06 Maailmalõpuvalgus 00

Jutt "Maailmalõpuvalgus"

Kolmandat päeva anname raskelaseritest otsesihtimisega tuld Khonti laevastiku pihta. Plasma on otsas, relsskahurid hõõguvad ruskelt, aga kellelgi pole aega neid jahutada, tolm seguneb molekulaartuhaga, ja selles mustavas hägus puhkevad silmapiiril lõõmavate õitena tuumalaengud.

Taevast sajab sulametalli – need on Khonti laevastiku jäänused. Aeg-ajalt valgustab ööd tuhm sähvatus, kui mõni langeva lahinglaeva suurem kereosa atmosfääris ära põleb. Siis värvub suitsust ja tolmliivast koosnev tupruv kaos haiglaselt verevaks, aga see kestab vaid hetke.

Maailmalõpuvalgus.

Ma ei mäleta, kes selle sõna poetas, aga see on neetult täpne. Sünge, punakasmust taevas on raske ja ähvardav nagu laava, see vajub aina madalamale, mullitab, keeb, väänleb, õhkub kuumust, ja valgus näib uhkavat kõikjalt korraga, aga see pole selge ja helge, vaid põletikuline, hõõguv kuma, mis luurab pimeduse pragudes.

Maapind rappub, nahk koorub, keha on verilihal ning hapetest paks hõõguv õhk raspeldab hingates hingetorust tükikesi. Kui kaua veel?

 

***

Laev vibreerib aina tugevamalt. Liidesed rebenevad, temperatuur tõuseb, hõõguv atmosfäär möirgab ja rebib soomustatud keret. Laevastik on sisuliselt hävinud, missioon läbi kukkunud. Me sööstame peaaegu juhitamatu laevaga vastaste positsioonide poole. Ma olen keskajuga ühendatud ja näen, kuidas planeedi pind läbi tiheneva hõõguvpunase vine aina suuremaks kasvab. Andmetulbad vaatevälja servas räägivad selget keelt – see on lõpp. Ma tahaksin need välja lülitada, aga ei saa. Üritan neid lihtsalt ignoreerida.

Lõpuks ei pea konstruktsioonid enam vastu ja ründelaeva tohutu kere hajub hetkega loendamatuteks suuremateks ja väiksemateks tükkideks, mis ilutulestikuna laiali pudenevad.

Ühendus keskajuga katkeb ja ma näen ümbrust jälle ainult oma isiklike läätsedega. Dessantkonsool, mille külge ma olin kinnitatud, murdub lahti ja sööstab keereldes pinnalt kasvavale turmtulele vastu.

Haaratsid on kinni kiilunud, ma üritan meeleheitlikult nende seadistusi tühistada, et lahti pääseda. Ilma konsoolita on mu šansid suuremad. Ja just siis, kui see lõpuks õnnestub, tabab mind impulsslaeng ning ülekoormus lühistab kõik mu programmid. Ekraanid kustuvad ja välisilmast ära lõigatuna laperdan nagu lingust visatud kivi aina kiirust kogudes allapoole. Toide lülitub välja, varuahelad blokeeruvad, viimane pilt, mille mu läätsed fikseerivad, on mustjaspunasest põrgukatlast sähvivate lasujoonte, suitsu ja hõõguva maastiku vilkuv virr-varr, siis tuleb pimedus.

 

***

Kurdistav mürin, mis saatis hapniku ja vesiniku plahvatusi laserlaengute teel atmosfääris ja tühjaks põlenud laengukanalite õhuga täitumist, on lakanud, aga kumin kõrvades ei vaibu. See ajab hulluks. Isegi plahvatus, mis naaberpositsiooni minema pühkis, kostis nagu läbi vati. Mind niideti jalust. Kapten süttis nagu küünal, ta karjus, karjus, ta suu oli pärani, aga ma ei kuulnud midagi. Ma lihtsalt vaatasin, kuidas ta põleb, vaatasin, kuni ta kokku kukkus ja vormitu hunnikuna lõpuni põles. Ma ei suutnud temalt pilku pöörata. Ja mis kõige hullem – ma ei tundnud teda vaadates mitte midagi. See tuli oleks ka mind justkui seestpoolt tühjaks põletanud.

Kusagil seal, lõõmava taeva taga, on vastased. Vaenlased. Ma peaksin neid vihkama, aga ma olen tühi. Mul on ammu ükskõik. Ma olen masin. Me kõik oleme masinad.

Meist ei sõltu enam ammu midagi, aga me oleme ikka veel siin, teeme näo, et võitleme, ja me võitlemegi, kuigi oleme ammu kaotanud, me üritame ikka veel sihtida, kuigi nähtavus on null, me üritame ikka veel tulistada, kuigi tulistada pole enam midagi …

Me põleme. Me sureme …

Milleks?

 

06 Maailmalõpuvalgus 00

Illustratsioon: Liis Roden

***

Mu happepaagid on tühjad ning ma rooman mööda hõõguvast süsinikust tasandikku. Mu andurid on elektromagnetväljadest hullunud, need plingivad ja kriiskavad, segades peilinguid. Maapind suitseb ja on otsekui kössi tõmbunud, sulametalli loikudes ujuvad taktikalisest plastist klimbid.

