Pidulik saadetis jõudis kohale esmaspäeva pärastlõunal. Tagasihoidlikku helerohelisse vormirõivasse riietatud ametnik hoidis vitstest punutud korvi sangast. Korvist kostis vaikset vääksumist ning kollase tekipuntra seest vaatas neile vastu kaks tõsist tumesinist beebisilma.

“Vaata, kui imearmas ta on,” sõnas Laura oma mehele, kui imetlust täis pilguga nende uhiuut last üle tekiserva piilus. Ta käed värisesid, kui ta need beebi sülle võtmiseks välja sirutas. Titt lalises ning paistis korvist välja pääsemisega rahul olevat.

Kaspar vaatas abikaasat ning tema kätel puhkavat last heldinult. “Täpselt sama armas kui sina.”

Nad tänasid beebikullerit, too ulatas neile korvi koos selles oleva dokumendikarbiga ning pöördus seejärel minekule. Laura ja Kaspar kõndisid oma õrna kandamiga aeglaselt tagasi majja.

Toas asetas Laura lapse ettevaatlikult talle magamistuppa valmis pandud hälli, lülitades sisse selle kupli all asetseva ekraani, millel hakkas mängima spetsiaalselt imikute jaoks välja töötatud rahustav videoprogramm. Vaikne muusika ning eredad värvid köitsid hetkega beebi tähelepanu ning ta jäi keskendunult filmikest vaatama.

Värsked vanemad võtsid istet oma abieluvoodil.

“Seal ta siis on, meie väike Alexandra,” lausus Laura rõõmsalt.

Samal ajal võttis Kaspar korvist dokumendikarbi. Kuldse ilukirjaga sünnitunnistuselt luges ta: “Alexandra Maria Kerge, kunstüsast väljunud 19. septembril 2067. Kujundatud vastavalt vanemate soovile alati sõnakuulelikuks, rõõmsameelseks ja intelligentseks lapseks, kõrvaldatud kõik geneetilised kõrvalekalded. Imelist elu!” Paberit ametlikuks tunnistaval pitsatil ilutses kiri “Rahvuslik Järelkasvu Tagamise Büroo”.

Tema naine võttis tunnistuse enda kätte, et seda oma silmaga näha. “Mul on nii hea meel, et otsustasime nende büroo kasuks. Nii on mu süda rahul, et meie lapsega on kõik korras ning meil ei tule tema kasvatamisel muresid.” Huvitatult haaras ta dokumendikarbi. “Kas siin garantiikiri ka on? Minu meelest lubasid nad tellimisel, et kui mingid geneetilised vead esimese kümne aasta jooksul avalduvad, teevad nad need tasuta korda. Ah, leidsingi!” Ta lasi silmadega kiiresti üle peenikese tekstiga täidetud lehekülgede. “Jah, mul oli õigus.”

“No selle raha eest, mis me neile maksime, on see enesestmõistetav,” vastas Kaspar. “Ega nad ilma töö kvaliteedile tähelepanu pööramata oleks riigis esimeseks jõudnud. Ja sina, mu väike kullake,” kummardus ta lapsevoodi kohale ja kõditas oma tütrekest talla alt, “oled kindlasti oma emme ja issi parim peegeldus.”

 

Alexandra esimeseks sünnipäevaks oli kohale kutsutud kirev seltskond perekonnasõpru ja sugulasi. Paljude paaride lapsed olid tüdrukuga üheealised, kuid käitumise poolest võis selgelt eristada vanamoodsal moel sündinud lapsi ning geneetiliselt tuunitud põngerjaid.

“Metsikud” lapsed, nagu naturaalsel teel saadud lapsi tagaselja kutsuma oli hakatud, roomasid, käputasid või komberdasid oma pontsakatel titejalgadel uudishimulikult mööda tuba ringi, aeg-ajalt millegi järele kätt sirutades või endale midagi suhu toppides. Arusaadavaid sõnu ei suutnud neist ükski veel öelda. Välimuselt olid nad täpselt nii armsakesed nagu beebid ikka ning täiskasvanud tundsid nendest rõõmu. Seda kuni hetkeni, kui mõni neist kuhugi otsa põrkas ja haiget sai või avastas, et tema vajadustele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Siis läks lahti virin ja nutujoru, mõnel puhul isegi nii kõva kisa, et emme oma võsukese kiiresti sülle haaras ning ta teiste vanemate etteheitvate pilkude all kärmelt aeda toimetas, naastes alles siis, kui laps rahunenud oli.

“Moodsad” lapsed istusid aga mängunurgas, toimetades neile valmis pandud mänguasjadega, ise üksteisega paarisõnaliste lausete abil kenasti suheldes. Nad olid oma vanuse ideaalkaalus, imekaunite näolapikeste ja kõrge laubaga, riided puhtad ja viisakad, ehki just oli söödud sünnipäevatorti. Grupist torkas enam silma vaid üks poisike, kes enesekindlalt huvipakkuvad asjad teiste käest ära rabas, et neid ise uurima hakata.

Toanurgas oma abikaasa kõrval seisatanud Laura sõnas seda märgates oma mehele: “Tundub, et ka tänapäeval kehtib käbidele siiski tugev gravitatsioon.” Peale väikest mõttepausi lisas ta: “Tead,  ometi olen ma iga päevaga üha tänulikum, et meil oli Alexandra suhtes tarkust selline otsus teha. Mõtle, kui ta oleks praegu selline nagu nemad.” Ta noogutas diivani suunas turnivate “metsikute” kaksikute poole, kelle suud ümbritsesid šokolaadivõrud ning rõivad olid kaetud erinevate toiduplekkidega. Ta astus kiire sammu nende poole. “Oodake kullakesed, teeme teie suud enne puhtaks, muidu te määrite diivani koledasti ära.”

