav asjaolu – mõningaid neist autosviibijaist ma Estconi viibimise ajal enam nagu ei silmanudki. Seega – rahvast on Estconidel väga palju rohkem kui kunagi varem ja teiseks – kõik võivad oma nurkadesse ära kaduda.  

Selline areng paistab olevat õige ja loogiline. Nii nagu teistelegi asjaga seotud inimestele, meeldib ka mulle mõte, et ulmest huvitatud inimesed käivad kusagil koos – kui meid on vähe, tulebki omavahel suhelda ja see on eesti ulmekirjanduse jaoks vajalik asi. Samas – mida rahvarohkemad on üritused, seda suuremat jaksu nõuab nende korraldamine – väga loodan, et korraldajad vastu peavad. Tänan, oli väga ilus Estcon! Jõudu-jaksu edaspidiseks!

Minu tavaline Estconi-järgne tunne on mingil määral kahetsus. Estcon pakub võimaluse kohtuda paljude inimestega, keda pole kaua näinud, ja vestelda nii ühe kui teisega – tagantjärele mõeldes aga selgub, et eriti ei jõudnudki seda teha. Mitmed väga vahvad tuttavad tulevad Estconile ja lahkuvad sealt nii, et sa peaaegu ei näegi neid. Oleks võinud ju paljust rääkida, küsida, et mis nad teinud on, kuidas neil läheb. Tavaliselt mõtlen, et olid toredad inimesed ja ausõna, tahtsin nendega asju arutada, aga nägin neid vaid vilksamisi, nüüd on nad jälle läinud ja saab suhelda vaid interneti teel.

Muidugi oli vahva Stalkereid saada, kõige selle juures imestasin, et kuidas on me koostöö Rauliga on küll kümneid aastaid vastu pidanud – ilmselt sellepärast, et mulle on tema geniaalsed ideed alati meeldinud – vist oleme samamoodi hullud ja see meid seobki.  Tänan väga, Raul, ja loodan koostöö jätkumisele. Ja tõlkijaid Tatjana Peetersoo ja Martin Kirotar, kes tõlke-Stalkeri said, on staažikad tegijad ja igati tunnustust väärt.

Väga hea meel oli Heinrich Weinbergi „Tõrkeotsingu“  Stalkeri üle. Mul on südames soe koht kõigi jutuvõistlusest osavõtnud autorite jaoks – pean neid kuidagi nagu omadeks. Hea, et see teos ilmus Fantaasia kirjastuse kaasabil sarjas Sündmuste Horisont. Üsna lähedal olid Stalkerile mitu vahvat ulmetegijat, kes kindlasti lähiaastatel tunnustust leiavad – näiteks tõlkija Külli Seppa jäi teiseks ja autor Kersti Kivirüüt oma „Väravaga“ kolmandaks.

Koht, kus mina Estconil kõige rohkem viibisin, oli raamatute müügilett. Mulle üldiselt meeldib Estconil Fantaasia raamatuid müüa. Raamatumüük on minu arust lõbus tegevus, otsid oma raamatutele häid kodusid, püüad ära arvata, millisele lugejale mis meeldida võiks, vestled ostjatega – ja siis saad ka lugejaist ühtlasi rohkem teada. Aga kui üritan enne sõitu mõistatada, millised Fantaasia teosed Estconil müüa võiksid ja millised mitte, siis panen sageli puusse. Mingid minu arust hitid jäävad lauale ja teised, mida vähem kaasa võtsin, saavad täiesti otsa ja kohapeal meenutan kahetsusega, et seal kodus need lebavad... Seekord oli „Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür“ see hitt-teos ja kes ilma jäid, nendele teadmiseks – müün endiselt raamatuid ka posti teel. Ja järgmisel Tartu ulmesõprade koosviibimisel on see raamat mul kaasas ja seal saab ilmselt näha ka jutuvõistluse autoreid.

Sellega seoses pole eriline üllatus, et minu jaoks kõige huvitavam ettekanne oli jutuvõistluse žürii liikmete Maniakkide Tänava ja Andri Riidi arutelu jutuvõistluse muljetest. Lisaks olid kohal muidugi ka teised žürii liikmed, Heinrich Weinberg, Reidar Andreson ja mina, ning loodetavasti sai kõigile selgeks, miks oli esikümme just niisugune, mida jutuvõistlus endast kujutab ja et üks lugu võib ühele meeldida ja teisele mitte meeldida. Loodan, et see sai linti võetud ja et kõik, kes polnud kohal ja kes asja vastu huvi tunnevad, saavad seda tagantjärele vaadata.

