Torm istus diivanil, vahtides tuimalt enda ette. Ta ei olnud oma vanaemaga kunagi kuigi lähedane olnud, kuid tema kaotamine tegi siiski haiget ega olnud sugugi hea algus uuele, 2090. aastale. Noormehe silme eest libisesid läbi pildid eelnenud hommikust, väiksest hüvastijätuteenistusest ning oma emast, keda ta esimest korda elus nii lööduna nägi. Ta raputas järsult pead, et mälestusi eemale tõrjuda, kuid need püsisid visalt tema kujutluses, nõudes jätkuvat tähelepanu.

Pikast istumisest kangena tõusis Torm diivani pehmest embusest ning astus akna juurde. Ta toetas otsmiku vastu jahedat klaasi ja vaatas alla steriilselt puhtale tänavale, saates pilguga alati kiirustavaid tillukesi elektriautosid. Kõikjal paistis vaid inimeste kätetöö, alates maheda helgiga päevavalguslaternatest, mis saabuva õhtu hämaruses juba põlema süüdati, kuni suurte roheliste kastideni, mille ülesandeks oli õhku lisahapnikuga rikastada. Kuid ei – pilku teravdades märkas Torm vastasmaja kõrgeima korruse aknalaual ka midagi hoopis erilist – punase õiega potilille, mis äratas mehes ähmase mälestuse ühest lapsepõlves kuuldud muinasjutust.

Emotsioonitust vaatepildist tüdinult pööras Torm selja akna poole ning silmitses oma korterit. Selged jooned, ülim funktsionaalsus, heledad pinnad, nappide vahendite maksimaalne ärakasutamine – üldiselt äravahetamiseni sarnane tuhandetele teistele viimaste aastate jooksul ehitatud ning sisustatud korteritele ning üllatavalt sarnane mehe enda rutiinsele ning igavale elule, kus kõik viimse detailini paigas. Ei mingit spontaansust, ei jälgegi loovusest ega iseloomust. Ainuke selgelt eristuv asi lebas keset klaasist diivanilauda rohelise, pehme, meelitavana.

Torm istus tagasi diivanile ning võttis fotoalbumi kätte. See oli ainus mälestusese, mis talle vanaemast oli jäänud. Ta libistas sõrmed üle sametise samblarohelise kaane, peatudes pikemalt kuldsetel sisse pressitud lehekujutistel. Kuidagi lohutav oli tunda pehmet pinda oma sõrmeotste all.

Aeglaselt keeras mees albumi lehti ning uuris fotodel kujutatud inimesi ning piltide alla märgitut. Ta ei tundnud nägupidi ühtki neist inimestest, kuigi mõnigi nimi pildiallkirjade seast tuli pisut tuttav ette. Fotod olid 21. sajandi algusaastatest. Naljakas üldse, et selline album säilinud oli. Tehnikaajalugu õppinuna teadis Torm, et tol ajal pildistati enamjaolt juba digikaameratega ning säilitati pilte virtuaalsetes tingimustes, mitte enam füüsiliselt. Põlvkond hiljem toimus kiire üleminek 3D-kaameratele ning viimastel aastatel kasutati üha enam tehnikat, mis lubas ülesvõtteid hologrammideks muuta, et neid saaks igast küljest vaadelda.

Paljudel fotodel oli jäädvustatud loodust, metsi, põlde, isegi ainult taevast. Taevas oligi ainuke, mida Torm ka oma silmaga näinud oli. Metsad ja põllud olid vähemalt siinmail juba ammu unustusse vajunud, kui loodus järkjärgult pidi alla vanduma üha hoogustuvale ehitustööle, mahutamaks immigrantidele kiiruga püsti pandud maju ning laienevat teedevõrku. Räägiti, et arvestaval määral oli elusloodust alles jäänud vaid Amazonase vihmametsade kanti, kuigi ka need alad olid kahanenud kriitilise piirini, ning Siberi taigadesse, kuhu keegi elama minna ei tahtnud. Lääne-Euroopa oli juba aastakümneid elusloodusevaba, kuid keegi ei tundnud sellest puudust, kuna teaduse ja tehnika arengu käigus olid inimesed õppinud ise tootma kõike eluks vajalikku ilma looduse abita. Tänasel päeval oli elavate taimede kasvatamine vaid üksikute inimeste kallis ning aeganõudev hobi, millesse enamik suhtus kerge põlgusega.

