Jaam oli minu saabumise ajal peaaegu tühi. Vaid üksikud tumedad kogud andsid ühtlase aeglase vilkumisega märku enda olemasolust. Ma ei pidanud neid laevu isegi lähemalt vaatama. Need olid kaubavedajad äärealadelt - ootamas impeeriumi luba edasi liikumiseks. Selle saamine võis võtta nädalaid, kui mitte kuid. Ning kogu selle aja passisid need rändurid siin – proovides iga hinna eest oma varanatukest kokku hoida, lootuses paremale elule.

Ning just selle pärast oligi tarvis impeeriumi vastu midagi ette võtta. Nad andsid ääreala rahvale lootust, olles ise nende vaesuse põhjustajaks. See oli silmakirjalik ja jälk.

Mõnes teises olukorras võtnuks ma oma rahvaga jutu üles ning pärinuks nende kodukandi kohta – ehk jaganud isegi nodi – kuid missioon oli tähtsam. Mul oli tarvis kedagi, kes jaama paremini tundis.

Kaubavedajad suure tõenäosusega dokkimisalast kaugemale ei liikunud – see olnuks lisakulutus. Seega seadsin sammud puhkeala poole. Kui külastajaid polnud, ehk leidus vähemalt mõni töötaja, kes impeeriumit kõrgelt ei hinnanud.

„Port 5, A-tüüpi sõiduk. SEACAT-1x. Üks öö,“ teavitasin sissepääsu valvavale rauast hiiglasele.

„Kinnitatud! Relvakontroll!“

Hiiu otsaeest tõusis kiir, mis skännis mind kolme sekundiga pealaest jalatallani. „Puhas! Tere tulemast Jaam number... kuuskümmend kuus ...pardale!“ müristas hiid emotsioonitus masinkeeles. Vaid number omas ilmet ning oli kõige tipuks sisse loetud ka seksika naisterahva häälega.

„Ma tänan,“ turtsatasin omaette ja astusin edasi.

Mind tervitas suur ja kõle angaar. Lisatud vaheseinad ning robustne mööbel ei teinud ruumi oluliselt hubasemaks. Need olid enamuses laevavrakkide jäänustest: siin sein X-Blasteri tiivast; seal kasutatud Corvett 334 turvauks; ventilatsioon näis põhinevat D kategooria Galleoonide juppidel, lett meenutas Apolloni kaptenisilda... neid võis lugema jäädagi.

Vangutasin pead.

Pahaks ei saanud seda panna. Eks kasutati mida oli. Impeeriumi rahastus siia ei ulatunud ja eraomandis jaamad teistmoodi hakkama ei saanud. Kuid ikkagi, see oli kole ja kõle. Pealegi, kas polnud puhkeala mitte selleks, et visata jalad seinale ja kosuda pikast laevas passimisest? Kuid siin istusid sa kohe mitmes korraga.

Tundsin, kuidas mu keha läbistasid külmavärinad.

Stiil ja ilu polnud kosmoses tähtis ning siin polnud vist ka temperatuur. Kui rahvast oli murdu, võis neist ju piisata, et metallist angaari soojana hoida. Ma olin üksi ning siin oli kõle kui kosmoses.

Leti kõrval ootas külalisi kuhi tekke külma leevendamiseks, kuid nende kasutamine oli omaette risk – mõned liigid, nagu nurgid, võisid jätta üsna karmi lõhnabuketi või isegi midagi veel hullemat.

Räägitakse, et kosmoses pole ei ööd ega päeva, sest ega kõik ju päikese järgi käia saa – eriti veel, kui see päike istub kusagil teises tähesüsteemis. Kuid igal kohal on siiski oma aeg: tipptegutsemine ning vaikelu. See siin oli viimane. Isegi baaridaam oli magama ära läinud ja jätnud vana vuntside ja mitme parandusega Drink-Bot’i enda eest tegutsema.

„Mida teile?“ säristas too ekraani vilkudes, kui ma leti ääres istet võtsin. Vuntsid ei teinud robotit inimlikumaks, pigem muutsid need aegunud tehhi veel rohkem naeruväärseks.

„Mida on?“ uurisin, tõmmates hõlmad koomale. Mõte tekist hakkas aina rohkem meeldima.

Justkui minu mõtteid lugedes liigutas miski end suure kattekuhja all. „Ta võtab sama mis mina! Hõkk... minu arvel.“

Drink-Bot lasi teksti üle ekraani. „Arvutus tehtud. Alles jäänud krediit miinus null koma kuusteist. Ootan häälkinnitust.“

„Mjäu!“

„Häälkinnitus vastu võetud.“ Bot hakkas jooke välja valama. See oli roheliselt helkiv ja tugeva terava lõhnaga kraam.

