Üllar hiilis vastase baasile võimalikult lähedale ning jäi tiheda sarapuuvõsa varju lebama. Ta pidi olema väga ettevaatlik, sest tulnukate tuumamoonaga varustatud mitmelasulist raketiheitjat valvas päris kõrge tasemega sõdurite rühm. Üllari hiilimine oli küll päris hea, kuid vastase valvurite Tähelepanelikkus oli veel kõrgem ja tema pihta avati tuli. Täpsed olid nad raiped ka, kohe esimene valang kõrvetas ta kergesse kaitsevesti paar auku.

-12 elupunkti

Neli aastat tagasi olnuks säärane tabamus surmav, kuid nüüd oli ta 194-da tasemeTemporoloog ja tosina punkti kaotus oli tema pooletuhandelise eluhunniku juures kõigest kirbuhammustus. Kehv lugu oli see, et nüüd elustusid ka kõik teised kaitsesüsteemid ja tema pihta hakkas lendama nii laserite kui automaatgranaadiheitjate moona, mis tegid kõik kokku juba palju rohkem kahju. Üllar Seisatas aja.

Aeg on seiskunud 60ks sekundiks

Laserkiired ja granaadid peatusid õhus, plahvatus tema kõrval tardus, selle leegid, metallikillud, sarapuutükid ja mullakamakad moodustasid terava okkalise põõsa, mis oli valmis surnuks torkama ja rebima igaüht, kes tema laienemise teele jääb.

Aega raiskamata sööstis Üllar edasi vastase positsioonide poole, tõmbas kabuurist püstoli ja tulistas möödaminnes igat ettejuhtuvat sõdurit lõhkekuuliga pähe ning lisaks sellele pillas teise käega nende jalge ette granaadi. Nii kõrge tasemega tegelasi kõigest pähelasuga juba ei tapa, olgu või lõhkekuul, kuid see lõi nad mõneks sekundiks uimaseks, kuni granaat lõhkeb.

Enne kui aeg uuesti edasi liikus, varjus Üllar ühte tühja soomukisse. Väljast kostsid plahvatused ja tulnukate üllatus- ning vihakarjed. Üllar surus püstolisse uue salve ja jäi ootama, kuni tema võime taaskasutus uuesti aktiivseks muutub. Ta oli vastaseid alahinnanud, isegi juurde lisatud granaat ei tapnud neid. Loodetavasti ei taipa vastased teda senikaua siit otsida ja loodetavasti ei saa nad üldse aru, mis toimub. Temporolooge oli algusest peale vähe ja nüüdseks neid peaaegu polnudki, vähemalt Üllar oli kaotanud kontakti kõigiga, keda ta tundis ja enamusel juhtudest selle tõttu, et nood olid hukkunud.

See oli neli aastat tagasi, kui tulnukad Maale saabusid ja inimestega kontakti võtsid. Võõraste kosmosetsivilisatsioonide olemasolust teati ja neid jälgiti juba ka varem, kuid inimeste tehnika ei võimaldanud nendega ühendusse astuda või nende kodumaailmu kindlaks teha. Neli aastat tagasi oli maalaste tehnika viimaks nii kaugele arenenud, et tulnukatega saadi esimest korda suhelda. Nood tervitasid inimesi uuele arengutasemele jõudmise puhul ja küsisid, kas inimkond liitub ülegalaktikalise mänguga. Arvates, et „mäng“ on lihtsalt sõnakujund või tõlkeviga ja selle all peetakse silmas galaktikaühiskonnaga liitumist, vastas maalaste esindaja – „jah“.

Ohutaju: vastane jälgib sind

Üllar võpatas. Kuidas nii? Ta oli ju soomukis üksi, kõik luugid kinni ning keegi ei näinud teda siia sisenevat? Ükskõik, igatahes ta oli avastatud ja pidi tegutsema. Mõni siinne tegelane pidi omama vastavat võimet, mis lasi tal vastaseid välja nuhkida. Üllar ronis kärmelt soomuki tornilaskuri istmele ja haaras kerge laserkahuri käepidemest. Käepide oli ebamugav, kuna oli mõeldud hoidmaks lõugadega, kuid sellega oli Üllar juba harjunud. Palju raskem oli harjuda oraga istmiku all, mida nad kasutasid seljatoe asemel. Ta avas ellu jäänud tulnukate pihta tule, kuigi need olid nii hästi varjunud, et tabavus praktiliselt puudus, kuid vähemalt hoidsid nad end eemale. See oli hea, sest muud ta ei vajanudki, ajamanipulatsiooni taaskasutuseni oli jäänud veel kümme sekundit, seni tuli vastu pidada. Ühe lähedal seisva sõsarsoomuki tornikahur pöördus ootamatult tema poole ja Üllar jõudis tolle veel viimasel hetkel sulametalli hunnikuks muuta.