 

“Alexandra, mida sa täna süüa tahaksid?” uuris Kaspar oma viieaastase tütrekese käest. “Emme tahaks pitsat, mina sushit. Kuhu me sinu arust sööma minna võiksime?”

Tüdrukuke kehitas pooleliolevalt multikalt pilku pööramata õlgu. “Ma ei tea, issi. Mulle sobib see, mida teie tahate.”

“Aga me issiga tahame erinevaid asju. Nii et sina saad aidata meil otsustada.” Laura ja Kaspar vaatasid üksteisele otsa. Nad olid viimasel ajal märganud, et Alexandra ei olnud eriti innukas oma soove väljendama. Tahtes olla head vanemad, kes õpetavad oma last ka teistega arvestama, soovisid nad seda oma kodus demonstreerida. Sellistel tingimustel oli seda aga keeruline teha.

“Oled sa ikka kindel, et sul eelistust ei ole?” küsis Laura igaks juhuks uuesti.

“Jah, emme, ära muretse, mulle sobivad mõlemad,” kostis tütreke uuesti ja keeras multikate heli grammi võrra valjemaks.

 

Seitsmeaastane Alexandra seisis naeratades oma vanemate ees. Neil just rõõmus nägu ei olnud.

“Miks ma pean jälle sinu õpetajalt selliseid asju kuulma, Alexandra?” Laura hääl oli pettumusest kile. “Iga nädal on sinuga mingi jama olnud! Miks sa täna ometi oma näo rumalusi täis kirjutasid?”

Tüdruk hõõrus hajameelselt oma laupa, kuhu oli veekindla markeriga kirjutatud: “Olen luuser”.

“Aga Karina käskis!” Tema toon ei kaotanud oma tavalist päikselisust.

“Karina käskis!” osatas Kaspar. “Iga kord on sul selline vabandus! Kui keegi käsiks sul sillalt alla autoteele hüpata, kas sa siis seda ka teeksid või?”

Alexandra suunurgad kerkisid kõrvuni. “Muidugi.”

“Aga sa saaksid siis ju surma! Kas sa sellest ei hooligi?” küsis Laura läheneva ahastusega.

Tüdruk raputas pead. “Mitte eriti.”

Kaspar kummardus mureliku näoga tütrele lähemale. “Aga äkki hoolid sellest, et meie jääksime siis väga-väga kurvaks, kui sinuga midagi juhtuks?”

Alexandra näol ei peegeldunud mingit äratundmist. “Mis see “kurvaks” on?”

 

“Me peame tõsiselt rääkima,” ütles Laura ühel õhtul Kasparile. “Mul on Alexandra pärast suur mure. Ta on üheksa ja pool, tal pole ühtki tõelist sõpra ega huviala. Kui ta koolis ei ole, istub ta päevad läbi toas ja ootab, et meie ütleksime talle, mida teha. Kui meid ei oleks, sureks ta vist nälga, sest tal ei tule pähe isegi enda füüsilisi vajadusi rahuldada. Mina küll ei mäleta, et me sellise lapse oleksime tellinud.”

Tema abikaasa ohkas. “Ma tean. Aga ta on ju intelligentne, sõnakuulelik ja rõõmsameelne. Koolis õppimisega tal probleeme ei ole, ta on tulemustelt klassi parim. Teistega saab ta hästi läbi, ei tülitse kunagi.”

“Loomulikult ei tülitse, ta teeb ju alati teiste tahtmist, nii ei saa tülid tekkidagi,” turtsatas Laura, kuid jätkas juba pehmemalt. “Ta ei ole tegelikult ju paha laps, vaid heatahtlik ja sõbralik, ning mulle on ta kõige kallim ikka just sellisena, nagu ta on. Aga sellepärast ma ju räägingi, et ma  armastan teda ja mõtlen tema tuleviku peale.” Ta istus ohates mehe kõrvale köögilaua taha.

“Mida sa siis arvad, et me peaksime tegema?”

“Mulle tundub, et peaksime veel enne garantiiaja lõppu laskma bürool ta korda teha. Tal on vaja enesealalhoiuinstinkti ja enda arvamust, muidu ei saa ta oma eluga hakkama.”

Kaspar noogutas. “Olgu siis.”

Nad otsisid Rahvusliku Järelkasvu Tagamise Büroo kodulehelt välja pretensioonide esitamise vormi, panid sinna kirja kõik oma mured Alexandraga ning soovi teda geneetiliselt kohendada endaga ise hakkama saavaks indiviidiks, kes tunneb maailma asjade vastu huvi ning on põnev kaaslane. Kui nad aga vormi esitamise nupul klõpsasid, ilmus ekraanile punastes tähtedes kiri: “Garantiiaja lõppemisest on möödas 3 kuud, 12 päeva. Taotlus tagasi lükatud.”

“Mis mõttes? See ei saa nii olla, ta pole veel kümme täis!” hüüatas Laura ning tormas Alexandra sünnidokumente otsima. Need leidnud, kummardusid nad üheskoos lepingu tingimusi üle lugema.

“Vaata,” osutas Kaspar sõrmega paberi alläärde. “Siin on kirjas, et garantii hakkab kehtima eostamise hetkest, mitte kunstüsast väljumisel.” Ta lasi kuuldavale vandesõna, Laura aga toetas pea kätele ja hakkas nutma.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0272)