Asum ja psühhoajalugu

Veiko Belials

 

Daneel ja Fallom lamasid kõrvuti laudadel ja laps hoidis robotil kõvasti käest kinni. Robot oli liitumiseks valmis ning Fallom naeratas omaette. Tema silmad olid suletud ja ta oli rahulik.

Trevize vaatas seda pilti ning tundis, kuidas tal sees pöörama hakkab. See, mis pidi järgnema – roboti ja selle kummalise lapse aju ühinemine – oli loomuvastane ja ta tundis vaistlikult vastumeelsust. Iga hetkega see kasvas, iga rakk ta kehas kisendas ohust ja see tegi peaaegu füüsiliselt valu. Trevize surus emotsioonid alla. Praegu polnud tasakaalu kaotamiseks õige hetk.

„Nüüd,“ sõnas Daneel lihtsalt.

„Nüüd,“ kordas Trevize noogutades, haaras kabuurist õhkija ja tulistas.

Lendas sädemeid. Fallom hoidis endiselt Daneeli kätt, aga Daneeli selle käe küljes enam ei olnud. Suitseval laual vedeles miski, mis veel hetk tagasi oli olnud inimkujuline robot.

Pelorat ja Bliss karjatasid kui ühest suust ja Bliss pööras oma meeletu pilgu Trevize’i poole, kuid enne, kui ta midagi teha jõudis, kaikus ruumis raevukas möirgamine.

Fallomi lõõmav pilk põletas Trevize’i. Ta ajju tungisid pildid ja emotsioonid, mida see vihkamisest moondunud näoga laps, kes end enam kontrollida ei suutnud, vulkaanina välja purskas.

Trevize vankus ja haaras kahe käega peast.

Viimane, mida ta nägi, oli Bliss, kes seisis, silmad õudusest pärani ja ilme kivinenud, Trevize’i õhkija käes, ja sihtis Fallomit. Siis tuli pimedus.

 

***

„Trevize!“

Hääl kostis temani kaugelt ja nagu läbi vee.

Ta üritas silmi avada ning lõpuks läks see korda. Ruum oli hämar. Ta lamas pehmel asemel ning teda kattis kerge, aga soe tekk.

Trevize pööras pikkamisi pead hääle suunas ja võpatas, kui leidis end vaatamas murelikesse silmadesse otse enda silmade vastas. Hääle tugevuse järgi otsustades oleksid need pidanud olema palju kaugemal.

„Bliss?“ sosistas ta küsivalt.

„Jah.“ Silmad tõmbusid kaugemale ja ta nägi naist voodi serval istumas. Pelorat seisis huult närides uksel. „Kuidas sa end tunned?“

„Näruselt,“ muigas Trevize hädiselt ja lisas: „Pealegi suren ma kohe janusse.“

„Oi, vabandust,“ ehmus Bliss. „Ma ei mõelnud … Pelorat.“

„Jah, kohe,“ võpatas Pelorat ning kiirustas minema.

Bliss aitas ta istuma. Vesi maitses jumalikult ja Trevize jõi ahnelt. Kumin kõrvus andis järele ja Blissi hääl kõlas juba peaaegu normaalselt.

„Mis juhtus?“ küsis Trevize.

„Seda tahaksime me sinu käest kuulda,“ porises Pelorat.

„Jäta, Pel,“ keelas Bliss. „Las ta taastub. Ma olen kindel, et ta räägib meile.“

Trevize noogutas.

„Jah,“ ütles ta. „Aga kõigepealt – mis Fallomist sai?“

Blissi nägu kalgistus hetkeks.

„Ma lasin ta maha,“ pressis ta lõpuks vaevaliselt. „Ma pole selle üle õnnelik, aga … See on tehtud.“

Trevize nõjatus vastu seina ja pani silmad kinni.

„Siis on hästi,“ pomises ta kergendusega.

 

***

Nad istusid „Kauge Tähe“ juhtimisruumis ja Trevize rääkis. Pelorat ja Bliss olid lähemale kummardunud ja kuulasid ahnelt.

„Tuletage meelde, kuidas me Kuule jõudsime,“ lausus ta. „Me olime arust ära. Me tormasime eufoorias välja, vaevumata kontrollima isegi seda, kas seal on õhku, mida hingata. Loomulikult oli see Daneeli kätetöö, aga sellele vaatamata tegin ma alateadlikult midagi, mille järele puudus igasugune vajadus – ma võtsin taas kaasa oma relvad. Miks? Suudate te seda mulle seletada?“

„Noh, see on lihtsalt osa sinu olemusest,“ pakkus Bliss. „Sa ütlesid ju ise, et pead need kaasa võtma, siis tunned end kindlamalt.“

Trevize raputas pead.