+100 kogemuspunkti

Kõik need viimased sekundid kõmmutas Üllar soomuki ümber olevaid vastaseid ning tema arvele laekus kogemuspunkte veel ja rohkem, kui ta oleks osanud loota. Selgus, et seda sai ka vastasele olulise varustuse hävitamise eest. Kui Aja seiskamine jälle võimalik oli, selgus enne, kui ta seda kasutada jõudis, et ühte vastast polnud ta siiski näinud. Tema soomuk plahvatas.

Sa surid.

Kas aktiveerida salvestuspunkt?

Loomulikult.

2.

Üllar hiilis vastase baasile võimalikult lähedale ning jäi tiheda sarapuuvõsa varju lebama. Seekord vahetas ta enne siia tulemist vahepeal teenitud kogemuspunktid Jõgeva relvakaubitsejate juures ühe väiksema relvastatud drooni vastu. Ta andis droonile käsu rünnata baasi teiselt poolt ja tõmmata tähelepanu endale. Ühtlasi hankis ta endale ka veidi võimsama relva. Ta oli vastaseid alahinnanud ja ei saanud lubada, et nood elavad tema esialgse rünnaku üle. Baasi teiselt küljelt hakkas kostma rakettide plahvatusi ja kuulipildujatärinat. Droon oli kohale jõudnud. Oodanud veel mõne hetke, hakkas ka Üllar edasi roomama.

Hiilimine paranes ja on nüüd 137

Pärast seda kui inimesed vastasid „jah“ ja nad „integreeriti“ ülegalaktikalisse mängu, leidsid kõik muud vääringud kiiresti oma lõpu ja maksvusele pääsesid süsteemi poolt virtuaalsena jagatavad kogemuspunktid. Neid oli võimalik teenida mängu poolt genereeritud ülesandeid täites, vastaseid tappes ja sajal muul moel. Kogemuspunktide eest sai igaüks tõsta oma taset, muutudes tugevamaks, kiiremaks ja osavamaks ning avades endale võimaluse arendada teatud oskusi kiiremini edasi. Oskusi päris nullist osta ei saanud, need pidi vastaval alal tegutsedes välja teenima. Üllar tegeles enne Mängu Integreerimist aja fenomeni interdistsiplinaarse uurimisega. Seepärast määras süsteem talle mänguga ühinedes klassiks Temporoloog ja tema klassi unikaalseks oskuseks oli Ajamanipulatsioon, millest hargnes edasi hulk erioskusi.

Ühinemine mänguga käis nõnda lihtsalt, et see tuli kõigile šokina. Niipea kui inimkonna esindajad olid vastanud mängukutsele „jah“, ilmus kõigi inimeste silme ette kiri, mis teatas, et nad on integreeritud ülegalaktikalisse mängu ja neil on üks aasta puutumatust teiste mängufraktsioonide poolt. Kõik, rohkem mitte mingit õpetust ega selgitust, mis mäng see on, kuidas see käib, kes on teised fraktsioonid ja mis saab siis, kui nende puutumatuse aeg lõpeb. Selle kõik pidid nad ise leiutama ja käigupealt õppima. Maailm sõna otseses mõttes plahvatas, kuid õnneks ei olnud see siiski tsivilisatsiooni kollaps, nagu kõik maailmalõpu kuulutajad kohemaid huilgama kukkusid. Kõik läks esialgu edasi üsna sama moodi nagu enne, ent nüüd sai igaüks täpselt ja numbriliselt teada kui Tark, Kiire, Osav jne. ta parasjagu on ja sai oma oskuste edenemist jälgida.

Ohutaju: vastane jälgib sind

Üllar Seisatas aja.

Ajamanipulatsioon paranes ja on nüüd 300

Viimaks ometi! Üks kriteerium, nii hädavajalik tema missiooni õnnestumiseks oli täidetud.

