Piiludes läbi selle ühe ja sama prao, mis seal seinas juba enne tema aega oli olnud, avaneb suursugune vaade - tume ja suitsune taevas, mis on valgustatud erksate kollakate ja sinakate valgustitega. Juba ammu on terve atmosfäär tihe ja paksu suitsu alla mattunud. Õnneks on see toksiline suits just nii kerge, et päris maadligi ei lohise, nii umbes paar kilomeetrit maapinnast. Kahjuks on see kohaliku tähe ammu kinni katnud. Marabeli vanaema veel rääkis lugusid sellest ajast, kui päev veel oli ning kui öö ja päev polnud määratud mingite kellade ja lambipirnide tugevuse poolt.

Aegajalt lendasid läbi paksu suitsu kihi paar kosmoselaeva, arvatavasti tassides mingit sorti kaupa.

“Oh kui tore oleks sellise peale saada, eemale sellest õudusunenäost,” lausus Marabel iseendale kõvasti, vaadates unistavalt selle laevavraki poole, mis mingi imekombel lendas.

Seinad värisesid. Tänavatel hakkas jälle mingi katlamaja tööle. Sügav ja madal mootori ümin täitis õhu linna ümber. Oli aeg. Marabel kiirustas kõrgemale, maja katuse poole. Talle meeldis alati silmitseda inimesi liikumas oma tööpostide poole, laternad väljas, nagu väikesed prussakad, kes keldris elasid.

Seinte vahel polnud eriti avar, kuid tema väikest lapsekeha suutis see arhitektuurne eksimus väga kergesti majutada. Mõeldud varem hotelli teenindajaskonnast robotite liikumisteedeks, mis polnud enam ammu kasutuses, oli seinte vahel redeleid, mis tiirutasid korruste vahel, igal korrusel oli omakorda ka väike uksekene, kust robotid omal ajal sisse ja välja pugesid. Marabel mahtus ustest läbi ja redelitest üles-alla käima, see oli nagu tema jaoks loodud.

Redelitest üles kiirustades oli kuulda vaikselt veduri vilesid vilisemas. Marabel lisas energiat sammudele, ja varsti oli ta katusel. Seda oli raske kutsuda katuseks, rohkem nagu vana kellatorn. Katus ise oli neljakantjas, pikk ja terav kui kirikutorn. Selleks, et jõuda reelinguga ümbritsetud kella alla, pidi Marabel ennast kõige kõrgemast aknast välja upitama, ja väga ettevaatlikult krabama ehitise äärest kinni, mida pidi ta ennast üles tõmbas ja üle reelingu ronis.

Istudes suure, roostes kella all, jalgu üle katuse serva kiigutades, jälgis Marabel tähelepanelikult, mis paarsada meetrit allpool toimuma hakkas. Vilede peale tulid majadest välja inimesed, kes tema vaatepunktist tundusid kui väikesed tähekesed, kes hakkasid omakeskis liiklema. Kuna tänavatel valgustust polnud, pidi igaüks oma enda laterna muretsema, selleks et igaveses pimeduses tänavatel näha. Marabel kihistas naerda, kui ta nägi kuidas kaks tulukest kokku põrkusid. Nii kõrgele majade kohale polnud mootorite madalat üminat eriti kuuldagi, ainult mingi õrn tagatausta heli. Tavaliselt all, maapinnale lähemal oli see üks suur talumatu müra, aga üleval oli see talutav. Marabelile meeldis üleval oma aega veeta, polnud kedagi, kes teda nähes kiljataks ja valvureid kutsuks, polnud kedagi, kes tema pead üritaks maha võtta, ainult tema, ja tema mõtted. Vaikus. Rahu.

Kui ta oli oma vaatest piisavalt saanud, ja kõht juba natukene vingu lõi, ronis Marabel tagasi seina vahele, kus ta läks oma igapäevast jahti pidama. Ta teadis, et Kolmanda korruse elanikel on kõige rohkem süüa. Sinna ta ka suundus. Kõik olid väljas töötamas. Marabel sai kergesti koridoride vahel ringi hiilida, ilma et ta peaks liialt kartma, et keegi teda märkaks. Maja sisekujundus oli kentsakas. Igavate hallikate toonidega vaip, mille pealt kohati lookles üle punane muster. Seinad olid telliskividest, kuid seestpoolt üle värvitud mingi haiglase roheka tooniga, Marabel jälestas seda kohta, ta oli palju õnnelikum puidust ja telliskivist laotud seinte vahel. Pöörates seekord tuppa 28., hakkas ta usinasti askeldama. Vaatas kiiruga läbi kõik kapid, otsis head ja paremat. Külmkapp, seal on alati midagi mõnusat peidus.

