2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.


Õrn tuuleiil kuklasse puhumas, justkui sooviks temagi varjatuks jääda, piilus Estoora talli poole. Õhtu oli juba hämardumas ning hoov inimestest pea tühi. Just hämarik oli all-linnas luusimiseks parim aeg - korralikud inimesed kogunesid kodudesse õhtusööki valmistama, kuid varaste ja liiderdajate jaoks oli aeg veel varane. Ideaalne aeg eklektilise madalarhitektuuri sõnatuks imetlemiseks! Estoora naeratas, kui oma valgele hobusele mõtles. Õhtustel retkedel jäi hobune küll maha, kuid tallipoistele silma jäämine oleks ikkagi vaikse jalutuskäigu välistanud. Kandku ta milliseid riideid tahes!

"Kas teie kõrgeausus plaanib veel ratsutama minna?"

Estoora kiljatas, pööras end kannalt ringi ja seisis vastamisi idakrahvi noorema poja Areniga, kes ei jätnud kunagi narrimata, kui võimalus avanes. Aren paistis alati olevat seal, kus teda vaja ei olnud. Just Aren oli pealt näinud, kui Estoora tiiki kukkus. Ja loomulikult ei saanud mees jätta kasutamata võimalust sikutada vesiväät printsessi juustest. Aren oli ka "täiesti juhuslikult" ratsutamas, kui Estoora hobune perutama hakkas. Estoora oleks võinud vanduda, et mees tegi seda toona nimelt. Mitte ükski kaasas olnud daamidest poleks jõudnud Estoora juurde õigel ajal ning ilmselt poleks keegi neist ka julgenud hobusest kinni haarata, et looma rahustada, kuid Aren kihutas õigel hetkel nende kõrvale, haaras valjastest ja päästis päeva.

"Kindlasti mitte!" vastas Estoora üleolevalt.

"Ma näen, et su jutus on tõde, kuigi sellest on kahju. Väike retk värskes õhus teeks kroonprintsessile kindlasti head. Ja kaaskonna lõbustused oleksid samuti garanteeritud."

Aren kummardus, pöördus ümber ja lahkus.

"Sina või sinu deemon?" hüüdis Estoora järele. "Kumb teist mulle kaaslaseks tükiks?"

"Me mõlemad," naeris Aren. Üheks hetkeks muutis krahvi kuuemansett kuju ja näitas printsessile keelt. Nii palju siis austusest. Uhkeid tiitleid võis ju mees sõnades kasutada, kuid kõik muu muutis selle naeruväärseks. Aren muutis jutu alati pilkeks ning pilgatavaks osutus enamasti Estoora. Vastu seina lennanud kivikeste naksatused peegeldasid Estoora kannas pakitsevat valu, kuid ärrituse maandamiseks tagus Estoora veel paar korda kannaga sillutist. Löögi surve lihastes, prahi õhku tõusmise ja taasmaandumise heli, oli rahustav ka siis, kui löök endast auku maha ei jätnud.

Talli juures ei kostnud õnneks kedagi olevat. Estoora kiirustas üle hoovi, pöördus poolel teel planeeritud rajalt kõrvale, astus talli ja saduldas oma hobuse. Jala oli kergem valvest mööda pääseda kui hobusel, kuid kuna ta oli Arenile lubanud, et ei lähe ratsutama, ei saanud ta nüüd enam minemata jätta.

Südame põksudes ja silmi alandlikult teel hoides ratsutas Estoora veel pärani väravast välja, juhtis hobuse läbi all-linna ja suundus viimaste päiksekiirte saatel avarat aasa ületama. Aasale järgnes mets ning metsa keskelt viis lai ja avar maantee, millel ei vaikinud liiklus iial. See oli ka teeröövlite lemmikpaik, mõtles Estoora mõrult ning keeras veidi enne metsa väiksemale rajale - vähem patrulle, vähem ahvatlusi röövlitele - igatepidi väärt suund.

Pimedus tungis nüüd juba minutitega peale ning Estoora nägi vaeva, et rajal püsida. Kas minna tagasi või mitte?

"Ei!" teatas Estoora endale valjul häälel. "Kui ma nüüd tagasi lähen, seisab Aren ilmselt lossiväravas ja irvitab. Olgu, võibolla on ka veidi üllatunud, sest ilmselt mõtleb, et suutsin ta deemoni üle kavaldada."