Nagu selgus, siis oli õigus teadlastel, kes olid arvanud, et universum on vaid simulatsioon ja oma „jah“-sõnaga andis inimkond nõusoleku, et nende kohta käivaid sätteid muudeti. Iseenesest ei olnud see sugugi halb otsus, kui neid oleks sellest ette teavitatud ja antud võimalus läbida ka mingi õppetsükkel. Kuid seda ei võimalust neile ei antud ja aasta pärast, kui inimkond oli vaevalt oma uue olukorraga harjuma hakanud, ründasid neid tulnukate hordid. Mitte väga kõrge taseme omad, sest nagu inimkond hiljem sõjavangidelt teada sai, olid nad, nende keskmise taseme suurust arvestades, määratud algajate tsooniks. Kuid sellest hoolimata pühiti pool inimkonnast esimeste rünnakulainetega minema ja nad olid selgelt kaotaja pool.

Sel korral plahvatasid vastaste pead nagu melonid, kui ta oma suurekaliibrilisega pähelaske tegi. Tänu sellele õnnestus tal baas peaaegu vallutada, kuid kahjuks siiski vaid peaaegu. Bossi asukoht õnnestus tal alles pika otsimise peale kindlaks teha, selle, kellel oli võime avastada baasis redutavaid vastaseid ja nagu Üllar nüüd päris selgelt kindlaks tegi, siis ka võime õhkida distantsilt enda leeri sõidukeid. Boss oli lasknud endale baasi alla päris kenakese punkri kaevata ja redutas seal, juhtides telepaatiliselt oma alluvaid ja saatis punkrist välja aina uusi robotsõdalasi. Polnud midagi teha, Üllar pidi punkri vallutama, et oma missiooniga ühele poole saada. Kahjuks oli bossi Kaitse nii kõrge ja elupunkte nii palju, et isegi oma uue relvaga ja drooni abiga ei suutnud Üllar tema vastu midagi ette võtta. Boss temaga aga küll.

Sa surid.

Kas aktiveerida salvestuspunkt?

Selge see.

3.

Salvestuspunkti loomine oli küllalt energiamahukas ettevõtmine ja seepärast pidi hoolega valima, millal ja kus seda teha, sest järgmise korra jaoks Energia kogumine oli Heraklese vägitöö. Seegi oli Temporoloogi erioskus. Veel nii mõnedki teised klassid said vähesel määral ajamanipulatsiooni oskusi kasutada, kuid vaid Temporoloogid suutsid luua salvestuspunkte ja muutuda seeläbi põhimõtteliselt surematuteks. See oskus avanes alles 150-dal tasemel ja enamus temporolooge ei vedanud kas välja nii kõrge tasemeni, jäädes alatiseks kuskile esimese saja piirimaile pidama, või hukkusid, sest peale sajandat taset andis kogemuspunkte vaid reaalne lahingukogemus. Üllar oli enda teada inimkonnast ainus, kes oli sellega siiani hakkama saanud.

Kui ta oli pärast pikki ja vaevarikkaid aastaid suutnud luua oma esimese salvestuspunkti, nuttis ta kergendusest terve öö ja ühtlasi leinas ka kõiki oma langenud kaaslasi. Kuid surematusel oli ka oma pahupool, kohutavalt tüütu aina ühe ja sama jama läbielamine. Sellel oli siiski ka kerge boonus – surres ja uuesti alustades säilisid kõik vahepeal teenitud kogemuspunktid.

Seetõttu oli Üllaril nüüd kaks korda rohkem kogemust kulutamiseks, kui enne ja seekord sai ta endale lubada korraliku relva, sellise, mille hammas hakkas ka tulnukabossile peale. Jagus ka drooni jaoks ja kuna eelmine kord oli drooni korraldatud diversioon igati edukaks osutunud, kordas Üllar oma eelmist rünnakuplaani.

Ta hiilis vastase baasile võimalikult lähedale, jäi tiheda sarapuuvõsa varju lebama ning andis droonile käsu rünnata baasi vastaskülge. Kui sealt hakkas kostma droonilt lastavate rakettide plahvatusi ja kuulipildujatärinat, hakkas Üllar edasi roomama.

Seekord sai ta hakkama.

+14500 kogemuspunkti

Bossi tapmine, kuigi üks suur valu ja vaev, tasus ennast ära ja tõi päris head kogemustulu. Ta leidis bossi asjade hulgast paar päris head tulnukavidinat nii maha müümiseks kui ise kasutamiseks ja kinnitas need oma lahingturvisele. Oh, küll oleks hea, kui saanuks nüüd luua uue salvestuspunkti. Kuid ta energia oli otsakorral, sest enda siia välja võitlemine oli kulutanud kõik ta varud. Seepärast ei tasunud väga kaua viivitada ja võitu nautida, vaid asuda kohe oma põhimissiooni kallale. Selleni oli loodetavasti veel vaid üks samm. Ta asus tulnukate tuumaraketiheitja juurde ja valis sihtmärgid – kõik Eesti linnad. Tai lootis, et sellest peaks piisab.