Marabeli hommikusöök koosnes seitsmest šokolaadiküpsisest ja kahest poolnäritud lihatükist, ta ei pannud närimist pahaks. Ta hiilis tagasi oma seinte poole, kui nägi midagi huvitavat elutoa laua peale jäetuna. Selline huvitav neljakandiline asi, väga sale ja nüride otstega. Pealtnäha mittesöödav, aga mis see siis olla võis? Marabel katsus seda ühelt poolt, katsus seda teiselt poolt, ei midagi. Alles kui ta selle siledat pealispinda puudutas, ärkas objekt ellu. See manas ette hologrammi, mis hüppas arvutiekraanina Marabeli ette. Ta ehmus ja jooksis kiiresti millegi alla peitu, kartes, et too asi teda rünnata tahab. Peale umbes kuut minutit julges ta suure padja alt pea välja pista ja seda objekti lähemalt uurida. Holo-ekraani peal seisis mingi mees, tumedate juustega ja tema all jooksis tekst. “Tu-tuttutuuu-Tu-Me~” Marabel andis alla. Ta ei suutnud neid sõnu välja lugeda, aga mees ekraani peal äratas huvi, ta üritas puudutada sõrmega mehe kuju, kuid ta sõrm läks otse läbi selle. Ekraan tundus reageerivat selle katsumisele, liikudes üles ja alla, vasakule ja paremale. Marabel oli kui sisse imetud selle huvitava vidina poolt, ta hakkas seda avastama, uudishimulik teada saama, mis selles teises maailmas teda ees ootab. Erinevad inimesed, tähelaevad, mootorid, pommid, relvad! Kõike, millest noor tüdruk unistada võib. Kõik see oli Marabeli jaoks nii uus, aga nii-nii huvitav, ta ei suutnud pilku sellest vidinast eemale tirida.

Aeg lendas nii ruttu, et Marabel ei jõudnud tähele pannagi kuni ta kuulis õrnalt vilesid uuesti vilisemas. Tööpäev lõppes. Aga ta polnud oma vidinaga veel valmis, ta polnud isegi õhtust söönud! Ruttu krabas ta oma uue parima sõbra endaga kaasa, kiire pilguga läbi kappide leidis ta endale natukene näksi ööseks ka hamba alla, ja kiiruga jooksis ta teeninduskäikude poole. Trepikodadest oli juba samme ja tüdinenud ohkeid kuulda, juba sõitsid liftid alla ja üles. See saab napikas olema. Vajutades sellele õrnale kohale seina peal, avanes teenindusuks, ja Marabel puges kähku sisse, uks sulgus tema järel. Marabel võttis võimaluse puhata ja tõmmata hinge. See oli liiga napp. Seina taga kuulis ta inimesi liikumas, arutamas oma asju. Kui nad oleks teda näinud..

Tol ööl Marabel ei plaaninud magada, vaid plaanis mängida ainult oma uue vidinaga. See oskas mängida rahulikku muusikat, seal rääkisid inimesed maailmast. Kuigi tal polnud aimugi, mida peaks tähendama „ülemäära ohtlik reostustase ohustab meid kõiki minema pühkida”, tundus see jutt piisavalt huvitavalt, et edasi kuulata. See mulje oli petlik. Jutt oli nii igav, nii igav, et Marabel jäi peaaegu magama.