Pooled fotodest vaadatud, peatus Tormi pilk pikemalt ühel pildil, millele oli püütud umbes viieaastane linalakk tüdruk põlvitamas järvekaldal, silmad pingsalt vette suunatud. Uudishimulikult jäi meeski järvepinda silmitsema. Esialgu ei märganud ta seal midagi erilist, kuid veidi aja pärast hakkas talle tunduma, et veepind virvendab õrnalt. Ta pilgutas silmi, veendunud, et need õhtuhämaruses trikke mängivad, kuid see ei aidanud. Mida kauem ta fotot uuris, seda enam tundus talle, et vesi liigub. Äkitselt haaras teda iiveldus, maailm tema ümber tegi tiiru ning ta kaotas teadvuse.

Meelemärkusele tulles ei saanud ta esialgu silmi avada ereda valguse tõttu, mis talle otse silma paistis. Paar hetke oodanud, pilutas ta katseks paremat silma ning piilus laugude vahelt välja, lootes valgusallikat tuvastada. Kohe sulges ta silma taas ning pööras end külili, sest otse päikesesse vahtida ei olnud kuigi mõttekas. Veel enne, kui ta silmad uuesti avas, tundis ta kummaliselt pehmet pinda oma käte all. Hetk hiljem tõusis ta istukile, haarates ühe pilguga endasse nii rohelise samblavaiba, väikese metsajärve kui selle kaldal istuva blondi tüdrukutirtsu.

Torm tundis segadust endast üle pühkivat kui lainet, jättes ta sõnatuna tüdrukule otsa vahtima. Oli ju tegemist sama lapsega, keda ta vanaema fotoalbumis kohanud oli. Plikake ise paistis end väga mugavalt tundvat ning reageeris teise ärkamisele kohase uudishimuga.

„Mis su nimi on?“ küsis ta ning naelutas oma siniste silmade kelmika pilgu Tormi omadesse.

„Torm,“ vastas noormees kõhklevalt. „Kes sina oled?“

„Silvia,“ ütles tüdruk, keerutades oma heleda patsi otsa ümber parema nimetissõrme ning sikutades iseennast aeg-ajalt juustest, justkui kontrollides, kas ta ikka ärkvel on.

Naljakas, Silvia oli ka Tormi vanaema nimi. Midagi hakkas poisi kuklas justkui koitma. See lapsuke nägi kahtlaselt tuttav välja, meenutades Tormi ema noorena. Ei võinud ju ometi olla, et tegu oli tõesti tema enda vanaemaga. Ta otsustas asjas pisut selgust luua.

„Kas sa tead, kuidas ma siia sattusin?“ küsis ta katseks Silvialt. Tüdruk noogutas.

„Ma vaatasin parasjagu, ega ma järves mõnda väikest konna ujumas ei näe, ma mõtlesin endale koju konnakasvanduse teha, kui ma äkki märkasin järvepinnal pilti virvendamas. Ja see ei olnudki minu enda peegeldus nagu tavaliselt, vaid ma nägin hoopis sind diivanil istumas ja mingit raamatut vaatamas. Äkki jäid sa magama ja oleksid diivanilt maha kukkunud. Ma sirutasin oma käe välja, haarasin sinu käest kinni ja tõmbasin su kaldale. Jube imelik ainult, et sa ei ole üldse märg.“

„Kas midagi muud sulle imelik ei tundunud?“ küsis hämmeldunud Torm. „Näiteks see, et ma üldse seal järves olin?“

„Mkm,“ raputas plika pead. „Mu mamma rääkis alati, et see siin on võlujärv ning vanasti on siin igasuguseid põnevaid asju juhtunud.“

„Su mamma?“

„Mu vanavanaema,“ ütles Silvia kurvaks jäädes. „Ta on nüüd surnud ega saa mulle enam lugusid rääkida.“

„Mul on kahju,“ sõnas Torm ning üritas juttu positiivsemale teemale suunata. „Kui vana sa oled? Viiene?“

Solvumise ning uhkuse vari libises üle tüdruku näo. „Mis viiene, ega ma mõni tita ole. Ma olen kuuene!“

„Vabandust!“ pomises mees ning tegi omaette kiire arvutuse. Kui vanaema Silvia oli praegu alles kuuene, siis oli aasta 2010. Kuidas see üldse võimalik oli? Ilmselt pidi tegemist olema ühe tema eriliselt ereda unenäoga. Sellisel juhul polnud ju hullu, vaid võis asja rahulikult võtta ning vaadata, mida unenägu endaga kaasa toob.