„Õrrrähhhh lase hea maitsta, saad seest soojaks,“ kostus kuhja alt hääl. „Mul läheb hetk.“ Kogu sirutas end üht ja teist pidi, siis paistis katte alt karvane ja terav kõrv ning siis ka teine.

„Kzinn!“ Käsi otsis automaatselt laserit mida polnud - relvaluba jaamal jättis märke logidesse ning seda tuli vältida.

Kaslane tõusis täies ulatuses püsti, lehvitas keebiks seotud tekki, paljastades värvikireva riietuse selle all, ning tõstis uhkelt küünistes käe. „Mina olen rotikuningas!“

Mitu minutit oli ruumis kuulda vaid ventilaatorite undamist. Siis kehitas karvane võõras õlgu, võttis leti ääres istet, tõstis küünistes käpaga pitsi ja kulistas selle sisu hetkega alla.

„Sa oled ju kzinn?“ uurisin uuesti. See rass oli tuntud oma sõjakuse, rammu ja reeglite poolest. See tegelane siin oli aga pigem naeruväärne kui midagi muud. Kuigi jah, ilmselgelt oli ta kassi moodi.

„Mis vahet seal on?“ sõnas lahke joomakaaslane. „Mau on nimi.“

„Mau?” Aina jaburamaks läks. Kui see siin oli tõesti kzinn, oli ta ilmselgelt peast põrunud.

„Mau jah.“ Ta silmitses jooki minu ees. „Kui sa seda ise ära ei joo, siis ega ma ära ei ütle.“

Kummutasin joogi Mau meelehärmiks kiirelt alla. Tal oli õigus, see tõmbas tõesti seest soojemaks. Kaslane ohkas pettunult – justkui unustades, et ise ta selle joogi ennist pakkus.

„Kuule Mau, kas sa tunned seda jaama?“ Ta võis ju olla püstihull, kuid mitte kõigil ei lubatud jaamas krediidiga miinusesse minna. Ta pidi seda kanti tundma ning ehk oli isegi neile mõned teened osutanud. Pealegi keda teist oli mul kiiresti võtta? Drink-Bot? See oli piisavalt vana tehh, et suutis tegutseda vaid jookidega – muuks mälumahtu ei jätkunud. Raudhiid? Ka sellega oli sama probleem.

„Tunnen,“ sõnas kzinn. Ta tõmbas keelega üle oma karvase käsivarre ning proovis sellega karvu silme eest eemale siluda. „Nagu oma nelja käppa. Mjäu.“

Täitsa lõpp. Muidugi räägiti kzinnidest nende selja taga kui kassidest, aga keegi ei julgenud seda nende silme all teha. Emiraadid, kus kzinnid elutsesid, nalja ei mõistnud.

Kuid siin rääkis üks neist sellist jama... ja käitus nagu…

Samas...kedagi teist võtta ei olnud.

Kuid masinlik joogipakkuja asus hetkel liiga lähedal, et asjadest rääkida. Isegi kui see oli ainult masin, oli tal võimalik vestlusi triggeri peale salvestada.

Võtsin vöölt kommunikaatori, lülitasin välja ja asetasin letile, lootes et Mau saab vihjest aru.

Kaslane haigutas, paljastades teravate kihvade rea. Siis kiikas silmanurgast letile.

„Bob, anna privaatsust.“

„Privaatsus kümme ühikut. Negatiivne krediit suureneb. Kas jätkata? Ootan häälkinnitust.“

„Mjäu,“ sõnas kzinn.

„Vastu võetud,“ kinnitas Bot. „Kas soovite enne privaatsust midagi tellida?“

Kzinn vaatas mulle uurivalt otsa. Rottide kuningas tahtis andamit, jah?

„See kraam, mida enne jõime...?” uurisin.

„Laika,“ aitas Mau kaasa.

„Palju pudel maksab?“

„Kümme ühikut.“

Või et sama palju kui privaatsus? Noh, miinusesse see mind ei ajanud, aga ikkagi korralik väljaminek.

„Üks pudel Laikat.“ Lükkasin deniirid letile.

Drink-Bot-Bob korjas vilunud liigutusega raha kokku ning pani letile rohelisest klaasist ja koera pildiga pudeli.

Kzinn muigas.

„See on kõik, Bob.“ Drink-Bot noogutas ning kadus. Kaslane haaras pudeli. „Koerad mulle väga ei meeldi, aga näe sel siin pole vigagi.“ Hetkega oli pudeli kork maha keeratud – võinuks ju arvata, et pikad küünised tegid selle keerulisemaks, kuid ilmselgelt oli ta vilunud.

