Mulle koitis alles hiljuti, et “taskumänguril” on tegelikult kuidagi nilbe alatoon, kui järele mõtlema hakata, aga no las ta siis olla kui tunnistus minu sõnaosavusest ja kasinast ettenägemisvõimest. Sellekuine mäng on Vampire’s Fall: Origins. Oli küll kange tahtmine Plague Inc uuesti peale lasta ja sel teemal villast visata natuke, aga mõni teine kord. Ei ole sobilik haudadel tantsida ja kui nüüd aus olla, siis on Plague Inc kohta keeruline arvustust kirjutada, kuigi ta mul plaanis on. Ilmselt oleks kõige mõttekam anda asjast väike ülevaade ja siis keskenduda erinevate stsenaariumide jne tutvustamisele, aga see nõuab üsna usinat mängimist ja ekraanitõmmiste tegemist, mille jaoks mul hetkel aega ega energiat pole. Niisiis. Vanpire's Fall: Origins on meil täna menüüs (koos pasteedileibade ja praemunaga; seekord ma olin piisavalt tark, et ei pannud Reaktori ülespanemise ajaks kikerherneid keema poole öö ajal).

Vampire’s Fall on „vampiirikas“ ja minu silmis on see teatud puuduseks. Eks erinevate mütoloogiate ja esteetikatega lihtsalt ole nii, et sa kas haakud või ei haaku ning vampiiridega pole ma kunagi osanud suhestuda, nad on parimal juhul üsna igavad ja halvemal juhul lihtsalt vastikud oma verelarpimisega. Vampiirifilmidest käin ma suure kaarega mööda ja … Pole minu teema. Mängu sikutasin esialgu aga seetõttu, et see lubas ausat rollimängu, lahtist maailma ja mõistlikku lähenemist reklaamidele. Lubadus sai täidetud ning vampiiriteema pole õnneks eriti silma- või kaelatorkav, mängu tegevus ei toimu kuskil Transilvaania lossides ja tegelikult meenutab kogu esteetika peamiselt mingit teisejärgulist metsikut keskaegset külaühiskonda, mis on täitsa sümpaatne.

See on üks külm, hall ja üksildane maailm; kõle ja sombune, verd ja muda pungil täis.

Mängu lugu on iseenesest lihtne ja klassikaline: sa teed oma tegelase ning ärkad siis mängumaailmas üles. Sa oled noor, teotahteline ning äsja liitunud oma külakese omakaitseväega. Sind jooksutatakse veidi ringi, õpetatakse kuidas lahingut pidada, saad mingisuguse roostetanud mõõga pihku ning kõik see on väga nostalgiline ja meenutab vanu SNES Final Fantasy mänge kuidagi. Metsa sees väike küla, elad seal …

Rollimängud tekitavad minus alati eksistentsiaalset ängi pisut. Kes ma olen? Milline taust mind kõnetab? Kas ma eelistan oma vaenlaste ajusid kirvega segi peksta või nuiaga?

Siis läheb kõik viltu ning ühel hetkel on küla müüride taga libasurnute armee, keda juhib mingi salapärane olend. Sa püüad küll endast parima anda, aga … Ja siis sa ärkad üles, su küla on surnud, kõik viimseni. Kui sa ei teinud ära kõiki saadaolevaid ülesandeid enne küla hävitamist, siis on kehvasti (aga neid pole palju ja see pole suur kaotus). Millegipärast oled sa elus, ainsana keset seda laibamerd ning sind piinab mingi kummaline nälg, mida jahe kaevuvesi ei suuda kustutada, ent mõni laip või näiteks üks piiksuv rott tundub meeldiva väljavaatena.

Seejärel tuleb ennast veidi koguda ning liikuda väravatest välja. Üksinda võõrasse maailma, mingid kaltsud seljas ja algeline relv peos. Kui vales suunas lähed, siis saad tõenäoliselt surma, aga selles mängus pole surm lõplik, ärkad uuesti üles. Kaardi peal sa kolle uitamas ei näe, aeg-ajalt, kui ringi liigud, viskab su juhuslikult lahingusse, mis on käigupõhine. Nagu öeldud, siis tundub mäng olevat kummardus vanamoeliste konsoolimängude poole ning kes lapsepõlve vaibal liikumatult rätsepaistes ekraani põrnitsedes veetis, sellele peaks mäng olema lihtne nagu, ee, lapsemäng. Käid ringi, notid vaenlasi, korjad paremat varustust, kui juhtub mäng lahke olema: eriti lahke ei ole minu vastu olnud, tuleb tunnistada. Korjad jupphaaval kulda, et vähestest linnadest ja asulatest lisaks ülesannete korjamisele ka paremat varustust osta.

Aga kui juba mõnda aega mänginud oled, lugematul arvul vaenlasi nende tähistamata hauda saatnud, siis muutub see varustus üsna edevaks. 