Hõõguv tuul rebib mu juhtmeid, mis on korpusest välja valgunud, liiv raspeldab rabinal kuiva metalli. Alumised servomootorid ei tööta ja ma olen sunnitud ülemiste manipulaatoritega end edasi vedama.

Vasem lääts on fookusest väljas, selle diafragma lamellid on kinni kiilunud.

Diagnostika kiljub punases, aga ma ei saa teda kuidagi aidata. Nagu tema ei saa aidata mind.

See, et programmid suutsid end taas üles lugeda, on ime, see, et need ikka veel mu keha liigutada suudavad, on … misasi? Veel üks ime? Jah, ma olen üleni üks suur ime. Imeline ime.

Kusagil loogilistes ahelates on mingi häire. Häire. Häire!

Kumb ma olen – ime või häire?

Ma ei tea. Ma ei saa aru.

Aga ma liigun.

Kuhu? Milleks?

Ma ei tea. Aga ma liigun.

 

***

Ma olen üksi. Teised kõik on surnud. Ma ei tea, miks mina veel elus olen. Või kui kauaks. Ma olen nagu katkine anum, kust elu välja tilgub. Tuks-tuks-tuks … Tilk-tilk-tilk … Ma vedelen klaasiks sulaval liival ja iga südamelöögiga valgub tilgake elu mu räbaldunud kehast hõõguvale pinnasele ning aurustub sisinal. Mu elu on aur. Luhtunud unistuste ja pettekujutelmade vine, mis ähmastab pilku ja moonutab nägemist. Võimalik, et ma lihtsalt sonin.

Vinest ilmub midagi, mis näeb välja nagu painaja. See on metallist. Täiesti ebainimlik ja samas nii inimlik.

Jah, nüüd on kindel – ma sonin!

 

***

Miski takistab mu teed. Üritan veel paar korda, enne kui aru saan, et pean trajektoori muutma. Keeran pisut kõrvale ja proovin uuesti. Nüüd õnnestub paremini. Takistus liigub vasema läätse vaateväljast parema omasse ja ma näen lõpuks, mis see on. Õigemini – kes.

Keha peatub. Kogu säilinud arvutusvõimsus kulub sellele, et võimalikke käitumisvariante läbi simuldada. Energiavarud kahanevad kohutava kiirusega.

Ta vaatab mind.

 

***

Kui ma teda vaatan, näen ma ennast. Ta on katki. Ta on ohvriks toodud. Ma pole kindel, kas ta isegi teab, mille nimel. Aga ta on veel elus, ja tal on oma au, oma uhkus. Ta ei kavatse alla anda. Nagu minagi.

Tõstan relva. Ka tema teeb sama liigutuse, aga ei suuda seda lõpetada. Metallist jäse vajub jõuetult rippu. Mu käed värisevad ja ka minu relv vajub alla.

Ma kardan. Ma ei tea, kas tema suudab karta. Vist mitte. Aga mina kardan. Ei, mitte surma. Sest mul ei ole illusioone – ma olen juba praegu rohkem surnud kui elus. Ja mitte valu – see täidab mind niigi piirini, millest edasi ei ole enam vahet. See on kõik närvid ammu kurdistanud ja valu kumiseb nüüd minus tuimalt nagu plahvatuste mürin kõrvus. Aga ma kardan, et mu surm saab olema mõttetu.

Mis ootab neid, kes positsioone hoida ei suutnud? Välikohus? Hukkamine? Või lihtsalt halastuslask?

Vahet pole, kes mind leiavad – omad või võõrad – kõik nad toovad vaid surma.

Hirm on me ainus sõber. See kinnitab meile, et me oleme ikka veel elus. Ja kuni me oleme elus, me võitleme.

Me kumbki ei taha surra. Ja me mõlemad sureme.

Aga sureme meie tingimustel. Sureme, säilitades oma au.

 

***

Pole enam mingit vahet, kellele ma kuulusin ja mis mu ülesanne oli. Ma olen suremas. See orgaanik siin on ainus, kes mind mõistab. Ka tema on suremas. Me oleme temaga relvavennad, lahingus ühte laulatatud. Me valasime teineteise elutagavaid vedelikke. Me sõdisime ühte sõda, mis sellest, et erinevatel pooltel. Üksinda ei saa ju sõdida. Alati on tarvis teist poolt. Alati. Ja alati on tarvis, et keegi jagaks sinu eesmärke.

Mind pole enam kellelegi vaja. Nende jaoks olen ma võõras – anastaja, hävitaja, tapja. Enda omade jaoks hunnik vanarauda, kasutuskõlbmatu rämps, mis ei tulnud oma ülesandega toime. Igaüks, kes tuleb, on seega vaenlane ja tahab mu surma. Küllap on temaga samuti. Meil on nüüd üks eesmärk.

Maailmalõpuvalgus kallab meid vereva kumaga üle. See helgib orgaaniku nägemisorganites ja ma näen neis enda peegeldust.

Me aitame teineteist istuma ja toetame pika pusimise peale seljad vastamisi. Ulatan orgaanikule tema relva. Ta patsutab mind tagantkätt tänulikult. Nüüd võivad nad tulla. Nad kõik.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0869)