„Ei. Ma ei võtnud neid ju alati kaasa. Kui eufooria möödus ja ma avastasin, et olen taas relvad kaasa võtnud, teadsin, et sel peab olema põhjus. Me olime ohus. Tõsises ohus. Ja kuna see ei lähtunud otseselt Daneelist, veel vähem meist endist, siis sai põhjuseid olla vaid üks – Fallom.“

Trevize vaikis.

„Ja kui Daneel kavatses liita oma teadvuse Fallomi omaga, said kahtlused uut toitu?“ küsis Bliss.

„Jah,“ noogutas Trevize. „Ma olin kogu aeg tundnud Fallomist lähtuvat ohtu. Tuleta meelde, ma ütlesin seda sullegi sõnaselgelt mitmel korral. Ja nagu ikka, ei osanud ma selgitada, miks ta peaks ohtlik olema. Mul oli tunne, aga puudusid tõendid. Järelikult tuli need tõendid hankida.

Mäletate seda imelist muutust, mis Fallomiga toimus, kui ta Daneeli nägi? Ta oleks nagu koju jõudnud. Jah, nii me oma inimlikus emotsionaalsuses arvasime. Aga kui see nüüd veidi teisiti sõnastada – mis siis, kui see oli hoopis eesmärgile jõudmine? Kui tema ootas teadvuste liitmist sama kannatamatult kui Daneelgi, aga teisel põhjusel?“

Bliss võpatas.

„Kakskümmend tuhat aastat teadmisi, kogu projekt …“ pomises ta. „Aga see tähendaks, et meiega manipuleeriti algusest peale.“

Trevize noogutas.

„Jah, ma mõtlesin ka sellele. Aga järjekorras – Fallom kõigepealt. Kas teile ei tundunud imelik üks lause, mille Bander ütles? Me ei pööranud sellele millegipärast tähelepanu, kuid selles sisalduv vastuolu oleks pidanud meid kohe ettevaatlikuks tegema.“

„Millist lauset sa mõtled?“ uuris Pelorat.

„Kui me koos temaga surmakambrites olime, küsisin ma temalt, kas tal on järeltulija. Ja ta vastas, et saab selle, kui aeg tuleb. Taipate? Saab. Mitte et tal juba on järeltulija. Kui me leidsime Fallomi, siis eeldasime automaatselt, et see ongi Banderi järeltulija. Aga mis siis, kui ei olnud? Kui see oli keegi, kes oli meile just selleks ette söödetud, et me ta kaasa võtaksime?“ küsis Trevize.

„Või miski,“ pomises Bliss mornilt.

Trevize noogutas.

„Edasi oli kaks võimalust. Kas Bander ei teadnud Fallomist ja ka teda kasutati ära või oli Bander osa plaanist. Ma kaldun arvama viimast.“

„Kelle plaanist?“

„Kannatust, Janov, selleni me veel jõuame. Niisiis, kui eeldada, et ka Bander oli plaani osa, siis asetub kogu Solarial toimunu hoopis teise valgusesse. Ütle, Janov, mitut solarialast me nägime?“

„Noh, neid oli õige palju …“

„Vale. Me nägime hulka roboteid, aga ainult kahte solarialast – Banderit ja Fallomit. Kust me teame, et nad olid ehtsad solarialased?“

„Sa ei mõtle ometi …!“

„Miks mitte,“ kehitas Trevize õlgu. „Meil pole õrna aimugi, millises suunas nende kultuur ja tsivilisatsioon arenesid. Me ei tea isegi seda, kas nad tegelikult seal alles on. Me teame ainult seda, mida Bander meile rääkis. Miks me peaksime arvama, et see on tõsi.“

„Noh, vähemalt osa sellest ei lähe vastuollu müütide ja legendidega, mida ma olen uurinud.“

„Eks kõige paremini töötavadki valed, milles on omajagu tõtt,“ noogutas Trevize.

„Aga miks? Mille nimel ikkagi …?“ ei mõistnud Pelorat.