Oli väga tore kohata Estconil Liisa Vesikut – ja ma ütlesin talle, et Liisa, jutuvõistlus oli ju kunagi sinu idee. Oo jaa, Liisa mäletas. Olid ajad. Esimene jutuvõistlus oli üsna lähedal läbikukkumisele, sest me polnud uneski näinud, et tuleb nii palju lugusid – 80 ligi, ja need olid paberil ja skännimisekoht, millele lootsime, langes ära. Päästjaks osutus Kristjan Ruumet, kes mind skänneritega varustas. Seejärel sai selgeks, et me ei taha jutuvõistlusele enam paberil lugusid, ainult faile. Liisal tekkis tol ajal huvitav usaldusisiku idee, minu arust täiesti uudne mõte.

Veel sai Estconil vesteldud Veikoga vene autorite kogumikust,  Arvi Nikkareviga Dickist ja ulmesõprade koosviibimistest, Helmut Jänesele välja käidud idee, et HÕFFil võiks olla Stephen Kingi lugude järgi tehtud filme (uudne see idee ilmselt pole ja tõenäoliselt raha tõttu pole see võimalik, aga unistada ju võib). Atsiga sai arutatud Sündmuste Horisondi plaane ja Rauliga sarja Orpheuse Raamatukogu. Sai tehtud salajane katse vastata mälumänguküsimustele – need olid väga põnevad. Ja palju, palju muud.

67104729 1331017793733738 7080855819180310528 o


Harly Kirspuu

Ükspäev sattusin võõrasse maakonda. Ühesõnaga oli Estcon. Niipalju, kui olen teistelt kuulnud, oli see nende jaoks kõigi aegade õnnestunuim Estcon üldse.

Mina võin täiesti kindlalt sama väita. Tõsi küll, minu arvamus võib seista mingis hämaras seoses sellega, et see oli minu jaoks esimene. Varasemad aastad on kuidagi minust mööda läinud. Mitte, et poleks huvi minna, aga lihtsalt… nädal peale üritust avastad: ahjaa, toimus juba ära. Lubad järgmiseks aastaks meelde jätta ja täpselt aasta pärast leiad, et jälle oli ära.

Enne ürituse algust avaldati kohati muret, et kuna riik ise on praegu olukorras, mida saab kirjeldada kui poliitiliselt laetut, läheb äkki sealgi maailmavaateliseks madistamiseks ja põhieesmärk – ulme – jääb natuke tahaplaanile. Õnneks selgus, et jätkuvalt olid tulnud kokku täiskasvanud inimesed, kellel on ka muust rääkida kui poliitikast, kuigi peab ütlema, et paar tuttavat ulmikut jäid see aasta tulemata täpselt sellelsamal põhjusel.

Esimene päev oli kohanemine, eriti minusugusel esmaväisajal, sest mina olen (ühe silmapaistva, aegajalt ka õmbleva ja süüategeva erandiga) enamikku kaadrit näinud ainult paar korda, kui sedagi. Esimest korda ilmnesin vist ulmikute reedele aprillis, nii et pikemat suhtlust tekkinud ei ole.

Esimene ettekanne oli natuke omamoodi: ulme avamine kirjandusteaduslikult seisukohalt. Mulle kui inimesele, kes on aastaid maksumaksja raha eest EHIs antropoloogia õppekaval tolknenud, oli see natuke kummaline – kogu tekstist saad aru, isegi mõttest ja nurkadest ja kõigest, sest meiesugused paduhumanitaarid looklevad sageli samade mõistete maailmas, aga kogu tekst oli nagu mingis võõras murdes. Saad aru ja ei saa ka.

Seejärel algas operatsioon „lokaliseeri grill”. Lokaliseerisin grilli, kus oli 5 inimest. Siis lokaliseerisin õige grilli, kus oli inimesi oluliselt rohkem ja kinnitamata andmetel keevitati hommikuni välja.

