saared otseAutorite lühijuttude kogumikud on viimasel ajal üha populaarsemad ning satuvad ka minu lugemislauale tunduvalt tihedamini kui täispikad romaanid. Võib-olla tuleb siin kiita ka hetkeolukorda, kus autorid julgevad ja saavad teoseid ka omal käel välja anda. Nii sattuski märtsikuu lõpus mu lugemisvara hulka Meelis Krafti teos „Saared", kus igas tükikeses oli vähemal või rohkemal määral ka mere ja saarte temaatikat kaasatud. Hea oli näha, et kirjanikul oli tohutult potentsiaali, elegantne kirjastiil, hästi tehtud taustauurimused ja igas jutus korralik idee. Kõik see andis väga hea eelduse, et antud raamatust oleks võinud saada väga tugev jutukogumik, aga see jutustamisstiil ei istunud mulle kohe kuidagi - jäi puudu konkreetsusest, lõpplahendused olid nõrgad ning kohati ei suutnud autor ka loo stiili algusest lõpuni hoida. Alguse kohta enam-vähem, aga järgmine kord tahaks juba paremini viimistletud materjali.

Olgu kohe ära öeldud, siis autorile meeldib väga oma jutustuse sees jutustada veel üks lugu ja vahest isegi rohkem kui üks. Sarnase mustriga hakkas peale ka merest ja alternatiivmaailmast rääkiv lühilugu „Cali Mobilia”. Algus oli väga paljutõotav ning oma ülesehituselt väga sarnane Gene Breweri „K-Pax” romaanile - hullumaja, tulnukas ja palju huvitavat maailmakirjeldust, kus ei puudunud ka müstiline element. Loo teises pooles tehti aga kiirelt paar stiilimuutust ning saabus lõpp, mis oleks võinud olla veidi teravam ja huvitavam, lugu lõppes kuidagi liiga järsku ära. Üldiselt väga korralik algus, mis kruttis huvi ainult ülesse, et mis häid ideid autoril veel on lugejale pakkuda.

Järgnev novell „Katkise torni linn” võis küll koore all peita päris huvitavat ideed iseseisvatest linnriikidest, aga kahjuks teostus ei suutnud seda lugejani piisavalt hästi tuua. Algus oli minu jaoks veidi liiga abstraktne ning sealt edasi stiilimuutused koos hüpliku ja veidi segase loo kulgemisega ei parandanud ka olukorda. Positiivse poole pealt oli loo teine pool päris tempokas märulipõnevik ning jutustus tervikuna tekitas mõningaseid assotsiatsioone Philip Reeve romaaniga „Surelikud masinad”.

Abstraktsemalt jätkas autor ka loos „Tagasipöördumine kummitavatele randadele”, kus jutustamisstiiliks võeti seekord üsna igav 19. sajandi seiklusjutu formaat ning kogu tegevus anti edasi päevikuvormis. Lugu huvitavaks tegevaid elemente justkui oleks pidanud olema: piraatide aare, müstiline saar, „faasinihkega” tegelased, aga kogu see kompott kokku tundus selline veidi häiriv unenägu, mille võimalikult kiiresti unustad peale ärkamist.

Enim meeldis mulle jutustus „Ühtegi üleliigset inimest", kus huvitavad ideed inimestega manipuleerimisest ja ekstreemsetest ühiskonnakorraldustest olid väga hästi ära lahendatud. Algus meenutas nii mõndagi populaarset noorteromaani oma kontrollitud ühiskonna ja rangete reeglitega, kus armastus ikka võtab oma. Ja siis tuli „labürindist" väljumine ja ning loole tekitati veelgi üks dimensioon juurde, mis tundus kuidagi lahja, aga samas sobis loo lõppu väga hästi.

Järgnevalt lustis autor täiega lühiloos „Viimane vastulöök”, lastes fantaasial rännata ja genereerides võimaliku stsenaariumi, kuidas ka rangetes tingimustes mõnusalt vanadusepõlve veeta. Lugu ise oli selline kodune naabritevaheline vastasseis, kus ei puudunud ei tümaka laskmine ega ka autokummide vilistamine. Tehnoloogiat oli küll loosse omajagu poogitud, aga tundus veidi rohmakalt tehtud, „traagelniidid” olid näha.

Lühijutt „Pasir HIjau saare saladus” on kogumiku üks filigraanseim ja viimistletuim jutt, rääkimata sellest, et kõik viirustega seotud on ju hetkel väga aktuaalne. Samas oli tunda ka selles loos tohutut macho’likkust, kohati küll ülepakutult, aga õnneks see väga ei häirinud. Mis aga häiris, oli kohatine kõikuv jutustamisstiil, kus ühel hetkel suudeti väga meisterlikult sõnu ritta seada, aga seal samas kõrval lajatati suhteliselt labaselt ja robustselt. Jällegi oleks ma lõpplahendust näinud veidi huvitavamana, aga ka autori poolt valitud variant töötas antud jutu kontekstis väga hästi.

Kogumikku lõppu jäeti üleloomulik thriller „Hüvasti, sõbrad”, mis tahtis lugejale sisendada hirmu teistpoolsuse ees, aga kahjuks ei suutnud seda teha ja tundus kohati isegi igav. Loo tempo tõmmati korduvalt alla edasi-tagasi hüplemise ning mõttetute joomingute kirjeldustega. Kasuks ei tulnud ka loo sees üleliigsed ebaloogilised detailid, kuigi mingit stseeni kirjeldades võib tunduda äge sinna lisada gore detaile, siis ilma ülejäänud looga haakumata, ei ole sellel mõtet.

saared otse

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0882)