„Mjäu, mis sul vaja on?“ uuris kzinn peale korralikku sõõmu.

„Midagi ei lindista kuskil?“

Kaslane raputas pead. „Kui just keegi siin tekihunnikus...“ Ta andis haisvale hunnikule tagumise käpaga. „Pole kedagi.“

„Impeeriumi lutikad?“ sosistasin vaikselt.

„Ei jää selles külmas ellu.“ Ta võttis järgmise sõõmu ja vaatas pudelit. „Oh, miks nad neid suuremaid ei tee.“

Kzinnid olid tuntud oma vastupidavuse poolest. Nende maal kasvatati vürtsi, mis tekitas teistel rassidel sõltuvust, kuid võimendas kohaliku rahva vastupanuvõimet ja jõudu. Loogiliselt ei saanud ka alkoholil olla sama mõju, mis inimesele.

„Mul on sõbrad, kellel oleks tarvis kohta, kus korra peatuda ja paak täita.“

Kassi kulm tõusis püsti. „Jaamas on ruumi.“

„Sellega on natukene keeruline lugu.“ Eks sai ka kzinn, isegi kui püstihull, aru mida see tähendas. Tegemist oli ilmselgelt kas piraatide, tagaotsitavate või impeeriumi vastastega. Jaam oli küll erapooletu, kuid kes siis ütles ära väikesest vaevatasust. Pealegi oli osade isikute puhul jaam kohustatud võime teavitama – see polnud kellegi jaoks meeldiv.

„Arusaadav,“ sõnas kaslane ja ajas end püsti – tema saba ärevalt vonklemas. „Tuled?“

Noogutasin kinnituseks ja ajasin end püsti.

„Sinu vidin,“ täheldas kzinn.

„Õige!“

Haarasin letilt kommunikaatori ja lükkasin vööle tagasi.

Mau juhtimisel liikusime mööda tühjadest magamiskambritest ning pimedast dokkimisjaamast, kus varjudes vilgutasid hiiglaslikud laevad oma igatsust täis silmi.

„Kaua nad juba siin on olnud?“ ei saanud ma küsimata jätta.

Mau sügas kõrvade vahelt. „Kaks, võibolla kolm kuud.“

Raisk. Selle aja peale võisid reisijad juba ammu hullunud olla. Sõita kosmoses kolm kuud oli üks asi, kuid lihtsalt ühe koha peal passida. Isegi kui söögi pärast ei pidanud muret tundma, oli see kurnav.

„Armetud kujud,“ lisas kaslane. „Samas... igaühe valik, mis oma eluga ette võtab.“

Surusin hambad risti. Oi kuidas ma võinuks sellele kõutsile rääkida äärealade raskustest. Samas ajas mind oluliselt rohkem vihale see, mida ma ei tahtnud tunnistada. Raisk. Tal oli õigus. Need kaupmehed olid armetud. Keegi kurat ei käskinud sul reeglitest kinni hoida ja paigal passida. Jah, loaga oli niipalju lihtsam impeeriumi aladel liigelda, kuid ka ilma selleta sai hakkama. Mitte küll suurepäraselt, sa pidid tihti liikuma kui kummitus, kuid see oli ikka parem kui kusagil jaamas passida ja surnuks nälgida.

„Khm!“ Mau köhatus tõmbas mu mõtetest välja. Ta oli kangutanud üles ühe dokkimissilla rauast plaadi. „Shiin on natuke khitsas, aga phärast on jälle vhabam.“

„Selge.“ Ronisin alla. Mau järgnes kiirelt ja võttis juhtimise üle.

Meie tee viis läbi kivist ja roostetavast rauast käigu, peakohal erinevad torud, kaablid ning lõõrid. Seintelt kumamas hämar püsivalgus. Suure tõenäosusega oli see käik kohalike töötajate tarvis. Mõnes korralikumas jaamas oleks taustateed ka kaitstud olnud, kuid mitte siin, kus vaevu töötajaid leti taha jagus.

„Pärris dokkimise kohaks shee tehtud pole,“ sõnas kzinn peagi, tema hääles kummaline nurrumine. „Khuid ajab assja ärra.“

„Mis see siis on?“

„Shellega phüütakse igasugu kosmose kraami, mis lähhedussse satub – kõike mhidda annab kasutada.“

Olin sellist sisendit ka varem kohanud. Sinna saabuv kraam läks enamasti jaama või koloonia parandamiseks ning sealt ka hüüdnimi „kõht“. See oli koht, kust pääses ilma sekeldusteta kiirelt igas suunas edasi. Kuid midagi orgaanilist sealt siseneda ei saanud.