Teisel päeval, peale hommikut ja seda osa, mille tarvis pool seltskonda oli kokku tulnud (Stalker jne jnt), oli aeg käes mälumänguks. Kodanik elukaaslane kartis liiga kehva tulemust, seega jäi registreerimata võistkond ja kasutamata imeline nimi „Võitmatu Armaada/Sündinud Kaotajad”. Siiski laekusime peale esimest küsimust kohale ja tegime tagareas ühe kahest Sõltumatust Olümpiakoondisest, mis küsimustele vastas, aga poleks isegi kõige parema tahtmise juures ühtegi auhinda saanud. Lõpuks jäi meie osaks mitteametlik viies koht, mis on oluliselt parem tulemus kui moodustistel nimega „Võitmatu Armaada” on ajalooliselt ette tulnud.

Järgnes tavaline ja eeldatav järelprogramm, mis eelmisest õhtust selles plaanis eriliselt ei erinenud.

Järgmine päev hakati pakkima ja mina peale hommikusööki vist suitsunurga lähiraadiusest ei väljunudki. Ei olnud mina kaugeltki ainus, kes sealt läbi purjetas ja pikemaks peatuma jäi. Laiemalt tuntud kui „vabakäik eestlaste moodi”.

Selleks ajaks kui lipulangetamisele jõudsime, oli üldine õhkkond ikka muutunud, eriti võrreldes esimese päevaga. Mingit ühtsust oli, vahest ka sellepärast, et mitte keegi ilmselt ei pääsenud sealt ilma uute tuttavateta, isegi need, kes erinevalt minust ehk tõesti mitte kedagi seal eelnevalt ei teadnud.

Harly


Seili Ülper

Oma häbiks pean tunnistama, et see oli mul alles kolmas Estcon ja viimane külastus jääb aastasse 2015. Kuid sellel aastal kuidagi asjad klappisid ja edaspidi püüan seda viga parandada. Kui me Metsavana, Jana ja Mannuga reedel kohale jõudsime, oli ilm pisu niru ja õieti polnud kedagi nähagi. Õnneks see kauaks niimoodi ei jäänud. Lipp lehvima, sildid rinda, pesad üle vaadata, tuttavad pooleks kallistada ja loenguid kuulama.

Kuna tegemist oli siiski reedese päevaga ja mitte kõik ei saanud töölt vabaks või varem minema ega omanud puhkust, siis kahjuks esimest, Jaak Tombergi loengut kõik ei kuulnud. Siiski on esitus kenasti järelvaadatav-kuulatav, nii, et ei lähe midagi kaduma. :) Hästi sümpaatne ja püüdlik mu meelest.

Sulbi-Habichti autoritunni ajaks oli rahvast jõudnud juba rohkem koguneda ja minu meelest oli väga mõnus ja meeleolukas vestlus.

Kuna sel kohal läks kõht juba jube tühjaks ja suur osa inimestest suundus grillide juurde, siis Ulmedisko alguse ma magasin maha, kuid hiljem, õhtupoole sai Love Death and Robots klippe vaadata küll.  Minu lemmikuks nendest, mida ma nägema juhtusin oli kindlasti 3 nunnut robotit kassidega :D Ja siis selgus, et see on Scalzi, noh ime ka siis, et meeldis.

Ja nii see öö veeres. Inimesed kõndisid ringi, mugisid liha või muud meelepärast, ajasid juttu, mängisid või saunatasid. Igaühele midagi. Paljud kindlasti ka püüdsid magada. :P Mis sai peale kella 5 hommikul, ei oska enam öelda.

Laupäev algas soojema ilma ja hommikusöögiga, millele järgnes Andri ja Mandi muljete jagamine seoses jutuvõistlusega.  Et siis nippe jutuvõistlusel paremini säramiseks :P Seejärel võttis Metsavana Mannu rõõmsalt ette ja pinnis temalt kirjutamise ja muu kohta. Kohati läks laadaks aga see oli selline mõnus ja sõbralik :)

Kui kõhud punnis, tuli mõttelise trummipõrina saatel Stalkerite jagamine. Kõige siiramalt ja ehedamalt kõlas ilmselt Metsavana hüüatus, et ühe punktiga Harglale kaotada pole häbiasi! Tõsi ta on. (Peatoimetaja märkus: Pigem tundus Hargla habe tavalisest pisut vähem ümar idee peale, et pan Jans tal nii tihedalt kannul on.)