Hobune hirnatas nõustuvalt ja Estoora patsutas kaaslast soojale kaelale.

"Mine tea, ehk leiame siit veel midagi põnevat. Selline päris seikluse vääriline väljasõit," püüdis Estoora end julgustada.

Hobune ei vastanud midagi ning metski paistis vaikivat. Mõnda aega lasi printsess end hobusel juhtida, kuid siis märkas ta puude vahel valgust. Oli see rändajate lõkketuli või röövlite laagripesa? See võis olla ükskõik mis. See võis olla poisike, kes endale deemonit nõutada püüdis, kuid võis olla ka puuhaldjate lummav pidu. Seal võisid olla sõbrad või vaenlased või mõlemad koos, kuid olid need, kes olid, enne hommikut tahtis printsess neist paremini teada saada.

Ettevaatlikult suunas ta hobuse valguse poole sammuma ning peatas looma alles lagendiku servas. Suurte puude aluse pimedusega võrreldes näis lagendikul suisa valge olevat. Kuud polnud küll taevas, kuid tuhanded tähed valgustasid õue, mille keskel seisis väike majake. Aknast tungis hoovile kollakat, peaaegu sooja pakkuvat valgust, seega inimesed olid kindlasti veel ärkvel. Estoora ratsutas majani, tuli hobuse seljast maha ja koputas.

"Raamatukogu on avatud vaid päeval!" torises keegi seestpoolt.

"Raamatukogu?" kiljatas Estoora, suutmata üllatust endale hoida. Raamatukogu keset metsa? See ei tundunud lihtsalt loogiline. Lossis, tõepoolest. Kuningalossiski oli raamatukogu olemas ning üsna esinduslik veel pealegi - riigi suurim, olles vähemalt kaks korda suurem kui kaks suuruselt järgmist raamatukogu, ülikooli juures asuv ja naaberlinna kloostri oma. Raamatukogust keset metsa ei osanud Estoora midagi arvata. Kapike kümnekonna raamatuga?

Enne kui Estoora taas koputada jõudis, paiskus uks lahti ja soe pahvakas õhku ühes sellega õue. Estoorast veidi lühem poolkiilas vanamees seisis avatud uksel, punane mütsilott vastu kõhtu surutud, suul lai hambutu naeratus.

"Naisautoreid on meil alati vähevõitu olnud. Astuge edasi, astuge edasi!"

"Ma tänan teid lahkuse eest," vastas Estoora viisakalt ja astus heledalt valgustatud kambrisse. Ruumi seinte ääres kõrgusid maast laeni riiulid ning keset tuba, lugemispesade ümbruses leidus veel hulgaliselt madalamaid riiuleid. Tagaseinast viis uks järgmisesse ruumi ja ka too näis olevat raamatuid täis kuhjatud. Nii palju raamatuid polnud Estoora iial näinud.

"Kas sa ei tea, et on seadusevastane omada raamatukogu, mis on kuninglikust kollektsioonist suurem?"

"Aa!" vastas vanamees ühtaegu kavalalt ja mõtlikult. "Minu kuningas on ilmselt teine kui teie oma. Kas preili tassikest teed sooviks?"

"Jah, ma võtaks küll," vastas Estoora hajameelselt ja silitas sõrmega üle lähemate raamatute selgade. Nahk naha vastas mõjus lummavalt ja koduselt. Raamatud tundusid elavalt soojad.

"Preili võib sel ajal raamatuid sirvida. Ma valan tee välja ja mängin veidi muusikat, et hubasem oleks."

Estoora noogutas ja vajus tumepunasesse tugitooli istuma. Padjad toetasid pehmelt ta selga ja külge, tooli kõrval väikesel lugemislaual lebas raamat "Gutenbergi elu". Estoora haaras raamatu ja avas selle. Gutenberg, nagu lugedes selgus, oli olnud inimeste seas kasvanud deemonilaps. Tema ema elas siinsamas kuningalossi lähistel, kuid isa polnud keegi rohkem näinud. Alles siis, kui laps hakkas saatanlikke masinaid kokku ehitama, saadi aru, et mees, kes ta eostanud oli, pidi olema keegi kõrgematest deemonitest. Lugu oli põnev, kuid miski sellest äratas Estooras valvsuse.