Uurides seda huvitavat vidinat edasi, leidis ta miskit väga sarnast peeglile. Kuid, see polnud kui tavaline peegel, Marabel märkas, kuidas peegelpilt, mis tavaliselt vee peegelduse pealt või läikiva metalli pealt vastu passib, oli valepidi. Kui Marabel pilgutas oma vasakut silma, pilkus ka peegelpildi vasak silm, mitte parem. Hoolimata imelikust peeglist imetles Marabel ikka oma välimust. Mustad, räsitud juuksed, mis ulatusid umbes tema kõrvadeni. Üks erk-valge silm, mis säras kui katlamaja keevitaja leek, teine pruun kui see vana roostes kell, mille all ta nii tihti istub. Marabeli nahk kohati ketendas, selle alt paistsid välja helesinised metalja kumaga soomused, neid oli küll ainult paaril kohal tema keha peal, kuid ülejäänud rahva jaoks piisavalt, et teda erakuks nimetada. Ainult vasak puus ja parem õlg koos tema seljaga, aga see polnud ju üldse nii palju! Marabel jälgis samuti oma ilusaid hambaid, teravad. Nende seas oli terve rida teravaid kiskjahambaid ja kaks maolaadset kihva, kihvade sees mürki ei olnud, veel vähemalt mitte. Marabelli pikad jäsemed aitasid tal kergesti vaadata peegliga ümber oma keha. Marabel tihti unustas, et peale puberteeti kasvas talle saba. Kuigi saba muutis magamise raskemaks, aitas see tal paremini tasakaalu hoida, seega talle saba pigem meeldis. Koos sabaga tuli tal meelde, et on uusi riideid vaja. Särgi sees oli paras kogus auke, muutes selle rohkem sarnasemaks vanaema vanadele kardinatele kui särgile, ja püksid hakkasid juba vaikselt jalgu pigistama. Plaanid said homseks tehtud.

Kuigi Marabel oli kindel plaanis mitte tukkuda, ei läinud see eriti hästi läbi. Pidevalt kippusid ta silmad sulguma, ühel hetkel leidis ta isegi end pea tukkumas, kuid äkiline heli tema uuest vidinast, mida Marabel nüüd uhkelt nimega “Kupler” hüüdis, äratas ta üles. Ta otsustas, et parem on tukkuda omas sängis kui kolmanda korruse teenindusukse taga. Marabel liikus üles viienda korruse poole, kuhu ta oli oma sängi üles sättinud. Viiendal korrusel elas kõige vähem inimesi, sellega kaasnes rahulik öö- kui ka päevaelu. Marabelli säng oli kasutamata tubadest kokku kogutud ja kokku rullitud päevatekkidest urgu meenutav ase. Arvatavasti kõige mugavam voodi, mis kellelgi siin ehitises oli.

Marabel ärkas tundes midagi sooja ja karvast oma vastas. Aeglaselt silmi avades märkas ta, et rott oli kaissu pugenud. Küllap läks seinte vahel öösel liiga külmaks. Marabel imetles pehmet rotti paar hetke, enne kui ta üritas magavat närilist õrnalt silitada. Kohe kui ta puudutas roti karva, ehmatas too üles, susises Marabeli peale ja põgenes. Marabel jäi sinna passima lolli ilmega näol.

Ta puges oma urust välja ja venitas oma jäsemeid. Seinad võisid küll kitsad olla, aga vähemalt olid nad piisavalt kõrged, et Marabel ulatus end seinte vahel sirutama. Peale värskendavat sirutust tundis ta, et tahab tagasi pessa pugeda, aga ei. Tal oli eesmärk leida endale uusi riideid. Siiani oli ta käinud ainult toitu söömas, isegi selle uue holo-vidina võtmine oli tema jaoks suur samm edasi. Marabel silmitses oma aukliku särki, see pidi tal olema juba pea pool tema eluajast, see särk oli nii vana! Püksid oli ta leidnud enne, kui ta siia majja elama “kolis”, paljugi mida pimedatelt tänavatelt leida võib. Mootorite madal ümin kostis ikka veel läbi seinte. Ega’s see kuskile kadunudki, üks päev üheksast, kui mootorid seisid, muidu need aina töötasid ööd ja päevad läbi.

“Kas magamise ajal ka peab keegi mootoreid toitma. Miski pidi neid ju elus hoidma, muidu nad lõpetaksid oma töö ja siis langeks linn igavesse külmusesse.” Mõtiskles ta endamisi.

Seda oli varem kord isegi juhtunud, Marabel oli siis alles väike, väga väike. Enne seda, kui ta oli ühiskonnast välja arvatud. Ta ei mäletanud sellest palju, kuid talle meenus, kuidas aknad jäätusid ja kuidas Marabel koos perega pidi maja keskele peituma, kõik paksude tekkide all.