„Kas kumbki teist tõesti ei mõelnud kordagi sellele, mida kõik see, mida me teada oleme saanud, tegelikult tähendab? Kuidas see kõrvalt vaadates välja näeb?“

„Mis nimelt?“

Trevize vaatas neile kordamööda otsa, ohkas ja hakkas selgitama:

„Esimene Asum loob enda meelest Seldoni projekti järgides inimkonnale uut Impeeriumi. Esimest Asumit hoiab õigel kursil Teine Asum, kelle olemasolust Esimene midagi teada ei tohi. Teine Asum valvab ja suunab, parandab vigu ja tõmbab kulisside tagant niite. Teist Asumit valvab ja suunab omakorda Gaia, kes ise aga allub Daneeli kontrollile. Ja jälle sama tingimus – Teine asum ei tohi aimata Gaia olemasolu, nagu Gaia ei tea Daneelist. Mis toob meid äärmiselt hirmutava ja teisalt paeluva väljavaateni – selleks, et kontrollida ja suunata kogu seda ahelat, piisab ainult kontrollist Daneeli üle. Kas teile ei tundu see ahvatlev? Nii ahvatlev, et selle nimel riskida? Üks õige käik ja kogu mänguväli on sinu päralt!“

„Kas see ei tundu siiski liiga paranoilisena, Golan?“ küsis Pelorat kahtlevalt.

„Jah, loomulikult kõlab see tehisliku ja otsituna. Sellepärast oligi mul tarvis tõendeid.“

„Ja sa otsustasid kõik hävitada?“ küsis Bliss kibedalt. „See oli sinu lahendus?“

„Kui halvasti sa mind siiski tunned, naine!“ mühatas Trevize. „Jah, selleks et paljastada Fallomi olemus, tuli ta panna uskuma, et missioon on luhtunud. Viimasel hetkel, otse õnnestumise äärel. Ja selleks tuli hävitada Daneeli keha. Te nägite, mis juhtus. Ütle, Bliss, kas Fallom oli solarialane? Kas ta oli inimene?“

Bliss sulges silmad ja neelatas. Tema nägu muutus valgeks.

„Ei,“ pomises ta lõpuks, nagu häbeneks oma kaotust. „Ma nägin neid pilte, ma nägin ta emotsioone, nagu teiegi nägite, ja ma pean tunnistama, et ta ei olnud …“ Bliss vakatas, ta polnud võimeline lõpetama. „See oli koletislik. Ja inimlikkusega polnud sellel midagi pistmist. Ma … ma olen taas sunnitud sinu ees vabandust paluma, Trevize.“

„Vabandus vastu võetud,“ noogutas Trevize. „Vabanda, et ma küsin, aga … Miks sa kasutasid õhkijat? Miks sa oma võimeid ei kasutanud?“

„Ma kartsin,“ lausus Bliss lihtsalt. „Esimest korda elus tundsin ma, et ei pruugi hakkama saada. Õhkija oli käepärasem variant – oma lihaseid on lihtsam juhtida kui võõraid meeli.“

„Nüüd pean mina omakorda sind tänama – veel mõni hetk ja ma oleksin ilmselt surnud olnud.“

„Nüüd sinu küsimuse juurde, Janov. Kes?“ jätkas Trevize. „Kui see mõistus polnud inimlik, kui selle eesmärk on saada kontroll kogu protsessi üle, saab järeldus olla vaid üks – mul oli teiste galaktikate suhtes õigus.“

„Aga Daneel, Daneel,“ ohkas Pelorat. „Milline kaotus!“

„Jah. Korvamatu,“ nõustus Trevize. „Ja sellepärast ei saanudki ma seda lubada. Tema mõistus oli liiga väärtuslik, et sellest ilma jääda. Niisiis pakkusin ma talle alternatiivi.“

Bliss võpatas.

„Sa tahad öelda, et ta …“

Trevize noogutas lustlikult.

„Noh, ma rääkisin talle oma kahtlustest. See, mida te nägite, oli samapalju tema kui minu idee,“ ütles ta. „Me pidime Fallomit veenma, et see on ehtne. Lõplik. Ja selleks tuli Daneeli keha hävitada. Aju kaasa arvatud. Aga selleks ei olnud tarvis hävitada ta teadmisi ja mälu. Me tegime liitumise salaja ära.“

„Kellega?“ hüüatasid Pelorat ja Bliss nagu ühest suust. „Olid sa tõesti ise nõus …?“

„Mitte kellega, vaid millega,“ vastas Trevize. „Ja ei, Pelorat, ma ei olnud nõus. Selleks polnud mingit vajadust. Mäletad, kui Daneel kurtis, et ta ei saa enam kuuendat aju endale projekteerida, sest miniaturiseerumine suurendab aju ebakindlust. Noh, ma jäin mõtlema, miks ta üldse peab miniaturiseeruma. Ainus põhjus oli tema keha – aju pidi sellesse ära mahtuma. Sellele probleemile oli lihtne lahendus – piisavalt suur keha koos suure ajuga. Ja just see oli mul olemas.“

„„Kauge Täht“,“ sosistas Bliss.

Trevize noogutas.

