põhjanõid.jpeg

Soovides heitliku sügisilma kõrvale veidi lihtsamat aga kvaliteetset meelelahutust, valisin lugemist ootavate raamatute seast välja romaani „Põhja nõid“, mis on Tuuli Tolmovi peamiselt noortele mõeldud fantaasiaromaani „Taevakivi“ järg. Sarja esimeses raamatus oli küll mõningaid puuduseid, kui üldiselt meeldis see mulle väga: ei saa ju tihti elada kaasa muinasaja seiklustele, mis ühtpidi meenutavad nii väga kodust Eestit, kuid teisalt sisaldavad hulka mööda maailma kolavaid üleloomulikke rasse. Loodud maailm oli korraga väga karm ja düstoopiline – kunagi ei tea, millise nurga taga varitseb oht –, kuid samas jäi oma salapärasusega ka lummavalt ligitõmbavaks. Seega ootused järjele olid päris kõrgeks kruvitud: tegelased juba tuttavad ning ka maailma ülesehitusele korralik vundament laotud.

“Põhja nõid” jätkab oma eelkäija jälgedes. Maailmaloome-veski jahvatab täistuuridel edasi ning loob seiklusele väga korraliku taustamaailma. Loosse on põimitud erinevad sündmuskohad nii lähiümbruse müütidest kui ka kaugemalt; ma julgeks isegi väita, et päris korralikke mõjutusi on tunda Tolkieni juttudest. Aga eks suurmeistergi ammutas oma inspiratsiooni just Euroopa eri paigu müütidest ja legendidest. Samas oli nii mõnigi koht ja situatsioon väga sarnane “Kääbikus” kirjeldatud seiklustele. Kahjuks tekib raamatut lugedes paradoks, et kogu müstiline ja uudne maailm on taustaks lõputule rännakule, kus üldiselt justkui eksisteeriks eesmärk, kuid selleni jõudmine läbi vähe mõtestatud tegevuse kurnab lugejat.

Teisalt on väga hästi edasi antud kogu maailma raskust ja vaenulikkust: jutu põhjal võib järeldada, et see on kogu aeg nii olnud, kuna meteoriidi saabumisega lihtsalt läksid asjad veelgi rohkem paigast ära. Iga elatud hetk on võitlus järgmise hingetõmbe nimel ja pigem jäädakse ellu läbi ohverduste või raske ennasthävitava töö. Lootust, heatahtlikkust ning ka mõistmist on erinevate rasside ja maagiliste olendite vahel võrdlemisi vähe.

Jutustamisstiil on väga ladus ning raamatu tegevust on üldiselt hea jälgida. Samas häiris paaris kohas väga kaasaegne sõnakasutus. Kuigi raamat on suunatud noortele, siis tänapäeva slängi kasutamine ei ole kuidagi õigustatud ning rebib lugeja väga jõhkralt välja muidu nii temaatiliselt ühtlasest maailmast.

Juba jutu algusest liituvad eelmistest seiklustest ellujääjatega mõned uued huvitavad omanäolised liikmed ning üldine tegelaste kooslus toimib väga hästi. Väheks jäi aga just vanemate olijate arengust, kuna omavahelises suhtluses ei tekkinud lisa-dünaamikat ega edasiminekut. Mõruks tabletiks jäi aga peategelase käitumise kardinaalne muutus loo lõpus, kus muidu nii julge ja ennast tõestada üritav tegelane ei suutnud õigel ajal suud lahti teha, et oma arvamust avaldada. Lõpplahendus on kehv, aga selleni jõudmine on veel halvem. Kui tegelase arvamus oleks lastud põhja diskuteerimise ja argumenteerimisega, oleks ka lugejal olnud sellega palju lihtsam leppida. Antud juhul aga tundus, et autor sekkus liiga palju tegelaste otsuste kujundamisse ega lasknud neil oma tavapäraseid käitumismalle järgida.

Üldiselt oli raamatu põhiidee mulle juba eelmisest osast saati vastukarva. Sest otsitakse kuulsat Põhja nõida ainult selleks, et teada saada, kuidas Maaema mättasse lüüa, ehk kuidas maailma hing ära hävitada. Natukene ebareaalne, aga siinkohal tuleks ilmselt meelde tuletada, et kes on raamatu sihtgrupiks ja sellest tulenevalt on ka autor ilmselt proovinud lugu veidi lihtsama ja kontrastsemana hoida. Sama mustri läbi saab kannatada ka seikluste üldine narratiiv ning lõpplahendus saabub väga kiiresti ja lohakalt. Tunne oli, justkui oleks paar tundi tikkudest maja ehitatud, et sellele siis tuli otsa panna ja paarkümmend sekundit leeki nautida.

Raamat kahjuks minu silmis talle pandud ootuseid täielikult ei täitnud: mulle jäi natuke väheks ainult maailmaloome täiustamisest. Oleks tahtnud ka tegelastes näha edasiminekuid. Samas pimedatesse sügisõhtutesse suudab see ugriduumilik muinasaja fantaasiaseiklus tuua paariks õhtuks sobiva meeleolu, saamaks aru, et kuigi ka meid kummitavad kurjad väed, läheb meil hetkel tegelikult veel väga hästi.

põhjanõid.jpeg

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0923)