„Kas puhastussüsteemid pole mitte lukustatud?“ uurisin. Dokkimiseks oli see ju hea koht küll, kuid kõhtudel olid enamasti bioloogilise aine kiiritajad, et kosmosest mõnda haigust ega jama kogemata kaasa ei saaks. See oli ainus kõhu kaitse, kuid sellest oli rohkem kui küll.

„Mhaanuaalshed,“ nurrus kass ja muigas laialt.

Siis oli tegemist ju suurepärase kohaga. Sellega oli hästi. Kuid kzinn hakkas aina enam naeruväärseks muutuma. „Mis värk sul selle kass olemisega on?“ ei suutnud ma enam end vaos hoida.

Mau turtsatas. „Olhed sa kunagi mhõelnud, miks khõik kzinnid khäituvad nagu oleks neil laser kukhlas?“ mõtiskles ta valjuhäälselt, uurides elektrikappi. Ta lükkas terava küünega paar hooba üles ja sammus edasi. Siin olid mõned lambid puudu, seega polnud mitte lihtsalt hämar, vaid pime, kuid teda see arvatavasti ei häirinud.

„Olhed sa kunagi mhõelnud, miks kzinnid nii nhärvi lähevad, khui neid khassideks nimetatakse. Mhina mõtlesin vhälja. Jah. Sa ei usu, khui mha sheda shulle üthlen.“ Ta kihistas omaette naerda.

„Khas sha khujuthad ette. Nad kõik onghi khassid. Eih taha sheda lihtsalt thunnistada. Khuidas saab üks himpeerium töötada, khui seal on ainult kassid. Oled sha kunagi näinud khasse koostööd thegemas? Eih. Vhot! Ainus lahhendus on rheeglid jha tunneh, et laser sihib kuklasse.“ Ta naeris käredalt, astus väikesesse juhtimiskambrisse ning käivitas arvuti, mis undamise saatel tuure sisse võttis. Ruumis oli pime – ekraan ainsaks valgusallikaks.

„Mha leidhsin lihtsalt oma sisemise khassi jhälle üles.“ Ta võttis lonksu Laikat.

Ahah? Sassis mis sassis, kuid see polnud minu asi, niikaua kuni töö sai tehtud.

Kzinn keeras end näoga ekraani poole ning klõbistas klaviatuuril. „Lhuuk on lahti. Puhastussüsteemid mhaas. Vhäljas on phunane hoiathusthuli, mille järghi tullha.“

„Selge.“

Võtsin vöölt kommunikaatori, sisestasin koordinaadid ja juhised ning panin need teele. Kohe tuli ka kinnitus. „ETA 7 minutit,“ sõnasin nii, et Mau kah kuuleks ja lükkasin masina vööle tagasi.

See kõik oli läinud libedamalt kui ma ootasin. Keegi, kes tundis jaama, oli juba justkui ootamas ning tahtis selle eest... Oot, aga ma polnud midagi pakkunudki. Ta lihtsalt juhatas mu siia, kuid tasu oli kokku leppimata. Kindlasti ei teinud ta seda pudeli joogi eest. Eriti pudeli, mis oli nüüdseks peaaegu tühi.

Samas töö oli juba tehtud. Sellises olukorras tasu teema üles tõmmata tundus eriti jabur.

„C khategooria lhaev,“ nurrus kasslane ekraani jälgides. „Shee on vähemalt 800 krediiti khui mitte rohkem.“

„Kaheksasada? Seda on liiga palju!“ tõstsin endalegi ootamatult häält.

„Ei, pighem ishegi vähe. Laev on heash khonditsioonish,“ sõnas kaslane, jälgides lummatult ekraani.

Äkki tekkis mul hirm. Proovisin kommunikaatori järele haarata.

„Othsid sheda?“ uuris kass, hoides demonstratiivselt kastikest käes. Kuidas oli ta selle mu vöö pealt saanud? Ma olin küll ju tema kõrval, kuid Mau mõlemad käpad olid klahvidel.

Kaslase saba liugles üle mu käsivarre.

Raisk! Ehmatusest võtsin paar sammu tagasi.

Midagi kõva ja ümmargust jäi parema talla alla ning lennutas mu klirina saatel selg ees vastu seina. Valusalt. Väga valusalt. Pilt hakkas silme ees virvendama. Seljast voolas midagi sooja otse skafandrisse. Surusin käe selja taha ja tõmbasin välja verise rohelise klaasikillu, millel veel küljes tükk Laika sildist.

Seina ääres paistis veel üle kümne tühja pudeli.

Aga miks ometi?

Mulle meenus jaama puhkeruum ... siis tundsin küüsi oma kaelal.

Pildil larbitegelane Mau. Pildi tegi Aapo Reitsak