Roomates viienda korruse teenindusuksest välja, tabas tema nina kohe mingi imelik lõhn, väga üleolev, vesine ja mõrkja raua maitsega. Ta liikus sellele lähemale. Lõhn juhatas Marabeli ühte korterisse, mille uks oli praokil. Ta piilus tuppa, seal valitses puhas kaos, korralagedus. Tuba oli kui pahupidi pööratud ja tuled olid kustus. Pimedusega harjunud, ei pidanud Marabel tulesid põlema panema, ta liikus läbi laiali pillutud asjade. Asjade seas oli riideid, millest sobilikumad krabas Marabel endale. Nende seas olid teksad, üks jakk, kaks särki ja õlakott. Liikudes edasi lõhna poole, nägi Marabel veel ühte ust praokil. Toa sees põles valge tuli, mis kohati vilkus. Lõhn tuli sealt. Kuigi Marabel kahtles sinna tuppa sisse piiluda, sai tema uudishimu temast jagu ja ta piilus õrnalt ukseavast sisse. See oli vannituba, koos ühe sileda, valge vanniga. Vanni sisse Marabel ei näinud, kuid ta nägi vanni äärest üle rippuvat kätt. See oli verine. Marabel kohkus selle peale ja tõmbus tagasi. Tema ehmatus lasi uksel lahti avaneda. Tema igasuguseks hirmuks polnud liikumatu käsi ja vänge raua hais toas ainsad asjad, vaid laes varitses mingi olend. Olend oli süsimust, tema keha tilkus mingit jäledat ila, kohe kui Marabel nägi seda olendit, ilmusid olendi seest kaks helendavat valget silma, mis vaatasid teda kui läbi tema hinge. Marabel oli halvatud, ta ei suutnud teha muud kui jälgida suurt musta olendit, kes laest, otse vanni kohalt, talle vastu põrnitses. Kui olend liigutas oma pikki teravaid süsimusti jäsemeid, tuli Marabelile elu tagasi sisse ja ta jooksis. Jooksis nii kiiresti kui suutis, tagasi vaatamata.

Uuesti oma turvalise ukse taga hinge tõmbamas, olukorras, mis meenutas Marabelile vägagi eilse päeva lõppu. Enne kui ta jõudis ennast õigesti puhkama seada, kuulis ta metalseid jäsemeid mööda koridori liikumas. Marabel ei tundnud ennast siin turvalisena. Ta kiirustas alla mööda oma väikesi seinavahelisi redeleid, peatudes kolmandal korrusel. Ta kõht oli tühi. Oma uues õlakotis saaks päris palju toitu hoida. Hea tagavaraplaan, kui juhuslikult läheks nii, et tema elu siin seinte vahel ohtu seatakse. Rumala ja äreva enesekindlusega puges Marabel oma teenindusuksest kolmanda korruse labürinti meenutavatesse koridoridesse. Ta vaatas, et mitte valida sama ruumi, kus ta eelmine kord käis, vaid mingi muu ruum, kust võis toitu leida.

Marabel kuulatas ettevaatlikult ukse taga, pannes kõrva vastu ust, üritades valvsalt kuulda väiksematki heli, mis võiks toa seest kostuda. Vaikus. Ta avas ukse, veel üks tuba, mille omanik oli luku ostmiseks liiga vaene. Marabelil oli täna õnnepäev. Ta hakkas otsima endale söögipoolist, mida saaks hoida kauem kui paar päeva, enne kui tema kott oleks parasiite täis. Ta otsis ettevaatlikult kuid põhjalikult läbi kapid, kust ta tulemusena leidis paar karpi küpsiseid, kolm purki suppi ja mõned kuivikutopsid.

Kui Marabel oli kõik oma kohale tagasi pannud, suundus ta tagasi koduseina poole. Ta polnud veel vilet kuulnud, seega pidi aega olema piisavalt. Tema arvutused olid õiged olnud. Teel tagasi oma urgu ei näinud Marabel ühtegi teist hinge. Päev hakkas jäljendama nii palju tema tavapäraseid tegevusi, et ta isegi unustas varasema kokkusattumise koletisega. Õnnelikult taandus ta oma urgu ja näkitses oma küpsiste kallal. Mmm küpsiste magus maitse viis tal kohe keele alla, nii pikka aega polnud magusat süüa saanud, ainult mingid liha-klompsud ja eri värvi vedelikud.