Täitsa hästi saab ka enda maitse järgi oma välimust ja relvi tuunida: võib olla kilbi ja mõõgaga rüütel, kahe noa või mõõgaga sõdalane, võib keskenduda rohkem maagiale (läbi oma vampiirivõimete) … Mõned kombinatsioonid töötavad küll oluliselt paremini kui teised, üsna ilmselt paremini kui teised. Aga eks see olegi paari sõbra põlve otsas valmisklopsitud mänguke ja sellena täitsa tubli.

Ja siis hakkad sammhaaval liikuma edasi, lahendama tolle surnute armee ja tema kindrali saladust ning leidma oma kohta selles ilmas. Kuidas ja kas üldse olla, miks olla, mil viisil olla.

Samal ajal, kui mina oma teed rajan, on mõned juba nirvaanasse jõudnud ja ei vaeva oma päid eksistentsiaalsete küsimustega. 

Ütleks, et mängu kõige nõrgem külg on asjaolu, et see võtab väga tõsiselt seda, et see ennast väga tõsiselt ei võta. Kui NPC-dega vestelda ja ülesannete tekste ka päriselt lugeda, mitte niisama närviliselt mööda mängu ringi rapsida, siis selgub tõsiasi, et mäng on igasugustest moodsatest meemidest ja kultuurilistest vihjetest üsna tiine. Alguses on see lõbustav, edasi kisub tüütuks, lõpuks juba morjendab natuke ka. Jah, me saime aru, sa võtsid NPC, panid talle nimeks Karen ning lased tol tegelasel nõuda juhatajaga kohtumist. Braavo, aplaus ja lillevarred, istu, viis, komöödia absoluutne tippklass. Mitte nüüd valesti mõista, mulle isiklikult tunduvad mängu kirjutajad ja loojad üsna sümpaatsete inimestena, aga vahepeal tuleb neid kultuurilisi vihjeid lihtsalt liiga paksult.

Sama kehtib tegelikult ka mängu esteetika kohta: mida aeg edasi, seda suuremaid kellasid ja vilesid sa endale külge riputada saad, muidugi kui soovid. Mõõgad hakkavad maagiliselt veiklema ja keebid lehvivad tuules ja teinekord võib multiplayeris täiesti jaburaid vastaseid näha, kellel inglitiivad selga kleebitud ja nui suurem kui nad isegi. Ent siiski mingi tasakaal on säilitatud ja sa ei pea neid jõulukuuskesid relvadeks võtma, kui sa just ei taha. Eelpool on ühel ekraanitõmmisel näha lillakasroosa auraga mõõk, mis maksis mu viimasegi kullatüki, niidab hästi ja mis mulle ka meeldib. Aga noh, ma olen varsti 32 aastane ka, mida vanem eit, seda roosam mõõk.

Aga seda, mida ta tegelikult olla tahab, veidi vanamoeline ja pretensioonitu rollimäng, seda ta teeb hästi. Eriti meeldib mulle see, et see on mäng, mitte viis sinult raha välja pumbata või mingi tobe klikkimismäng, kus mõtlema ei pea. On lugu, on võitlus, on isegi multiplayer: sa saad end järjekorda panna ja vaenlaste asemel hoopis teisi mängijaid nottida. Need lahingud on küll käigupõhised, nii et palju sõltub su varustusest ja lihtsalt matemaatikaoskusest: mida millal teha ja mis järjekorras. Lisaks sobib see suurepäraselt telefonil mängimiseks, eriti palju täpsusklikkimist teha pole vaja.

Ja ma vist loobun kombest mingi reaalne hinne asjale panna, sest ma ei oska seda kõike numbrite keelde tõlkida korrektselt. Eelmise kandega, "Cultist Simulator", oli lihtne. Kuna seda on pea võimatu täiuslikumaks teha, siis hoolimata asjaolust, et telefonitsi on seda ebamugav mängida, siis see on peaaegu sama ületamatu asi kui Sunless Sea. Aga liigse originaalitsemise asemel on teinekord hea mängida midagi tuttavat, hõlpsasti hoomatavat ja sirgjoonelist. Vaenlane? Tapa. Lihtne. Loogiline.

Nüüd on vaja välja mõelda, et mis mängu ma järgmiseks ette võtan. Veebruarikuised Reaktorid on minu sünnipäeva-Reaktorid, sest 28ndal veebruaril läheb nii Reaktor üles, vahetub mul passis number ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis saab ka mul katseaeg läbi ning on veel reede pealekauba... Huvitav, kas kõige selle tähistamiseks võiks endale Final Fantasy 5 osta? See oleks küll pettus, sest ma olen seda mängu aastaid mänginud, aga ma siin vaatan, et soolase hinna taga peidab ennast kaasajastatud mäng... 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0083)