uudiskirjandus täheaeg jutuvõistluseparemik

Kogumikus nägi trükivalgust kirjastus Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu 2021. aasta jutuvõistluse 11 parimat juttu. Üldiselt on kogumikus midagi igale maitsele, kuid hetkel ühiskonnas toimuva peegeldust oli tunda praktiliselt igas loos. Minu maitsega otseselt ühtivaid lugusid oli vähe, aga seda lihtsam oli oma arvamust avaldada ning heast meelelahutusest ei jäänud ilma ka mina. Järgmiseks korraks aga jätan meelde, et jutuvõistluse kogumikku peaks alustama pigem tagantpoolt, et nautida parimaid lugusid viimasena ja lõpetada raamat suurema positiivse emotsioonilaenguga.

“Juhtumised Pahura Jumala baaris”

Maailma ülesehituselt väga elegantne ja meisterlik lahendus: igal sammul antakse lugejale aina uusi infokilde ja detaile. Mulle meenus juttu lugedes kohe evolutsiooni ning jumalaks olemist simuleerivad arvutimängud “Spore” ja “Black and White”. Kui loole midagi ette heita, siis loo enda tegelased liigitati millegipärast kohati liiga binaarselt, oleks võinud kasutada abstraktsemat lähenemist. Kui planetaarsete eluvormidega suudeti väga mitmekesiselt opereerida, siis lugu ise oli ikkagi suhteliselt inimestekeskne.

“Moskva hääl”

Huvitavaid elemente täis aurupungilik alternatiivajalooline jutustus. Kuna kogu lugu jutustati lapse vaatepunktist, siis kohati lihtne ja kodukootud, samas siiski hõlmates endas ka palju detailset tehnilist sisu, mis takistas jutu ladusat lugemist. Kogu taustasüsteemi ja tehnilise poole ülesehitus on kiiduväärselt hästi läbi mõeldud. Kuigi loo sovetlikkus ei pruugi just kõikidele sobida, siis tehnilised detailid ja loo sündmustik suudavad koos süžeepööretega loo pidevalt huvitavana hoida.

“Raha ei tunne maailmavaadet”

Väga realistlikult üles ehitatud lähitulevikus toimuv triller, mis ei võta kordagi jalga gaasipedaalilt ning kus väikesed sisupöörded koos taustamaailma avastamisega hoiavad lugeja kogu lühiloo vältel erksana. Tõeline pärl märulite nautijatele. Tegelased on sümpaatsed ning nende probleemide ja muredega samastumine on lihtne. Lugejana on väga kerge ette kujutada ka loodud morbiidset ja kurvameelset maailma kui ühte varianti meie tulevikust. Väga osavalt oli jutustusse põimitud ning ka edasiarendatud hetke päevakajalisi probleeme ja ühiskonna kitsaskohti.

“Q-ketas”

Loos oli justkui kõik olemas - nii maailmaehitus, seikluslikkus kui ka lõpupuänt, aga seda kõike jäi kuidagi väheks või oli esitatud liiga abstraktselt. Sisuvihjed sundisid tahes-tahtmata juba algusest saati spekuleerima jutustuse võimaliku lõpplahenduse üle. Ning ega seal mingit suurt üllatust ei tulnudki: loo teises pooles oli maandumise suund juba väga täpselt teada. Kuigi kirjeldused suutsid detailselt kogu loo toimumispaiga silme ette manada, siis parema lugemiselamuse nimel oleks olnud vaja veidi üleliigset uimasust välja jätta, maailmakirjeldust sujuvamalt tegevuste käigus jagada ning ka peategelane veidi huvitavamaks kirjutada, et lugejal temaga ka emotsionaalselt parem side tekiks. Eriti imelik oli see, kuidas peategelane suunati “teele” suvalise isiku poolt ilma mingi kindla lõppeesmärgita peale avastamisvajaduse. Autori esimese avaldatud ulmeloo kohta igati korralik tulemus.

“Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses”

Väga korralik keelekasutus ja ilmselgelt ka tugevad eeldused põhjalikuks maailma ülesehituseks – sisaldab külluslikult detailseid olustikukirjeldusi. Aga siin loos on kõik head asjad kaetud abstraktse virr-varriga, kus peategelane – peamiselt sisemonoloogi pidades – ühest joovastavast nägemusest teise satub. Väga raskesti jälgitav tegevustik viib ka jutu ladususe alla. Sõnakasutus on üldiselt väga temaatiline ja sobib hästi loo tegevuspaika, aga on kohati ebavajalikult vulgaarne ning sisaldab tänapäevaseid väljendeid.