Peale Kupleri leidu oli Marabelil väljas palju vähem teha. Ta veetis kauem aega oma urus, turvalisuses, uurides välist maailma läbi kaitseklaasi, läbi mille teda vigastada ei saa. Kupler oli Marabelli jaoks absoluutne ime, sellele sai panna oma enda parooli peale, see aitas tal näha ümbritsevaid ehitisi ilma vajaduseta välja ohtude kätte minna. Samuti oli seal pilte toidust, igat sorti maitsvast toidust. Marabelli sügavaimad unenäodki täitusid piltidega nendest roogadest, mida ta oli leidnud läbi Kupleri võrgu. Tema unistusi katkestas küll üks terav vile, maapinnalt. Tööpäev lõppes, varsti inimesed tulevad oma kodudesse tagasi. Marabel sellest ei hoolinud ja jätkas maailmaavastamisi oma mugavast-mugavast urust.

Marabel oli keset koogiretsepti uurimist, kui äkitselt lõi Kupleri holo-ekraan tumedaks, Kuplerist enam ei tulnud häält.

“K-kupler?” Marabel kokutas kõvasti, raputades oma tahvelarvutit.

“Kupler! Kas sa oled siin?!” Ta hüüatas, raputades oma arvutit raskemini. Kupler ei vastanud.

Peale mitmeid katseid erinevaid nuppe järjest vajutada vilkus Kupleri ekraan mingit sorti sümboliga, mis oli Marabelile tundmatu. Kergendunud ohkega uuris Marabel Kuplerit. Kupler veel elas, kuid ta ei olnud lihtsalt ärkvel. Marabel teadis, et peab Kuplerile sängi leidma, muidu ei pruugi ta teda enam kunagi tööle saada. Samuti nagu tema ise vajab und, ja iga suvalise põranda peal ei saa magada, oli ka Kupleril oma enda aset vaja. Marabel oli noorest põlvest näinud oma vanemaid kasutamas Kuplerile sarnaseid esemeid, seega ta teadis, et Kupler peab omas sängis laadima, energiat koguma.

Marabel viskas õlakoti ümber õla ja võttis ette suuna tagasi kolmanda korruse poole, kust ta algselt Kupleri leidis. Tema säng pidi kindlasti samuti seal toas olema. Asetades kõrva vastu seina, kuulatas Marabel koridori… vaikne, oli hea aeg välja minna. Ta avas oma ukse ja piilus ringi, ei ühtegi hinge. Nagu mitmel varasemal väljaskäigul, liikus ta ka seegi kord väga maadligi, kuigi kedagi polnud läheduses. “Parem valvas rott kui surnud rott” tuli Marabelile tema ema ütlus meelde, teadis ta seda või mitte, oli see ütlus mitu korda tema lapse elu päästnud. Marabel tundis selle üle kurja lõbu.

“See käib sellele inetule mutile vist küll vastu nina. Kukkugu ta mootoriõli tünni ja uppugu seal.” Ta kihistas endamisi.

Marabel oli jõudnud juba toani, kust ta Kupleri leidis. Ta avas ukse ja piilus sisse. Pime. Ta ei näinud endaga samas toas kedagi. Temast paremale jäi köök, toit, võib kasulikuks osutuda, kuid samas, Kupleri säng võib kuskil siin olla. Ta alustas oma otsinguid, otsides sarnast Kolmnurkset märki, mis Kupleri seljal asetses. Jõudnud oma otsingutega magamistoa äärepeale, kus Marabel nägi suurt voodit, suuremat, kui mingi muu voodi, mida ta oma elu sees näinud oli. See suutis mahutada vähemalt kuute teda ja oli kindlasti suurem kui kogu tema urg. Marabelile hakkas küll silma midagi tähtsamat, Kupleri enda säng. See oli väga sarnane Kuplerile, nagu nad kuuluksidki kokku. Peale Kupleri asetamist oma pessa, vilkus ta ekraan elusalt. Kupler oli päästetud. Marabel võttis kaasa Kupleri koos tema sängiga ja pistis nad mõlemad hoolikalt õlakotti. Ta suundus tagasi oma uru poole.