Siis läks, nagu üks mu kallis kolleeg armastab öelda, vabapidamiseks. Igaüks võis valida, mida teha: magada, süüa, mälumängida, juttu kirjutada, ujuda, niisama ringi kõndida jne. Mina lugesin raamatut ja käisin kiikumas.  Vahva oli ka, et lastele oli rollikas korraldatud, tundusid teised sellest siiralt lõbustatud olevat. :) Paistab, et Metsavana ettekanne esimestest inimestest Kuul tõi publiku rohkearvuliselt kuulama ja lahutas nende meelt kohe mitmekordselt. :D Nüüd peab vaene Metsa ilmselt oma ettekannet järgmiseks aastaks laiendama…

Mida pimedamaks läks seda rohkem, mulle tundus, seltskonnad ära jagunesid, vastavalt eelmainitud tegevustele. Mina sattusin kuidagi niisugusesse seltskonda, kus poole hommikuni käis spontaanne laululõõritamine, mida küll Metsa hellitavalt "kuriteoks muusika vastu" nimetas ja Raul kohati välja ei tahtnud kannatada, aga ma usun, et asjaosalistel endil oli tore koos olla. :) Vahepeal piilusin ka kuidas Ovel Fiaskoga läheb ja nõnda seegi päev hommikusse veeres. Mõnusas seltskonnas plära ajades. Mis juhtus 7 ja 10 vahel ei ole teada. Ilmselt vapra ülevalpüsijana teab seda Sulbi öelda.

Pühapäev algas nagu ikka hommikumugimisega kell 10 ja siis rääkis Ats ärajäänud loengu asemel. Ma tunnistan, et ega ma väga midagi aru ei saanud (ja see on puhtalt ainult minu viga, mitte rääkija!), aga, deem, see mees oskab hästi rääkida mu meelest. Lisaks sain ma aru, et ma ei kirjuta edaspidi kindlasti ühtki kosmosejuttu. :D Hea, et ma tean, et on sellised asjad olemas nagu füüsika ja gravitatsioon...

"Vanemad naised ulmes" oli kõige viimane ettekanne. Hästi armas ja muhe. Pole tõepoolest sellele teemale väga tähelepanu pööranud. Huvitav!

Ja siis oli äkki kõik otsas. :( Lipp langes ja inimesed hakkasid igas suunas laiali valguma. Aga nagu Veiko lubas: see tuleb jälle!

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et oli tõesti tore. Järgmine kord püüab rohkem sotsiaalne olla. Aga eks see oleneb ilmast ja inimestest ka.

Äärmiselt kena oli tegelikult kõiki vanu tuttavaid kohata. Ja uute inimestega tuttavaks saada.

Seili


Triin Loide

Tänavune Estcon oli minu jaoks alles teine, aga loodan, et käin nad edaspidi tulevikus kõik läbi. Kunagi saate mind ehk ratastooliga järve lükata, kui liiga palav on, siis ma istun seal ja mossitan, et tähendab, MEIE ajal olid asjad ikka teistmoodi (see tähendab muidugi, et õigesti) ning need uued Reaktori hologrammkaaned ei ole ikka päris see, mis vaja… Aga ehk on selleks ajaks maailm lõppenud, Udu talu endine asukoht on sügaval vee all ning üksikud laastatud maal uitajad ei aimagi, mis kunagi lainete all toimus.

Igastahes, Estconile sattusin ma tõesti esimest korda alles aasta tagasi, olles endalegi ootamatult avastanud, et minu halduse alla on usaldatud väike ulmeajakiri, millega pealehakkamiseks mul igasugused oskused puudusid ning peamiselt tahtsin ma karjudes metsa joosta ja ennast kuskile sõnajalgade vahele ära peita, sest ma tundsin ennast pisut ebamugavalt alguses. Ma olin uus tulija, võõras, ootamatult sattunud ootamatusse olukorda ning asja ei teinud paremaks see, et mul on kohutav nimemälu. Ma õpin inimesi näo järgi üsna kiiresti tundma, aga nende nimede meeldejätmine võtab omajagu aega, nii et ma üritasin pidada sundimatuid vestluseid ja mitte liiga märgatavalt inimeste nimesilte jõllitada ega tähesärast pimestatuna vastu aiaposte joosta, kui Hargla juhtub mööda jalutama.

Esimesest Estconist jäi peamiselt mälestus, et see lõppes liiga kiiresti ja sama võin ka selle aasta Estconi kohta öelda. Eriti, kuna hiljem tunnistasid ka kõik teised, et seekord oli haruldaselt tüüne ja sõbralik, mõnus ja ühtehoidev Estcon; ma esiti arvasin, et see on jälle mingi minu naiivne luul.