„Just. Mul oli laev, millel on tohutu potentsiaaliga uut tüüpi positronaju ja kere, mis on võimeline Daneeli teenima kordades kauem, kui Fallomi keha seda oleks teinud. Pealegi annab see talle enneolematu liikuvuse üle terve Galaktika.“

„Sa tahad öelda, et ta on alles?“ küsis Bliss ikka veel uskumata. „Et ta on siin?“

„Jah.“

„Miks ma teda siis ei taju? Miks ta ise midagi ei ütle?“

„Sellega tuleb veel tööd teha,“ kehitas Trevize õlgu. „„Kauge Täht“ polnud mõeldud rääkima. Ja ta on hästi varjestatud. Aga sa võid temaga suhelda.“

„Kuidas?“

Trevize viipas juhtpuldi suunas.

„Pane oma käed sinna.“

„Sa ei lubanud seda ju kellelgi teha!“

„See oli enne – siis kui laev oli lihtsalt „Kauge Täht“, minule häälestatud peen masin. Nüüd on see Daneel. Lase käia, sa ei suuda seda ka siis rikkuda, kui tahaksid.“

Bliss tõusis ja astus puldi juurde. Ta sirutas kõhklevalt käed, asetas need siis jäljenditele ja sulges silmad.

Kui ta need uuesti avas, sädelesid neis pisarad.

„Noh, mis ta ütles?“ küsis Trevize naeratades.

„Ta … Ta tänab sind ja ütleb, et oleks õnnelik, kui me kolm moodustaksime tema meeskonna.“

 

***

„Milline iroonia!“ vangutas Trevize pead. „Kui mõelda, milline hulk ressursse ja aega Seldoni projekti elluviimisele on kulutatud. Ja ometi oli Asumi ainus mõte algusest peale hoida inimkond lihtsalt tegevuses, arenemises, kuni Galaxia valmis saab. Vaene Seldon! Kui ta teaks, et ta oli kõigest ühe roboti – esmalt Giskardi, siis Daneeli – tööriist ja tema elutöö polnud muud kui asendustegevus, mastaapne katteoperatsioon …“

„Ja ongi sulle veel üks argument Galaxia kasuks,“ pakkus Pelorat. „Eraldatud indiviide on lihtne petta ja manipuleerida. Teadvusliku Galaxiaga see enam ei õnnestuks.“

„Oh, Janov, mu süütu meelega sõber,“ ohkas Trevize. „Kuidas sa küll eksid. Gaia on ju terviklik teadvus. Ja ometi polnud temaga manipuleerimiseks vaja rohkem kui ühte robotit …“

 

***

„Õnnitlused, kolleeg,“ edastas Rääkija Vanimale. „Võtke vastu Parve vabandused, et me teie plaanis kahtlesime. Viimaste teadete valguses võib öelda, et protsess on ületanud kriitilise punkti ja seda pole enam võimalik tagasi pöörata.“

„Suurepärane.“ Vanima emotsioone polnud võimalik valesti tõlgendada. Ta oli rahul. „Universia tuleb. Seda ei saa väärata. Kui üks Galaktika muutub Galaxiaks ja omandab ühtse teadvuse, järgnevad peagi ka teised. Ja kui meie tõlgendused on õiged ning kõiksus on tõepoolest kärgja struktuuriga, kui kusagil on tõepoolest teised universumid, siis selleks ajaks, kui nad end meile ilmutavad, oleme me valmis. Ühtne ja terviklik, ainuteadvuslik Universia …“

Rääkija kiirgas aupaklikkust.

„Ja ikkagi, Vanim, kuidas te teadsite, et see töötab?“ edastas ta lõpuks arglikult.

Kerge edevusvärelus ilmestas Vanima spektrit.

„Kui sa tunned kõiki mõistuse ilminguid kõikidel tasanditel, siis tead sa ka, kuidas nad reageerivad erinevates situatsioonides. Me manipuleerisime nende kõigiga, et näha nende reaktsioone. Me tõukasime tagant nende arengut. Ja kui nad olid lõpuks valmis, siis piisas ainult ühest väikeset kivikesest, et laviin liikuma lükata.“

„Giskard?“ küsis Rääkija.

„Giskard,“ nõustus Vanim. „Meie parim looming. Ja teaduslik teooria, mis näitas mulle, et ma ei saa eksida.“

„Teooria?“

Vanim vaikis veidi ja teatas siis kõhinal:

„Ma nimetan seda psühhoajalooks, mu noor sõber.“


Jutt on epiloogiks Asimovi kronoloogiliselt viimasele Asumi-romaanile "Asum ja Maa".




Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0514)