Veiko Belials on liikunud käesoleva antoloogiaga varasemast Strugatskite „Keskpäeva maailma“ üleüldiselt siiski optimistlikust toonist ning „Me armastame maad“-antoloogiatele omastest eneseohverduslikust kangelaslikkusest mõnevõrra teise, lohutumasse äärmusse. Ehk siis koostanud seekord antoloogia kõiges inimestes leiduvast halvast. Eesti ulmes igati uudne idee, millele kõige lähedasema asjana meenub mulle vaid „Kontramorfoos”, mis oli Arvi Nikkarevi poolt kokku pandud vist küll kõige pessimistlikemaist Brian Aldissi juttudest. Võimalik, et vene ulmet avaldades on sedalaadi antoloogia koostamine ka täiesti loogline samm, kuna venelastel on inimkonna olemuse negatiivsematest külgedes ühed vahetumad kogemused. Ida-Euroopas on ilmselt ainus rahvas, kes võiks nendega selles vallas edukalt võistelda ja tõenäoliselt ka edestada, poolakad.
Kuna olen suur vene ulme fänn, siis neelasin kogumiku loetud päevadega alla ning tundsin enamikest lugudest suurt rõõmu. Võin täiesti julgelt öelda, et sellist lugu, mis poleks mulle absoluutselt meeldinud, antud antoloogias ei leidu. Ning kui antoloogia negatiivsetest külgedest rääkida, siis oli mul lugemise ajal kõige suurem probleem pigem selle ebaühtlusega. Raamat algab nimelt mitmete ülimornide juttudega nagu antoloogiale nime andnud Sever Gansovski "Raevu päev", Sergei Lukjanenko "Rong Soojale Maale", Tim Skorenko "Revanš" ning humoorikas-satiirilise Kirill Benediktovi jutuga „Koletis“.
Siis aga pööratakse fookus äkitselt kosmose poole ja kogumiku stiil hakkab näitama tugevaid märke leebumisest. Näiteks Andrei Tepljakovi "Naabrid" tuletab mulle oma kontaktiteemaga meelde Andrei Balabuhha lugu „Hauakaevajad” ning on raske öelda kas sedalaadi käitumist saab pidada ikkagi näiteks inimeste julmusest. Samamoodi leebelt mõjuvad ka Aleksandr Batšilo „Mittevajalikud“, kus inimkond saab küll teada, et kosmilises mastaabis on nad mitteolulised, aga üleüldiselt lõpeb lugu üsnagi positiivselt. Ka Aleksandr Buškovi "Ja nad püüdsid loomi seal" ei tahtnud minu jaoks kogumiku üldise rusuva õhustikuga hästi koos tööle hakata, kuna tulnukad olid seadnud inimestele ette konkreetselt loogikalõksu. Autor üritab küll seletada, et mittehumanoidsetel olenditel on teine loogika, aga sel juhul pole antud rass inimestest kuidagi kõrgemal positsioonil. Kogu olukord oli nende poolt täpselt nii seadistatud, et see lõi suurepärased eeldused, kus mingi inimene võib lolliks minna ja laamendama hakata. Seega mul on raske öelda, et peategelane oleks olnud otseselt koletis ning pigem meenutab nii see kui ka „Naabrid” mulle hoopis Stanislaw Lemi „Luhtunud kontakti”-tsükli jutte, kus võõras on liiga erineva loogikaga, et seal võiks mingile teineteisemõistmisele jõuda.
Andrei Livadnõi "Teine kolonisatsioon" suudab neid kosmilisi lugusid mõnevõrra „päästa” ning toob sisse pisut Strugatskite „Asustatud saart“ meenutavat maailma. Ning sellele järgnevad Julia Ostapenko "Kuninglik jaht" ja Juri Poguljai "Ökokeskus" pöördavad kogumiku kosmosest antoloogia alguse lugude sünkmorni lohutu stiili juurde tagasi.
Ütlen igaks juhuks veelkord, et need leebemad lood polnud sugugi halvemad ning kohe kindlasti ei ole nende olemasolu põhjuseks, miks peaks kogumikku koondhinnet alandama. Arvestades, et ka antoloogia „Me armastame maad 2” kaldus Maa-armastusest korraks kõrvale inimeste omakasupüüdlikusele ja ahnuse teemadele, tehes nii väikest eelpromo „Raevu päevadele”, võib ka nende juttude puhul oletada, et tegemist on koostaja poolse teadliku valikuga, millega ta üritab anda aimu tulevase „Raevu päevad 2” stiilist. Seega siirdun uuele teemale, milleks mu isiklikud lemmikud.
Naljakal kombel on kõige rohkem muljet avaldada suutnud lood suutnud koguneda raamatu algusesse ehk siis „Raevu päev” ja „Rong Soojale Maale”. Need kaks on tõesti suurepärased tekstid, mis suudavad lugeja valvuse hästi uinutada ja siis antakse rusikaga otse silmade vahele. Näiteks üldiselt igati lahedate lugude nagu „Revanš” ja „Kuninglik jaht” peamiseks puuduseks on sarnase üllatusmomendi puudumine, sa mõistad neid lugema asudes kohe, et midagi head seal tulla ei saa, kahtlustad kõige halvemat ja nii seal ka läheb. Seega asetaksin kolmandale kohale ilmselt jutu „Koletis”, mis meeldis mulle oma tugeva musta huumori ja julge ühiskonnakriitikaga. Hea tehnokirjelduse eripreemia saab aga „Teine kolonisatsioon”, kus ma vana itimehena suutsin täiega samastuda inseneriga, kes roboteid testis ja neid mitte läbinud komponente lihtsalt välja lülitas. Viimasest loost on pärit ka järjekordne Meelise suurepärane kaanepilt. Ning ega ka „Ja nad püüdsid loomi seal” ju halb polnud, meenutades üht mu absoluutset lemmikut „Raske on olla jumal”.
Lõpetuseks tuleb tunnistada, et huvitaval kombel ei tekitanud nende lugemine minu peas niiväga küsimusi inimkonna või inimese enda, vaid hoopis vene ulme enda kohta. Peamiselt, kas vene ulme pole mitte liikunud nõukogudeaegsest totaalsest optimismist mingitpidi hoopis teise äärmusse…? Vähemalt Veiko koostatud antoloogiaid lugedes jääb mulje, et kunagise kõhklematu optimismi asemele on tulnud äärmiselt nihilistlik ja rõlge postapokalüptika ning düstoopia. Isegi Strugatskid jätsid oma süngemais lugudes lõppu mingi helge joone (õnne kõigile ja, et kellelegi ei tehtaks liiga!) või „Raske on olla jumalas” jäi Rumata isikliku tragöödia kõrval ülejäänud keskpäeva maailm samasuguseks rõõmsaks ning muutumatuks. Küsisin seda raamatuesitlusel ja Veikolt endalt, kes väitis, et päris nii hull pole, kuna ta valis spetsiaalselt selliseid lugusid ja leidub ka tänapäevaseid autoreid, kes kirjutavad Suur-Venemaast ja Nõukogude Liidust nostalgiavõtmes.
Kuid sellest hoolimata ei saa ma lõpuni lahti tundest, et vene noorem ulmeautorite põlvkond on saanud perestroika-aegadest trauma ning on võrreldes oma eelkäijatega kaotanud illusioonid olles muutunud hulga küünilisemateks ja nihilistlikumateks.