Jõudsin ainult paarile ettekandele, aga ma vabandan ennast sellega välja, et aastaid maksumaksja raha eest ülikoolis tilbendades täitis mu pilgeni igasuguste mõistete ja teooriatega ning liikumatult ühe koha peal istumine ja targa jutu kuulamine äratab minus mingi posttraumaatilise stressi ja paneb öösiti unes nägema, et ma pean eksamiteks valmistuma. Palju lõbusam on liikuda ühe majakese juurest teise juurde, poole kõrvaga ühte vestlust kuulata, poole kõrvaga teist, lõpuks sumbub kõik ühte mõnusasse suminasse, saja mõnusalt metsapoole inimese fantastiliselt säravad mõtted, filtreerituna läbi alkoholi ja õhtupäikese. Eriti kena on see ka, et enamike inimeste nimed olen ma suutnud meelde jätta, kuigi eksimusi ikka juhtub. Piinlik, aga mis sa teed. Vabandan ennast sellega välja, et mul on kana aju.

Estconilt sündinud energia on kütnud ka sellekuist Reaktorit, mis on üks töömahukamaid, mida mul on rõõm üles panna. Eks paljudele ole Estcon lihtsal lõbus kesksuvine lõõgastus – järv, udu, küüslaugusupp ja rummilõhnalised morsad sumedas suveöös, aga Reaktori toimetusele – mulle, vähemalt – annab see jõudu ja motivatsiooni edasi minna asjaga. See tekitab hea tunde, kui saad aru, et kuskil keegi märkab, loeb, hindab, arvab. Võõrad inimesed astusid mulle ligi ja arutasid minuga Reaktorit või tsiteerisid mulle mu peatoimetaja veerust mahlakamaid palu, mis neile meeldisid. Raske oli mitte kõrvu liigutada ja saba keerutada.

Ja muidugi, kõigist neist aruteludest ja vestlustest sündinud uued ideed jäävad pikaks ajaks pähe ringlema, viimaste päevade unenäod on kõik ulmelised olnud.

67099379 1330994733736044 5728987147340349440 o


Pelle Tuulik

Ma käisin Estconil, aga ma ei tea siiamaani, mis see ulme ikkagi täpselt on

- idee T-särgile

Estconi olemasolust sain ma esmakordselt teadlikuks juba kümmekond aastat tagasi. Mul tekkis koheselt uudishimu ja soov minna, aga miski hoidis mind tagasi. Estconil oli justkui mingi autoriteetsuse või tõsiduse aura juures ja kuskil alateadvuses tekkis tunne, et mina, lihtne fanboy, ei olnud selle vääriline. Ei tundnud ma kirjanikke, ei olnud Eesti ulmetki korralikult lugenud, pealekauba veel tulla üksi – Estcon tekitas teatud sorti aukartust ja hirmu. Sel aastal aga sain kutse Metsavanalt endalt (mis kõlab palju uhkemalt kui: M saatis fesaris kutse) ja endamisi tundsin, et olen kogunud õige pisut street cred’i, mis minu kohalolekut õigustaks. Kusjuures ma usun, et Eestis on veel päris palju minusuguseid „tukkurosavõtjaid“. Igatahes juhtus see, et ma käisin n00bi või siis „piiksuna“ esmakordselt Estconil.

Reede algas põnevalt. Esimesed tutvumised, vargsed pilgud nimesiltidele, asjalikud vestlused autoriteetse kujudega. Esimene esineja Jaak Tomberg rääkis teadusulme kirjastiilist ning kuidas selles puuduvad „semantilised väljakutsed“. Huvitav oli teada saada, et akadeemilistes ringkondades pole teadusulmet juba 20 aastat süvitsi uuritud. Kas on siis seda üldsegi vaja? Kohati tundus Jaagu juttki asjatult keeruline ja akadeemiline, aga siiski – ma ütleks, et see on küll vajalik. Sedasorti analüüsidel on praktiline väärtus näiteks tõlkijatele, kes oma lähteteksti paremini mõista tahavad. Järgmiseks tuli intervjuu Juhan Habichtiga, kes pajatas kõiksugu humoorikaid heietusi, aga sellele lisaks sai läbi vestluse aimu ka Juhanist kui tõlkijast ning, veel enam, kui lugejast. Juhani arvutimänguvalik (Jagged Alliance 2) on ka väga äge. Meelde jäi tõdemus: kulka on saatanast. Õhtu lõpetas ulmedisko, kus keegi ei tantsinud, sest robotivideote vaatamine oli hoopis põnevam. Valik oli mitmekesine, täis uusi avastusi. Omalt poolt tahaksin Veiko nimekirjale teha ühe lisanduse: Noisia - Exodus. Kellele meeldib space robot apocalypse music, soovitan tuubis pilk peale heita.