Tundus, et Silvial sai ühe koha peal istumisest villand, ning ta hüppas püsti.

„Tule minuga kaasa!“ ütles ta käskival toonil ning sikutas Tormi käest. Noormees tõusis alistunult ning hakkas tüdruku järel mööda metsarada järvest eemale liikuma.

„Kuhu me läheme?“ küsis ta peale seda, kui nad juba sadakond meetrit vaikuses edasi olid rühkinud.

„Maasikale. Ma tean üht head lagendikku siin lähedal.“ Silvia hääletoon viitas, et tegemist on igapäevase tegevusega, kuid noormees ei saanud asjast midagi aru.

„Mida see tähendab – maasikale?“ päris ta segaduses.

„Noh, metsmaasikaid korjama. Kas sa ei ole kunagi metsas käinud? Kui vana sa üldse oled?“

„Ma tõesti pole kunagi varem metsas käinud. Kakskümmend kuus,“ vastas Torm ise kiirest liikumistempost juba pisut hingeldades. Oli sel plikal, vabandust vanaemal, parandas ta mõttes iseennast, alles vastupidavust. Tulevikus ei hoidnud inimesed end vormis mitte füüsilise koormuse, vaid rasvapõletavate masinate abil, mis füüsilist vastupidavust ei kasvatanud. Seega oli mõistetav, et rassimine läbi kohati tiheda alusmetsa noormehe võhmale võttis.

„Kakskümmend kuus!“ Silvia häälest kostis ilmeksimatult halvakspanu. „Ise oled nii vana, aga pole kunagi maasikal käinud. Mida sa siis üldse oma elus oled teinud?“

„Ühte ja teist. Seal, kus mina elan, ei olegi metsi, kus maasikal käia,“ sõnas Torm kaitsvalt.

Tüdruku häälest kostis nüüd pehmemaid noote. „Olgu siis, täna saad seda esimest korda teha. Ära karda, ma õpetan sind.“

Nad jõudsid metsast välja väikese aasa servale. Selle ületamiseks pidid nad esmalt üle saama peenikesest traadist, mis jooksis kogu aasa ulatuses, kinnitatult sõrmejämeduste metallpostide külge. Torm hakkas üht traati allapoole vajutama, kuid Silvia peatas ta kiirelt.

„Mis sa teed, hulluks oled läinud või? Seal on vool sees, ära seda puutu!“

Ta liikus veidi maad edasi, kus traat oli madalamale vajunud, ja kalpsas sellest üle.

„Tule nüüd!“ hüüdis ta ning pistis mööda karjamaad eemal paistva metsatuka poole jooksma. „Seal see maasikakoht ongi.“

Alistunult tõstis ka tema kaaslane kiirust ning hakkas metsa poole sörkima. Äkitselt tundis ta, kuidas jalg millegi pehme sisse sattus ja libises. Selle tulemuse käisid tema jalad elegantse sujuva kaarega läbi õhu ning ta kukkus sinnasamasse istukile.

Enne kui ta arugi sai, oli Silvia juba tagasi tema juures.

„Aa, sa leidsid sõnnikuhunniku,“ ütles ta mõistvalt ning sirutas käe, et Tormi üles aidata.

Mees uuris kahtlustavalt pehmet pruuni ja lehkavat ollust, mis end jonnakalt tema jalatsitalla külge kinnitanud oli. Ta nühkis oma jalga vastu rohtu, üritades saastast vabaneda.

„Mis asi see sõnnik on?“ küsis ta nina kirtsutades. Hais oli ikka päris jube. Midagi niisugust ei olnud ta omas ajas kunagi tundnud.