Ohutaju: vastane jälgib sind

Mida? Ta pöördus ja tema kiivrivisiirile joonistusid kümmekonna kilomeetri kaugusel olevad kiiresti lähenevad punased täpikesed, vastaste ründedroonid, abivägi tema poolt hävitatud ja hõivatud baasile. Need droonid ei olnud sellised kärbsemustad nagu Üllar oli endale ostnud, vaid korralikud lahingumasinad. Nende laserid tuhastasid ta enne, kui Üllar jõudis öelda A või B või raketid teele saata.

Sa surid.

Kas aktiveerida salvestuspunkt?

No teeme ära.

4.

Seekord ei hakanud ta bossi puistamisele aega kulutama ja saatis raketid teele kohe, kui tulnukate baas tema käes oli. Seejärel kargas ta viimasesse terveks jäänud soomusmasinasse ja kihutas droonidest eemale nii kiiresti kui masin võimaldas. Kahjuks ei arvestanud ta sellega, et Jõgeva asus tulnukabaasile nii lähedal, et sealne tuumaplahvatus pühkis minema ka Üllari koos tema soomukiga.

Sa surid.

Kas aktiveerida salvestuspunkt?

Jah, jah, jah, kurat võtaks!

5.

Seekord peitus ta droonide ja tuumaplahvatuse eest tulnukabossi punkrisse ja ta jäi puhkenud apokalüpsises ellu.

+90 500 000 kogemuspunkti

Seekord ei kavatsenud ta oma kogemuspunkte tühja-tähja peale kulutada, vaid pani selle kõik tasemete tõstmiseks.

+1 tase

+1 tase

+1 tase

+1 tase

+1 tase

+1 tase

Oled tasemel 200!

Sinu Temporaalenergia varude maksimum on suurenenud!

Eeltingimus temporoloogi oskuste edasi arendamiseks on Ajamanipulatsiooni oskus 300.

Sinu Ajamanipulatsiooni oskus on 300.

Palju õnne! Unikaalne võimalus! Temporoloogi tasemel 200 avaneb sulle võimalus arendada oskus Aja seiskamine edasi Ajahüppeks. Kas soovid seda teha?

Ta soovis seda teha ja samal hetkel, kui süsteem teatas, et ta on omandanud Ajaloolise ajahüppe oskuse ja et tema suurenenud Temporaalenergia varu lubab tal teha ühe sellise hüppe, valis Üllar aja neli aastat tagasi ja hüppas.

6.

Integratsioon jäi ära. Ta jõudis õigeks ajaks inimkonna esindajateni, kes pidid langetama otsuse, kas jah või ei, ja hoiatas neid nende otsuse tagajärgede eest. Inimkond vastas mängu kutsumisele eitavalt ja nad jäeti rahule, kuid neid paluti mängus olevaid tsivilisatsioonidega mitte kontakti võtta enne, kui nad on valmis mänguga liituma. Maa juhtivad tegelased leidsid, et ilmselt tasuks mänguga varem või hiljem liituda, kuid mitte enne, kui on tehtud korralikud ettevalmistused ja kõik inimesed on tulevikuvõimaluste ja ohtudega korralikult kurssi viidud ning on paika pandud üldine strateegia, kuhu suunas asuda fraktsioonina arenema. Üllari teadmised ja oskused olid selles hindamatuks abiks. Eriti suureks abiks oli, et Üllar tõi läbi ajahüppe kaasa kõik oma teadmised ja mis mitte vähem tähtis, ta oli endiselt mängus, kuigi tema tasemed oli nullitud algusesse.

Kui inimkonna helgemad pead selle üle arutasid, siis jõuti üsna ühesele järeldusele, et kõik eelnev, mille Üllar läbi elas, oligi tutorial ja võis vabalt juhtuda, et kui inimkond seekord mängu lülitub, siis uut Ajaloolist hüpet Temporoloogid 200-dal tasemel enam ei saa. Nüüd liitub inimkond juba hard core-režiimis.

Ainus, mis Üllarit vaevama jäi oli mõte, mis saanuks inimkonnast siis, kui tal ei oleks õnnestunud oma Ajaloolist hüpet teha. Kas nad oleksid kaotanud juba enne, kui alustasid?