"Ma võtan nüüd oma lüüra ja mängin preilile veidi," teatas vanamees meelalt, kui teetassi printsessi kõrvale asetas.

Estoora tõstis pilgu, et magusalt lõhnava tee eest tänada, kuid märkas siis pilli, mida vanamees maininud oli. Selles oli midagi tuttavlikku, kuigi ei meenutanud ühtegi lüürat, mida Estoora kuningalossis näinud oli. Vanamees võttis lüüra sülle ja vaatas pika pilguga printsessi. Mehe muhklikud sõrmed võtsid sisse loo algasendi, kuid siis kortsutas ta kulmu ja sättis sõrmed enne alustamist teise asendisse. Näis nagu ei suudaks mees otsustada, millisest loost alustada.

Alles mitu hetke hiljem jõudis jahmatav tõelisus Estoorale kohale:

"Morgensterni lüüra," sosistas ta vaikselt, kuigi sisemuses kasvav paanika sundinuks karjuma ja põgenema. Legendid rääkisid, et oli olnud kord deemon, kes ehitas sellise lüüra, mille mäng muutis elavad inimesed raamatuteks. Sellepärast siis näisid raamatud soojad ja kaanenahk nii inimlik! See oligi inimlik.

"Ja mitte lihtsalt morgensterni lüüra," kiitis vanamees pilli silitades, "kuigi neid odavaid koopiaid liigub ka turul juba päris mitmeid. See siin on Suure Morgensterni oma kätega tehtud pill - ei mingit valu ning iga raamat on eranditult hästi kirjutatud. Isegi komad on paigas."

"Aga," küsis Estoora jahmunult, "see raamat siin! See on deemonist nimega Gutenberg. Kui legendid õiged on, ei peaks ju deemonist raamatut saama."

"Hähh! Ta on ka inimese laps - pool temast oli inimene, seega moodustas raamatu küll, kuigi tiba õhukese, kui minu käest küsida."

Estoora püüdis tõusta ja ukseni taganeda, kuid vanamees oli kiirem ning tõmbas lüüral ühe lummava akordi. Koheselt vajutati Estoora tagasi tugitooli.

"Sa oled deemon!" mõistis Estoora. "Tagane!" Ootamatus paanikahoos püüdis Estoora end tugitoolist välja rabeleda. Tema peopesad muutusid üha higisemaks, libisedes toolikangal abitult edasi-tagasi, süda näis nii tugevalt löövat nagu oleks see kohe-kohe rinnakorvist väljapääsu leidmas.

"Kõik parimad raamatukogud on deemonite valduses," rääkis vanamees rahulikult. "Ilmselt oleks deemoniveri Gutenbergistki täitsa aktsepteeritava raamatukoguhoidja teinud, kuid nüüd on see võimalus läinud ja mina sellest raamatust ei loobu. Täitsa huvitava sisuga noormees."

Läbi hägu taipas Estoora, et senikaua kuni mees rääkimise ja praalimisega ametis on, ei hakka ta lüüral saatuslikku lugu mängima. Praegu tuli saavutada nii suur rahu kui vähegi võimalik, kuid ainus vestlust edasiviiv lause, mis tal üle huulte tuli, ei tundunud juba ütlemise hetkel kuigi taibukas.

"Minust saab ka raamat?" sosistas Estoora õudusega. "Samasugune raamat nagu need teised - elutu paber naha all."

Hetkelise haleduse ajel mõtles Estoora oma hobusele, kes maja ees posti külge seotuna perenaist ootas. Kui palju vahvaid seiklusi nad koos läbi olid teinud! Enamasti seisnes seiklus mõneminutilises põgenemises saatjaskonna eest, kuid iga sekund vaikust, mille Estoora leida suutis, oli väärt enamat kui peotäit maasikaid. Praegu võiks seesama saatjaskond teda aga päästa. Või ise raamatuiks moonduda. Riiulitäis elutuid raamatuid.

"Oo ei! Kindlasti mitte elutu," naeratas deemon soojalt. "Te vaid kuulake neid! Igaühes neist tuksub süda, mis naha sooja ja teksti elava hoiab. Ega hea raamatu loomine lihtne ole. Need siin on aga meistriteosed."

