Planetaarsed loodKogumik on kokku pandud lühikese loomeperioodiga ulmekirjaniku Stanley G. Weinbaumi kümnest kosmoseseiklusest. Seda raamatut ei tohiks puhtalt tema kaane järgi hinnata, nii et ärge uskuge kirjeldust, mis on ära toodud raamatu tagakaanel - kogumik sisaldab ikkagi kümmet lugu, mis maalivad pildi väga mitmekesiste võõrplaneetide looduskooslustest koos aborigeensete elanikega, ning just värvikad kirjeldused ongi antud kogumiku kõige suurem trump. Lisaks on ka kogu füüsiline maailm üllatavalt detailselt läbimõeldud ning sajandivanuste lugude puhul on seegi imetlusväärne, et lood ikka veel aktuaalsed püsivad ja suudavad ka veidi tõsisema ulmelugeja meelt lahutada. Kahjuks on päris palju materjali ikkagi ajahambast puretud ning heale ulmeelamusele annavad tagasilööke arhailine keelekasutus ja lihtsakoelised süžeed.

Esimesed paar lugu - “Marsi odüsseia” ja “Illusioonide org” - maalivad lugejale kohati lausa paradiisina näiva Marsi koos mitmetest erinevatest võõrliikidest kubiseva biosfääriga. Kui lugeja suudab ära unustada, et tegevus toimub planeet Marsil, siis on lugu igati nauditav ning hea emotsioon tekib seiklusliku reisikirjelduse lugemisest. Peamine miinus esimese ja ka teise jutu juures on kogu loo jutustamine jutustuse sees, mis ei anna loole mitte midagi juurde peale lisapagasi suhteliselt mõttetute kommentaaride näol. Teises loos suudab autor pakkuda veidi rohkem põnevust, tuues väga huvitava mütoloogilise seose Maa ja Marsi mineviku kohta, mis lisab vähemalt minu arvates loole just täpselt seda müstilist vürtsi, mis esimeses loos puudu on.

Kolmas jutt kogumikus, “Punane Peri” oli juba tunduvalt nauditavam seiklus täis teaduslikku ulmet, hoogsat märulit ning ka romantikat. Jätkuvalt oli loo tugevaks küljeks väga huvitav võõrmaailma kirjeldus, mis selles loos toimub kääbusplaneedil Pluuto, ning kus seegi kord on olemas planeedile omased võõrliigid. Mitte nii tugevaks küljeks on aga veidi puine armastuslugu, mis on küll loo kirjutamisajastule truu, kuid tänapäeval lugedes tundub suhteliselt algeline. Õnneks jutustuse lõpp lisas veidi vürtsi ja lõpupuänt andis loole veidi huvitavamaid toone.

No ja siit edasi ongi kõik lood justkui sama vormiga valatud - uus taevakeha, uus biosfääri kirjeldus koos võõrliikidega, väiksemat või suuremat sorti armastuslugu ning pisikene infokild, mis loo lõpu veidi huvitavamaks teeb. Täpselt seda vormingut järgib kogumiku neljas lugu, “Loodete kuu”, kus lugeja viiakse tööstusspionaaži põnevikku vesise kliimaga Jupiteri kuul - Ganymedesel.

Ka järgmine jutustus, “Parasiitplaneet” jäljendab sama mustrit planeet Veenusel, kus ulmelist maailma kasutatakse väga lihtsa armastusloo illustratsiooniks. Kogu lugu oleks palju loogilisem, kui autor ei oleks peategelasi pannud üksteisest nii palju mööda rääkima. Samad tegelased seiklevad ka kogumiku kuuendas loos “Lootosesööjad” ning kuna tegelased ja ka keskkond on juba tuttavamad, siis keskendutakse rohkem seikluslikule ulmele. Kuid ka siin häirib tegelaste kohatine väga ebaratsionaalne käitumine - võõras ja ohtlikus keskkonnas peaks alalhoidlikkust rohkem olema ning pea ees tundmatusse hüppajad peaks loodus ise üsna kiiresti välja praakima. Antud juhul aga autori toetav käsi ei lase neil hääbuda ning ka järgmises jutus “Kahtlane planeet” on nii Hamilton Hammond kui ka tema kaasa Patricia jälle tagasi, et uurida udust ja ohtlikku Uraani. Oma ülesehituselt on see väga sarnane “Lootosesööjate” loole, kuid mitte nii tempokas ning kammitsetud suuremast ängist ja vaevast.

Veidi huvitavama süžeega jutt on “Lunastav kivikuhil”, kus lugejas suudetakse säilitada huvi kogu loo vältel ning jutustuse eesmärk selgub alles suhteliselt teose lõpus. Kahjuks ka siin kohtab tegelaste poolt veidi puist ja ebaratsionaalset käitumist, ka loo kurikael on lugejale suhteliselt varakult ära tuntav.

Eelviimane lühilugu “Hull kuu” viib meid Jupiteri kuule Iole ning pakub veidi tragikoomilise seikluse, mis muidu järgib jällegi eelnevalt väljatoodud loo-ülesehitust. Samas pakub aga peategelaste võitlus kohaliku fauna ja flooraga uskumatult muheda elamuse - just võitlus rotisuuruste paharettidega, näppuritega lisab loole kuhjaga vürtsi.

Viimane jutt kogumikus, “Eksirännak Titaanil” on veidi melanhoolne ning järgib sisuskeemi väga täpselt, jäädes oma tasemelt pigem antud kogumiku nõrgemate lugude hulka.

Planetaarsed lood

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0812)