Teisel päeval sain rohkem aimu selle kohta, mis kõik meie ulmeringkondades sünnib ja kuidas see sünnib. Vestlus Manfrediga kirjutamise teemal, jutuvõistluse muljed ja Stalkerid – kõik väga põnev, aga kõige enam meeldis mulle kuulda kirjastuste plaane. Mind päris üllatas, kui palju paberiliiklust see meie ulmepunt tekitab (ja õige tore oli nende päevade jooksul kuulda ka sosinaid teatud arengutest digiliikluses). Pärast sai veel proovida kätt jutukirjutamise töötoas ning kuulata juba kogenud kirjutajate sooritusi, mis oli uudne ja lahe. Teisel ja kolmandal päeval oli veel ettekandeid ning ma tahaksin veel kiita Joeli ettekannet esimesest kuureisist ja fantoomjunnist ning Atsi detailset ulmeanalüüsi Marsi koloniseerimise ja kosmoselendude kohta, aga mis ma siin ikka kõigile kiidulaule pean. Oli pagana tore laupäev ja õhtu laabus muhedalt, kel grilli ääres, kel saunas, kel lauamängu ümber.

Minule kui esmakordsele külalisele jäi Estconist väga positiivne mulje, nii et enne lipu langetamist ei jäänud muud üle kui ka ise Eesti Ulmeühingusse astuda. Aga nüüd tagantjärele muljetades tekib paratamatult tunne, et ma ei tee muud kui segan potis mesimagusat putru kokku. Ja noh, ega mul polegi ühtegi pipratera sisse visata. Aga retsepti saaks veel täiendada küll. Ma saan aru, et Estcon on eelkõige kirjandusele suunatud üritus, aga võib-olla peaks mõtlema ka visuaalse kunsti suuremale kaasamisele. Kohal oli küll Hewa oma ilusate järjehoidjatega ning mulle väga meeldis, et ta võttis vastu ka soove tulevate piltide joonistamiseks. Sellega aga kujutav kunst Estconil vist piirduski. Meil on ju ometigi ägedad kaanepildid ja illustratsioonid raamatutes, koomiksikunsti (mõelda kui peamaja seintel oleksid rippunud Kõhe Folk 2 pildid), lisaks veel kõiksugu visuaalne fantaasia internetimaastikel. Seda kõike võiks samuti kajastada. Pealegi tundub Estcon olevat suurepärane koht, kus kirjarahvas ja joonistusrahvas saaks ideid vahetada ning leida võimalusi koostööks.  Aga noh, need on lihtsalt ühe n00bi piiksud.

Pelle Tuulik 2

Raul Sulbi

Estcon oli sel aastal totaalselt tüüne! Kulunud mõte, aga paigutub ilmselt kõigi aegade TOP3 sekka. Sai paljude lahedate inimestega tühjast-tähjast rääkida, sekka mitu tööasja tulemuslikult purki panna, suunata kolmandana elutöö-Stalkeri pälvinud Juhan Habichtit põnevatest minevikuseikadest rääkima, kaks ööd sundimatult jaurata... ja muidugi tuhat tänu kõigile hääletajatele nende kolme Orpheuse Raamatukogule tulnud tõlke-Stalkeri eest! Nii uhket saaki pole varem olnud. Ja omamoodi Stalkeri-rekord on see ka, lisan ma kelkides.

Ilm oli võrratu, toidud megamaitsvad, seltskond sundimatult erakordne - sellise lugemusega inimeste kontsentratsioon on Eestimaa peal ainulaadselt hullumeelne. Ettekandeid jõudsin veidi vähe kuulama, aga õnneks saab neid järelvaatamise funktsiooni abil tarvitada.