Seejärel jäi deemon vait ja kortsutas kulmu. Estoora püüdis mõelda, kas ta leiab mingigi tee põgenemiseks, kuid see kõik näis nii võimatu. Ta ei saanud toolistki püsti! Ja ometi tärkas Estoora südames uus lootus.

"Siis lase mul minna! Las ma kogun kogemusi, ütleme, et järgmised kaheksakümmend aastat..."

"Ei! Kui ma su minna lasen, pean jälle raamatukogu kolima hakkama. Ja see on tüütu!"

"Kas on midagi...?" uuris Estoora ettevaatlikult.

"On," vastas deemon, tõmbas seejärel sõrmega üht keelt, kuulas heli sumbumist ja naeratas. "Kaheksakümne aasta pärast leiduks piisavalt teisi, kes sinust raamatu kirjutaks."

"Seega pole sul mind vajagi!" hõiskas Estoora.

"Biograafia pole kunagi autobiograafia," mühatas deemon. "Elav hästi kirjutatud autobiograafia on aga see, milleks mul vaid praegu võimalus avaneb. Tagasitulemine ei tule kõne alla, sest isegi vaid kolmkümmend aastat teeks juba ainuüksi su nahaga oma töö ning isegi parim deemonitehnoloogia ei suudaks sellest enam ilusat raamatut teha. Kole raamat on aga miski, mis mitte kedagi ei köida."

Deemon pani käed rinnale risti ja vaatas Estoorat, kes surus silmad kinni ja püüdis mitte välja näidata vastumeelsust, et deemon oli just praegu väitnud, nagu saaks temast, riigi kroonprintsessist, midagigi koledat tulla. See oli ennekuulmatu ja oleks pidanud lõppema solvaja surmaga, kuid Estooral polnud siin ühtegi maagi käepärast ning ta ise oli dimensiooniasjades erakordselt nõrk. Ta oleks tahtnud jalgu trampida ja nõuda, et vahid solvaja hukkamisele viiksid, kuid selle asemel oli ta sunnitud istuma tugitoolis, mis nüüd ei tundunud enam üldse nii pehme ega mugav. Estoora andis endast parima - ta võttis lauanurgalt teetassi ja lennutas selle deemoni poole. Kaks põletavat tilka kukkusid kleidile ning voolasid kangakiudude vahelt Estoora reit näpistama. Teest oli natuke kahju, kuid õiglus nõudis siinkohal ohvreid.

Vanamees püüdis kruusi õhust kinni, kuivatas ühe käeliigutusega kõik teeplekid ja toetas käe taas lüürale nagu poleks mitte midagi veidrat juhtunud.

"Hmhh!" turtsus vanamees taas õiget nooti valides. "Sa oled materjali raiskamine. Sul pole ju veel midagi! Ei saavutusi ega seiklusi, ei meest ega lapsi, maailmamuutvatest otsustest rääkimata. Tee kuidas tahad, ikka tuleks õhuke raamat."

Vanamees liigutas vaid kätt õhus ning maagilised hoovused tõmbasid Estoora toolist püsti, lükkasid ukse poole ja uksest välja. Maja välisuks räntsatas ebameeldiva pauguga kinni ning jäine ööõhk ehmatas printsessi teisi meeli. Kui Estoora end külmalt kasteselt murult üles lükkama hakkas, läks uks veel korra lahti. Vanamees viskas üle ukse ühelt küljelt võitud villase keebi ja väikese padja.

"Selline raamat oleks häbiks mu kogule! Mine ja ela veel, ehk saab sinust midagi raamatuväärilist. Ja et keegi ei saaks öelda, et ma printsessi halvasti kohelnud olen, annan sulle isegi padja. Herneid otsi ise! Neid on siin metsa all metsikuna päris palju."

Üdini solvatuna vaatas printsess, kuidas maja õhku haihtus ning vaid tema ja ta hobune hüljatud lagendikule maha jäid. Hommik oli veel kaugel ning üsna sama kaugel oli väljapääs metsast. Valges oskaks ta kuningalossi taas üles leida, oli printsess kindel ning keeras end keebi sisse.

"Või et liiga õhuke raamat," turtsus ta veel paar korda. "Ma sulle teen liiga õhukest raamatut!"


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0488)