„Noh, puhas lehmasitt,“ lausus Silvia säravalt, viibates käega pisut eemal rohtu söövate must-valgete loomade poole. Siis hakkas ta jälle metsa poole liikuma. „Lähme nüüd, mul on kõht juba hirmus tühi.“

Torm järgnes talle sõnakuulelikult, ise mõtiskledes selle üle, mille pärast selle aja inimesed ometi taluvad neid suuri imelikke loomi, kes oma söögialadele haisvaid hunnikuid jätavad. Kaheksakümmend aastat hiljem ei tohtinud inimesed linnades mingeid koduloomi pidada, isegi mitte kilpkonni ega papagoisid. Aastakümnetega oli levinud loomakaitsjate veendumus, et lemmikloomade hoidmine kitsastes tingimustes on sama julm kui inimeste piinamine. Linnavalitsused olid sellest seisukohast rõõmuga kinni haaranud ning keelanud esiti koerte ja kasside pidamise korterites, et lahendada ühe hoobiga nii hulkuvate loomade kui tänavate puhtusega seotud probleemid. Ja nii see oligi samm-sammult edasi läinud, kuni põlvkond lapsi sirgus üles võimaluseta paitada mõnd kutsikat või mängida kassipojaga.

Oma mõtete võimuses, ei pannud mees tähelegi, kuidas nad uuesti metsani jõudsid. Ta oli tüdrukust paar sammu maha jäänud ning kiirustas talle järele, pilku hoolikalt teerajal hoides, et mitte mõne salakavala juurika taha komistada. Kui ta viimaks silmad tõstis, ei näinud ta Silviat kusagil. Mehe südame alt käis läbi külm jutt. Ise ei oleks ta siin võõras paigas midagi osanud peale hakata.

„Silvia!“ hüüdis ta. Ju kostis tema häälest meeleheidet, kuna niisama äkki, kui ta oli kadunud, ilmus plika välja temast mõne meetri kaugusel vaarikapuhma tagant, kus ta kükitanud oli.

„Mis on?“ pudistas tüdruk läbi suutäie punaste tillukeste asjade, mida ta parasjagu kahe käega suhu toppis.

„Ei midagi, ma lihtsalt mõtlesin, et sa läksid kaotsi,“ ütles Torm rahunenult. „Mida sa sööd?“

„Maasikaid muidugi. Näe, proovi ka!“

Silvia sirutas oma parema peo noormehe poole, kuid too tõmbus instinktiivselt tagasi.

„Oled sa kindel, et neid võib niisama süüa? Sa neid ei pese või midagi?“ küsis ta kahtlustavalt punaseid marju vaadates.

„Muidugi mitte! Vihm on need ju ise juba puhtaks pesnud. Ma olen suviti metsas maasikal käinud nii kaua, kui ma mäletan. Igal aastal söön neid niimoodi.“

Torm kükitas ning uuris maasikataimi. Katseks korjas ta mõned tumedamad marjad endale peopesale, kuid ei pannud neid veel suhu, vaid nuusutas enne igaks juhuks. Kui võrratult need lõhnasid! Ükski toit, mida mees varem oli söönud, polnud niimoodi lõhnanud. Ausalt öeldes ei mäletanud ta, et tema maailmas toit üldse lõhnanud oleks. Kuid maasikad lõhnasid nagu ema pai ning sõbra kallistus, sügavalt ja soojalt. Ta tõmbas veelkord kopsudesse seda hõrku aroomi, enne kui pihutäie marju suhu pani. Ega maitse lõhnale alla jäänud. Marjad olid ühel ajal nii mõnusalt magusad, kui ka õige pisut mõrud – täiuslik kombinatsioon. Nüüd sai ta aru küll, miks Silvia marjakorjamisest nii vaimustatud oli.

Tükk aega nohises kumbki marjuline oma mätta otsas ning sõi maasikaid. Lõpuks, kui Tormi selg küürutamisest juba väga väsinud oli, istus ta lähima kännu otsa, pööras näo päikese poole ning sulges silmad. Ta hingas mitu korda sügavalt sisse ja välja. Nüüd, kui ta teadis, kuidas maasikad lõhnavad, suutis ta nende aroomi suvises õhus eristada. Kuid seal oli veel muidki lõhnu, millele ta ei osanud nime anda. Mõned neist olid värsked, mõned sügavad ja vaigused, mõned joovastavad. Kokkuvõttes tundus talle, et üks õige suvi peakski niimoodi lõhnama.