“Doktor Hartley orjad”

Autori sulest on ilmunud väga häid õuduslugusid. Sellest tulenevalt lootsin ka seekord saada detailse verise meisterlikult üles ehitatud lugemiselamuse. Seda kõike oli ja lisaks ka sümpaatne peategelane ning täiesti korralikud sisupöörded. Puudu jäi aga üllatusmomendist, kuna sisudetailid andsid juba kaugelt teada, mis loos järgmisena juhtuma hakkab. Kahjuks olid kõik loo ehitusplokid juba väga palju kasutatud, seega selline veidi uudsem kooslus pakkus vaid marginaalselt avastamisrõõmu ning tulemuseks oli tehnoloogiliselt kaasaegsemas kuues Allan Quatermaini seiklus. Kui kogu lugu paigutada eksootilisemasse taustasüsteemi, millest lugejatel nii palju teadmisi ei ole – nagu näiteks autori loos “Riisirahvas” –, oleks lugemiselamus kindlasti palju parem.

“Teist teed”

Antud kogumiku kõige lühema vinjeti tugevuseks on emotsiooni tekitamine ja keeleliselt meisterlike kirjelduste edastamine. Lugu ise on jällegi selline abstraktsem ja lugeja peab ise ära arvama, mida autor täpselt mõelnud on. Üldise suuna saab kätte, aga jäi veidi liiga palju ainult emotsioonide najale pidama ning see näis kasin.

“Terminal Borealis”

Tehniliste detailide poolest kindlasti kõige parem lugu antud kogumikus: füüsika termineid ja fakte tuli nagu luuavarrest pea igas lõigus. Enne lõppu tundus oodatav kulminatsioon väga lahja, aga väike puänt päästis loo siiski ära. Väga nauditavad olid autori sarkastilised torked “lumehelbekeste” kultuuri suunas. Jutustus oli selline 20. sajandi alguse detektiivijuhtum, mis oli lihtsalt päikesesüsteemis asuvasse uurimisjaama toimuma paigutatud. Natukene jäi elust ja seiklustest puudu ning jutt ise meenutas futuristliku siseaudiitori töönädala kirjeldust. Oleks tahtnud rohkem avastamisrõõmu ja sisupöördeid: hetkel ei tekkinud krimkale omast tunnet, et nüüd peab kindlasti proovima ära arvata loo lõppu, süüdlast ning sündmuste käiku.

“Läbi musta kivi”

Tehnilised detailid ja loo ülesehitus olid väga kenasti paigas, aga ka siin jäi veidi puudu üllatusmomentidest ja sisupööretest. See-eest kompenseerisid seda puudujääki detailsed kirjeldused ja huvitavad probleemilahendused. Kahjuks ei tekkinud tegelaste vastu väga suurt sümpaatiat ja lahendused olid võrdlemisi lineaarsed. Antud jutus oli täitsa olemas Jaagup Mahkra eelnevas loos otsitud eksootilisem tegevuspaik, mis lisas loole omajagu vürtsi.

“Noa teritamine”

Filosoofilisem ja mõtlemapanev lugu eneseleidmisest, mille maailm oli ehituselt küllalt minimalistlik (kuna tegevus toimus tänapäeva Eestis) ja midagi rohkem ulmelist kui müstilised terariistad otseselt loos ei olnudki. Seda viimast detaili oli aga autor väga oskuslikult kasutanud ja jagas lugejale jupikaupa infot, hoides lugu muutumast igapäevase peredraama päevakirjaks. Mind kõnetas antud juhul just pereisa enesemääratlemine ja eesmärk saada paremaks; ning see kõik on alati kergem, kui meil on mõõdik, mille alusel edusammudes veenduda. Lühiloole omaselt oli lõpus ka väike pööre, mis justkui raputas taaga peategelase õlult ega lasknud jutul morbiidseks draamaks muutuda.

“Maha müüdud hinged”

Viktoriaanlik alternatiivajalooline fantaasiajutt oli korraga nii õrn ja tundeline, kui ka lihtne ja maalähedane. Ülesehitatud maailmas oli tunda väga tugevaid alustalasid, aga kahjuks vundamendile veel korralikku kirjanduslikku meistriteost ei püstitatud. Antud loo sihtgrupiks on ilmselt suures jaos noored neiud, seega oli tunda just teismelistele suunatud temaatikaid. Lühilugu võiks kirjeldada kui kerge ulmelise mekiga noorte suhtedraama. Ilmselt autori kogenematuse tõttu oli keeleline kasutus kohati nõrk ja ka palju jutuliine jäid justkui poolikuks, näidates neid kõigest sisutäidetena. Kui kogu loost peamine tegevusliin välja destilleerida, lisada natuke huvitavam lõpplahendus ja veidi maailmaloomet – kas või tegevusliine paremini lahti kirjutades –, saaks ka täiskasvanutele loetavama materjali.

uudiskirjandus täheaeg jutuvõistluseparemik

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0860)