Gururaamatu teine raamat, esimene oli väga hea ulmejutukogu „Läbi valu ja vaeva", mida soovitan soojalt. Sealt jäi mulle silma Stanley G. Weinbaumi lühijutt nimega „Muutuvad mered", mis stiililt oli n-ö geograafiline ulme. „Planetaarsed lood" viivad meid aga kosmosesse.
Weinbaumi elutee oli lühike, kopsuvähk viis ta meie seast kolmekümne kolmandal eluaastal (elas 1902-1935). Aktiivne kirjutamisperiood oli tal elu lõpus 1933-1935, kus ta avaldas mitmeid lühijutte ja romaane, suuremas osas ulme vallast, aga oli ka romantiline olmelugu „The Lady Dances”, mille üllitas üldsegi Marge Stanley pseudonüümi alt.
Samas nende paari aasta jooksul jõudis Weinbaum kirjutada palju huvitavat, teda on eeskujuna maininud näiteks Isaac Asimov, Robert Bloch ja Robert A. Heinlein. Ulmelugudes on Weinbaum hästi põhjalik ja detailne, teinekord võib pikalt rääkida keskkonna temperatuurist või mõnest tehnilisest lahendusest. Kusjuures ega lugu ise ei jää tahaplaanile, küll on aga see kenasti ära mõõdetud ja tehniliselt paigas. Loomulikult on vahepeal aeg pea sada aastat edasi läinud, seega tasub arvestada, et inimene on vahepeal targemaks saanud ning mõni detail on tegelikult teistsugune, kui tollal parima teadmise juures oli.
Raamatu on tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep, toimetanud Riho Välk, keeletoimetanud Külliki Kask. Tulemus on keeleliselt väga nauditav, hea töö! Eriti muljetavaldav, kuna tõlkija jaoks on see esimene suur töö.
„Planetaarsete lugude" kaanepilt on kohe selline... uljas, kuna mulle jäi raamat näppu kevadel, kus till tõuseb ja hernes tahab keppi saada, siis ei saanud jätta neljanda-bee stiilis muigamata. Aga noh, Meelis Krošetskini kaas on aus, rikutus on vaataja silmis.
„Marsi odüsseia" ja „Illusioonide org" viivad meid Marsil kokku veidra kohaliku eluvormiga nimega Tweel. „Punane Peri" räägib piraatluses kosmoses, kogumiku ainus lühiromaan. Mingis mõttes klassikaline seikluslugu nagu tegelikult suurem osa siinse kogumiku paladest.
„Parasiitplaneet", „Lootosesööjad" ning „Kahtlane planeet" moodustavad Ham Hammondi ning Pat Burlingame’i triloogia, kus mees ja naine kohtuvad, seiklevad, abielluvad, seiklevad ikka edasi. On lahedaid taimi ja omamoodi varjuolendeid Uraanil ning mujal. Selline hästi mõnus kolmik.
„Lunastav kivikuhil" on selline pigem lihtne lugu, kus piloodile antakse veel võimalus lennata ning missioonil on varjatud pooled.
„Eksirännak Titanil" võtab raamatu kokku, oli mu jaoks mingis mõttes kogumiku tipplugu, äärmiselt külm Titan ning kahe inimese ellujäämislugu. Mingis mõttes ei olnud see üldsegi mitte ulme, mulle endale tuli hoopis ulmegarneeringus Jack London silme ette. Aga see selleks, lugu oli jäine ja hää.
Paar juttu jäi hetkel mainimata, mitte, et nad oleksid olnud kuidagi halvad, aga ei osanud nagu midagi nende kohta ütelda. Tegelikult see käib terve kogumiku kohta, tase ja olemus on ühtlane, mis tähendab, et lood kipuvad mingis mõttes teineteisega kokku sulanduma. Jälle ollakse kusagil planeedil, tihtipeale on naine hädas, õigel hetkel õiges kohas olev meeskodanik tuleb ja lahendab olukorra. See kõik siis hästi detailselt kirja panduna ning joonlauaga paika mõõdetud.
Stiili poolelt on kohati tunda naiivsevõitu kutsikaenergiat, mis üldjoontes on äge, puhta ja rikkumata hinge kirjutatud süütud emotsioonid kumavad läbi. Eriti just romantika puhul on kõik lihtne ja üsna probleemivaba. Boonusena veel see, kuidas naised järjest meeste kätte ise langevad, hakkas mulle mingil hetkel natuke koomikseid meenutama. On see ju mõnevõrra ebarealistlik – aga ausalt üteldes ongi hea lugeda siiraid ja kauneid seikluslugusid, ei pea kõik olema nii küüniliselt nukker ja lohutu, nagu see tänapäeva (ulme)kirjanduses kipub päris tihti olema.
4/5