Siis köitis tema tähelepanu asjaolu, et ta ei kuulnud helisid, millega igapäevaselt harjunud oli. Ei olnud seal külmkapi vaikset surinat, ventilatsiooni kohinat ega ülemise naabri muusikakeskuse tuttavat tümpsu. Selle asemel kuulis ta, kuidas tuul puulatvades sosistas, putukad oma asjatoimetusi tehes lendasid ning erinevaid viisijuppe, mida ta pidas linnulauluks. Ta justkui kuulis vaikust ning see oli võrratu muusika, mis rahustas ja uinutas. Sel hetkel tundus see parim paik maailmas, kus kellelgi ei olnud kiire ning midagi polnud tähtsamat sellest konkreetsest hetkest. Ta soovis, et see unenägu kunagi ei lõppeks.

Äkitselt hakkas tema rahulikku olekut segama mingi lendav tegelane, kelle tulek meenutas väikese lennuki oma. See tiirutas ümber tema, kuni lõpuks otsustas maanduda ta paremale põlvele. Torm uuris teda uudishimulikult. Tegemist oli umbes paari sentimeetri pikkuse hallika keha ja kahe kileja tiivaga elukaga. Ühtäkki arvas uustulnuk, et mees on sobiv lõunaoode, ning suskas oma noka läbi paksu riidekihi tema ihusse. Tunne oli, nagu keegi oleks teda väikse naaskliga torganud, ning Torm laksas automaatselt käega, et putukat tappa.

„Mis jube elukas see on, kes mind praegu hammustas?“ küsis mees Silvialt, pihk surnud ründajaga tema poole sirutatud.

„See on parm. Ma vihkan neid. Kui nad mind hammustavad, lähen ma jubedalt paiste,“ vastas tüdruk ja võttis putuka Tormi pihust. „Noh, vähemalt on neid nüüd üks maailmas vähem. Ma viin ta sipelgatele, las söövad lõunaks.“

Tüdruk suundus taamal puu all oleva suure kuhila poole. Mees järgnes talle, sügades parmuhammustust, mida tundis juba paiste minevat. Vähemalt oskab ta nüüd edaspidi nende suhtes silma lahti hoida, et mitte nii kergesti nende saagiks langeda.

Suur kuhil paistis olevat mingite väikeste tegelaste pesa. Neid sagis seal tuhandeid.

„Kas nemad ka hammustavad?“ küsis Torm ettevaatlikult sipelgate tegutsemist jälgides.

„Ei, üldiselt mitte, kui sa just neid kiusama ei lähe. Sipelgad on väga targad ja tegutsevad üheskoos, et oma pesa ehitada,“ seletas Silvia tähtsa näoga. Ta viskas surnud parmu sipelgate sekka ning vaatas, kuidas kolm nende hulgast üheskoos taevast saabunud saaki pesa sisemusse hakkasid toimetama.

Kuid Torm ei jaganud tema vaimustust. Ta tegi kokkuvõtet oma kogemustest siin metsas. Kes küll tahaks elada paigas, kus igal sammul ründavad sind hullunud putukad, kelle ainsaks sooviks on su verd imeda, ning kui õnnestub vältida elektrilööki andvaid traate, astud kindlasti haisvasse hunnikusse ning rikud oma jalanõud? Küllap oligi hea, et inimkond oli viimaste aastakümnetega arenenud sinnani, et elusloodus igapäevaelust kõrvale tõrjuti. Kaua kõige selle eluga rinda pista vähemalt tema küll ei jaksaks.

Silvia ajas end sipelgapesa kohalt püsti ja teatas: „Nüüd on mul viimane aeg koju minna. Lubasin emale, et lõunasöögiks olen tagasi.“

„Mida siis mina pean peale hakkama?“ küsis Torm ja heitis mureliku pilgu enda ümber. Olgugi tegemist unenäoga, üksi tundmatusse metsa ta jääda ei tahtnud.