Lõpetuseks on mul pööraselt uhke tunne, et see kunagi Taavi ja minu väljamõeldud formaat on osutunud elujõuliseks ja uued inimesed tahavad seda vedada. Metsavana märkis õigesti, et Estconi formaat on täiesti unikaalne: sellist vabaõhu kirjandusfestivali mujal maailmas ei leidu. Selle formaadi leiutamise au võtame Taaviga rõõmuga endale. :)

67283998 332321334379675 2109791474571804672 n

Helmut Jänes

Estconi mõttes olen mina veel väga toores ja roheline. Esimest korda kuulsin müstilisest ulmerahva suvekogunemisest Trashi käest kusagil 7-8 aastat tagasi ja tekkiski peas plaan sinna tulla rääkima ka filmijuttu. Pika vinnaga mees nagu ma olen, jõudsin seda tegema siiski alles kusagil 5 aastat tagasi, kui Estcon toimus kusagil Taevaskoja lähedal Põlvamaal. Koha nime enam ei mäleta, aga see toimus ühe järve ääres, mis tegi pärast ujumist mudaseks. Pärast sain teada, et selle paigaga tekkisid ka mingid probleemid ja seetõttu otsustatigi kolida märksa meeldivamasse Udu talu kompleksi. Õige otsus. Meeles on meeletult kuum suvepäev ja meeletult pikk autosõit, mis kestis vist koos reeglipäraste teelt eksimiste (siis käisid asjad veel kaardil näpuga ajamise) kusagil 6 tundi. Mis ma Estconil nägin ja kuulsin, see mulle meeldis. Lahe kogemus oli näha niipalju purjus inimesi, kes imekombel veel suutsid jumala intellektuaalset juttu ajada. Meeles on näiteks Peeter Helme heietused teemal inimene ja kosmos või midagi sellist. Ega ma väga palju ju ulmerahvast teadnudki, ainult neid, kes HÕFFil olid regulaarselt käinud - Jürka, Trash, Metsavana, Ove Hillep, Hargla ja mõned veel. Eks HÕFF ja Estcon ongi enamvähem need kaks üritust aasta jooksul, kus ma ulmikutega kokku saan. Rohkemaks pole nagu aega, kuigi väga tahaks.

Aga mõni sõna ka selleaastasest kogunemisest. Minu arvates on Veiko Belials ja tema tublid abilised teinud ära väga suure eeltöö, et ulmerahvas üheks nädalavahetuseks kokku saada ja neile pakkuda seda, mida otsima tullakse. Eks igaüks ikka oma. Mul on kahjuks veel saamata Estconil reedeõhtuse programmi kogemus. Olen kuulnud, et ulmediskod on väga omapärased ja ausalt öeldes kahetsen, et ka seekord alles laupäeval otsustasin tulla. Väga lahe oli Metsavana laupäevaõhtune ülevaade esimesest kosmoselennust. Ütlesin ka pärast Metsavanale, kes millegipärast väga põeb publiku ees esinemist, et kindlasti kutsun teda ka HÕFFile mingist talle lähedasest teemast rääkima. Tegelikult olen paljudele ulmikutele tänulik igasuguste soovituste eest, mida võiks HÕFFil järgmisel korral paremini organiseerida, mida paremat näidata. Estcon ongi seetõttu üks minu suve kohustuslikke väljasõite ja meeleolukamaid üritusi, et saab korraks aja maha võtta, kuid sealsamas ka heade tuttavatega asjalikku juttu ajada. Ja muidugi ka uusi tutvusi sobitada. Palju jaksu Veikole Estconi korraldamisel ja elagu ulmikud!!!

PS! Teen reklaami ka 2020. a HÕFFile. Nimelt, kui kõik laabub, toimub festivali raames ka väike H.P. Lovecrafti teemaline retrospektiiv, mis samuti ulmerahva (tervitused Sulbile!) soovitusel kavasse sai võetud. Nii et kui ei näe enne, siis HÕFFil ikka.

67183838 497641910796648 6128646588811182080 n

Ats Miller

Minu mingi umbes 20. kanti Estcon

Kõige esimesel ma ei olnud. Vahepeal eelmisel kümnendil on ka vähemalt 1 vahele jäänud. Ja peamine, mingit erilist veteranitunnet ei ole (see viimane võib muidugi olla enesepettus...)

Jah, lahe oli.

Ja lahedaid asju polegi nagu mõtet kirja panna – nagu Bilbo, kes mõtles Järvelinnas, et seiklustest ja kannatustest saaks pikalt kribada-lobiseda, aga mida õieti öelda heade aegade kohta?