Tee peal toast välja nägi Marabel uuesti kööki, ja laua peale laiali jäetud toitu. “Natukene ekstra toitu ei tule kunagi pahaks,” mõtles Marabel endamisi, kui ta sirutas käe ühe kuivikukoti poole. Kohe kui ta käsi puudutas kotti, plahvatasid toas tuled põlema ja Marabel kuulis toa teisest nurgast samme lähenemas.

“Noo, sain su kätte sa ilge närili~...” Läheneva mehe hääl peatus, kui ta nägi, kes see “Näriline” tema toidu järel on.

Mehe silmad täitusid paanikaga, kui ta nägi Marabeli. Ta jooksis karjudes tagasi toa tagaossa.

Marabeli aeg siin toas oli otsas. Ta krabas kuivikukoti ja jooksis oma uru poole. Kohe kui ta oli jõudnud koridori, nägi ta, et tema käik uruni on blokeeritud. Teised olid kuulnud oma naabri karjeid ja tulnud asja uurima. Marabeli nähes tuli neile kõigile sama ilme näkku ja nad kiirustasid tagasi oma tubadesse. Marabel ei raisanud hetkegi ja pages oma uru poole. Esimene oma uksest väljas oli Kupleri omanik, kes karjus mingit sorti sõimeid Marabeli poole. Need polnud pooltki nii hullud võrreldes sellega, mis peale sõimusõnu tuli. Tuline kuul lendas Marabelist paremalt mööda, samal ajal kui koridori täitis relvalasu kära. Marabel ei jõuaks oma uruni. Ta pööras paremale ja andis jalgadele tuld. Tema parim valik oli joosta treppidest üles ja loodetavasti kaotada jälitajad maja peal. Kolmas korrus täitus müraga, peale seda, kui rohkem rahvast verejanu enda silmi said. Marabel kuulis veel paari tulistust oma selja taga, aga ükski teda ei tabanud.

Marabel ei teadnud, miks teda niimoodi jahitakse, kuid vahetult peale puberteeti, kui talle kasvas saba ja tema naha alt tulid soomused välja, oli nagu terve maailma kuri tema järel. Tema enda vanemad üritasid teda politseile üle anda. Nad laususid, et Marabel teeb nad väga õnnelikuks. Punaseid lippe nähes põgenes Marabel ära. Paar päeva pärast tema põgenemist hakati teda juba tänavate vahel ära tundma ja ta ei saanud enam rahus maapinnal liigelda.

Peale üheksandale korrusele jõudmist hakkas Marabel väsima. Asi oli halb. Ta kuulis ikka veel jälitajaid enda selja taga. Kas nüüd või mitte kunagi. Ta üritas avada ühte teenindusustest, see hakkas juba ennast praokile lubama, kui üks tuline kuul lendas läbi selle ukse, talle oli järgi jõutud. Vaadates vasakule, oli trepikoda täis verejanuse ja kurja pilguga üle töötanud inimesi, kellel kõigil oli mingit sorti omaenda relv. Marabel jooksis, enne kui kurja gruppi käed suutsid teda krabada. Paremale, vasakule, paremale jälle. Kuidas ta pidi neid kaotama, kui nad tal nii lähedal sabas püsisid? Äkitselt oli tema ees tupik. Tellistest sein, koos ühe aknaga. Marabel peatus hetkeks, mõeldes, kas ta saab veel tagasi pöörduda, kuid kohe, kui ta kuulis oma selja tagant samme tulemas, teadis ta, mida ta tegema peab. Ta jooksis akna poole-

Killud kõikjal tema ümber, relva lasud kui äike taevas müristamas. Marabel ei julgenud vaadata, mis peale akent oli, õnneks oli see piisavalt õrn, selleks et sellest läbi hüpata. Äkitselt maandus Marabel mingile kõvale pinnale, libe tellis. Teise maja katus! Ta avas silmad ja üllatusega leidis ennast elusana ja veelgi enam - ühes tükis. Marabel vaatas üle õla ja nägi, et ta langes umbes kaks korrust ja et too kuri kamp uurib ümbritsevaid katuseid, üritades näha, mis temast sai.

Adrenaliin tema kehas ei lasknud Marabelil tunda väsimust ja ta jooksis edasi mööda pigimustast vihmaveest kaetud märgi katuseid. Seinte vaheline elu oli otsa saanud. Peab endale uue, turvalisema kodu leidma.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0463)