„Sa võid ju minuga koju kaasa tulla, ema annaks sulle ka kindlasti süüa,“ lausus tüdruk ning asuski juba metsast välja rühkima. Mehel ei jäänud üle muud, kui talle järgneda.

Silvia vanemad võtsid Tormi hästi vastu. Ilmselt ei jäänud nad päris uskuma lugu, mille tütar neile jutustas noormehega kohtumise kohta, kuid tundus, et nad olid harjunud sellega, et nende laps ootamatuid sõpru leiab. Nii ei esitanud nad palju küsimusi, vaid kutsusid ka külalise lõunasöögilaua äärde.

Lõuna koosnes väikestest, äsja põllult korjatud värsketest keedukartulitest, praetud soolalihast, kurgisalatist ning rukkileivast. Torm oli kõiki neid toiduaineid ka varem söönud, kuid laboris toodetud toidul praktiliselt puudus maitse, mida sellele söögile küll ette heita ei saanud. Puhtad maitseaistingud vallutasid mehe meeled ning lõuna lõpuni ta suurt kellegagi ei vestelnud.

Pärast einet tutvustas Silvia isa talle nende majapidamist. Tegemist oli vana, 20. sajandi algusaastatel ehitatud talumajaga, mille ümber puuvilja- ja marjaaed ning kõrval väike maalapp oma perele vajalike aedviljade kasvatamiseks. Torm aitas peremehel ka uut puukuuri ehitada, kuigi kogemuste puudumise tõttu oli ta ilmselt rohkem tüliks kui abiks.

Õhtu saabudes süüdati maja taga asuval lõkkeasemel tuli, et varda otsas liha küpsetada. Silvia nimetas seda grillimiseks ning oli üritusest vaimustuses. Hämaruse ja valguse piiril lõkke ääres istudes avastas Torm end tulle vahtimas ning oma elu üle mõtisklemas. Kuldsetes leekides nägi ta oma eelnenud elu justkui ära põlevat. Kõik kogemused kahvatusid selle möödunud päeva, viivukese unenäo ees. Ta küsis endalt, kas on üleüldse mõtet tagasi pöörduda selle juurde, mis tundus nii võlts ja mõttetu, kui üheainsas peotäies metsmaasikates leidus rohkem päris elu, kui kogu tema kahekümne kuues elatud aastas. Aga mis küsimus see oli, ükski unenägu ei saa kesta igavesti.

„Näe, päike loojub,“ nügis teda Silvia ning asutas end mehe põlvele istuma. „Päike on punane, homme võib vihma oodata. Mulle on alati torm meeldinud, muide,“ lisas ta teemat muutes. „Peale seda on õhk nii värske ja puhas. Imelik ainult, et keegi selle oma lapsele nimeks paneb,“ ütles ta, kihistas lõbusalt ning läks tagasi oma isa juurde.

„Imelik jah, vanaema, et sa lased mulle sellise nime panna,“ pobises Torm omaette ja keeras end näoga päikeseloojangu suunas. Taevas oli triibutatud punase, kuldse ja oranžiga, mis põimusid sinise laotuse ning hallikate pilvedega kauneimaks kangaks. Mees sulges silmad ning hingas sisse sumedat õhku, milles andis tooni valgeõieline põõsas, mida Silvia ema jasmiiniks kutsus.

„Kui see ei ole tõeline, siis mis on?“ küsis Torm endalt. Ta avas silmad ning leidis end oma heledas toas diivanilt. Lõpuks oli uni otsa saanud. Kuid noormees tundis, et midagi tema sees on muutunud, teiseks saanud ja uuenenud. Ta ei olnud enam sama inimene, kes enne seda kummalist ning äärmiselt elavat nägemust.

Ta märkas põrandal lebavat rohelist albumit ning tõstis selle üles. Lehtede vahelt pudenes midagi välja ja ta kummardus seda üles võtma. Tegemist oli pisikese kilekotiga, milles paistis paar väikest kuivatatud marja.

„Metsmaasikad!“ hüüdis Torm ning ta näole ilmus suur naeratus. Ta pani fotoalbumi lauale, haaras nagist mantli ning suundus poodi lillepotti ning mulda ostma.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0453)