Seega, kuigi jätkuvalt kordan, et oli lahe, tasub vast välja tuua mõned punktid, mille üle mõtlemine võib Estconi ehk veelgi lahedamaks muuta. Ja veelkord disklaimer (sry, selline toortõlkeline väljend...): tänu organiseerijatele! Kõik on hästi, kõik on hästi, kõik on hästi... :-)

Tagasiteel sündis autoseltskonnaga teooria, et see on ’Estcon ver 4.0’ (või midagi taolist). Et sisuliselt üheõhtuüritusest (poole päeva pealt kohale, läbu, järgmisel hommikul kainenedes koju...) ’ver 1.0’ on jõutud ülesajainimese mitte just pereürituseni (see viimane määratlus sisaldab vähemalt minu jaoks peletavat igavust), ent igal juhul ürituseni, kuhu julgeb õrnemaid olevusi (sõltumata soost ja vanusest) kaasa võtta.

Seisma jääv ratas pidavat külili kukkuma (hm, vankriajastu kild, nad ei olnud siis näinud 300+ rehve...) Kas me jätkame samas formaadis või areneme? Kui me räägiksime ainult peenhäälestusest :-P, siis võib-olla tasuks kava teha suurem mänguruumiga, et viimasel hetkel alt ära hüppavad vastutustundetud töllid ei tekitaks probleeme.

Samuti tasub mõelda rohkem paralleelsusele. Praegu on muu toimuvaga paralleelsed LARP ja kirjutamistuba, aga vast tasub mõelda ka mõnede muude selliste paneelide peale, mis võib-olla kõiki ei köida, kuid tekitavad rohkem valikuvõimalusi? Kunagi aastaid tagasi pakkusin välja täiesti eraldi paneeli „kirjanik loeb oma avaldamata teoseid” – et kuulab siis kes kuulab. Noh, see oli vist ’ver2.5’ paiku ja kirjanikud leidsid, et nad enamasti pole lugemiseks sobivas konditsioonis...

Eraldi (küll tõesti väike) mõte oleks selgemalt jagada „ametlik osa” päevaseks ja õhtuseks selles mõttes, et õhtused on koos materjalide-slaididega, st peavad toimuma sees, kus neid kasutada annab, ja päevased õues (kui ilm vähegi lubab).

Kui nüüd strateegilises plaanis tulevikule mõelda, siis Udu talu areneb päris heas tempos. Kas just meile sobivas suunas, on iseküsimus, aga paiga üle arutelu ma siinkohal avada ei tahaks – igal päeval omad mured.

On kaks suurt ressurssi, kus huvitavat seltskonda juurde saaks: 1) me ei ole teinud aktiivset reklaami Kirjanike Liidus; kaalutlus ei ole mitte vegetatiivne paisumine, vaid seal on palju n-ö ulmele lähedal seisvaid või ulmesse soojalt suhtuvaid inimesi, kes pole Estconi enda jaoks sisuliselt teadvustanud. (Kirjutasin siia kõigepealt paarkümmend nime, aga siis tekkis efekt, et keda võtta, keda jätta, ja viimane, mida vaja, on veel selle üle vaielda...) Kui ma sellest Veikoga rääkisin, siis – selge ju, et järgmine aasta ei tule ka aktiivse reklaamiga sellest suunast kümmetki inimest lisaks (st pole mingit hirmu, et meid maha tallatakse), kuid eks ole ju see üritus ka selleks, et fännid saaksid kirjanikke „katsuda” ja vastupidi, ja kirjarahva laiem kaasamine töötaks hästi mõlemas suunas. Või? Me esindame siiski üht kultuurivoolu. Me ise peaksime olema viimased, kes seda marginaliseerivad – mida rohkem me haarame enda tiiva alla „klassikalist” kultuuri, seda parem. Onju?

2) me ei ole üritanud kaasata lähiriikide ulmefänne. Jah, meil on olnud läbi aastate üksikuid külalisi Soomest ja Rootsist ja kui Estcon toimus Lõuna-Eestis, väisas seda mõnikord autotäis Läti ulmerahvast, kes vist on meie mälestustesse peamiselt jäänud nende sügava determineeritud huvi tõttu alkoholi vastu. Ent siin on kõvasti arenguruumi ja see on samuti üks lumepall, mis tuleks kuidagi veerema panna. Häda on tõesti selles, et teistel ei ole sellist konkreetset ja ühtehoidvat fändomi. (Muide, kas keegi üldse teab, mis Baltconist on saanud? Toimus ju korra ka Eestis, aga kõikvõimas internet näitabki viimaseid vihjeid tolle aja paiku.)

Seega, edasi, Estcon!

67238615 1331054520396732 1217652520092958720 o

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0697)